lg 2 p 5, 9 ja 424 järgi, D.L-i süüdistus
lg 2 p 7, 8, 9; 202 lg 1; 213 lg 1 ja 266 lg 2 p 1 järgi; E.F-i süüdistus
lg 2 p 4, 7, 8 – 25 lg 4 järgi ja R.N-i süüdistus
Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 01.04.2011.a otsus lühimenetluses Apellatsiooni esitaja Süüdistatav D.L ja tema kaitsja adv Leelo Viil Prokurör Diana Helila Süüdistatavad D.L isikukood xxx, elukoht xxxxxx xx-xxx xxxxxxxxx, Eesti kodanik, varem kümnel korral kohtu poolt karistatud, viimati 15.10.2008.a Harju Maakohtu poolt
järgi 1 aasta 5 kuu ja 29 päevase karistusega, vabanes pärast karistuse kandmist. Kaitsja Adv Leelo Viil RESOLUTSIOON Jätta Harju Maakohtu 01. aprilli 2011.a otsus muutmata. D.L-i ja tema kaitsja apellatsioonid jätta rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul esitada kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsiooni esitamise soovist tuleb ringkonnakohtule kirjalikult teatada 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kantselei kaudu teatavaks tegemisest. Kassatsioon tuleb esitada kirjalikult ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik ringkonnakohtu otsusega tutvuda. Süüdistatav võib kassatsiooni esitada üksnes advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 01.04.2011.a otsusega tunnistati D.L süüdi
lg 2 p 7, 8, 9 järgi ja karistati 2-aastase vangistusega,
lg 1 järgi 3-kuulise vangistusega,
lg 1 järgi 4-kuulise vangistusega ja
lg 2 p 1 järgi 5-kuulise vangistusega.
MS § 238 lg 2 alusel 1/3 võrra vähendati ja kandmisele kuuluvaks karistuseks mõisteti 1 aasta ja 6 kuud vangistust. Karistusaja hulka arvati eelvangistuses viibitud 4 päeva, karistuse kandmise alguseks loeti 26.08.2010.a. D.L-i vastu esitatud tsiviilhagid rahuldati. Sama kohtuotsusega tunnistati süüdi veel O.K, E.F ja R.N , kuid nende suhtes ei ole kohtuotsust vaidlustatud. D.L, keda on varem karistatud varguse ja röövimise eest, tunnistati süüdi kaheksas varguses: 14.02.2010.a varastas Jõelähtme vallas MÜ Harju kontorist V. V kullast kaelaketi koos ripatsiga 20 000 krooni väärtuses; 12-13.04.2010 tungis koos R.N-iga Tallinnas xxxxxxxx xx keldrisse ja varastas R.V vara 174 862.36 krooni väärtuses ja M. L vara 61 300 krooni väärtuses; 19.05.2010 tungis xxxxxxx xxx xx keldriboksi koos E.F-iga ja püüdis varastada V. K vara 6250 krooni ulatuses, kuid politsei sekkumise tõttu jäi kuritegu lõpule viimata; 24.05.2010.a varastas xxxxxx xx O. K lamellrehvid 3 900 krooni ja J. H lapsevankri raami 1 200 krooni väärtuses; 08.07.2010.a Tallinnas xxxx x loomakliinikust, lukustamata kabinetist varastas H. V vara ja raha kokku 4 670 krooni väärtuses; 20.07.2010.a tungis xxxxx x-x korterisse, kust varastas I. Š vara kokku 4 600 krooni väärtuses; Samal päeval püüdis sama maja pööningult I. Š vara hõivata, kuid kolmandate isikute sekkumise tõttu jäi vargus lõpule viimata; 26.08.2010.a. tungis koos tuvastamata isikuga xxxx xx juurde pargitud sõidukisse ja varastas J. M vara kokku 1 460 krooni väärtuses.
Pod-i ning teades, et O.K oli selle samal päeval varastanud, pandis nimetatud iPodi xxxxxxxxx tänava pandimajas.
V varastatud pangakaarti ja PIN-koodi, püüdis võtta H. V pangarvelt sularahaautomaadist kokku kolmel korral vastavalt 1 000, 2 500 ja 2 300 krooni, kuid seoses kaardi blokeerimisega jäi kuritegu lõpule viimata; 2 Samal päeval varem aga õnnestus enda poolt varastatud H. V pangakaarti ja PIN-koodi kasutades võtta kannatanu arvelt sularahaautomaadist kolmel korral vastavalt 1 000, 1 000 ja 250 krooni võtta.
lg 2 p 1 järgi tunnistati ta süüdi selles, et 26.04.2010.a tungis Tallinnas xx xxxx xx/xxxxx xx omaniku loata xxxxx xx elamu keldriruumidesse ning 12.04.2010 tungis ilma omaniku loata xxx xxx M. H majja, murdes lahti akna, kuid sellele järgnenud valvesignalisatsiooni töölehakkamist lahkus maja juurest sisenemata. APELLATSIOONIDE SISU D.L leiab apellatsioonis, et talle mõistetud karistus on liialt karm. Kohus ei arvestanud, et ta kahetses toimepandut. Märgib, et oli vabaduses üksnes aasta ja sellest poole oli korralik, töötas ja toetas perekonda. Töö kaotamise ja pereprobleemidega kaotas ta aga uuesti enesekontrolli, hakkas narkootikume tarvitama. Kõik kuriteod on narkootikumidega seotud. Tunneb kahetsust, et tema elu on nii kulgenud. Märgib, et kõik tema kaaslased jäid vabadusse, R.N, kellel on katseaeg, ei tunnistanud ennast süüdi episoodis, kus on kõige suurem tsiviilhagi. Kohus ei pööranud sellele tähelepanu. Kohus ei kontrollinud ka kaassüüdistatavate juttu töötamise kohta. Ta pani küll kuriteod toime, kuid varastatust mingit kasu ei saanud, teised kasutasid teda ära, just R.N. D.L on kindel, et temast saab veel korralik inimene. Süüdistatava kaitsja taotleb maakohtu otsuse tühistamist tema kaitsealusele mõistetud karistuse osas ja uue otsusega kergendada karistust. Kaitsja leiab, et karistust ei ole veenvalt põhjendatud, karistus ei vasta süü suurusele, Süüdistatav tunnistati süüdi teise astme kuritegudes, millest vaid ühes on kannatanule tekitatud oluline kahju. Kohtuotsuses on küll märgitud, et kergendavaks asjaoluks on kahetsus, kuid tegelikult ei ole kohus seda arvestanud. Maakohus on põhjendanud küll tsiviilhagide rahuldamist, mitte aga menetluskulude täies ulatuses väljamõistmist. Kaitsja leiab, et menetluskulude hüvitamise juures tuleb eelkõige arvestada KrMS § 180 lg 3 sätetega. Arusaadavalt ei saa eeldada D.L arvestatava sissetuleku tekkimist vanglatingimustes ega ka koheselt pärast vabanemist. Seetõttu on põhjendatud menetluskulude suuremas osas riigi kanda jätmine. Selline taotlus esitati esimese astme kohtus nii süüdistatava kui kaitsja poolt, kuid kohus taotluse rahuldamata jätmist ei põhjendanud. MENETLUS RINGKONNAKOHTUS Prokurör leidis, et maakohtu otsus on põhjendatud ja seaduslik, apellatsioonid selle tühistamiseks alust ei anna, need tuleb jätta rahuldamata. Süüdistatav ja tema kaitsja jäid apellatsioonide juurde, taotlesid karistuse leevendamist, menetluskulude osaliselt riigi kanda jätmist. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT 3 Kohtukolleegium, tutvunud süüdistusasja materjalide ja apellatsioonidega, kuulanud ära kohtumenetluse pooled, leiab, et maakohtu otsus tuleb jätta muutmata ja apellatsioonid rahuldamata. Süüdistatavale mõistetud karistustusse puutuvalt rõhutab kohtukolleegium esmalt, et kohtupraktikas valitseva põhimõtte kohaselt on kõrgema astme kohtu poolt maakohtus mõistetud karistuse muutmine põhjendatud üksnes juhul, kui kõrgema astme kohus muudab süüdistatava teo kvalifikatsiooni või kui ilmnevad asjaolud viitavad selgelt sellele, et madalama astme kohus pole arvesse võtnud karistust kergendavaid või raskendavaid asjaolusid või valesti tõlgendanud
§-s 56 täheldatud karistuse aluseid. Käesolevas süüdistusasjas selliseid mõistetud karistuse tühistamise aluseid, mis viitaksid
Kohus on süüdistatavale karistuse mõistmist veenvalt ja igakülgselt motiveerinud (lk 42-43), ringkonnakohus nõustub maakohtuga ega pea kohtuotsuses esitatut täies ulatuses vajalikuks korrata. Kohtukolleegium rõhutab, et D.L on toime pannud kaheksa vargust, osa neist isikute grupis ja seoses sissetungimisega, kannatanutele on põhjustatud oluline kahju. Seega, hinnates D.L-i süü suurust, ei ole tema karistusõiguslik kohtlemine olnud range, pigem vastupidi. Maakohus võttis õigustatult arvesse ka D.L-i varasemat karistatust. Kohtukolleegium osundab siinjuures Riigikohtu otsuses nr 3-1-1-40-04 antud selgitustele, mille kohaselt on
§-st 56 lg-st 1 tulenevalt karistamise aluseks ja seega ka põhiliseks kriteeriumiks tõepoolest üksnes isiku süü, kuid sama lõike teisest lausest aga selgub, et karistuse mõistmisel tuleb peale aluse arvestada ka teisi asjaolusid, sh. ka võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Seega tuleb kohtutel karistuse mõistmisel silmas pidada ka karistuse kohaldamise eesmärke. Igasugune mõjustamine toimub läbi isiksuse, tema hoiakute muutmise kaudu. Seetõttu peab karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks - prognoosimaks, milline karistus on efektiivseim, mõjustamaks süüdlast edaspidi süütegude toimepanemisest hoiduma - arvestama ka süüdlase isikut. Eelnevast lähtudes on maakohus põhjendatult rõhutanud, et D.L on varem kümnel korral karistatud. Eelmise karistuse kandmiselt vabanes ta 31.08.2009.a ning peagi hakkas järjest toime panema uusi kuritegusid kuni vahistamiseni 31.08.2010.a. Vargusi pani D.L toime süstemaatiliselt, vaatamata sellele, et teda peeti vähemalt neljal korral kahtlustatavana kinni. Seega iseloomustab D.L-i järjepidev õigusvastane käitumine teda kui isikut, kes ei ole võimeline seadusekuulekalt elama. D.L-i poolt apellatsioonis loetletud asjaolud – pereprobleemid, sõltuvus narkootilistest ainetest, halvad sõbrad – ei ole tema süü suurust vähendavateks teguriteks ega kergendavateks asjaoludeks
Mingit tähendust ei oma siinjuures ka see, nagu poleks D.L vargustest mingit kasu saanud. Küll aga on arvestatav kannatanutele olulise kahju põhjustamine. Eelnevat arvestades leiab kohtukolleegium, et D.L-ile mõistetud karistus on põhjendatud ja seaduslik, selle leevendamiseks puudub igasugune alus. Mis puudutab D.L-ilt välja mõistetud menetluskulusid, siis peab kohtukolleegium vajalikuks märkida, et KrMS § 180 lg 1 kohaselt hüvitab süüdimõistva kohtuotsuse korral menetluskulud süüdimõistetu. Tuleb küll tõdeda, et KrMS § 180 lg 3 kohaselt juhul, kui menetluskulude hüvitamine käib süüdimõistetule ilmselt üle jõu, võib kohus osa neist jätta riigi kanda. Käesoleva kriminaaltoimiku materjalidest ega ka apellatsioonist ei nähtu asjaolusid, mis lubaksid järeldada, et D.L kui töövõimelisel isikul esineksid 4 takistused kriminaalmenetlusega riigile põhjustatud kulude hüvitamiseks või käiks nende kulude hüvitamine talle ilmselt üle jõu. Ka seadusest tulenevate menetluskulude suuruse vähendamise ja osaliselt riigi kanda jätmise otsustus peab tuginema kindlatele faktilistele asjaoludele ja tõenditele, mis viitavad süüdimõistetu maksejõuetusele. Käesolevas süüdistusasjas selliseid asjaolusid tuvastatud ei ole. Eelnevat arvestades on kohtukolleegium seisukohal, et D.L-ilt on menetluskulud seadusele tuginedes välja mõistetud. Ülaltoodust lähtudes ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 1 jätab ringkonnakohus Harju Maakohtu 01.04.2011.a otsuse muutmata ja apellatsioonid rahuldamata. Malle Preimer Ivi Kesküla 5 Sten Lind
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.