KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 27. aprill 2012 Tartu (kirjalik menetlus) Väärteoasja number 4-12-195 Kohtukoosseis Tiit Lõhmus, Maarika Kuusk,

§ 63

lg 1 alusel ka liiklusnõuete muu rikkumise eest liiklusseaduse § 74-35 lg 1 järgi) • 13.06.2003.a – karistati 01.07.2003.a rahatrahviga 5520 krooni, • 22.06.2003.a – karistati 15.07.2003.a rahatrahviga 6000 krooni, • 08.08.2003.a – karistati 08.08.2003.a rahatrahviga 6000 krooni (

§ 63

lg 1 alusel ka lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest LS § 74-22 lg 2 järgi), • 09.08.2003.a – karistati 27.08.2003.a rahatrahviga 6000 krooni, • 01.08.2004.a – karistati 01.08.2004.a rahatrahviga 6000 krooni, • 27.08.2004.a – karistati 27.08.2004.a rahatrahviga 6000 krooni, • 30.08.2004.a – karistati 30.08.2004.a rahatrahviga 6000 krooni, • 09.10.2004.a – karistati 09.10.2004.a rahatrahviga 6000 krooni, • 24.10.2004.a – karistati 23.11.2004.a rahatrahviga 4200 krooni ja lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest liiklusseaduse § 74-22 lg 3 järgi rahatrahviga 4200 krooni (

§ 63

lg 3 järgi), • 19.08.2006.a – karistati 06.10.2006.a 3 päeva arestiga, • 29.12.2006.a – karistati 27.02.2007.a 4 päeva arestiga, • 17.06.2007.a – karistati 11.07.2007.a rahatrahviga 18 000 krooni (

§ 63lg 1 alusel ka Kar

S § 276 ja KarS § 279 järgi), • 14.07.2007.a – karistati 30.08.2007.a 15 päeva arestiga, 3 • • • 13.07.2011.a – karistati 03.08.2011.a rahatrahviga 440 eurot (

§ 63

lg 1 alusel ka foori keelava tule eiramise eest liiklusseaduse § 221 lg 1 järgi), 23.08.2011.a – karistati 24.10.2011.a rahatrahviga 400 eurot, 19.10.2011.a – karistati 14.11.2011.a rahatrahviga 600 eurot. Ajavahemikes 01.11.2004-03.03.2006, 24.07.2007-07.08.2007 ja 08.08.2007-08.12.2010 kandis V.S reaalset vanglakaristust ja ei saanud uusi liiklusalaseid väärtegusid toime panna. KarS § 56 lõikes 1 sätestatu kohaselt on karistuse üheks eesmärgiks võimalus mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvid. Kuna ka pärast viimase pikaajalise vanglakaristuse kandmiselt vabanemist jätkas V.S õigusrikkumiste toimepanemist – enne käesolevas asjas menetletud väärtegusid, s.o enne 23.11.2011 pani juhtimisõiguseta juhtimised toime 13.07.2011 (mille eest karistati 03.08.2011 rahatrahviga 440 eurot), 23.08.2011 (mille eest karistati 24.10.2011 rahatrahviga 400 eurot), 19.10.2011 (mille eest karistati 14.11.2011 rahatrahviga 600 eurot), siis ei ole kohane V.S-i rahatrahviga karistada. Asjaolu, et V.S on osa talle karistuseks mõistetud rahatrahvidest tasunud ning osade rahatrahvide sissenõudmise täitmine on ka aegunud, ei anna põhjendatud alust piirduda ka sellel korral V.S-i suhtes ainult tema karistamises rahatrahviga. Eeltoodud asjaoludel ei anna V.S-i poolt ka autokoolis B-kategooria mootorsõidukijuhi riikliku õppekava järgse kursuse läbimine ja mootorsõidukijuhi esmaabikoolituse läbimine ning kehtiva mootorsõidukijuhi tervisetõendi olemasolu V.S-i karistamisel küllaldast alust tema suhtes rahatrahviga piirdumiseks. Pigem vastupidi. Koolituse läbinud isik peaks järgima liiklusnõudeid, mitte otsima koolituse läbimisest õigustust liiklusnõuete rikkumisele. Apellatsioonis esitatud taotluste sisu V.S-i kaitsja esitas apellatsiooni, milles palub tühistada Tartu Maakohtu 09.02.2012 otsuse osas, millega mõisteti V.S süüdi LS § 227 järgi ning talle karistusena aresti määramise osas. Määruskaebuse kohaselt ei ole kiiruse ületamine tuvastatav peamiselt kiirusmõõteseadme protokollile tuginedes. Käesoleval juhul on väidetavalt kiirust mõõdetud vastutulevast autost, mis ei ole kõige usaldusväärsem mõõteviis. Apellant ei saa kuidagi kindel olla, et politsei on teostanud mõõtmist just tema juhitud sõiduki suhtes, seda enam, et apellant on ise eitanud kiiruse ületamist. Olukorras, kus politsei on väidetavalt mõõtnud vastutulevast autost kiirust, sõitnud seejärel apellandile järgi ja ta mingi aeg hiljem peatanud, on möödunud oluline aeg ja apellant ei saa olla enam kindel, et kiirusemõõtja näiduks on just tema sõiduki suhtes mõõdetud kiirusenäit. Lubatavad ei ole tunnistaja T.K. tunnistajana antud ütlused, kuna nimetatud isik on otsusest nähtuvalt ise koostanud kiirusemõõteseadme protokolli, olles seega ise tõendi allikaks ja loojaks. Kohtupraktikas on kinnistunud, et nimetatud isikud, kes on olnud ise menetleja rollis, ei saa enam hilisemalt anda tunnistajana ütlusi selle sama tõendi osas. Seega ei saa antud juhul on olla tuvastatud, et apellant juhtis 23.12.2011 sõidukit lubatud kiirust ületades. Apellant vaidlustab ka karistuse mõistmise, mille kohaselt on maakohus pidanud vajalikuks aresti määramise ning leiab, et õigustatud ei ole vabaduse piirangulise karistuse, st. aresti kohaldamine. 4 Aresti määramine on seotud põhiõiguse riivega, kuna isikult võetakse vabadus. Seetõttu peaks aresti määramine olema nn ultima ratio võimalus, kui muud karistused ei ole mõeldavad. Maakohus ei ole piisavalt põhjendanud aresti määramise vajalikkust ja möödapääsmatust. Apellant ei ole juhtinud sõidukit joobes olekus või arutuid liiklusriske võttes, samuti ei ole tekitatud kellelegi kahju. Maakohus on rõhutanud, et kiirust on ületatud ettevaatamatusest, täpsemalt hooletusest. See tähendab, et apellandile omistatav süü vorm ei ole selles osas raske. Kohus põhjendab veel aresti määramist sellega, et võimaliku liiklusõnnetuse korral oleksid juhtimisõiguseta juhtimise tõttu (vähene sõidukogemus ja vähesed liiklusalased praktilised teadmised) tagajärjed veel raskemad. Selline põhjendus jääb apellandile arusaamatuks, kuna V.S on liiklusalast praktilist kogemus paarkümmend aastat, tema sõidukogemused ja praktilised teadmised ei kao ära perioodiks, mil riik on peatanud tema juhtimisõiguse. Apellandile jääb mulje, et talle on mõistetud arest tulenevalt tema karistusregistrist, sh karistuse kandmisest vanglas. Need teod jäävad aga aastate taha ja ta on oma karistuse kandnud, ärakantud karistusega ei saa põhjendada uue vabadusekaotusliku karistuse määramist. Apellandil on kindel töö ja aresti jõustumine ja kandmine võib tähendada töö kaotust. Sellega loob riik olukorra, kus apellant ei saa peale vanglakaristuse kandmist ühiskonda sulanduda ning uue töö leidmine on problemaatiline. Apellant on juhtimisõiguseta liiklemise eest nõus keskmisest suurema rahatrahviga, mis teda edaspidiselt distsiplineeriks, mitte aga vabadusekaotusega. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused

1. Ringkonnakohus määras väärteoasja kahel korral (11.04 ja 24.04.2012) istungil lahendamisele, kuid kummalgi korral ei õnnestunud seda läbi viia V.S-i puudumise tõttu. Korduvates vastustes teatas kaitsja R. Varul, et tal pole õnnestunud kaitsealuse V.S-iga ühendust saada ja ta ei ole kaasinimestele kättesaadav. Kaitsja apellatsioonis V.S-i elukohana märgitud aadress XXXX ei toimi, sest kohtukutset pole võimalik olnud kellelegi edastada. Ringkonnakohus leiab, et seaduse mõttega ei haakuks olukord, kus isik, elamata või viibimata kohtule teatatud aadressil, saaks lõpmatusse lükata apellatsiooni arutamist. 1.1 Ringkonnakohus leiab juhinduvalt KrMK § 331 lg-st 13, et kui apellatsioonis esitatud apellandi kontaktandmetel ei ole võimalik apellandile kohtukutset kätte toimetada, võib kohus vaadata apellatsiooni läbi kirjalikus menetluses.
2. Ringkonnakohus, tutvunud väärteoasja materjalide ning apellatsioonis esitatud seisukohtadega, leiab asja kirjalikus menetluses, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioon ei kuulu rahuldamisele.
3. Apellant vaidlustab apellatsioonis kiiruse mõõtmist, leides, et ei saa kindel olla, et politsei on teostanud mõõtmist just V.S-i juhitud sõiduki suhtes. Ringkonnakohus märgib, et liiklusjärelevalve kiirusmõõteseadme kasutamise protokollist (tl 3) ja tunnistaja T.K. ütlustest (tl 37-38) nähtuvalt on 23.12.2012 kell 17.45 teostatud liiklusjärelevalvet asulavälisel teel, s.o Tallinn – Tartu – Võru – Luhamaa 174 km. Tunnistaja ütlustest nähtuvalt oli V.S-i poolt juhitud sõiduk Cadillac ainuke sõiduk, mis patrullautole vastu liikus. Ühtegi teist sõidukit kiiruse mõõtmise ajal patrullauto suunas samal 5 ajal ei liikunud. Tunnistaja nägi ära sõiduauto Cadillac numbri, teostas koheselt tagasipöörde ning jõudis nimetatud autole ka koheselt järgi. Ringkonnakohtul puudub alus kahelda või mitte uskuda kohtuvälise menetleja poolt 09.02.2012 maakohtus tunnistajana antud ütlustes. Ringkonnakohus leiab, et väärteoasja materjalide pinnalt ei teki kahtlust selles, et kohtuväline menetleja oleks kiiruse mõõtmisel eksinud või et sõiduauto, mille kiirust mõõdeti, ei olnud V.S-i poolt juhitud sõiduk. Tunnistaja ütluste kohaselt sõitis patrullauto koheselt V.S-i poolt juhitud sõidukile järgi ning peatas selle. LS1 § 15 lg 1 p 1 kohaselt on asulavälisel teel lubatud suurimaks sõidukiiruseks 90 kilomeetrit tunnis. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga selles, et rikkudes LS § 15 lg 1 p-s 1 sätestatut, mille kohaselt on asulavälisel teel lubatud suurimaks sõidukiiruseks 90 kilomeetrit tunnis, ja ületades asulavälisel teel lubatud suurimat sõidukiirust mitte vähem kui 28 km/h, pani V.S toime LS § 227 lg-s 2 sätestatud väärteo.
4. Apellant märgib, et tunnistaja T.K. tunnistajana antud ütlused ei ole lubatavad, kuna nimetatud isik on koostanud kiirusemõõteseadme protokolli, olles seega ise tõendi allikaks ja loojaks. Ringkonnakohus leiab, et kohtuvälise menetleja tunnistajana üle kuulamisega menetlustoimingu täpse käigu kohta ei ole antud juhul tegemist menetlusnormide rikkumisega, kuna liiklusjärelevalvet teostasid kohtuvälise menetlejana kaks pädevat ametnikku ning kohtus on tunnistajana ütlusi andnud kohtuväline menetleja, kes teostas kiiruse mõõtmist ja koostas selle kohta vastava protokolli. Väärteoprotokolli on koostanud liikluspolitseinik Elar Grünberg ning tema tunnistajana ütlusi andnud ei ole. Ka Riigikohus on leidnud 25.11.2010 lahendis nr 3-1-1-96-10, et vastavalt kohtupraktikas omaksvõetud seisukohtadele on menetleja ametniku tunnistajana ülekuulamine esmajoones võimalik mingi menetlustoimingu täpse käigu kohta. Sellest lähtuvalt sai T.K. ülekuulamise peamiseks eesmärgiks olla kiiruse mõõtmisega seonduvate asjaolude kohta tõendusliku teabe kogumine, et võimaldada maakohtul kontrollida kiirusemõõteseadme kasutamise protokolli kantud andmete õigsust ja kõrvaldada selle pinnalt tekkinud kahtlusi. Ringkonnakohus märgib, et ka antud juhul on liiklusjärelevalvet teostanud patrullpolitseinik T.K. tunnistajana kohtus ütlusi andnud kiiruse mõõtmise üksikasjade kohta, mis on olnud olulised kohtulikul uurimisel menetlusdokumentide sisu tegelikkusele vastavuse väljaselgitamise seisukohast. Tunnistaja ütlustel on olnud antud juhul abistav ja selgitav eesmärk. Seega oli antud juhul lubatav politseiametnik T.K. poolt menetlusdokumentides talletatud tõendusteabe kontrollimiseks teda kui menetlustoimingu teostajat täiendavalt küsitleda.
5. Apellant vaidlustab lisaks karistusena aresti mõistmist V.S-ile. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on oma otsuses igakülgselt analüüsinud ja põhjendanud V.S-ile mõistetavat karistust ning ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuses (tl 62) esitatud käsitlusega, mille kohaselt on asjakohaselt motiveeritud V.S-i karistamist 5 päeva pikkuse arestiga. Põhjendamatu on apellatsiooni väide, et V.S-ile on mõistetud karistus üksnes tulenevalt karistusregistris temale mõistetud aegunud karistustest. Ringkonnakohus leiab, et kahtlemata näitavad ka kustunud karistused isiku seaduskuulekust, kuid nähtuvalt karistusregistrist on V.S olnud süstemaatiline väärtegude toimepanija ja 6 käesoleval ajal on tal vähemalt kolm kehtivat väärteokaristust, mille eest on mõistetud karistusteks rahatrahvid. Rahatrahvide määramine V.S-ile ei ole olnud piisav karistus, kuna see ei ole mõjutanud teda hoiduma uute väärtegude toimepanemisest. Rahatrahvil, kui karistusel ei ole enam V.S-i suhtes preventiivset mõju. KarS § 48 järgi võib kohus väärteo eest mõista aresti kuni 30 päeva. Ringkonnakohus leiab, et antud juhul on maakohus V.S-ile määranud aresti minimaalmääras ning V.S-i 5 päevase arestiga karistamine oli igati põhjendatud ning vastas tema poolt toimepandud väärteo raskusele ja asjaoludele. Kaitsja väide, et V.S ei saa peale 5 päevase vanglakaristuse kandmist ühiskonda sulanduda ja uue töö leidmine on seejärel problemaatiline, on ainetu. Aresti kandmisega 5 päeva ei kaota isik sidet ühiskonnaga sellisel määral, et ta vajaks ühiskonda sulandumiseks abi. Lisaks märgib ringkonnakohus, et järjekordse väärteo toimepanemine oli V.S-i enda vaba tahe ning töö kaotamine aresti kandmise tõttu võib tõepoolest olla V.S-i õigusvastase käitumise reaalne tagajärg, kuid selles ei ole alust teha etteheiteid kohtule. Ringkonnakohus märgib lisaks, et töökoha olemasolu ei saa õigustada kergema karistuse mõistmist. V.S-i on eelnevalt korduvalt väärteokorras karistatud, muuhulgas ka arestiga ning seega pidi V.S-ile olema teada, et järjekordse seaduserikkumise toimepanemisel võib olla kohaldatav karistus rangem. Rahatrahvi karistusena määramine V.S-i suhtes ei ole otstarbekas, kuna see ei ole ilmselgelt tema suhtes piisav mõjutusvahend väärtegude toimepanemisest hoidumiseks. Eeltoodust tulenevalt tuleb maakohtu otsus jätta muutmata ning apellatsioon rahuldamata. Tiit Lõhmus Maarika Kuusk 7 Aarne Sarjas