Obsah (8)

§ 209§ 199§ 202§ 64§ 65§ 56§ 57§ 201

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 21. märts 2012, Tartu Kriminaalasja number 1-08-9186 Kohtukoosseis Eesistuja Paavo Randma, liikmed Aarne Sarjas

§ 209

lg 2 p 1, § 199 lg 2 pde 4,8 ja § 202 lg 2 p 2 järgi, lühimenetluses Apelleeritud kohtuotsus Viru Maakohtu

1. detsembri 2011 otsus Apellatsiooni esitaja U.R ja tema kaitsja advokaat Oleg Nišajev Prokurör Sofja Hristoforova U.R, isikukood XXX, XXX, asukoht Viru Vangla, XXX; varasemalt kriminaalkorras karistatud 7 korda. Advokaat Oleg Nišajev Süüdistatav Kaitsja RESOLUTSIOON
2. Maakohtu otsus U.R-i süüditunnistamises ja karistamises jätta muutmata.
3. Apellatsioonid jätta rahuldamata. Edasikaebamise kord Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. 1 ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
4. Viru Maakohtu
5. märtsi 2011 otsusega tunnistati U.R süüdi

§ 209

lg 2 p 1 järgi ja mõisteti talle karistuseks 2 aastat vangistust,

§ 199

lg 2 p-de 4,8 järgi ja mõisteti talle karistuseks 1 aasta vangistust, samuti

§ 202

lg 2 p 2 järgi ja mõisteti talle karistuseks 9 kuud vangistust.

§ 64lg 1 alusel moodustati liitkaristus ja mõisteti U.R-ile karistuseks vangistus 3 aastat, mida vähendati Kr

MS § 238 lg 2 alusel 1/3 võrra, s.o kestuseni 2 aastat vangistust. U.R tunnistati süüdi kahes varguse episoodis, millega ta põhjustas kannatanutele kahju vastavalt 17 000 ja 3560 krooni.

§ 202

lg 2 p 2 järgi tunnistati ta süüdi kuriteo toimepanemise tulemusena saadud vara korduvas turustamises. Samuti tunnistati ta süüdi ühes kelmuse episoodis, millega kannatanule põhjustati kahju 9500 krooni.

§ 209

lg 2 p 1 järgi tunnistati U.R süüdi selles, et ta isikuna, kes on varem toime pannud varguse, 19.02.2009 varalise kasu saamise tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse loomise teel vormistas OÜ-s P A enda nimele lepingu akende paigaldamiseks N.K. elukohas XXX asuvas korteris. Olles 19.02.2009 kella 20.00 paiku Narvas, Mõisa 8 asuva kaupluse Maxima juures saanud kannatanult sularaha summas 5150 krooni, katkestas ta 4.03.2009 lepingu OÜ-ga P A ja lasi kanda 19.02.2009 N.K. poolt ettemaksuna tasutud 4350 krooni enda tuttava K.S. arveldusarvele, tekitades oma tegudega N.K. materiaalset kahju 9500 krooni. 2. Maakohtu otsuse peale esitas U.R apellatsiooni, vaidlustades enda süüditunnistamise

§ 209lg 2 p 1 järgi, samuti ei olnud ta nõus mõistetud karistusega.

1. Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
2. oktoobri 2011 määrusega tühistati maakohtu otsus U.R-ile mõistetud karistuse osas ning saadeti kriminaalasi maakohtule tühistatud osas uue kohtuotsuse tegemiseks samas kohtukoosseisus. Apellatsioon rahuldati osaliselt. 3.1 Apellatsioon jäeti rahuldamata osas, millega U.R vaidlustas enda süüditunnistamist

§ 209lg 2 p 1 järgi.

Ringkonnakohus leidis, et maakohus on näidanud tõendid, mis kinnitavad süüdistatava poolt kelmuse tahtlikku toimepanemist. Ringkonnakohus soostus maakohtu asjakohaste põhjendustega ning tuginedes KrMS § 342 lg 3 p 1 sätetele ei pidanud nende kordamist vajalikuks. 3.2 Küll leidis ringkonnakohus, et maakohtu otsuses puuduvad mõistetud karistust puudutavad motiivid KrMS § 337 lg 1 p 7 tähenduses. Mõistetud karistuse põhjendused peavad olema ammendavad ja lugejale jälgitavad; see nõue ei ole käesoleval juhul aga täidetud. Maakohtul tulnuks kohaldada ka

§ 65lg 1 sätteid, mida aga tehtud ei ole.

1. Viru Maakohtu
2. detsembri 2011 kirjalikus menetluses tehtud otsusega tunnistati U.R süüdi

§ 209

lg 2 p 1 järgi ja mõisteti talle karistuseks 2 aastat vangistust,

§ 199

lg 2 p-de 4,8 järgi ja mõisteti talle karistuseks 1 aasta vangistust, samuti

§ 202

lg 2 p 2 järgi ja mõisteti talle karistuseks 9 kuud vangistust.

§ 64lg 1 alusel moodustati liitkaristus ja mõisteti U.R-ile karistuseks vangistus 3 aastat, mida vähendati Kr

MS § 238 lg 2 alusel 1/3 võrra, s.o kestuseni 2 aastat vangistust.

§ 65

lg 1, § 64 lg 1 alusel liideti karistusele Viru Maakohtu Narva kohtumaja 26.02.2010 kohtuotsuse alusel mõistetud karistus – 6 kuud vangistust - ning mõisteti U.R-ile liitkaristuseks, lugedes kergem karistus kaetuks raskeima karistusega, 2 aastat vangistust. Edasiselt 2 arvati liitkaristusest maha Viru Maakohtu Narva kohtumaja 26.02.2010 kohtuotsuse järgi täielikult ärakantud karistus – 6 kuud vangistust - ning lõplikult ärakandmisele kuuluvaks karistuseks määras kohus 1 aasta 6 kuud vangistust. Karistuse kandmise alguseks määras kohus 5. märtsi 2011. 4.1 Mõistetud karistust motiveeris kohus järgmiselt.

§ 56mõtte kohaselt peab isik ennekõike vastutama toimepandud teo eest.

Süüdistatava näol ei ole tegemist isikuga, kes oleks tajunud toimepandud tegude ohtlikkust, õigusvastasust ning tema poolt toimepandu ei olnud juhuslik. Karistust kergendavaks asjaoluks luges kohus kahetsuse vastavalt

§ 57lg 1 p-le 3.

Süüdistatavat on varem korduvalt karistatud varavastaste kuritegude toimepanemise eest. U.R-i poolt viimase dekaadi jooksul toimepandud kuritegude kataloog täienes uue kuriteoliigi- kelmuse- võrra, mis pigem viitab tema kuritegeliku tegevusvälja laiendamise soovile ja mida kohus arvestab karistuse mõistmisel eripreventsioonina. U.R on varasemalt karistatud 7 korral varguste eest vangistusega. Tema puhul ei ole täheldatav nende karistamise eri- ja üldpreventiivsete eesmärkide saavutamine varasemalt, mis hoidnuks ära tema poolt uute varavastaste kuritegude toimepanemist, mistõttu rahalise karistuse kohaldamine mõjutusvahendina käesoleval ajal mõjuks riigipoolse järeleandmisena õiguskuulekuse tagamise järjekordsel katsel ega vastaks seega üldistele huvidele. Tõendamist leidnud kuritegudega realiseeris U.R kaks

§ 199

lg-s 2 toodud koosseisutunnust: korduvus ja sissetungimine; ühe

§ 202

lg-s 2 toodud koosseisutunnuse: korduvus; ja

§ 209

lg 2 p-s 1 toodud koosseisutunnuse: korduvus, mida kohus käsitleb tema süüd suurendavana. Kohus mõistab U.R-ile

§ 209

lg 2 p 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo eest karistuseks 2 aastat vangistust.

§ 199

lg 2 p 4,8 alusel mõistab kohus 1 aasta vangistust.

§ 202

lg 2 p 2 järgi mõistab kohus karistuseks 9 kuud vangistust.

§ 64

lg 1 alusel suurendab kohus eripreventiivsetel eesmärkidel ja arvestades, et U.R on varem 7 korral kohtulikult karistatud, kuid ei ole asunud paranemise teele, üksikkaristustest raskeimat ja mõistab liitkaristuseks kuritegude kogumi eest 3 aastat vangistust. KrMS § 238 lg 2 alusel süüdimõistvat kohtuotsust lühimenetluses tehes vähendab kohus süüdistatavale

§ 64

järgi mõistetavat liitkaristust ühe kolmandiku võrra ning mõistab U.R-ile karistuseks vangistuse 2 aastat. Edasiselt moodustas kohus liitkaristuse vastavalt

§ 65lg 1 sätetele.

5. Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsiooni nii U.R kui ka tema kaitsja advokaat O. Nišajev. Apellantide taotlused ja põhiväited on seejuures järgmised. 5.1 Kaitsja taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja kriminaalasja saatmist maakohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus. 5.1.1 KrMS § 341 lg 4 kohaselt võib kriminaalasja saata tagasi esimese astme kohtule üksnes uue kohtuotsuse tegemiseks. Sõltumata ringkonnakohtu määruses märgitust võib maakohus kriminaalasja õigeks lahendamiseks teha aga täiendavaid menetlustoiminguid. Seda asus maakohus ka tegema, määrates esmalt kriminaalasja istungimenetlusse, hiljem aga teatati istungi tühistamisest. U.R oli aga plaanis loobuda lühimenetlusest, kuid seda võimalust talle ei antud. Seega ei antud U.R-ile ega tema kaitsjale teada, et suulist menetlust ei toimu, ei antud võimalust taotluste, seisukohtade esitamist enne uue kohtuotsuse tegemist, mis on kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine. 3 5.1.2 Samuti leiab kaitsja, et maakohus on karistuse mõistmisel rikkunud materiaalõigust, mõistes põhjendamatult karmi karistuse, seda eriti olukorras, kus U.R ei ole ennast kelmuse toimepanemises süüdi tunnistanud. Põhjendamatult range on ka moodustatud liitkaristus, süüdistatav ei ole juba neli aastat pannud kuritegusid toime. 5.2 U.R taotleb maakohtu otsuse osalist tühistamist ja uue otsuse tegemist ringkonnakohtus. 5.2.1 U.R ei ole nõus enda süüditunnistamise ja karistamisega

§ 209lg 2 p 1 järgi.

Apellant kirjeldab pikalt toimunu tehiolusid, asudes seisukohale, et tema käitumine tuleks kvalifitseerida ümber

§ 201järgi.

5.2.2 Samuti vaidlustab U.R endale mõistetud karistust. Ta on loobunud seadusevastastest eluviisidest, enne kohtumenetlust (s.o alates aastast 2009) ei ole ta uusi kriminaalkuritegusid toime pannud. Liitkaristuse moodustamisel palub ta kohaldada täieliku katmise printsiipi, s.o mõista talle karistuseks 2 aastat vangistust, mida vähendada 1/3 võrra.

1. Ringkonnakohtu istungil jäid nii süüdistatav kui ka tema kaitsja esitatud apellatsioonide juurde ning palusid maakohtu otsus taotletud osas tühistada. Prokurör vaidles apellatsioonidele vastu, paludes jätta maakohtu otsus muutmata ja esitatud apellatsioonid rahuldamata. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalide ja apellatsioonide väidetega ning kuulanud ära menetlusosaliste arvamused, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonid jäävad tagajärjetuks.
2. Esmalt selgitab kriminaalkolleegium, et ainetu on apellantide osundus U.R-i süüküsimuse jätkuvale vaidlustamisele

§ 209lg 2 p 1 järgi.

Selles osas on vaidlustatud juba Viru Maakohtu

1. märtsi 2011 otsust ning siis jäi apellatsioon tagajärjetuks (vt otsuse p 2 jj); Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
2. oktoobri 2011 määruses on selgesõnaliselt leitud, et maakohtu otsus U.R-i süüditunnistamises

§ 209

lg 2 p 1 järgi on seaduslik ja põhjendatud ning selles osas jäi apellatsioon edutuks. Kohtumääruse resolutiivosas sedastatakse üheselt, et maakohtu otsus tühistatakse üksnes süüdistatavale karistuse mõistmise osas

§ 209

jt sätete järgi, muus osas jäeti maakohtu otsus muutmata ning apellatsioon rahuldamata (vt kd 4, tlk 57 pöördel). Seda kohtumäärust ning selles tehtud õiguslikke seisukohti ei ole süüdistatav ega tema kaitsja pidanud vajalikuks vaidlustada, s.o tegemist on seadusjõus kohtulahendiga, milles väljendatud seisukohad on käesolevas menetlusstaadiumis kohtule siduvad. Seega tuleb nentida, et selles - st U.R-i süüküsimuse - osas on õigusvaidlus lõppenud. 7.1 Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 21. oktoobri 2011 määrusega saadeti kriminaalasi maakohtule uue kohtuotsuse tegemiseks üksnes osas, mis puudutas süüdistatavale mõistetud karistust. Ringkonnakohus tuvastas, et maakohtu otsuses puuduvad mõistetud karistust puudutavad motiivid KrMS § 337 lg 1 p 7 mõttes ning põhimõtteliselt saadeti kriminaalasi maakohtu samale kohtukoosseisule üksnes asjassepuutuvate argumentide lisamiseks. Selliselt on maakohus ka toiminud, s.o puudus igasugune vajadus või täpsemalt öeldes kohustus istungimenetluse korraldamiseks. Kohtutoimikus puuduvad kaitsja väidet kinnitavad tõendid selle kohta, et esmaselt on kohus pidanud vajalikuks istungimenetluse korraldamist. Ning isegi kui see nii oleks, ei muudaks see põhimõtteliselt midagi. KrMS § 341 lg 4 annab selles osas maakohtule diskretsiooniõiguse ning 4 nagu näha, ei ole maakohus pidanud lõppkokkuvõttes vajalikuks täiendavate menetlustoimingute teostamist uue kohtuotsuse tegemisel. 7.2 Teiseks tuleb silmas pidada, et järgides ringkonnakohtu määruses märgitut, oleks maakohus saanud korraldada istungimenetluse üksnes (uute) kohtulike vaidluste läbiviimiseks; süüdistatav, tema kaitsja ja prokurör oleks saanud väljendada enda seisukoha karistuse osas, s.o selle kohta, milles ringkonnakohus kriminaalasja maakohtule uue otsuse tegemiseks tagastas. KrMS § 234 lg 5 ls 1 sätestab seejuures, et süüdistatav saab lühimenetluse kohaldamise taotlusest loobuda hiljemalt enne kohtuliku uurimise lõpetamist, s.o kohtulike vaidluste staadiumis lühimenetluse kohaldamisest enam loobuda ei saa. Seega ei oleks ka istungimenetluse korraldamine, millele kaitsja apellatsioonis viitab, taganud selle õiguse teostamist, mille riive tema hinnangul käesoleval juhul aset on leidnud. Seetõttu jätab ringkonnakohus selle etteheite edasise tähelepanuta. 7.3 Samas peab ringkonnakohus vajalikuks märkida, et ka käesoleva kohtukoosseisu hinnangul on maakohtu otsus U.R-i käitumise kvalifitseerimise osas

§ 209

lg 2 p 1 järgi täielikult tõendamist leidnud ning materiaalõiguslikult põhjendatud. Lihtsustatult väljendatuna lubas U.R hankida kannatanule aknad 9000 krooni eest, mille tegelik väärtus oli vastavalt sõlmitud lepingule üle 16 000 krooni (kd 2, tlk 200, s.o selline summa tulnuks lepingu kohaselt akende eest tasuda, st tegelikkuses ei leidnud aset mingit soodushinnaga akende müüki, mida U.R väitis). Selleks küsis ta kannatanult sularaha summas 5150 krooni, samuti lasi ta kannatanul tasuda enda nimele sõlmitud lepingu eest aknafirmale 4350 krooni, hilisemalt lepingu lõpetades ning raha endaga seotud isiku arvele kandes. Sarnaselt maakohtule näeb kriminaalkolleegium siin etteplaneeritud kelmust, s.o U.R ei olnud algusest peale plaanis kannatanule tegelikkuses aknaid tarnida, vaid tegemist oli lihtsalt raha väljapetmisega kannatanule tegelikkusele mittevastavaid faktiväiteid esitades ning teda eksimusse viies. Seega on apellatsioonis esitatud väited ringkonnakohtu hinnangul ka tervikuna ainetud.

1. Ringkonnakohus leiab, et maakohus ei ole eksinud materiaalõiguse vastu ka süüdistatavale karistuse mõistmisel. Vastavalt omaksvõetud arusaamale tuleb karistuse mõistmisel võtta esmaselt aluseks sanktsiooni keskmine määr, mida siis edasiselt, vastavalt kergendavate või raskendavate asjaolude esinemisele, nihutada kas üles- või allapoole. Käesoleval juhul on iga sätte alusel mõistetud U.R-ile karistuseks vangistus alla sanktsiooni keskmist määra, arvestades kergendava asjaoluna süüdistatava poolt väljendatud kahetsust. Karistuse sellist mõistmist apellandid seejuures sisuliselt ka ei vaidlusta. 8.1 Põhjendatult on liitkaristuse moodustamisel rakendatud ka üksikaristustest raskeima suurendamise printsiipi. Selle küsimuse lahendamisel on kohtupraktikas leitud, et arvesse tuleb võtta ka isiku varasemat elukäiku, samuti käitumist peale süüteo toimepanemist jne. Nii tuleb tunnistada, et U.R on varasemalt kriminaalkorras korduvalt karistatud, kuid senised õiguslikud meetmed ei ole kohast ning oodatud eripreventiivset toimet tema suhtes omanud. Ka on kahetine süüdistatava argument selle kohta, et ta ei ole peale vaatluse all olevate kuritegude toimepanemist uusi õigusrikkumisi korda saatnud. Esmalt tuleb selles osas märkida, et osa sellest ajast viibis U.R kinnipidamisasutuses karistust kandmas, mis juba objektiivselt takistas võimalike uute süütegude toimepanemise. Teiseks tuleb silmas pidada, et vaatamata väitele, et ta töötab ning on pööranud elus n.ö uue lehekülje, ei ole see toonud kaasa vähimaski ulatuses kannatanutele põhjustatud kahjude hüvitamist. Seetõttu leiab ringkonnakohus, et põhjendatult on maakohus mõistetud üksikkaristused omavahel osaliselt liitnud. Kriminaalkolleegiumi hinnangul vastab liitkaristus süüdistatava teosüüle ning apellatsioonides esitatud väited ei ole kohased, et tuua kaasa maakohtu otsuse tühistamist ning mõistetud karistuse revideerimist kergendavas suunas. 5
2. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 jätab Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium maakohtu otsuse muutmata ja esitatud apellatsioonid rahuldamata. Paavo Randma Aarne Sarjas Kai Kullerkupp 6