1-11-7936/16

(11930000196)Kohtukoosseis Aarne Sarjas, Maarika Kuusk, Tiit Lõhmus Kriminaalasi N.M süüdistatuna KarS § 391 lg 1 järgi lühimenetluses Apelleeritud kohtuotsus Viru Maakohtu (Narva kohtumaja)

1. augusti 2011 otsus Apellatsiooni esitaja süüdistatav N.M Prokurör Sofja Hristoforova Süüdistatav N.M isikukood: XXX, elukoht: XXX, varem kriminaalkorras karistatud 5-l korral, viimati Viru Maakohtu 28.12.2009 otsusega KarS § 121 järgi tingimisi vangistusega 2 kuud katseajaga 18 kuud tõkend: elukohast lahkumise keeld alates 03.06.2011 Kaitsja vandeadvokaat Tatjana Massalina RESOLUTSIOON: Juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 jätta Viru Maakohtu
2. augusti 2011 kohtuotsus kriminaalasjas nr 1-11-7936 muutmata ja süüdistatav N.M-i apellatsioon rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsus tehakse teatavaks ringkonnakohtu kantselei kaudu
3. novembril 2011 ja samast kuupäevast on kohtumenetluse poolel sellega võimalik tutvuda. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada Tartu Ringkonnakohtule kirjalikult seitsme päeva jooksul alates
4. detsembrist
5. Kohtuotsuse peale võib kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud kohtumenetluse pool esitada kirjaliku kassatsiooni Riigikohtule Tartu Ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates
6. detsembrist
7. Esimese astme kohtu otsuse sisu Viru Maakohtu 26.08.2011 otsusega tunnistati N.M süüdi KarS § 391 lg 1 järgi ning tema karistuseks mõisteti 6 kuud vangistust. KrMS § 238 lg 2 alusel vähendati mõistetud karistust ühe kolmandiku võrra ja N.M-i karistuseks mõisteti 4 kuud vangistust. KarS § 74 lg 5 ning § 65 lg 2 alusel suurendati N.M-ile mõistetud karistust Viru Maakohtu 28.12.2009 kohtuotsuse järgi ärakandmata karistuse osa, s.o 2 kuud vangistust, võrra ning liitkaristuseks mõisteti 6 kuud vangistust. Maakohtus tunnistas süüdistatav N.M end esitatud süüdistuses süüdi ja enda ülekuulamist ei taotlenud. Maakohus avaldas kohtuistungil järgmised toimiku materjalid: veoki läbivaatuse akt 16.04.2011 nr 11-12.1-5/12/865, väärteoprotokoll lõpetatud väärteoasjas nr 6-3/0999, üldmenetluse 10.11.2008 otsus väärteoasjas nr EE560/525, väärteoprotokoll 11.10.2008 nr EE560/525, veoki läbivaatuse akt 11.10.2008 nr 08-12.1-5/12/5392, veoki läbivaatuse akt 06.05.2011 nr 11-12.1-5/12/1003, väärteoprotokoll lõpetatud väärteoasjas nr 6-3/1228 ning kahtlustatava N.M-i 03.06.2011 ülekuulamise protokoll. Uuritud tõendite alusel jõudis maakohus arvamusele, et N.M-i süü on tõendatud ja tema poolt toimepandud süüteod KarS § 391 lg 1 järgi õigesti kvalifitseeritud. Karistuse mõistmisel arvestas maakohus kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. N.M-i karistust kergendava asjaoluna KarS § 57 mõttes arvestas maakohus süü puhtsüdamlikku ülestunnistust ja kahetsust, tema karistust raskendavaid asjaolusid maakohus ei tuvastanud. Maakohus võttis arvesse, et N.M pani toime kaks teise raskusastme kuriteoepisoodi. Teda on varem korduvalt kohtu poolt karistatud, sealhulgas tingimisi vangistusega. Samuti on temale mõistetud vangistust asendatud üldkasuliku tööga. Käesolevad kuriteod pani N.M toime eelmise kohtuotsusega tema suhtes kohaldatud katseajal. Maakohus märkis, et tingimisi täitmisele pööramata jäetud vangistus ei suutnud N.M mõjutada edaspidi kuritegude toimepanemisest hoiduma. Seetõttu leidis maakohus, et N.M-ile ei ole otstarbekas mõista leebemat karistust (s.t KarS § 391 lg 1 sanktsiooniga ettenähtud rahalist karistust) või asendada mõistetud vangistust üldkasuliku tööga. Maakohus oli seisukohal, et karistus uue tahtlikult toime pandud kuriteo eest, mis on sooritatud katseajal, ei saa olla eelnevast karistusest leebem. Eeltoodu alusel leidis maakohus, et N.M on võimalik mõjutada edaspidi kuritegude toimepanemisest hoiduma üksnes reaalse vangistusega, mis, arvestades karistust 2 kergendavat asjaolu, N.M-i perekondlikku seisundit ning töökoha olemasolu, võib olla alla KarS § 391 lg 1 järgi ettenähtud vangistuse keskmist määra. Kuna kuritegu oli toime pandud katseaja jooksul, kohaldas maakohus KarS § 65 lg 2 sätteid ning suurendas mõistetavat karistust Narva Linnakohtu 28.12.2009 kohtuotsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa võrra. Apellatsioonis esitatud taotluste sisu Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni süüdistatav N.M, kes palub maakohtu otsuse karistuse mõistmise osas tühistada ja teha uus otsus, millega mõista talle kergem karistus. N.M märgib, et tal on eakas ema, kelle eest tal on vaja hoolitseda. Süüdistatav töötab ettevõttes OÜ Sivillon kaugsõiduautojuhina. Telefonivestlusest firma juhiga on N.M aru saanud, et kui ta ei lähe kolme kuu pärast tööle, kaotab ta töökoha. Veel lisab N.M, et vangistuses viibides ei ole tal võimalik elatist teenida, mistõttu tal ei oleks võimalik maksta arveid ega tasuda oma võlgu. Seega leiab süüdistatav, et arvestades mõistetud karistusega kaasnevaid tagajärgi, on tegemist väga range karistusega. Samuti jääb N.M-i jaoks arusaamatuks, miks maakohus mõistis talle rangema karistuse, kui seda oli istungil taotlenud prokurör. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused Tartu Ringkonnakohtu 26.10.2011 määrusega määrati kriminaalasi KrMS § 331 lg 11 alusel apellatsiooni korras arutamisele kirjalikus menetluses. Ringkonnakohus, tutvunud kriminaaltoimiku materjalide ning süüdistatava apellatsioonis toodud väidetega, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle tühistamiseks puudub alus. Maakohus on oma otsuses KrMS § 312 p-de 4, 5 alusel igakülgselt analüüsinud N.M-ile KarS § 391 lg 1 järgi mõistetava karistuse liiki ja määra ning esitanud selles osas omapoolsed põhjendused. Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldustega ning vastavalt KrMS § 342 lg 3 p-le 1 ei pea ringkonnakohus vajalikuks kohtuotsuses toodud põhjendusi käesolevas otsuses korrata. Täiendavalt märgib ringkonnakohus järgnevat. Süüdistatav N.M on taotlenud maakohtu otsusega mõistetud karistuse kergendamist, põhjendades seda vajadusega hoolitseda abivajava ema eest. Samuti tooks süüdistatava asumine vangistust kandma apellatsiooni kohaselt kaasa N.M-i ilmajäämise oma tööst ja seoses sellega majanduslikud raskused süüdistatava perele. Ringkonnakohus on seisukohal, et apellatsioonis esile toodud asjaolud ei anna alust N.M-ile mõistetud karistuse kergendamiseks. Karistusseadustiku mõtte kohaselt tuleb karistuse mõistmisel keskenduda põhiliselt teole ja üldjuhul ei tohi süüdistatava isik kuriteost lahutatult olla iseseisvaks karistuse liigi ning määra valiku aluseks. Seega tuleneb KarS §-st 56, et karistuse esmaseks aluseks on isiku süü, s.t millisel määral on konkreetne tegu süüdlasele etteheidetav. Ringkonnakohus leiab, et N.M-i apellatsioon ei sisalda selliseid asjaolusid, mis annaksid aluse hinnata tema süüd toimepandud kuriteos väiksemaks, kui seda on teinud maakohus. Maakohus on süüdistatava süü hindamisel võtnud arvesse, et N.M pani toime kaks teise raskusastme kuriteoepisoodi. Seega polnud tegemist juhusliku ühekordse rikkumisega. Samuti on maakohus arvestanud N.M-i poolt ebaseaduslikult Eestisse 3 toimetatud sigarettide kogust, mida oli kordades rohkem kui on lubatud väljastpoolt Euroopa Ühenduse territooriumi Eestisse aktsiisivabalt mitteärilisel eesmärgil toimetada. Karistust kergendava asjaoluna on maakohus arvesse võtnud N.M-i poolt oma süü tunnistamist ning puhtsüdamlikku kahetsust. Karistust raskendavaid asjaolusid KarS § 58 mõttes maakohus ei tuvastanud. Kuigi karistuse mõistmise esmaseks aluseks on isiku süü, tuleb eripreventiivsest prognoosist lähtuvalt siiski vältimatult arvestada süüdistatava isikuga. Kellegi tegelik karistuslik mõjutamine saab toimuda vaid inimese hoiakute muutmise kaudu ja seega konkreetse isiku omadusi arvestades. Seetõttu peabki karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks arvestama ka süüdlase isikut (vt RKKKo nr 3-1-1-40-04). Maakohus on karistuse mõistmisel võtnud arvesse, et süüdistatava näol on tegemist isikuga, keda on varem korduvalt kohtu poolt karistatud, sealhulgas tingimisi vangistusega. Muuhulgas on teda karistatud ka salakaubaveo katse toimepanemise eest, mille eest mõistetud vangistus asendati üldkasuliku tööga. Eelnevatele karistustele vaatamata on N.M jätkanud kuritegude toimepanemist ning käesoleva kuriteo on ta pannud toime temale eelmise kohtuotsusega kohaldatud katseajal. Eeltoodud asjaolusid arvesse võttes jagab ringkonnakohus maakohtu seisukohta, mille kohaselt ei ole karistuse eesmärke silmas pidades põhjendatud karistada N.M rahalise karistusega või asendada mõistetud vangistust üldkasuliku tööga. Maakohus on õigesti leidnud, et karistus katseajal toime pandud tahtliku kuriteo eest ei saa olla eelnevast karistusest leebem, mistõttu N.M tuleb karistada reaalse vangistusega. Karistuse määra valikul on maakohus arvestanud N.M-i puhtsüdamlikku kahetsust, tema perekondlikku seisundit ning töökoha olemasolu, mistõttu kohus leidis, et mõistetav karistus võib jääda alla KarS § 391 lg-s 1 sätestatud vangistuse keskmist määra. Seega on maakohus karistuse mõistmisel arvestanud kõigi kergendavate asjaoludega, millele on süüdistatav oma apellatsioonis tuginenud, ning tema karistuse täiendavaks kergendamiseks puudub alus. Vastuseks süüdistatava apellatsioonis esitatud küsimusele, miks maakohus mõistis talle rangema karistuse, kui seda oli istungil taotlenud prokurör, märgib ringkonnakohus, et PS § 146 kohaselt mõistab õigust ainult kohus, kes on oma tegevuses sõltumatu. Seega prokuratuur võib küll esitada omapoolseid ettepanekuid süüdistatavale kohaldatava karistuse osas, kuid lõppastmes otsustab karistuse liigi ja määra üle siiski kohus. Eeltoodust tulenevalt tuleb Viru Maakohtu 26.08.2011 otsus jätta muutmata ning N.M-i apellatsioon rahuldamata. Aarne Sarjas Maarika Kuusk 4 Tiit Lõhmus