4-10-4440/11

4-10-4440 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

1. jaanuar 2011 Tartu (kirjalik menetlus) Väärteoasja number 4-10-4440 Kohtukoosseis Mati Kartau Väärteoasi D.D väärteoasi LS § 74 Apelleeritud kohtuotsus Viru Maakohtu (Narva kohtumaja)
2. detsembri 2010 otsus Kaebuse esitaja D.D Kohtuväline menetleja Politsei- ja Piirivalveameti Ida Prefektuur RESOLUTSIOON Juhindudes V™S §-dest 145 lg 1 ja 153 jätta Viru Maakohtu
3. detsembri 2010 otsus väärteoasjas nr 4-104440 muutmata ja D.D apellatsioon rahuldamata. Kohtuotsuse peale võib advokaadi vahendusel esitada kassatsiooni Riigikohtule Tartu Ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse ärakirja kättesaamisest. Edasikaebamise kord 19 lg 2 järgi Esimese astme kohtu otsuse sisu Viru Maakohtu
4. detsembri 2010 otsusega tunnistati D.D süüdi Liiklusseaduse (LS) § 7419 lg 2 järgi ning mõisteti talle karistuseks rahatrahv 250 trahviühikut, s.o 15 000 krooni. KarS § 68 lg 2 alusel arvati karistusaja hulka väärteomenetluses kinnipidamise aeg 0506.12.2010, s.o 2 päeva ning mõisteti tasumisele kuuluvaks rahatrahviks 230 trahviühikut, s.o 13 800 krooni KarS § 66 lg 2, 3 alusel määrati rahatrahvi tasumine ositi 10 kuu jooksul 1380 krooni suuruste kuumaksetena alates kohtuotsuse jõustumisest. Lisakaristusena võeti LS § 7419 lg 3 alusel D.D-lt ära mootorsõiduki juhtimisõigus 3 kuuks alates kohtuotsuse jõustumisest. Politsei- ja Piirivalveameti Ida Prefektuuri väärteoprotokolli kohaselt juhtis D.D 05.12.2010 kella 04.53 paiku Narva linnas Kerese 13 maja juures mootorsõidukit olles alkoholijoobes. D.D tuvastati lubatud alkoholipiirmäära ületamine 0.78+-0.05 mg/l, seega väljahingatava õhu ühes liitris oli alkoholisisaldus mitte väiksem kui 0.73 mg/l. Joove tuvastati tõendusliku alkomeetriga Alkotest 7110 nr ARAF-
5. Juht kõrvaldati sõiduki juhtimiselt. Seega rikkus D.D Liikluseeskirja (LE) § 20 lg 4 nõudeid, mille kohaselt juhi ühes grammis veres ei või olla alkoholi 0,20 milligrammi ega rohkem või juhi ühes liitris väljahingatavas õhus ei või olla alkoholi 0,10 milligrammi ega rohkem, pannes sellega toime väärteo, mis on kvalifitseeritav LS § 7419 lg 2 järgi. Kohtus tunnistas D.D ennast väärteo toimepanemises süüdi ning põhjendas joobeseisundis auto juhtimist sellega, et tal oli vaja sõpru diskoklubisse viia. Palus tema suhtes aresti mitte kohaldada, sest ta töötab, tal on ülalpidamisel väikelapsega pere. Samuti palus ta kohaldada tema suhtes juhtimisõiguse äravõtmist minimaalseks ajavahemikuks, sest tema töö on seotud auto juhtimisega. Maakohus leidis, et väärteo toimepanemine D.D poolt on tõendatud. Karistuse mõistmisel arvestas kohus kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, tahtluse liiki, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Liiklusseaduse § 7419 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut või arestiga või sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega kuni ühe aastani. D.D karistust kergendavaks asjaoluks KarS 57 mõttes on puhtsüdamlik kahetsus. Arvestades seda, et D.D on olemas töökoht, on D.D võimeline rahatrahvi maksma ning karistuse eesmärkide saavutamiseks pole vajalik temale vabadusekaotuslikku karistust määrata. Samas on D.D süüaste väga suur, sest ta juhtis sõiduautot, olles olulises alkoholijoobes (0.73 mg/l alkoholi väljahingatavas õhus) ning tegi seda otsese tahtlusega. Ta teadis, et ta on alkoholijoobes ning vaatamata sellele otsustas sõiduautot juhtida. D.D tuvastatud alkoholijoobe aste on vaid 0.02 mg/l väiksem kui selline aste, millest algab juba 19 kriminaalvastutus. D.D-le määratud rahatrahv peab olema LS § 74 lg 2 ettenähtud väärteo sanktsiooni keskmisest rangem ning lähedane sanktsiooni maksimummäärale. Kuna D.D näol on tegemist isikuga, kes süstemaatiliselt rikub Liikluseeskirjas ning Liiklusseaduses sätestatut, ei piisa põhikaristusest selleks, et aidata D.D paremini kohaneda ühiskonnas heakskiidetud liiklusreeglistiku täitmisega ja teda distsiplineerida. Seetõttu on vaja tema suhtes kohaldada ka lisakaristust. 2 LS § 7419 lg 3 alusel võib kohaldada käesolevas paragrahvis sätestatud süüteo eest lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmist kolmest kuust kuni üheksa kuuni, kui isikut ei ole varem käesolevas paragrahvis sätestatud süüteo eest karistatud. Võttes arvesse seda, et D.D sõnade järgi on tema töö seotud auto juhtimisega, on võimalik talle määrata lisakaristus minimaalseks ajavahemikuks - 3 kuuks. Apellatsioonis esitatud taotluste sisu D.D esitas apellatsiooni, milles palub tühistada maakohtu otsuse ning teha uue otsuse, millega vähendada temale mõistetud põhikaristust, jättes rahatrahvi osadena tasumiseks 10 kuu jooksul ning tühistada täies ulatuses lisakaristus. Apellatsiooni kohaselt ei ole õige kohaldada lisakaristust selle eest, et apellant on varem rikkunud Liiklusseaduses ja Liikluseeskirjas sätestatut. Maakohus on arvesse võtnud ka väärteod, mille eest määratud karistused on juba kustunud. Seega on maakohus määranud karistuse ebaobjektiivselt. Samuti ei ole kohus arvestanud, et apellant ei ole viimase aasta jooksul rikkumisi toime pannud, mis annab alust arvata, et apellant on oma käitumist parandanud. Apellant leiab, et maakohus on määranud talle kaudselt 3 karistust, kuna apellant oli aresti all 2 päeva, talle määrati suur rahatrahv ning lisakaristusena juhtimisloa äravõtmine. Kohus ei põhjendanud, mille alusel määrati rahatrahv 250 trahviühikut, samas kui kohus võttis arvesse kergendavat asjaolu KarS § 57 alusel. Selles osas ei ole kohtuotsus piisavalt põhjendatud. Rahatrahvi suuruse määramine peab olema objektiivselt põhjendatud. Apellant leiab, et temale määratud rahatrahv on liiga suur. Asjaolu, et apellant omab töökohta ja on võimeline maksma rahatrahvi, ei anna alust määrata rahatrahv suuremas summas ajal, mil apellandil ei ole kehtivaid karistusi. Lisakaristuse osas leiab apellant, et kohus ei ole objektiivne, määrates nii pika aja juhiloa äravõtmiseks. Apellant palub kohaldada KarS §
6. Apellant palub arvesse võtta, et tal ei ole kehtivaid karistusi, ta omab töökohta ning väikelapsega perekonda, tema abikaasa ei tööta, tema töö on seotud auto juhtimisega, mis on ainsaks sissetulekuallikaks. Juhiloa äravõtmine viib apellandi raskesse majanduslikku olukorda, mis raskendab ka rahatrahvi tasumist. Eeltoodust tulenevalt leiab apellant, et põhikaristuse määramine temale on piisav. Lisakaristuse kohaldamine ei ole põhjendatud, sest selle tõttu jääb tema perekond ilma sissetulekuta. Kohtuvälise menetleja seisukoht Politsei- ja Piirivalveameti Ida Prefektuur leiab oma vastuses apellatsioonile, et nõustub apellandiga selles, et põhikaristust võib vähendada, sest küllaldaselt ei ole arvestatud kergendavat asjaolu – puhtsüdamlikku kahetsust. Viru Maakohu otsus lisakaristuse osas aga tuleks tervikuna jõusse jätta. Apellandi eelnevast käitumisest liikluses osalemisel ja eelkõige mootorsõiduki juhina nähtub, et ta on muutumas ohtlikuks nii iseendale kui ka teistele liikluses osalejatele. Apellandi poolt viidatud asjaolu, et eelmised karistused on kustunud ja see on karistust kergendavaks asjaoluks, ei ole antud juhul aktsepteeritav. Lisakaristuse otsustamisel ei oma tähtsust, kas karistused on kustunud või mitte, kuna neil ei ole selles kvalifitseerivat osa. Lisakaristuse määramisel saab otsustavaks see, kuidas isik on käitunud kui mootorsõiduki juht ja kuivõrd seadusekuulekas ta on olnud. D.D on alati olnud pahuksis liikluseeskirja ja liiklusseaduse nõuetega. Selle kohta kohtuväline menetleja lisas andmed karistusregistrist. 3 Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused Ringkonnakohus leiab, et Viru Maakohtu
7. detsembri 2010 otsuses esitatud motiivid ja järeldused mõistetud põhi- ja lisakaristuse osas on põhjendatud ning asjakohased ning apellatsioon tuleb jätta rahuldamata. Vastavalt V™S §-le 153 lg 4 p 1 kui ringkonnakohus jätab maakohtu otsuse muutmata, ei pea ta maakohtu otsuse põhiosa asjaolusid oma kohtuotsuses kordama. Maakohus on motiveerinud, miks D.D-le ei ole vaja karistuseks mõista aresti (nagu seda taotles kohtuväline menetleja) ning miks on võimalik kohaldada rahatrahvi. Karistamise alus on isiku süü ja selle suurusest tulenevalt oli antud juhul igati põhjendatud karistuseks maksimummäära lähedase rahatrahvi määramine. Ringkonnakohus märgib, et maakohus arvestas kergendava asjaoluna puhtsüdamlikku kahetsust, kuid see ei too endaga kaasa oluliselt kergemat karistust, sest ringkonnakohus nõustub maakohtuga, kes leidis, et D.D süüaste on väga suur, sest ta juhtis sõiduautot, olles olulises alkoholijoobes (0.73 mg/l alkoholi väljahingatavas õhus) ning tegi seda otsese tahtlusega. D.D tuvastatud alkoholijoobe aste on vaid 0.02 mg/l väiksem kui selline aste, millest algab juba 19 kriminaalvastutus. Seetõttu D.D-le määratud rahatrahv peab olema LS § 74 lg 2 ettenähtud väärteo sanktsiooni keskmisest rangem ning lähedane sanktsiooni maksimummäärale. Samas arvestati tema perekondlikku olukorda ning määrati rahatrahv tasumisele ositi 10 kuu jooksul. Maakohus on motiveerinud ka lisakaristuse kohaldamise vajadust. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega, sest seda kinnitab väljavõte karistusregistrist, millest nähtuvalt D.D on varem korduvalt liikluseeskirjade rikkumise eest karistatud, kusjuures viimased rikkumised on olnud 09.08.2010; 08.09.2010 ja 14.09.
8. Ringkonnakohus märgib, et lisakaristust kohaldati sanktsiooni alammääras, st 3 kuuks võeti juhtimisõigus ära. Seejuures võeti arvesse, et D.D sõnade järgi on tema töö seotud auto juhtimisega ja selle kaudu perekonnale elatise teenimisega. Eeltoodu lükkab ümber apellandi väited, et maakohus on põhi- ja lisakaristuse mõistnud ebaobjektiivselt ning pole arvestanud vastutust kergendava asjaoluna puhtsüdamlikku kahetsust ega tema perekondlikku olukorda. Samuti ei vasta karistusregistri andmetele apellandi väide, et teda pole viimase aasta jooksul karistatud. Ringkonnakohus märgib, et asjakohased ei ole apellandi viide KarS § 61 lg 1 ja kohtuvälise menetleja viide KarS § 60 lg 2 sätetele, sest tegemist ei ole karistuse kohaldamisega alla alammäära ega kergendatud karistuse ülemmääraga. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on arvestanud kõigi KarS §-s 56 fikseeritud karistamise alustega, mistõttu apellatsiooni põhjendused ei ole sellised, mis tooksid kaasa D.D-le määratud rahatrahvi vähendamise ja talle mõistetud lisakaristuse tühistamise. Mati Kartau Kohtunik 4