ettenähtud väärtegude toimepanemise eest LS § 224 lg 2 järgi rahatrahviga 275 trahviühiku ulatuses, so 1100 eurot ja LS § 224 lg 3 p 1 ja KarS § 50 lg 1 p 2 järgi lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega 8 kuuks. Kohtuvälise menetleja esindaja: Hannes Küünarpuu Menetlusalune isik: K.M, ik: xxx, elukoht: xxx RESOLUTSIOON 1. Jätta K.M-i kaebus Põhja Prefektuuri Korrakaitsebüroo liiklusmenetlustalituse juhi politseimajor Oleg Lodeikini 09.05.2012 otsusele nr 2316,12,003015 K.M-i karistamises LS §
ettenähtud väärtegude toimepanemise eest LS § 224 lg 2 järgi rahatrahviga 275 trahviühiku ulatuses, so 1100 eurot ja LS § 224 lg 3 p 1 ja KarS § 50 lg 1 p 2 järgi lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega 8 kuuks rahuldamata. 2. Jätta Põhja Prefektuuri Korrakaitsebüroo liiklusmenetlustalituse juhi politseimajor Oleg Lodeikini 09.05.2012 otsus nr 2316,12,003015 K.M-i karistamises LS §
ettenähtud väärtegude toimepanemise eest LS § 224 lg 2 järgi rahatrahviga 275 trahviühiku ulatuses, so 1100 eurot ja LS § 224 lg 3 p 1 ja KarS § 50 lg 1 p 2 järgi lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega 8 kuuks muutmata ja tühistamata.
ettenähtud väärtegude toimepanemise eest LS § 224 lg 2 järgi rahatrahviga 275 trahviühiku ulatuses, so 1100 eurot ja LS § 224 lg 3 p 1 ja KarS § 50 lg 1 p 2 järgi lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega 8 kuuks selles, et menetlusalune isik: 15.03.2012 kell 02.19 Sõle 23 maja juures Tallinnas juhtis mootorsõidukit juhile keelatud seisundis, kui ühes grammis juhi veres oli alkoholisisaldus mitte väiksem kui 1,18 +/- 0,05 mg ja 15.03.2012 kell 03.43 Paldiski mnt 44 maja juures Tallinnas juhtis mootorsõidukit juhile keelatud seisundis, kui ühes grammis juhi veres oli alkoholisisaldus mitte väiksem kui 0,90 +/- 0,05 mg, millega rikkus LS § 69 lg 5 nõudeid ja pani toime LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteod. Peale selle eiras K.M võimuesindaja patrullpolitseiniku Meeli Kilk seaduslikku korraldust mitte juhtida mootorsõidukit alates 15.03.2012 kella 02.19st kuni kainenemiseni, mille kohta oli vormistatud LS § 91 lg 2 p 2 alusel sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsus, millega eiras korraldust ning asus mootorsõidukit juhtima enne kainenemist, millega pani toime KarS § 276 ettenähtud väärteo. Otsusele esitas menetlusalune isik kaebuse, milles leidis, et politsei rikkus menetlusnorme, kuivõrd Politsei- ja Piirivalve seaduse § 724 lg 1 kohaselt kui isikut kontrollitakse indikaatorvahendiga, siis selle positiivse näidu korral alkoholijoobe tuvastamise vajaduse esinemisel tuvastatakse alkoholijoove tõendusliku alkomeetriga või toimetatakse isik tema nõudmisel tervishoiuteenuse osutaja juurde alkoholisisalduse määramiseks veres. Esimeses episoodis nõustus ta minema tõendusliku alkomeetri ruumi ja seal vajadusel protseduure kordama. Paaril korral andis masin ebapiisava puhumise tõttu veateate ja katse ebaõnnestus. Tõendusliku alkomeetri näit ei olnud null, aga polnud politseinike jaoks piisavalt suur. Teises episoodis võeti aga kohe suund tema tahtevastaseks toimetamiseks Wismari Haiglasse. Keeldus sellest, kuid selleks kutsuti välja teine patrull ja pandi käerauad. Väited, et isik ei ole võimeline järgima indikaatorvahendi või alkomeetri kasutamise protseduuri, et vasta tõele. Ei olnud nii purjus, et poleks reageerinud korraldustele, ei ole viidatud, et oleks pidanud toimetama kainestusmajja. Politseinike arvates oli lausa nii kaine, et võis pärast protokolli koostamist tänavale lasta. Salvestusest peaks olema näha, et vähemalt korra puhus tõenduslikku alkomeetrisse nõutaval viisil ja nõudis väljatrüki koopiat. Ühtegi eeltingimust tema toimetamiseks tervishoiuteenuse osutaja poole polnud. Seega rikkus politsei alkoholijoobe tõendamisel räigelt menetlusnorme. Seetõttu palub kaebuse esitaja tühistada kohtuvälise menetleja otsus ning lõpetada väärteoasjas menetlus kuna süü on tõendamata ja seetõttu ei ole teda võimalik karistada. Kui kohus leiab, et tõendite kogumine menetlusnorme rikkudes on seaduslik, siis palub karistuse määramisel arvestada sellega, et põhi- ja lisakaristus on ebaproportsionaalselt suured ning võimalusel jätta lisakaristus kohaldamata või määrata see võimalikult väike. On perekonna ainus töövõimeline isik ja juhtimisõiguseta on tema töötamine võimatu. Teises episoodis oli sooviks sõiduk teisaldada Statoili tanklasse, vältimaks sõiduki kallal vandaalitsemist ning arvestada tuleks kohtuvälisele menetlejale antud selgitustega. 2 Kohtuistungil selgitas K.M, et läks tuttavaga kokku saama baari ja kuna jäi hiljaks, siis sõitis autoga, jättes auto parklasse. Baaris tarbis alkoholi, sealt läks jala koju. Öösel ärkas üles ja põhjust ei oska nimetada, kuid läks rooli. Tegemist võis olla paljude asjaolude kokkusattumisega. Ärkas üles, oli mõte, et auto on kaugel, läks jalgsi järgi. Kellaaega, millal sõidukit, juhtis nimetada ei oska, mingil ajal peatus parklas, hiljem ka juhtis sõidukit, juhtimist ei vaidlusta. Puhus indikaatorvahendisse, näit oli 0,57. Pärast seda puhus ka tõenduslikku alkomeetrisse, seda väljatrükki ei ole lisatud materjalidele, koopia tegemisest keelduti. Kui jätta muu tegevus kõrvale, siis verest võetud näit võis olla õige. Niipalju kui mäletab, siis tõendusliku alkomeetri näit oli umbes samas suurusjärgus kui indikaatorvahendil. Kohtuistungil vaadatud videosalvestusest on näha, et parkis auto tankla juures elumaja hoovi kahe auto vahele. Järelikult oli sellises seisundis võimeline sõidukit juhtima ja joove ei olnud nii suur kui taheti näidata, oli oma toimingutes adekvaatne, oli võimeline aru saama oma tegudest. Mis puudutab korralduse eiramist, siis kui Sõle tänavalt lahti lasti, siis ei teadnud kas auto on teisaldatud. Nägi mööda minnes, et autot ei ole teisaldatud ja auto seisab teistest autodest eemal valgustamata kohas. Tekkis hirm, et autole võidakse otsa sõita, võidakse sõiduki kallal vandaalitseda. Tahtis vältida kahju. Kui auto oleks koheselt teisaldatud, siis poleks seda saanud juhtuda. Leiab, et toimikus puuduvad olulised asjad, mis oleks pidanud olema otsustamise aluseks, otsust ei oleks saanud teha. Puudub tõendusliku alkomeetri väljatrükk positiivse tulemusega. Teda ei toimetatud tervishoiuteenuse osutaja juurde omal soovil. Tulemused on saadud menetlusnormide rikkumisega ja nendega poleks saanud otsuse tegemisel arvestada. Kohtuväline menetleja asus seisukohale, et kaebuse esitanud isik on väärteod toime pannud, see on tõendatud kaebuse esitaja enda ütlustega, vereproovi uuringute tulemustega. Et juhtis sõidukit Sõle 23 juures, kinnitas isik kohtuistungil, et juhtis Paldiski mnt 44 juures, kinnitas samuti. Et anti korraldus mitte juhtida, on tõendatud juhtimiselt kõrvaldamise otsusega. Menetlusnormide rikkumist ei olnud, tõendusliku alkomeetri näidu puudumine näitab seda, et ei olnud võimeline puhuma. Sel juhul on politseiametnik kohustatud isiku toimetama tervishoiuteenuse osutaja juurde. Kohus, tutvunud esitatud kaebusega, kuulanud ära menetlusaluse isiku selgitused ja kohtuvälise menetleja arvamuse, tutvunud kohtule esitatud väärteoasja kirjalike materjalidega ja vaadanud videosalvestust kaebuse esitaja juhitud sõiduki kinnipidamise kohta, asub alljärgnevatele seisukohtadele. Väärteomenetluses kogutud kirjalikes tõendite kohaselt on indikaatorvahendi kasutamise protokollist nähtuvalt Sõle 23 juures Tallinnas K.M-i väljahingatavas õhus 15.03.2012 kell 02.26 tuvastatud 0,57 mg liitri kohta. Protokollile on K.M keeldunud allkirja andmast nii temale õiguste selgitamise kohta kui ka tulemustega tutvustamise kohta. Samuti on ta keeldunud allkirja andmisest Sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsusele. Tõendusliku alkomeetri kasutamise protokollist nähtuvalt on tõenduslikku alkomeetrit kasutatud ajavahemikul 02.36 kuni 02.40 ja lugemi lahtrisse on märgitud, et isik ei suutnud puhuda. Tõendusliku alkomeetri väljatrüki kohaselt on esimene puhumine ebaõnnestunud, kuivõrd väljapuhutud õhu kogus oli liiga väike, et alkomeeter vastavalt tööprogrammile oleks võimeline tulemust fikseerima. Seetõttu ei saa alkomeeter enam teisele puhumisele reageerida, kuivõrd alkomeetri mõõtetulemuse saab vaid juhul, kui on toimunud kaks õnnestunud puhumist ning mõlemad puhumised on andnud tulemuse, sõltumata selle suurusest. Väljatrüki kohaselt on alkomeetrisse puhujaks olnud K.M, kes on keeldunud allkirja andmisest nii alkomeetri kasutamise protokollile kui ka väljatrükile. Sellele järgnevalt on K.M kell 02.52 toimetatud Wismari Haigla ASi ning võetud vereproovi uuringust nähtuvalt tuvastati K.M-i verest 1,18 +/- 0,05 mg alkoholi grammi kohta. Samuti nähtub väärteoasja materjalidest, et 15.03.2012 kell 03.43 Sõle 5 juures Tallinnas koostati joobeseisundis kontrollimise protokoll, millest nähtuvalt ei suutnud K.M 3 indikaatorvahendisse puhuda ning joobele viitavad tunnused tuvastati väliste tunnuste põhjal. Protokollile keeldus tutvumise kohta K.M allkirja andmast. Sellele järgnevalt on koostatud uus Sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsus, mille kohaselt kõrvaldati K.M sõiduki juhtimiselt alates kella 03.43st kuni kainenemiseni ja sõiduk teisaldati. Järgmisest tõendusliku alkomeetri kasutamise protokollist nähtuvalt on tõenduslikku alkomeetrit kasutatud kella 03.59st kuni 04.06ni ja lugemi lahtrisse on märgitud, et isik ei suutnud puhuda. Tõendusliku alkomeetri väljatrüki kohaselt on esimene puhumine ebaõnnestunud, kuivõrd alkomeeter on andnud veateate, mille kohaselt jäi mõõtmiseks vajalik õhu maht saavutamata. Seega ka seekord oli väljapuhutud õhu kogus liiga väike, et alkomeeter vastavalt tööprogrammile oleks võimeline tulemust fikseerima. Seetõttu ei saa alkomeeter enam teisele puhumisele reageerida, kuivõrd alkomeetri mõõtetulemuse saab vaid juhul, kui on toimunud kaks õnnestunud puhumist ning mõlemad puhumised on andnud tulemuse. Väljatrüki järgi oli kolm ebaõnnestumist. Väljatrüki kohaselt on alkomeetrisse puhujaks olnud K.M, kes on keeldunud allkirja andmisest nii alkomeetri kasutamise protokollile kui ka väljatrükile. Sellele järgnevalt on K.M kell 04.22 toimetatud Wismari Haigla ASi ning võetud vereproovi uuringust nähtuvalt tuvastati K.M-i verest 0,90 +/- 0,05 mg alkoholi grammi kohta. Sellistest tõendusliku alkomeetri väljatrükkidest saab järeldada, et kuigi politseiametnik on märkinud, et kontrollitav isik ei olnud suuteline alkomeetrisse puhuma, siis alkoholipiirmäära arvestades leiab kohus, et K.M püüdis takistada joobe tuvastamist ning manipuleeris alkomeetriga, puhudes liiga vähe õhku ja liiga lühikese aja jooksul, mis välistas alkomeetri mõõtmistulemuse saavutamise. Seda on K.M ka oma kaebuses kinnitanud, märkides, et võis esimene kord alkomeetrisse puhudes politseinikke lollitada. Kohus lähtub tõendusliku alkomeetri väljatrükkidest ja leiab, et kaebuse esitaja käitus korduvalt ja mõlemal kinnipidamise korral viisil, mis takistas alkoholipiirmäära tuvastamist tõendusliku alkomeetriga. Kuivõrd kaebuse esitaja keeldus dokumentide allkirjastamisest ja alkomeetriga ei saadud arvestatavat tulemust, millest saanuks tuvastada alkoholisisalduse olemasolu või puudumist menetlusaluse isiku organismis, siis ei olnud ka võimalik vormistada menetlusaluse isiku keeldumist alkoholisisalduse tuvastamisest tõendusliku alkomeetriga Politsei- ja piirivalveameti seaduse § 724 lg 6 või § 7 25 lg 2 p 1 korras. Seetõttu on kohtuväline menetleja kohtu arvates õigesti tuvastanud sama seaduse § 725 lg 2 p 2 mõttes, et isik ei ole võimeline järgima indikaatorvahendi või alkomeetri kasutamise protseduuri ning kohtuväline menetleja on kohtu arvates täiesti põhjendatult menetlusaluse isiku toimetanud tervishoiuteenuse osutaja juurde alkoholijoobe tuvastamiseks vereproovi uuringuga. Mis puudutab kaebuse esitaja etteheidet tema suhtes sunni kasutamise kohta, leiab kohus, et politsei kasutas kohustatud isiku suhtes õigustatult sundi § 726 mõttes nii kaua kui see on eesmärgi saavutamiseks vältimatu. Kohus leiab, et K.M alkoholipiirmäära ületamise tuvastamisel ei rikutud menetlusnorme ning K.M-i juhile keelatud seisund tuvastati mõlemal juhul õiguspäraselt. Seetõttu leiab kohus, et K.M on 15.03.2012 kell 02.19 ja 03.43 toime pannud LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteod. Mis puudutab K.M-ile inkrimineeritud KarS § 276 ettenähtud väärteo toimepanemist, siis nähtub väärteoasjast, et 15.03.2012 koostati K.M-i suhtes sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsus LS § 90 lg 2 p 2 alusel, kuna on alust arvata, et ta veres või väljahingatavas õhus on alkoholi üle lubatud piirmäära või et ta on joobeseisundis ning juhtimiselt kõrvaldamist kohaldati 15.03.2012 alates kella 02.19st. K.M keeldus otsust allkirjastamast. Pärast K.M-i seisundi kontrollimist K.M vabastati ning K.M, jõudmata kaineneda, so rikkudes sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsuse tingimust, asus uuesti juhtima sama sõidukit ning peeti uuesti kinni ja temal tuvastati uuesti alkoholipiirmäära ületav seisund. Kuivõrd alkoholi sisaldus organismis oli mõningal määral väiksem kui esimesel kinnipidamisel, saab järeldada, et K.M ei jõudnud kaineneda. Vastavalt senisele kohtupraktikale on KarS § 276 väärteokoosseisu eesmärk kindlustada avaliku võimu teostamise tõhusus ja nimetatud säte peab tagama, et võimuesindaja poolt haldus- või süüteomenetluse raames antud korraldus, mis on suunatud menetlustoimingu tegemisele või konkreetse ohuolukorra likvideerimisele, saaks korralduse adressaadi poolt vahetult täidetud. Sellest tulenevalt peab seaduslikul 4 korraldusel olema vahetu ajalis-ruumiline seos võimuesindaja poolt toimetatava menetlustoiminguga või mingi avalikku korda või teiste isikute õigushüvesid ähvardava ohuolukorra kõrvaldamisega ning selline ohuolukord peab olema korralduse andmisel juba olemas või vahetult ees seisma. Seetõttu saab KarS § 276 järgi karistada isikut, kui ta eirab kohe pärast joobeseisundi tuvastamist politseiametniku korraldust kuni kainenemiseni mootorsõidukit mitte juhtida, kuivõrd sellisel juhul on tegemist võimuesindaja korraldusega, mis on antud konkreetse ohuolukorra kõrvaldamiseks. Väärteoasja materjalidest nähtuvalt asus aga K.M pärast sõiduki juhtimiselt kõrvaldamist ja joobe tuvastamist sõidukit juhtima, eirates võimuesindaja seaduslikku korraldust, millega täitis K.M KarS § 276 ettenähtud väärteokoosseisu ning tema käitumine on õigesti kvalifitseeritud. Mis puudutab K.M-i etteheidet politsei tegevuse kohta, et ta vabastati politseiasutusest, mistõttu läks ta uuesti sõidukit juhtima, siis on kohtu arvates etteheide põhjendatud ning politseiametnikud oleks pidanud K.M-i paigutama kainenemisele, kuivõrd vaatamata K.M-i väitele, et uuesti autot juhtides käitus ta adekvaatselt ja sõitis korralikult, leiab kohus, et uuesti rooli asumine näitas vastupidiselt K.M-i väidetele seda, et ta ei käitunud adekvaatselt ning ta ei olnud oma seisundi tõttu võimeline tajuma enda järjekordsest õigusvastasest käitumisest tulenevat ohtu. Kaebuse esitaja väited oma adekvaatse käitumise kohta juhile keelatud seisundis näitavad üheselt seda, et kaebuse esitaja ei ole senini suuteline oma käitumist kriitiliselt hindama ja sellise arusaamaga juht on liikluses ohtlik nii iseendale kui ka kõigile teistele liiklejatele, kes tema lähedusse liikluses satuvad. Vastavalt LS § 224 lg 2 sätetele karistatakse mootorsõiduki juhtimise eest isikut, kelle ühes grammis veres on alkoholisisaldus 0,50 – 1,49 milligrammi või ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,25 – 0,74 milligrammi rahatrahviga kuni 300 trahviühikut, so kuni 1200 eurot või arestiga kuni 30 päeva või sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega kuni 12 kuuni. Sama paragrahvi lõike 3 p 1 kohaselt võib kohus või kohtuväline menetleja kohaldada LS § 224 sätestatud süüteo eest lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmist kolmest kuust kuni üheksa kuuni, kui isikut ei ole varem LS § 224 sätestatud süüteo eest karistatud. Vastavalt KarS § 276 sätetele karistatakse võimuesindaja seadusliku korralduse eiramise eest rahatrahviga kuni kakssada trahviühikut või arestiga. Vaidlustatud otsusest nähtuvalt karistati menetlusalust isikut LS §
S § 63 lg 1 alusel LS § 224 lg 2 kui raskemat karistust ette nägeva sätte järgi rahatrahviga 275 trahviühiku ulatuses, so 1100 eurot ja LS § 224 lg 3 p 1 ja KarS § 50 lg 1 p 2 alusel juhtimisõiguse äravõtmisega 8 kuuks. Seega on põhikaristus määratud LS § 224 lg 2 ettenähtud sanktsiooni ülemmära lähedasena ja lisakaristus ettenähtud sanktsiooni ülemmäära lähedasena. Väärteoasja materjalidest nähtuvalt tuvastati menetlusaluse isiku ühes grammis veres esimesel korral alkoholisisaldus 1,18 +/0,05 mg, kusjuures laiendmääramatus 0,05 mg arvestatakse isiku kasuks, vähendades mõõtetulemust laiendmääramatuse võrra. Seega on lõplikuks näiduks, millest lähtutakse süüteo kvalifitseerimisel, loetud alkoholisisaldus 1,13 mg ühe grammi vere kohta ning teisel korral 0,90 +/- 0,05 mg ning laiendmääramatus arvestati menetlusaluse isiku kasuks, lugedes lõplikuks näiduks 0,85 mg alkoholi ühe grammi vere kohta. Selliste alkoholisisalduste puhul on tegemist esimesel korral sätestatud rikkumise keskmist määra ületava määraga ja teisel korral mõningal määral alla keskmise määraga. Vastavalt KarS § 56 lg 1 sätetele on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Käesoleval juhul võib alkoholipiirmäära ületamise määra arvestades öelda, et menetlusaluse isiku süü LS § 224 lg 2 mõttes oleks suhteliselt suur kui tegemist oleks ühe väärteoga. Menetlusaluse isiku käitumisest nähtuvalt pani aga menetlusalune isik vähem kui kahe tunni jooksul toime kaks samalaadset väärtegu ning kohtu arvates on seetõttu menetlusaluse isiku süü suur. Kuivõrd aga menetlusalune isik pani toime ka teiselaadse väärteo, so kolmanda väärteo, siis on kohtu arvates menetlusaluse isiku süü 5 väga suur ning on raske ette kujutada veel suuremat süüd. See aga omakorda tingib ka karistuse ranguse. Süü kõrval arvestatakse ka karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolu. Kohtuväline menetleja ei ole kohtuvälises menetluses karistust kergendavaid või raskendavaid asjaolusid tuvastanud ning ka kohus ei tuvastanud kohtuliku arutamise käigus selliseid asjaolusid. Peale selle tuleb karistuse valikul lähtuda ka võimalusest, et karistus sunnib isikut edaspidi loobuma uute süütegude toimepanemisest. Väärteoasjas leiduvatest karistusregistri andmetest nähtuvalt menetlusalusel isikul kehtivad karistused inkrimineeritud teo toimepanemise ajal puudusid. Seega võiks eeldada, et kaebuse esitaja on pikemat aega olnud õiguskuulekas. Samas ei takistanud see asjaolu menetlusalust isikut toime panemast järjestikku kahte raskeimat liiklusalast väärtegu vähem kui kahe tunni jooksul ning eiramast ka võimuesindaja seaduslikku korraldust. Väärteoasjas kohtuvälise menetluse ajal karistati kaebuse esitajat veel ühe ohtliku liiklusalase väärteo toimepanemise eest. Seega on kaebuse esitaja lühikese aja jooksul näidanud, et ka tema kinnipidamine kahel korral ja väärteomenetluse alustamine ei sunni teda hoidumast liikluses jätkuvalt ohtlikult käitumisest. Kaebuse esitaja asumine sõidukit juhtima juhile keelatud seisundis ja seejärel uuesti samalaadse väärteo toimepanemine pärast sõiduki juhtimiselt kõrvaldamist näitab kohtu arvates seda, et kaebuse esitaja pidas olulisimaks sõiduki parkimist teise, enda arvates sõiduki jaoks ohutumasse kohta, tehes seda kahel korral, pidades seejuures tähtsusetuks seda, et ta ise kujutab ohtu nii endale, teistele liiklejatele kui ka võõrale varale. Selline kaebuse esitaja käitumine näitab kohtu arvates aga seda, et teadlikult liiklusnõudeid eirates on kaebuse esitaja liikluses ohtlik, mida ta suutis kahel korral järjest tõestada. Peale eelmärgitu tuleb karistuse määramisel lähtuda ka õiguskorra kaitsmise huvidest ning kohtu arvates kuuluvad õiguskorra alla ka liikluskord ja avaliku võimu tõhusus. Liikluses on aga suurima ohu allikaks teistele liiklejatele mootorsõidukid, millede juhtidelt eeldatakse nii liikleja kohustuste täitmist kui ka juhi kohustuste täitmist. Seejuures on juhil ka kohustus enne sõitma asumist veenduda, et tema tervislik seisund lubab sõidukit juhtida. Väärteoasja materjalidest nähtuvalt saab järeldada, et menetlusalune isik veendus eelnevalt alkoholi tarvitades selles, et ta on viinud ennast seisundisse, milline on juhile keelatud ja sellele järgnevalt pidas vajalikuks sõidukit juhtida ning pärast seda kui teda oli kinni peetud ja sõiduki juhtimiselt kõrvaldatud, siis asus sisuliselt samas seisundis, millise olemasolu oli eelnevalt tuvastatud, uuesti sõidukit juhtima. Arvestades seda, et kaebuse esitajal tuvastati alkoholipiirmäära ületamine kahel korral, ei saanud kaebuse esitaja tunda ennast kainena. Selline kaebuse esitaja käitumine näitab kaebuse esitanud isiku üleolevat suhtumist liikluskorda, juhi kohustustesse, liiklusohutusse, avalikku võimu ja turvalisusesse. Lisakaristuse kohaldamise või kohaldamata jätmise osas peab kohus vajalikuks rõhutada, et senise kohtupraktika kohaselt kohaldatakse taolise iseloomuga süüteo toimepanemise eest üldjuhul lisakaristust ning sellise süüteo toimepanemisel võib lisakaristuse jätta kohaldamata vaid erandlikel asjaoludel. Väärteoasja materjalidest ei ilmne selliseid erandlikke asjaolusid, mis võiks tingida sõiduki juhtimise õiguse äravõtmise kohaldamata jätmise. Peale selle ei ole menetlusaluse isiku puhul tegemist isikuga, kes kasutab mootorsõidukit liikumispuude tõttu, milline asjaolu välistaks mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmise. Asjaolu, et kaebuse esitaja kahel korral juhile keelatud seisundis sõidukit juhtima asus, ei ole hinnatav sellise puudena, mis välistaks juhtimisõiguse äravõtmise, kuivõrd selline seisund on üldjuhul mööduv. Arvestades senist karistuspraktikat leiab kohus, et vaidlustatud otsusega lisakaristuse kohaldamine oli täiesti põhjendatud ja seaduslik ning lisakaristuse kohaldamata jätmine olnuks ilmselgelt põhjendamatu ja vastuolus väljakujunenud karistuspoliitikaga. Kaebuses on kaebuse esitaja märkinud, et ta on perekonna ainus töövõimeline isik, kusjuures juhtimisõiguseta on tema töö selle iseloomu tõttu võimatu. Kohtuistungil ei selgitanud kaebuse esitaja oma tööülesannete kohta midagi ega ole kaebusele lisanud selle töökoha ja juhtimisõiguse vajalikkuse kohta ühtegi tõendit. Seega on need väited paljasõnalised. Kaebusele esitas kaebuse esitaja veel lisa väiteid kohtuistungi päeval enne kohtuistungit, kuid 6 ka selles lisas ei esitanud kaebuse esitaja oma väidete kohta mingeid tõendeid. Seejuures, kui isegi juhtimisõiguse vajalikkus on kaebuse esitaja jaoks oluline töötamiseks, siis pidi see olema oluline ka 15.03.2012, so enne alkoholi tarvitamist ning juhile keelatud seisundis sõiduki juhtimisele asumist ja see juhtimisõiguse vajalikkus ei ilmnenud kaebuse esitaja jaoks ootamatult, alles pärast vaidlustatud otsuse kättesaamist. Kaebuse esitaja objektiivsest käitumisest saab järeldada, et kaebuse esitaja jaoks olid alkoholi tarvitamine ning seejärel sõiduki juhtima asumine esikohal ning kõik muud asjaolud olid muutunud teisejärgulisteks. Kohus asub seisukohale, et kaebuse esitanud isiku juhtimisõiguse saamise eelduseks on liiklusnõuete tundmine ning liikluseksami edukas sooritamine peaks näitama seda, et isik on need teadmised omandanud. Seega on juhtimisõiguse saanud isik teadlik nii liiklusnõuetest kui karistustest nende nõuete rikkumiste eest. Kaebuse esitanud isiku seisund mootorsõiduki juhtimisel aga viitab sellele, et kaebuse esitanud isik on end ise teadlikult viinud sellisesse seisundisse ja teadlikult, tahtlikult ja korduvalt rikkunud liikluskorda, teades ka sellise süüteo toimepanemise eest määratavate karistuste liike ja määrasid. Seetõttu on kaebuse esitaja kui isik, kellele on antud juhtimisõigus, teadlik ka sellest, et tema enese väär käitumine liikluses võib põhjustada suuremaid rahalisi kohustusi määratava rahatrahvi näol ja tema suhtes piiranguid sõiduki edaspidisel juhtimisel ning iga liikleja peab piisava hoolsuse ülesnäitamisel tegema kõik enesest oleneva, et tema ja tema lähedaste olukord ei halveneks ja senine mugav elulaad säiliks ning see tagaks võetud kohustuste täitmise. Kohtu arvates tuleb sellise iseloomuga süüteo toime pannud isik lisakaristust kohaldades liiklusest kõrvaldada. Kaebuse esitajale määrati lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmine 8 kuuks, so ettenähtud sanktsiooni ülemmäära lähedases määras ning kohus asub seisukohale, et lisakaristuse määra valikul on põhjendatult lähtutud sellest, et menetlusalune isik pani toime kaks järjestikust ohtlikku liiklusalast väärtegu ja teiseliigilise väärteo. Kohus leiab, et arvestades isiku süü suurust, on kohaldatud põhi- ja lisakaristuse määrad põhjendatud ning igasugune alus põhivõi lisakaristuse kergendamiseks või otsuse tühistamiseks puudub. Eeltoodust lähtudes asub kohus seisukohale, et esitatud kaebus tuleb jätta rahuldamata ning vaidlustatud otsus muutmata ja tühistamata. Märt Toming Kohtunik 7
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.