1-11-4113/13

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

1. juuni 2011.a Tallinn Kriminaalasja number 1-11- 4113 Kohtukoosseis Eesistuja Malle Preimer, liikmed Meelika Aava ja Ivi Kesküla Kohtuistungi sekretär Tatjana Derkatš Kohtuistungi toimumise aeg ja koht
2. juuni 2011.a, avalik kohtuistung, Tallinn Kriminaalasi Z.D süüdistus KarS § 199 lg 2 p 9 – 25 lg 2 järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu
3. mai
4. a otsus lühimenetluses Apellatsiooni esitaja Süüdistatav Z.D Prokurör Enge Selge Süüdistatav Z.D isikukood xxx, elukoht xxxxxx xxx xxx-xx xxxxxxxxx, ei tööta, karistatud 18.01.2011.a Harju Maakohtu poolt KarS § 199 lg 2 p 5, 9, 202 lg 2 p 2 järgi 9 kuulise vangistusega, KarS § 74 lg 2 alusel mõisteti vangistus 4 kuud ja KarS § 74 lg 1 alusel vangistus 5 kuud 2aastase katseajaga. Kaitsja Adv Owe Ladva RESOLUTSIOON Jätta Harju Maakohtu
5. mai 2011.a otsus muutmata. Apellatsioon jätta rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul esitada kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsiooni esitamise soovist tuleb ringkonnakohtule kirjalikult teatada 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kantselei kaudu teatavaks tegemisest. Kassatsioon tuleb esitada kirjalikult ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik ringkonnakohtu otsusega tutvuda. Süüdistatav võib kassatsiooni esitada üksnes advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK Z.D tunnistati lühimenetluses süüdi KarS § 199 lg 2 p 9 – 25 lg 2 järgi selles, et olles varem süstemaatiliste varguste toimepanemise eest karistatud, uuesti 02.02.2011.a Tallinnas Sõpruse pst 171 asuvas Maxima kaupluses püüdis varastada 5 pakki Gilette Fusion kokku 81.50 euro väärtuses ja hambapastat 15.06 euro väärtuses, kokku kaupa 96.56 euro suuruses summas. Ta peitis kauba jope alla ja väljus müügisaalist kauba eest tasumata, kuid peeti turvatöötaja poolt kinni. Talle mõisteti karistuseks 2 kuud vangistust, mida KrMS § 238 lg 2 alusel 1/3 võrra vähendati ning kandmisele kuuluvaks karistuseks mõisteti 1 kuu ja 10 päeva vangistust. KarS § 65 lg 2 alusel suurendati mõistetud karistust eelmise, 18.01.2011.a otsusega mõistetud kandmata karistuse (5 kuud vangistust) võrra ja lõplikuks liitkaristuseks mõisteti 6 kuud ja 10 päeva vangistust. Eelvangistuses viibitud aeg arvati karistusaja hulka ja karistuse kandmise alguseks loeti 02.02.2011.a. Z.D-lt mõisteti menetluskuludena välja sundraha 417.03 eurot ja kaitsjatasu 115.06 eurot riigituludesse. Kohus märkis, et menetluskulud tuleb 30 päeva jooksul pärast kohtuotsuse jõustumist tasuda. APELLATSIOONI SISU Z.D esitas kohtuotsuse peale apellatsiooni, milles vaidlustab temalt menetluskulude väljamõistmise, väites, et tal ei ole vahi all viibides võimalik neid tasuda, pealegi on ta töötu. Teiseks leiab Z.D, et kohus oleks võinud vangistuse üldkasuliku tööga asendada. Kahetseb toimepandut, oli alkoholi ja ravimite mõju all, ei ole tahtlikult kuritegu toime pannud. Palub leevendada karistust. MENETLUS RINGKONNAKOHTUS Süüdistatav Z.D ja tema kaitsja toetasid apellatsiooni, taotlesid veel kanda oleva vangistuse asendamist üldkasuliku tööga. Prokurör leidis, et maakohtu otsus on põhjendatud ja seaduslik, apellatsioon rahuldamisele ei kuulu. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT Kohtukolleegium, tutvunud süüdistusasja materjalide ja apellatsiooniga, kuulanud ära kohtumenetluse pooled, leiab, et apellatsioon ei anna maakohtu otsuse tühistamiseks alust. Süüdistatavale mõistetud karistustusse puutuvalt rõhutab kohtukolleegium esmalt, et kohtupraktikas valitseva põhimõtte kohaselt on kõrgema astme kohtu poolt maakohtus mõistetud karistuse muutmine põhjendatud üksnes juhul, kui kõrgema astme kohus muudab süüdistatava teo kvalifikatsiooni või kui ilmnevad asjaolud viitavad selgelt sellele, et madalama astme kohus pole arvesse võtnud karistust kergendavaid või raskendavaid asjaolusid või valesti tõlgendanud KarS §-s 56 täheldatud karistuse aluseid. Käesolevas 2 süüdistusasjas selliseid mõistetud karistuse tühistamise aluseid, mis viitaksid KarS § 56 väärale kohaldamisele, ei esine. Kohus on süüdistatavale karistuseks vangistust mõistes oma seisukohti põhjalikult motiveerinud, ringkonnakohus nõustub maakohtuga ega pea kohtuotsuses esitatut vajalikuks korrata. Mis puudutab Z.D-le mõistetud vangistuse määra, siis maakohus on tema süü suurusest lähtuvalt mõistnud talle KarS § 199 lg 2 sanktsiooni alammäära lähedase karistuse – 2 kuud vangistust, millise leevendamiseks puudub alus. Z.D taotleb muuhulgas ka vangistuse asendamist üldkasuliku tööga. Kohtukolleegium rõhutab, et üldkasuliku töö kohaldamist kui reaalse vangistuse vältimise viimast võimalust vaagima asudes (Riigikohtu otsus nr 3-1-1-99-06, p 19), peab kohtul olema esmalt kujunenud sisemine veendumus, et vabaduses viibides ei pane isik, kes on varem analoogsete kuritegude toimepanemise eest karistatud, toime uusi õigusrikkumisi ning suudab elada õiguskuulekat elu, st, et KarS § 69 kohaldamiseks peavad esinema formaalsete eelduste kõrval obligatoorselt ka materiaalsed eeldused. Kohtukolleegiumi hinnangul ei saa pärast kriminaalasja materjalide ning apellatsiooniga tutvumist kuidagi väita, et Z.D puhul esineksid asjaolud, mis oleksid käesoleval hetkel KarS § 69 kohaldamise eelduseks. Kuigi süüdlase puhul esinevad üldkasuliku kohaldamise formaalsed eeldused (talle on maakohtu poolt mõistetud vangistus alla kahe aasta), puuduvad aga üldkasuliku töö kohaldamise materiaalsed eeldused, mida tuleb alati arvestada. Z.D tunnistati 18.01.2011.a otsusega süüdi KarS § 199 lg 2 p 5, 9 ja 202 lg 2 p 2 järgi ja karistati osaliselt tingimisi vangistusega. Nn šokivangistuse kandmiselt vabanes ta 27.01.2011.a, kuid juba vähem kui nädala pärast tabati uue varguse toimepanemiselt. Seega ei saa tema puhul kuidagi kujuneda veendumust, et ta suudab edaspidi õiguskuulekalt elada. Teiseks rõhutab kohtukolleegium, et üldkasulik töö ei sobi karistusena süüdlasele, kellel on sõltuvusprobleeme alkoholi, narkootikumide vms suhtes. Karistusregistri väljavõtte kohaselt 1 on Z.D karistatud nii alkoholiseaduse § 70 kui ka NPAS § 15 alusel. Oma apellatsioonis kinnitab süüdistatav, et on sõltlane, mis põhjustas uue kuriteo toimepanemise. Seega puuduvad Z.D puhul KarS § 69 kohaldamiseks vajalikud materiaalsed eeldused, vangistuse asendamine üldkasuliku tööga on välistatud süüdistatava isikuandmetest lähtudes. Maakohus on põhjendanud, miks ta ei arvesta Z.D kohtuistungil avaldatud kahetsust kergendavaks asjaoluks ning kohtukolleegium nõustub maakohtu põhjendustega. Süüdistatava arusaam, et joobes olek välistab kuriteo toimepanemise tahtluse, on eksitav. Tahtlikuna on vaieldamatult käsitletavad ka raskes joobes isiku poolt toimepandud teod. Apellant ei ole rahul ka temalt menetluskulude väljamõistmisega. Kohtukolleegium osundab, et KrMS § 180 lg 1 kohaselt hüvitab süüdimõistva kohtuotsuse korral menetluskulud süüdimõistetu. Kohtukolleegium tõdeb, et KrMS § 180 lg 3 kohaselt juhul, kui menetluskulude hüvitamine käib süüdimõistetule ilmselt üle jõu, võib kohus osa neist jätta riigi kanda. Käesoleva kriminaaltoimiku materjalidest ega ka apellatsioonist ei nähtu asjaolusid, mis lubaksid järeldada, et Z.D kui töövõimelisel isikul esineksid takistused kriminaalmenetlusega riigile põhjustatud kulude hüvitamiseks või käiks nende kulude hüvitamine talle ilmselt üle jõu. Ka seadusest tulenevate menetluskulude suuruse vähendamise ja osaliselt riigi kanda jätmise otsustus peab tuginema kindlatele faktilistele asjaoludele ja tõenditele, mis viitavad süüdimõistetu maksejõuetusele. Käesolevas süüdistusasjas selliseid asjaolusid tuvastatud ei ole. 3 Menetluskulude tasumise tähtaega puutuvalt osutab kohtukolleegium, et maakohtu poolt otsuses antud selgitus 30-päevase rahaliste kohustuste täitmise tähtaja kohta on asjakohane ja kooskõlas seadusega. KrMS § 417 lg 2 sätestab, et kui süüdimõistetu ei ole rahalise karistusena mõistetud rahasummat täies ulatuses tasunud kohtuotsuse jõustumisest alates 1 kuu jooksul kohtu arvelduskontole, saadetakse kohtuotsuse ärakiri kohtutäiturile. KrMS § 423 kohaselt järgitakse kriminaalmenetluse kulude ja muude rahaliste sissenõuete sissenõudmisel käesoleva seadustiku sätteid rahalise karistuse täitmisele pööramise kohta. Seega kehtib ülalnimetatud tähtaeg kõikidele rahalistele nõuetele, see kord tuleneb seadusest ning kohtul oli kohustus oma otsuses süüdistatavale vabatahtlikku nõuete tasumise tähtaega selgitada. Teisalt peab kohtukolleegium vajalikuks märkida, et rahaliste kohustuste täitmise pikendamise ja ajatamise korra kehtestab KrMS § 424 – rahaliste kohustuste täitmise pikendamise või ajatamise otsustab mõjuvate põhjuste olemasolul süüdimõistetu taotlusel süüdimõistetu elukoha järgse maakohtu täitmiskohtunik oma määrusega. Ülaltoodust lähtudes ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 1 jätab ringkonnakohus Harju Maakohtu 03.05.2011.a otsuse muutmata ja Z.D apellatsiooni rahuldamata. Malle Preimer Meelika Aava 4 Ivi Kesküla