Muus osas jätta kohtuvälise menetleja otsus muutmata. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib menetlusalune isik edasi kaevata Riigikohtule advokaadist kaitsja vahendusel, kohtuväline menetleja ise või tema advokaadist esindaja, teatades kirjalikult kassatsiooni esitamisest Harju Maakohtu Liivalaia kohtumajale 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest ning esitades kassatsiooni 30 päeva jooksul, alates päevast, mil kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele kättesaadav Liivalaia kohtumaja kantseleis (asuk. Tallinn, Liivalaia 24). Kohtuotsus on kättesaadav 18.06.2012.a. Asjaolud ja menetluse käik Põhja Prefektuuri Korrakaitsebüroo liiklusjärelevalve talituse liikluspolitseinik Piret Rehe koostas 03.03.2012.a. väärteoprotokolli AB 1181620 H.M-ile selle eest, et tema 03.03.2012.a. kella 09.10 ajal Harjumaal, Maardus, Üleoru tänaval, liikudes Tallinn-Narva maantee suunas, mootorsõidukiga Mazda 6, reg. nr. xxx teostas õppesõitu juhile keelatud seisundis, kui ühes liitris väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus mitte väiksem kui 0,35 ± 0,05 mg/l. Mõõtetulemus 0,30 mg/l Nimetatud tegevusega rikkus H.M
lg 5 nõuet, pannes sellega toime väärteo, mis on kvalifitseeritav
Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusmenetlustalituse juht politseimajor Oleg Lodeikin karistas H.M väärteoasjas nr. 2302,12,003040 koostatud otsusega, juhindudes KarS § 56 lg-st 1,
S 50 lg 1 p 2 alusel
lg 3 p 1 järgi lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega neljaks kuuks. Harju Maakohtule esitatud kaebuses palutakse tühistada kohtuvälise menetleja otsus karistuse osas ning teha uus otsus, millega jätta lisakaristus kohaldamata. Kaebuse kohaselt on kaebuse esitaja nõustunud rikkumise toimepanemisega ning täielikult nõus talle määratud rahatrahviga. Kaebuses palutakse arvesse võtta seda, et H.M ei ole varem karistatud, ta ei ole seaduserikkumisi toime pannud. Samuti on palutud jätta lisakaristus kohaldamata ka põhjusel, et isik on juhtunu tõttu kaotanud töökoha, tema ülalpidamisel on kaks last ja vähese sissetulekuga abikaasa. Juhtimisõiguse olemasolul võiks ta leida endale autojuhi töö, et tagada sisstulek pere ülalpidamiseks ja trahvi tasumiseks. Kohtuistungil jäi kaebuse esitaja kaebuse juurde. Kaebuse esitaja selgitas, et soovib kohtuvälise menetleja otsuse tühistamist lisakaristuse osas põhjusel, et juhtimisõiguse olemasolu korral on tal lihtsam tööd leida. Ta kinnitas, et talle juba lubati töökohta, dokumentaalset tõendit antud väite kohta ta ei esitanud. Kohtuvälise menetleja esindaja avaldas, et kuivõrd menetlusalusel isikul puuduvad varasemad karistused, kohtuväline menetleja on juba isiku kahetsust arvesse võtnud, pole menetleja vastu juhtimisõiguse äravõtmises minimaalmääras – 3 kuu ulatuses. Muus osas palus kohtuvälise menetleja esindaja jätta vaidlustatud otsus muutmata. Kohus kohtuistungil uuris järgmisi tõendeid: Kohtus kuulati üle menetlusalune isik H.M. Vastavalt Riigikohtu praktikas väljendatud seisukohale, ei pea kohus vajalikuks ülekuulatud isikute ütluste taasesitamist kohtuotsuses (vt ka RKKKo 3-1-1-22-10, p 8.1). Kirjalikest tõenditest uuriti: 2 - kohtuvälise menetleja 21.03.2012.a. otsust väärteoasjas 2302,12,003040 (tl 3-5; väärteotoimik tl 26-27)); - väärteoprotokolli (tl 16-17, väärteotoimik tl 1); - tõendusliku alkomeetri kasutamise protokolli koos lisaga (tl 21-22; väärteotoimik tl 5-6); - sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsust (tl 23-24, väärteotoimik tl 7); - liiklusregistri väljavõtet (tl 25, väärteotoimik tl 8); Kõigi nimetatud tõendite avaldamist pidasid pooled lubatavaks. Kohtuistungil tunnistajate ülekuulamist menetluspooled ei taotlenud. Kohtu järeldused: Kohus, tutvunud esitatud kaebusega, kohtule esitatud materjalidega, samuti kohtuistungil poolte esitatud seisukohtadega, uurinud ja hinnanud tõendeid kogumis, jõudis järeldusele, et esitatud kaebus kuulub rahuldamisele osaliselt. Kaebuse esitaja oma kaebuses väitis, et ta ei juhtinud mootorsõidukit joobeseisundis teadlikult. Kohus märgib esmalt, et käesolevas väärteoasjas puudub poolte vahel vaidlus selles, et H.M teostas õppesõitu väärteoprotokollis märgitud ajal ja kohas ning allutati seal joobeseisundi tuvastamise protseduurile. Siiski, kohus peab väärteokaebuse lahendamisel lähtuma V™S §-st 133 ning vastavalt V™S § 123 lg-le 2 peab maakohus arutama väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid (vt ka RKKKo 3-1-1-28-10). Tulenevalt
p-st 19 loetakse õppesõidu või sõidupraktika ajal juhiks ka mootorsõidukijuhi õpetajat või -juhendajat, eksamisõidul loetakse juhiks eksamineeritav. Antud juhul nähtub väärteoprotokollist (tl 16) asjaolu, et H.M teostas 03.03.2012.a. mootorsõidukiga õppesõitu (õpilane J. Saal). Antud väärteoprotokollist nähtub, et menetlusalune isik on sellega nõustunud, samuti on tutvunud õiguste ja kohustustega (tl 16, 17). Ka nähtub, et sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsusega kõrvaldati juhtimiselt H.M. Seega tuleb järeldada, et H.M
Kohus leiab, et isikul joobeseisundi esinemine on tõendamist leidnud tõendusliku alkomeetri kasutamise protokolliga, mille kohaselt tuvastati H.M 03.03.2012.a. alkoholijoove 0,35 mg/l laiendmääramatusega 0,05 mg/l, seega lõplikuks tulemiks oli 0,30 mg/l. Kohtu hinnangul puudub alus antud mõõtetulemuses kahelda. Tõendusliku alkomeetri väljatrükist (tl 21) nähtub, et tõenduslik alkomeeter oli enne puhumist ära nullitud, sooritatud oli nii seadme diagnostika, standardkontroll, kui iga mõõtmise eel sooritatud nullimine. Seega tuleb asuda seisukohale, et mõõtetulemus on jälgitav ning isik sooritas kaks õnnestunud puhumist, millest läks arvesse väiksema mõõtetulemusega katse, mille tulemuseks oli laiendmääramatust arvestades 0,30 mg/l. H.M ei ole mõõtetulemust vaidlustanud, ta on nõustunud rikkumise toimepanemisega. Kohtus leiab, et antud tõenditega on tõendatud H.M poolt
lg 5 rikkumine, s.o seisundis, kus mootorsõidukijuhi ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholi 0,10 milligrammi või rohkem. Kohus leiab, et olukorras, kus tekkinud kahtlused tuleb tõlgendada menetlusaluse isiku kasuks, tuleb antud juhul asuda seisukohale, et H.M on talle etteheidetava teo toime pannud ettevaatamatusest. Kohus peab võimalikuks, et H.M võis ekslikult 03.03.2012.a. hommikusel ajal arvata, et tema poolt tarvitatud alkoholi mõju on möödunud ning ta on kaine. Kohus viitab, et tulenevalt KarS § 15 lg 3 on väärteona karistatav nii tahtlik, kui ettevaatamatu tegu, seega ei sõltu antud teo eest ettenähtav vastutus subjektiivse koosseisu täpsest tuvastamisest. Kohtu hinnangul pidanuks H.M tähelepaneliku ja kohusetundliku suhtumise korral ette nägema, et võis pärast eelneval õhtul tarvitatud alkoholi olla järgmise 3 päeva hommikul veel alkoholijoobes. Kohus rõhutab, et H.M, asudes 03.03.2012.a. hommikul mootorsõidukijuhi õpetajana (tl 25) teostama õppesõitu koos õpilasega (s.o tulevase mootorsõidukijuhiga), pidanuks erilise kohustundlikkusega suhtuma juhile esitatavate nõuete täitmisesse, ning olukorras, kus ta oli eelneval õhtul alkoholi tarvitanud, seda oma seisundit ka kontrollima. Kaebuse esitaja rikkus hoolsuskohustust. Eeltoodud põhjusel leiab kohus, et H.M on etteheidetava väärteo toime pannud ettevaatamatusest hooletuse vormis. Kohus asub seisukohale, et H.M poolt
lg 2 järgi kvalifitseeritava väärteo toimepanemine on väärteootsuses õigesti tuvastatud, tema tegevus õigesti kajastatud ning isiku süü tuvastamist leidnud.
lg 5 (sõiduki juhtimine joobeseisundis, kui ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholi 0,10 milligrammi või rohkem) rikkumine on õigesti kvalifitseeritud
lg 2 (sõiduki juhtimine isiku poolt, kelle ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,25–0,74 milligrammi) järgi. Karistamisel on lähtutud KarS § 56 sätetest, arvesse on võetud ka kergendavat asjaolu – isiku puhtsüdamlikku kahetsust. Kohus on seisukohal, et kohtuvälise menetleja otsusega H.M-ile määratud põhikaristus, rahatrahv summas 700 eurot on põhjendatud.
lg 2 näeb sanktsioonina ette põhikaristusena rahatrahvi kuni 300 trahviühikut, aresti või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise kuni kaheteistkümneks kuuks. Kohus leiab, et kohtuvälise menetleja otsuses ettenähtud rahatrahvi määra puhul on võetud arvesse karistuspraktikat ning määratud rahatrahv jääb alla sanktsiooni keskmise määra ning on kooskõlas toimepandud väärteo raskusega. Lisakaristust puudutavalt nõustub kohus täielikult kohtuvälise menetleja otsuses toodud põhjendusega selle kohta, et sõiduki juhtimine seisundis, kus lubatud alkoholipiirmäär on ületatud, on üks raskemaid liiklusalaseid rikkumisi ning tegemist on enamohtliku väärteoga – selles seisundis liiklema asudes seab juht reaalsesse ohtu nii enda kui ka teiste kaasliiklejate elu ja tervise. Kohtuväline menetleja on oma otsuses seega põhjendatult leidnud, et lisakaristuse kohaldamine on vajalik, lähtuvalt õiguskorra kaitsmise huvidest. Kohus märgib siinkohal, et olukorras, kus raskete liiklusalaste rikkumiste toimepanemine ühiskonnas on sage, tuleb karistuse määramisel lähtuda ka üldpreventiivsetest kaalutlustest, mistõttu tuleb väljendada selget hoiakut, et raskemate rikkumistega kaasnevad ka rangemad karistused. Karistuse eripreventiivsete eesmärkide saavutamine peab tagama selle, et isik ei asuks toime panema uusi süütegusid. Kohtu hinnangul omab liiklusalaste süütegude eest mõistetavate karistuste puhul just juhtimisõiguse äravõtmine tugevat mõju eripreventiivsete eesmärkide saavutamiseks, kuivõrd juhtimisõiguse äravõtmist vahetult kogev liiklusnõudeid rikkunud isik asub uue samalaadse karistuse kartuses väiksema tõenäosusega uusi taolisi rikkumisi toime panema. Kohus rõhutab, et H.M oli isik, kes pani väärteo toime tööülesannete täitmisel sõiduõpetajana, seega isikuna, kes mitte ainult ei peaks järgima erilise hoolega liiklusnõuetest kinnipidamist, vaid olema sellise käitumisega eeskujuks tema juhendamise all olevale tulevasele juhile, kui ka teistele liiklejatele.
lg 3 p 1 kohaselt võib kohus või kohtuväline menetleja kohaldada
§-s 224 sätestatud süüteo eest lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist kolmest kuust kuni üheksa kuuni, kui isikut ei ole varem
-s 224 sätestatud süüteo eest karistatud. Võttes arvesse seda, et H.M ei ole varem väärtegude toimepanemise eest karistatud, samuti isiku poolt kaebuses märgitud ja sellele lisatud tõenditega tõendamist leidnud asjaolusid (töökoha kaotus, ülalpeetavad, leibkonna vähene sissetulek), peab kohus siiski võimalikuks kergendada kohaldatud lisakaristuse määra minimaalse võimaliku määrani – 3 kuuni. Kohus juhindub V™S § 109-111, § 132 p 2, § 133-135, § 155-156. Merle Parts Kohtunik 4
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.