1-10-4170/22

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

1. mai 2011, Tallinn Kriminaalasja number 1-10-4170 Kohtukoosseis Eesistuja Paavo Randma, liikmed Sten Lind ja Malle Preimer Tõlk Marina Lepiksoo Kohtuistungi sekretär Kea Lemming Kohtuistungi toimumise aeg ja koht
2. mai 2011, Tallinn Kriminaalasi S.H süüdistuses KarS § 199 lg 2 p-de 5,8,9 järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu
3. veebruari 2011 otsus Apellatsiooni esitaja Süüdistatav S.H Prokurör Kaito Puusepp S.H, ik: xxx, kodakondsuseta, põhiharidusega, emakeel: vene keel, ei tööta, kriminaalkorras varasemalt karistatud 6 korda; tõkend: vahistamine Advokaat Mati Senkel Süüdistatav Kaitsja RESOLUTSIOON
4. Maakohtu otsus S.H süüditunnistamises ja karistamises jätta muutmata.
5. Apellatsioon jätta rahuldamata. Edasikaebamise kord Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. 1 ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
6. Harju Maakohtu
7. veebruari 2011 otsusega tunnistati S.H süüdi KarS § 199 lg 2 p-de 5,8,9 järgi ja mõisteti talle karistuseks 1 aasta 9 kuud vangistust, mida vähendati KrMS § 238 lg 2 alusel 1/3 võrra. KarS § 68 lg 1 alusel arvati eelvangistuses viibitud aeg – 8 päeva – karistusaja hulka ning lõplikuks ärakandmisele kuuluvaks karistuseks määras kohus 1 aasta 1 kuu ja 22 päeva vangistust. Karistuse kandmise alguseks määras kohus 1.07.
8. Kohtuotsusega mõisteti süüdistatavalt välja ka kohtukulud: sõrmejäljeekspertiisi maksumus summas 663,91 eurot, DNA-ekspertiisi kulud summas 230,08 eurot ja tasu õigusabi osutamise eest summas 226,25 eurot. S.H tunnistati süüdi üheksas varavastase kuriteo episoodis, mis olid pandud toime 24.03.2010, 1.05.2010, 2.05.2010, 16.05.2010, 24.05.2010, 1.06.2010, 15.06.2010, 25.06.2010 ja 1.07.
9. Kohtu hinnangul leidis tõendamist süüdistatava süü täies mahus. Nende hulgas oli ka episood selle kohta, et 1.05.2010 kella 03.00 ja 05.00 vahelisel ajal Tallinna linnas Narva mnt 80 hoovist tungis süüdistatav aknaklaasi eemaldamise teel A M kuuluvasse sõidukisse VW Transporter, kust ta seejärel võõra vallasasja ebaseadusliku omastamise eesmärgil võttis ära A M kuulunud 4,5 m kokkupandava redeli väärtusega 2100 krooni, vahukustuti väärtusega 300 krooni, tööriistakasti Vata koos tööriistadega väärtusega 1900 krooni, kaks halli värvi kotti väärtusega 200 krooni, Tool Geats kompressori väärtusega 600 krooni, nurklihvija Bosch väärtusega 2500 krooni, 5 ketast väärtusega 65 krooni, käsipumba väärtusega 200 krooni, väärtuseta pukseerimisköie, 3 pakki koormarihmu väärtusega 225 krooni.
10. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni S.H. Apellandi taotlused ja põhiväited on seejuures järgmised. 2.1 S.H kinnitab, et ta ei vaidlusta mõistetud karistust, samuti tunnistab ta kõiki varguse episoode peale ühe ja nimelt selle, mis on väidetavalt pandud toime 1.05.
11. Süüdistatav kirjeldab apellatsioonis pikalt, kuidas ta viibis kinnipidamiskohas esmalt kambris nr 355 koos pedofiilidega, peale mida viidi ta aga kambrisse nr 359, kus viibis keegi R. V. Viimase näol oli süüdistatava jaoks arusaadavalt tegemist politsei informaatoriga. Ta esitas S.H-le kõikvõimalikke küsimusi toimepandud kuritegude kohta ning süüdistatav otsustas ta n.ö paljastada, rääkides talle loo vargusest autost. 2.2 R. V ei teadnud S.H kohta aga järgmist: apellant ei ole kunagi varastanud autodest (ta varastas ainult korteritest ja poodidest); ta ei oleks kunagi jätnud kuriteopaigale maha süstalt; ta ei peitnud kunagi varastatud kraami ära, vaid viis selle koju või sõprade juurde; metadooni mõju all olles ei ole ta võimeline kuritegusid sooritama. S.H tunnistab, et ta sooritas küll kuritegusid Kadriorus, kuid ta ei olnud seal ainuke varas. Sellel ööl, kui pandi toime vargus kõnealusest autost, möödus ta sellest autost ning nägi seal kahte isikut, kes sealt erinevaid esemeid välja tassisid. Kuigi oli öö, oli suhteliselt valge ning ta nägi, mida sealt võeti. Pärast seda, kui ta oli selle loo rääkinud R. Vile, tulidki peatselt politseitöötajad ning ütlesid, et autost leiti tema DNA-jälgedega süstal. Tegelikkuses tema seda kuritegu toime pannud ei ole. 2.3 Samuti ei soostu apellant temalt menetluskulude väljamõistmisega, kuivõrd ta ei ole miljonär. Ka ei mõista S.H, kuidas saab sõrmejäljeekspertiis maksta nii palju; ta pakub, et 2 võiks ise hakata sellise raha eest luubiga sõrmejälgi võrdlema, kui teda ainult tööle kutsutaks. Kokkuvõtvalt leiab süüdistatav, et maakohus pidanuks kohaldama KrMS § 180 lg 3 sätteid.
12. Ringkonnakohtu istungil jäi süüdistatav esitatud apellatsiooni juurde, seda toetas ka tema kaitsja. Prokurör vaidles apellatsioonile vastu, paludes jätta see rahuldamata ning maakohtu otsus muutmata. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalide ja apellatsiooni väidetega ning kuulanud ära menetlusosaliste arvamused, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonis esitatud väited ei saa olla kohtuotsuse tühistamise aluseks. Enda seisukohta põhistab ringkonnakohus järgmiselt.
13. Nii kohtueelses menetluses kui ka maakohtus tunnistas S.H enda süüd täielikult, sh ka episoodis, mida vaidlustatakse nüüd apellatsioonis. Kriminaalkolleegiumile jääb arusaamatuks juba see, miks ei avaldanud süüdistatav enda kaitseversiooni maakohtus; seal oli tal selleks täielik võimalus ning kui arvestada apellatsioonis väidetut, et selle valega esines ta kambrikaaslase ees ainult seetõttu, et teda kui politsei informaatorit üksnes enda jaoks n.ö paljastada, siis see eesmärk oli vaieldamatult ka täidetud. Puudub igasugune mõistlik seletus, miks tuli S.H selle väidetava tegeliku versiooniga välja alles apellatsioonimenetluses. Ka kohtupraktika on olnud kestvalt seda meelt, et vältimatult saab ja ka tuleb mingi kaitseversiooni usaldusväärsuse hindamisel võtta arvesse juba selle esitamise aega ning asjaolusid tervikuna (seda toetavalt RKKKo 3-1-1-74-05). Apellatsioonis esitatud väidet selles valguses hinnates ei evi kõnealune kaitseversioon kriminaalkolleegiumi hinnangul mingit usaldusväärsust ning tuleb seetõttu jätta tähelepanuta. Seejuures märgib kriminaalkolleegium, et kui isik soovib kellegi usaldusväärsust n.ö testida, võinuks ta üles tunnistada kas ühe kuritegudest, mille ta reaalselt ka sooritas (ning S.H on kestvalt apellatsioonis kinnitanud, et talle ei valmista mingit probleemi sooritatud kuritegude eest vastutust kanda) või tunnistada üles mingi kuritegu, mis ei ole tema isikuga absoluutselt mingilgi viisil seostatav, et siis pärastiselt selle kaudu kummutada selle „ülestunnistuse“ terviklik usaldusväärsus. Selliselt ei ole S.H aga kummatigi toiminud.
14. Kuid siiski osundab kriminaalkolleegium ka järgnevale. Nimelt on kaitseversioon hinnatav apellatsiooni kohaselt muuhulgas sellisena, et S.H oli kohtueelses menetluses (ning ka maakohtus) ükskõik, kas ta tunnistatakse selles kuriteos süüdi või mitte. Samas ei haaku see väide S.H maakohtus antud ütlustega. Nimelt on S.H maakohtus tunnistanud küll kõnealuse kuriteo toimepanemist, vaidlustades aga samas selle kuriteo käigus tekitatud kahju suurust. Nii selgitab S.H maakohtus, et „auto akent ma ära ei lõhkunud, panin selle lihtsalt maha (tlk 68), sama kordab süüdistatav ka tlk 69: „ma tõstsin klaasi maha, kuid ma ei lõhkunud seda“. Kui isegi üritada aktsepteerida S.H väidet, et maakohtus oli tal enda süüdimõistmisest ükskõik, siis ei haaku sellega just asjaolu, et kummatigi üritab süüdistatav vaielda vastu tsiviilhagile; loogiliselt võttes pidanuks ka see süüdistuse osa teda jätma n.ö ükskõikseks. Ka selles valguses on kaitseversioon enda olemuselt ebaloogiline.
15. Seejuures jääb kriminaalkolleegiumile arusaamatuks, kuidas pidanuks S.H olema teadlik sellest, et väidetavad kurjategijad, kes tema sõnul selle kuriteo tegelikkuses sooritasid ja mille tunnistajaks ta oli, kasutasid sissetungimisel just seda meetodit – aknaklaasi eest äratõstmist ning lihtsalt auto kõrvale asetamist. Kriminaalkolleegiumi hinnangul saab kuriteo täideviimise sellistest detailidest olla teadlik vaid isik, kes oli antud kuriteoga vahetus puutumuses. Liiatigi ei usu kriminaalkolleegium väidet selle kohta, et isikud, kes panevad toime varavastast kuritegu, 3 võimaldavad selle sooritamist suhtelisest lähedusest jälgida; kuid see on S.H kaitseteesi vältimatuks osiseks, kuivõrd ta on tunnistanud sedagi, et nägi sisuliselt kõiki esemeid, mis sellest sõidukist varastati.
16. Kuid vääramatult seostab toimepandud kuriteoga S.H veel üks tõend. Nimelt ei saa mööda vaadata faktist, et sõiduauto pagasiosast leiti tunnistaja M. M poolt süstal, mis edastati ekspertiisi. Eksperdi arvamusest (kd 2, tlk 70) nähtub, et sündmuskohalt M. Muhu poolt leitud süstla ja nõela ühenduskohalt võetud proovi analüüsil saadi DNA täisprofiil, mis on kokkulangev S.H võrdlusproovist määratletud DNA profiiliga. Ka süstla sõrmetugedelt võetud proovist saadi DNA osaline profiil, milles ekspertiisi kohaselt ei saa välistada S.H-lt pärineva bioloogilise materjali sisaldumist selles segaproovis. Apellant kinnitab küll, et tema ei jätaks kunagi sündmuskohale maha süstalt; kuid tunnistada tuleb, et kummatigi see sealt leiti. Kuidas see tõend, mis vaieldamatult seostab S.H toimepandud kuriteoga, sinna siis sattus, süüdistatav apellatsioonis aga ei selgita ning ka kriminaalkolleegium ei suuda leida sellele mingit mõistusepärast selgitust peale selle, et S.H oli vaatluse all oleva kuriteo toimepanija.
17. Eeltoodu alusel leiab ringkonnakohus, et S.H süü kõnealuse kuriteo toimepanemises on leidnud täielikult tõendamist ning apellatsioonis esitatud väited ei lükka ümber maakohtu järeldusi. Selles osas jätab ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata ning apellatsiooni rahuldamata.
18. Rahuldamata jätab ringkonnakohus apellatsiooni ka osas, millega taotletakse menetluskulude vähendamist. 9.1 KrMS § 180 lg 3 sätestab tõepoolest, et kui menetluskulude hüvitamine käib süüdimõistetule ilmselt üle jõu, jätab kohus neist riigi kanda. Kui samal ajal sätestab seadus ka seda, et selle küsimuse lahendamisel tuleb silmas pidada süüdimõistetud isiku resotsialiseerumisväljavaateid. Seetõttu on Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium senises praktikas olnud kestvalt seisukohal, et vaatluse all oleva menetluskulude kandmisest vabastamise aluse korral tuleb esmajoones silmas pidada selle meetme võimalikku positiivset eripreventiivset toimet. Isiku poolt toimepandud süütegu võib olla n.ö juhuslikku laadi ning kui menetluskulude riigi kanda jätmine annab täiendava positiivse tõuke isiku seaduskuulekusele, on alust selle põhimõtte rakendamiseks. Käesoleval juhul tuleb seda aga otsustavalt eitada. 9.2 Nimelt on S.H varasemalt kriminaalkorras karistatud kuuel korral, valdavatel juhtudel varavastaste süütegude toimepanemise eest. Seetõttu on menetluskulude riigi kanda jätmine sellel argumendil täiesti asjakohatu. Seega ei ole see immanentne eeldus täidetud ning S.H taotluse menetluskulude osaliseks riigi kanda jätmiseks jätab ringkonnakohus rahuldamata. Pelgalt asjaolu, et isikul puudub sissetulek ja vara tervikuna, ei ole asjaoluks, mille alusel saaks menetluskulusid jätta riigi kanda. See seaks juba ebavõrdsesse olukorda töötavad ja mittetöötavad isikud, mida kriminaalkolleegium ei pea põhjendatuks. S.H on sooritanud peale eelmise karistuse kandmiselt vabanemist hulgaliselt kuritegusid, sisuliselt ei ole kinnipidamiskohta uuesti sattumise võimalus tähendanud talle mitte midagi. Neid asjaolusid silmas pidades ei näe kriminaalkolleegium mingit põhjust, miks peaks loobuma vahetult kuriteo avastamisele ning õigusabi osutamisele tehtud kulutuste sissenõudmisest. Seejuures ei pea ringkonnakohus vajalikuks diskuteerida süüdistatavaga sel teemal, et tema hinnangul on ekspertiisikulud ebamõistlikult suured ning ta võinuks/võiks sõrmejälgi ise luubiga võrrelda. Käesoleval juhtumil see lihtsalt nii ei olnud ning seoses süüdimõistva kohtuotsuse tegemisega tuleb KrMS § 180 lg 1 ls-st 1 juhinduvalt jätta menetluskulud süüdistatava kanda. 4
19. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 jätab Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium maakohtu otsuse muutmata ja esitatud apellatsiooni rahuldamata. Paavo Randma Sten Lind Malle Preimer 5