Obsah (10)

§ 424§ 68§ 74§ 75§ 50§ 2§ 3§ 32§ 56§ 44

Ärakiri 1-11-13343 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Pärnu Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 5. märts 2012. a Haapsalu Kriminaalasja number 1-11-13343 (11257000223) Kohtukoosseis Kohtunik Piia

§ 424

järgi üldmenetluses Prokurör Indrek Kalda Süüdistatav T.J - elukoht *, isikukood xxx, * kodanik, *haridus, emakeel * keel, *, karistamata, kahtlustatavana kinni peetud 02-04.11.2011. Kaitsja Advokaat Toomas Liiva RESOLUTSIOON 1. Süüdi mõista T.J

§ 424järgi ja karistada vangistusega 3 (kolm) kuud.

2.

§ 68

lg 1 alusel arvata karistusaja hulka T.J kahtlustatavana kinnipidamine 24.11.2011 s.o 3 päeva ning ärakandmata karistuseks on vangistus 2 (kaks) kuud 27 (kakskümmend seitse) päeva. 3. Vastavalt

§ 74

lg 1, 3 jätta ärakandmata vangistus T.J suhtes tingimuslikult kohaldamata ning määrata, et mõistetud ärakandmata 2-kuu 27-päevast vangistust ei pöörata täitmisele kui T.J 18 (kaheksateist) kuulise katseaja jooksul ei pane toime uut tahtlikku kuritegu ja täidab talle käitumiskontrolli ajaks pandud kontrollnõudeid ja kohustusi. 3.1. Määrata T.J katseajaks Tallinna Vangla Pärnu kriminaalhooldusosakonna juhataja määratud kriminaalhooldusametniku järelevalve alla ja kohustada teda täitma

§ 75lg 1 p 1-5 tulenevaid kontrollnõudeid: 3.1.1.

elama oma alalises elukohas *; 3.1.

1. ilmuma kriminaalhooldaja määratud ajavahemike järel kriminaalhooldusosakonda registreerimisele; 2 3.1.
2. alluma kriminaalhooldaja kontrollile oma elukohas ning esitama talle andmeid oma kohustuste täitmise ja elatusvahendite kohta; 3.1.
3. saama kriminaalhooldusametnikult eelneva loa elukohast lahkumiseks kauemaks kui viieteistkümneks päevaks; 3.1.
4. saama kriminaalhooldusametnikult eelneva loa elu-, töö- või õppimiskoha vahetamiseks. 3.
5. Katseaja alguseks lugeda kohtuotsuse kuulutamise päev, s.o 05.märts
6. a. 3.
7. Kui T.J katseajal ei järgi kontrollnõudeid või ei täida talle pandud kohustusi, võib kohus kriminaalhooldusametniku ettekande alusel määrata täiendavaid kohustusi vastavalt

§ 75

lg 2 sätestatule, pikendada katseaega kuni ühe aasta võrra või pöörata karistuse täitmisele. 4.

§ 50

lg 1 p 1 alusel võtta T.J-ilt lisakaristusena ära mootorsõiduki juhtimise õigus 1 (üheks) kuuks, mille algust lugeda kohtuotsuse jõustumisest.

1. Välja mõista T.J-ilt riigi tuludesse kriminaalmenetluse kulud /tasuda Rahandusministeeriumi arveldusarvele nr 10220034796011 SEB Pank, arveldusarvele nr 221023778606 Swedbank, arveldusarvele nr 333416110002 Danske Bank AS Eesti filiaal, arveldusarvele nr 17001577198 №rdea Bank, viitenumber
2. Maksekorralduse selgitusse lisada: Haapsalu kohtumaja, otsus nr 1-11-13343, menetluskulu)/: - sundraha 435 (nelisada kolmkümmend viis) eurot; - määratud kaitsjale makstud tasu 191 (ükssada üheksakümmend üks) eurot 88 senti; - koopiate tegemise kulu 45 (nelikümmend viis) senti. Ajatada välja mõistetud kriminaalmenetluse kulu tasumise tähtaeg 12 kuu peale - määrata tasumata menetluskulud kogusummas 627 (kuussada kakskümmend seitse) eurot 33 senti tasumisele osade kaupa 12 (kaheteist) kuu jooksul alljärgnevalt - esimene osamakse 52,03 eurot tasuda
3. aprilliks 2012, järgnevad 11 osamakset summas 52,30 eurot, järgnevate kuude 10.kuupäevaks. Eelnimetatud tähtaja möödumisel pööratakse otsus täitmisele ja saadetakse kohtutäiturile ning lisandub kohtutäituri tasu. 6.Jätta riigi kanda määratud kaitsjale makstud tasu ja kulud 266 eurot 94 senti. 7.Saata kohtuotsuse ärakiri peale kohtuotsuse jõustumist Regionaalse Maanteeameti liiklusregistri büroole. T.J on kohustatud viie tööpäeva jooksul otsuse jõustumisest arvates loovutama oma juhiloa Maanteeametile. Edasikaebamise kord Kohtumenetluse poolel on õigus otsusega mittenõustumisel esitada otsuse peale apellatsioon. Apellatsioon tuleb esitada Pärnu Maakohtu Haapsalu kohtumajja kirjalikult viieteistkümne päeva jooksul, alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustuse võib vaidlustada kohtuotsusest eraldi, esitades selles osas määruskaebuse Pärnu Maakohtu Haapsalu kohtumajja 10 päeva jooksul kohtuotsuse kuulutamisele järgnevast päevast. SÜÜDISTUS T.J süüdistatakse selles, et tema juhtis 02.11.2011.a kella 16:00-16:07 ajal Lääne maakonnas Kullamaa vallas Koluvere-Kalju-Kullamaa mnt 1 km-l temale kuuluvat mootorsõidukit Opel Vectra registreerimismärgiga * joobeseisundis, mis avaldus selles, et tema väljahingatavas õhus oli alkoholi sisaldus 1,36 mg/l +- 0,12 mg/l, seega oli alkoholi sisaldus väljahingatavas õhus mitte vähem kui 1,24 mg/l, mis on tuvastatud tõendusliku alkomeetriga Dräger Alcotest 7110 EST, millega rikkus Liiklusseaduse § 69 lg 5 nõudeid, mille kohaselt juht ei või olla joobeseisundis. 3 Sellise tegevusega pani T.J toime mootorsõiduki juhtimise joobeseisundis, s.o

§ 424järgi kvalifitseeritava kuriteo.

KOHTU SEISUKOHT

§ 2

lg 2 kohaselt karistatakse teo eest, kui see vastab süüteokoosseisule, on õigusvastane ja isik on selle toimepanemises süüdi.

§ 3

lg 1 kohaselt on süütegu Karistusseadustikus või muus seaduses sätestatud karistatav tegu. Teo vastavus süüteokoosseisule.

§ 424näeb kuriteona ette mootorsõiduki juhtimise joobeseisundis.

KOHTU POOLT TUVASTATUD ASJAOLUD Süüdistatav T.J andis kohtus ütlusi, et tunnistab end joobes juhtimises süüdi ja kahetseb oma tegu. Juhtis mootorsõidukit joobeseisundis, sest oli vaja masinat puudeveoks, sellepärast auto sinna seisma jättiski, et seal lähedal töötasid kaks meest. Jõi kanget õlut eelmine õhtu ja samal päeval, Bocki õlu. Mõtles küll, et midagi võib juhtuda, kui sellises joobes sõidab. Tunnistaja H M andis kohtuistungi ütlusi, et 02.11.2011 teostas liiklusjärelvalvet seoses tööülesannetega. Pidas kinni ka T.J-i sõiduauto. Olid graafikujärgses patrullis, sõitsid Kullamaale, sealt sisse keerates, kus vana elektrialajaam on, hämar aeg oli natukene, sealt tuli auto tuledega ja keeras alajaama tee peale, tupik tee on. Sõitsid järgi, sõitsid taha, rooli tagant üks härrasmees hakkas välja tulema. Läksid juurde, küsisid, mis teed siin, tundsid alkoholi lõhna, alkomeeter näitas, numbrit ei mäleta. Toimetasid ka täppisalkomeetri juurde Haapsalusse ja andis kriminaalteo välja. T.J ütles, et on tarvitanud alkoholi, ütles, et miks siis kainet juhti ei võtnud, tal oli vaja poodi minna ja sellepärast läks sõitma. Välised joobetunnused - kõnnak oli selline, et ta komistas, pani mõtlema, et midagi on mäda, et kas terviserike või midagi muud, aga kui lähemale läksid, siis tundsid alkoholi lõhna. Seda, et politsei T.J-iga sündmuskohal 02.11.2011 kohtus nagu kinnitas tunnistaja H.M ja tema kui juhi joovet sündmuskohal kontrollis, näitab indikaatorvahendi kasutamise protokoll /tl 12/, kus T.J suhtes on 02.11.2011 kell 16.07 Kullamaa vallas Koluvere-Kalju-Kullamaa mnt 1.km kasutatud indikaatorvahendit, kontrolli tulemus positiivne ja T.J on kontrolli tulemusega nõustunud. Tunnistaja H.M kinnitas ka, et T.J viidi Haapsallu, et tema suhtes saaks kasutada tõenduslikku alkomeetrit. Tl 13 on tõendusliku alkomeetri kasutamise protokoll, mille kohaselt 02.11.2011 Haapsalus kell 17.05 kasutati T.J suhtes tõenduslikku alkomeetrit Dräger Alcotest 7110 EST nr.ARAF-0025, mille lõplik mõõtetulemus oli 1,24 mg/l, mida kinnitab ka tl 14 olev väljatrükk. T.J on protokollile alla kirjutanud. Seda, et tõenduslik alkomeeter, mida kasutati, oli taadeldud, näitab tl 15 olev taatlustunnistus. Tl 16 väljatrükk näitab, et sõiduauto Opel Vectra reg.märgiga *, millega T.J sõitis, omanik on T.J Kohus leiab, et kriminaalasjas uuritud eelkirjeldatud tõenditega on tõendamist leidnud, et T.J oli 02.11.2011 enne autorooli asumist alkoholi tarvitanud ning juhtis mootorsõidukit, kui tema väljahingatavas õhus oli alkoholi mitte vähem kui 1,24 mg/l kohta. Sellega rikkus T.J Liiklusseaduse § 69 lg 5 sätestatut, et mootorsõidukijuhi ühes liitris väljahingatavas õhus ei tohi olla alkoholi 0,10 milligrammi või rohkem. Liiklusseaduse § 69 lg 4 p 1 kohaselt alkoholijoobes olevaks loetakse mootorsõidukijuht kui juhi väljahingatavas õhus on alkoholi 0,75 milligrammi ühe liitri kohta või rohkem. Liiklusseaduse § 69 lg 6 sätestab, et mootorsõidukijuhi joobeseisund tuvastatakse politsei ja piirivalve seaduses sätestatud korras. Kohus leiab, et käesoleval juhul on T.J esinenud alkoholijoove tuvastatud vastavalt politsei ja piirivalveseaduse § 7-24. T.J on protokollile kirjutanud, et nõustub alkomeetri kasutamisega ja et on protokolliga tutvunud. 4 Kuna T.J väljahingatavas õhus olnud alkoholisisaldus on kindlaks tehtud vastavalt kehtivale korrale, siis T.J oli süüdistuses näidatud ajal ja kohas isikuks, kes juhtis mootorsõidukit joobeseisundis. Kohus leiab, et eelkirjeldatud tegevusega pani T.J toime

§ 424järgi kvalifitseeritava kuriteo, s.o.

mootorsõiduki juhtimise alkoholijoobes. Kohus leiab, et T.J pani kuriteo toime otsese tahtlusega – ta oli teadlik, et on alkoholi tarvitanud, ta teadis, et ei tohi autot juhtida, isegi kartis, et midagi võib juhtuda, kuid ta ei hoolinud sellest ja juhtis alkoholijoobes olles mootorsõidukit. Teo õigusvastasus. Kohus leiab, et teo õigusvastasust välistavaid asjaolusid ei esine. Süüküsimus.

§ 32

lg 1 sätestab, et isikut saab õigusvastase teo eest karistada üksnes siis, kui ta on selle toimepanemises süüdi. Isik on teo toimepanemises süüdi, kui ta on süüvõimeline ja puudub

1. peatükis
2. jaos sätestatud süüd välistav asjaolu. Kohus leiab, et kriminaalasjas ei ole kogutud ja kohtule esitatud tõendeid, mis välistaks T.J süü temale süüks arvatud kuriteo toimepanemises. Lähtudes eeltoodust leiab kohus, et T.J tuleb talle esitatud süüdistustes

§ 424järgi süüdi mõista.

KARISTUS Kohtu seisukoht karistuse osas. Vastavalt toimepandule tuleb süüdistatavat ka karistada.

§ 424näeb karistusena ette rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistuse.

Karistuse mõistmisel lähtub kohus

§ 56

lg 1 sätestatud alustest - karistamise alus on isiku süü, mis käesolevas kriminaalasjas on tuvastatud. Kohus leiab, et T.J süü on keskmine, kuna tema joove oli märkimisväärselt suurem, kui see, mille seadusandja loeb kriminaalkorras karistatavaks juhil olevaks joobeks. Kohus leiab, et karistust kergendava asjaolu on kahetsus ja süü tunnistamine. Karistust raskendavad asjaolud puuduvad. Karistuse mõistmisel peab kohus arvestama võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Tl 21 karistusregistri teatise kohaselt ei ole T.J karistusregistrisse kantud. Karistuse mõistmisel tuleb arvestada ka õiguskorra kaitsmise huvisid. Kohus leiab, et T.J väärtushinnangud on paigast ära, ta oli oma teoga ohtlik ühiskonnale, sest liiklusnõuded on kehtestatud selleks, et tagada kõikide liiklejate turvalisus. T.J ise tunnistas, et sai küll aru, et võib midagi juhtuda, kui ta sellises joobes sõidab, kuid sõitis ikkagi. Eeltoodu näitab, et T.J tuleb karistada vangistusega, seda just süü suuruse ja õiguskorra kaitsmise huvidest lähtudes. Kohus leiab, et T.J tuleb karistada seaduses ettenähtud karistusmäära miinimummäära lähedases määras, sest ta tunnistab oma süüd ja kahetseb tehtut, teda ei ole varem karistatud. Samas leiab kohus, et arvestades just T.J isikut – ta on eelnevalt karistamata ning seda, et ta tunnistab oma süüd ja kahetseb toimepandut, saab kohaldada

§ 74

, s.t, et vangistuse ärakandmine T.J polt ei ole otstarbekas ja vangistus tuleb T.J suhtes jätta tingimisi kohaldamata, määrates T.J katseajaks kriminaalhooldusametniku järelevalve alla. Kohus leiab, et allutamine käitumiskontrollile täidab karistuse eesmärgi ja aitab T.J oma väärtushinnangud selliselt paika saada, et edaspidi õiguskuulekalt käituda.

§ 50

lg 1 p1 sätestab, et mootorsõiduki ohutu liiklemise eeskirjade rikkumisega seotud süüteo eest võib süüdlasele kohaldada lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmist kuriteo korral kuni kolmeks aastaks kohtu poolt. 5 Kaitsja leidis, et T.J-ilt ei tule lisakaristusena juhtimisõigust ära võtta, kuna esineb erakorraline asjaolu – ta on teise isiku hooldaja. Tl 17 olev väljatrükk näitab, et T.J on olemas mootorsõiduki juhtimisõigus, T.J kinnitas seda ise ka kohtuistungil. Tl 27 on Kullamaa Vallavalitsuse korraldus 07.12.2010 nr 214, mille kohaselt H A hooldajaks on määratud T.J, hooldus on määratud tähtajaliselt kuni 30.11.2013. Tunnistaja M L andis kohtuistungi ütlusi, et T.J on määratud H A hooldajaks. H A on liikumispuudega, toas kasutab karke ja hooldaja toob talle toidu, vee, ahjupuud. Kui vaja, siis ravimid. Vastavalt hooldatava soovile tuleb tema juures käia, mõnikord kaks korda nädalas, vahel kolm korda nädalas, vahel käib ka nädalavahetustel. Kui kõik on okei, siis üks kord nädalas, siis toob veed tuppa, puud tuppa. Kui tervis vilets on, siis käib tihedamini kui vajadus on. T.J ja H. A elukohtade kaugus on üksteisest 5 km. Hoolduskohustusi on tal võimalik täita ka siis, kui ta jalgsi käib seda vahemaad või jalgrattaga või kasutab mõne hea sõbra abi Kui kohus peaks ära võtma mootorsõiduki juhtimise õiguse T.J-ilt, arvab, et hooldusvajadus saab T.J-i poolt kaetud, ei näe mingeid takistusi. Öösel ei ole vaja hooldajal minna hooldatava juurde, kui on tervisega mingi probleem, siis kutsutakse kiirabi, kui mobiil on olemas ja midagi juhtub. Selleks on ikka päev. Kui vaja on arsti juurde minna, siis ennegi on viinud teda valla transpordivahendiga. Hooldatava kui hooldajaga on juttu olnud, et kui juhtimisõigus ära võetakse, et siis saab see asi ikkagi ära korraldatud. Tl 29 on H.A`i kiri, milles ta kinnitab, et T.J käib teda 2 korda nädalas hooldamas ja viib oma juurde sauna 2 korda kuus, on viinud hambaarsti juurde ja on tulnud ka siis, kui on hädasti vaja olnud. T.J andis kohtus ütlusi, et niisugust asja pole veel olnud, et oleks vaja olnud öösel H.A juurde minna. Ei ole nõus juhtimisõiguse äravõtmisega, aga kui ära võetakse, siis täidab oma kohustusi muul viisil. Lihtsam on oma kohustusi täita autoga. Mõnikord on H.A tugevad peavalud, siis on vaja apteeki minna. Pesemisvõimalust H.A`il kodus ei ole, viib enda juurde duši alla. Vallabuss käib, aga suunad ei sobi. Saaks seda vahemaad ka jalgsi käia ning paar meest on, kes aitaks, kui on vaja autoga minna. On 15-aastat olnud autojuht, sel ajal pole midagi juhtunud, karistatud ei ole.

§ 50

lg 2 sätestab, et mootorsõiduki juhtimise õigust ei või ära võtta isikult, kes kasutab mootorsõidukit liikumispuude tõttu. See erisus T.J-i kohta ei käi. Riigikohus on korduvalt asunud seisukohale, et kui süütegu seisneb mootorsõiduki juhtimises joobeseisundis, tuleb juhtimisõigus üldjuhul ära võtta ning ainult erandlikel asjaoludel võib kohus jätta selle lisakaristuse kohaldamata. T.J on küll määratud teise isiku hooldajaks, kuid kohus leiab, et see ei ole selliseks erandlikuks asjaoluks, mis tingiks selle, et T.J suhtes lisakaristust ei tuleks kohaldada. Kohtuistungil kinnitas T.J, et kui temalt juhtimisõigus ära võetakse, siis see ei takista tal hooldamiskohustust täitmast. Sama kinnitas ka valla sotsiaaltöötaja M.L et ta on rääkinud nii T.J-i kui hooldatavaga ja mõlemad on leidnud, et kohustused saavad igal juhul täidetud. Lisaks leiab kohus, et T.J oli hooldamiskohustus juba siis, kui ta kuriteo toime pani. Tegelikult on ju üldteada asjaolu, et isikutelt, kes juhivad mootorsõidukit alkoholijoobes, võetakse juhtimisõigus ära. T.J teadis juba siis, kui ta alkoholijoobes autorooli istus, et hooldamiskohustust on parem täita, kui tal on olemas juhtimisõigus. Lähtudes eeltoodust leiab kohus, et käesoleva juhul ei esine erandlikke asjaolusid, mis tingiks T.J suhtes lisakaristuse kohaldamata jätmise ja üldisest kohtupraktikast kõrvalekaldumise. Kohus leiab, et lisakaristuse kohaldamise aluseks käesoleval juhul on nii T.J süü suurus kui ka karistuse üldpreventiivne eesmärk – õiguskorra tagamine. Eeltoodust lähtudes ei nõustu kohus ka kaitsja seisukohaga, et lisakaristuse kohaldamine T.J suhtes oleks ebaproportsionaalne karistus. Samas leiab kohus, et lisakaristust tuleb kohaldada miinimummääras, s.o 1 kuuks, kuna T.J on varem karistamata isik ja ta tunnistab oma süüd ja kahetseb toimepandud tegu. 6 TÕKEND T.J on kahtlustatavana kinni peetud 02.11.2011 /tl 18/. Protokollil ei ole T.J vabastamise aega. Prokurör kinnitas kohtuistungil, et T.J vabastati 04.11.2011, mil ta ka kahtlustatavana üle kuulati.

§ 68

lg 1 alusel tuleb T.J kahtlustatavana kinnipidamine 2-4.11.2011 arvata karistusaja hulka. T.J suhtes tõkendit kohaldatud ei ole. TSIVIILHAGI Tsiviilhagi ei ole kriminaalasjas esitatud. MENETLUSKULUD Vastavalt KrMS § 180 lg 1 hüvitab süüdimõistva kohtuotsuse korral menetluskulud süüdimõistetu. Menetluskuludeks käesolevas kriminaalasjas on: 1.KrMS § 175 lg 1 p 9 alusel – süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev sundraha. Kaitsja leidis, et sundraha on põhiseadusevastane. Kaitsja leidis, et sundraha ei saa võrdsustada riigilõivu ehk teenustasuga. Lõivud tsiviilõiguslikus mõttes on vabatahtlikud, s.t inimene ise valib, kas läheb kohtusse või mitte. Kriminaalasjas valikuid ei ole, maksmine on sunniviisiline. Avalikõiguslikud juriidilised isikud ei tohi vabadusi tasu eest jagada (veel vähem kohustusi). “Lõivud”, mille puhul pole võimalik vastutasu individuaalselt omistatava ja kulutusi arvestava ekvivalendina piisavalt täpselt konkretiseerida, on tegelikult maksud (kui nad vastavad maksu definitsioonile ka oma vormi poolest). Nagu näha, sundraha ei ole individualiseeritud ja konkretiseeritud rahaline koormis, seega vastuolus lõivude ehk teenustasude olemusega. Ent kui tegemist oleks maksuga (millele viitab Kergandberg), siis peaks see olema numerus clausus printsiibi alusel üles loetletud kas maksukorralduse seaduses või kohalike maksude seaduses (kus “sundraha” instituuti mõistagi üles loetletud ei ole). Kaitsja leiab, et sundraha pole ka koormis. Kriminaalõiguslik sundraha ei ole mitte kuidagi võrreldav ka sunnirahaga asendustäitmise ja sunniraha seaduse mõistes. Põhiseaduse § 113 kohaselt riiklikud maksud, koormised, lõivud, trahvid ja sundkindlustuse maksed sätestab seadus. Kriminaalõiguslik sundraha ei ole ei maks, koormis, lõiv, trahv ega sundkindlustusmakse. Põhiseaduse § 15 alusel võib igaüks oma kohtuasja läbivaatamisel nõuda mis tahes asjassepuutuva seaduse, muu õigusakti või toimingu põhiseaduse vastaseks tunnistamist. Põhiseaduse § 152 alusel jätab kohus kohtuasja lahendamisel kohaldamata mis tahes seaduse või muu õigusakti, kui see on vastuolus põhiseadusega. Lähtudes eeltoodust ning juhindudes põhiseaduse paragrahvidest 15 ja 152 palus kaitsja tunnistada põhiseaduse vastaseks ning jätta kohtuasja lahendamisel kohaldamata KrMS § 179. Põhiseaduse § 15 sätestab, et igaühel on õigus pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse. Igaüks võib oma kohtuasja läbivaatamisel nõuda mis tahes asjassepuutuva seaduse, muu õigusakti või toimingu põhiseadusevastaseks tunnistamist. Kohus järgib põhiseadust ja tunnistab põhiseadusevastaseks mis tahes seaduse, muu õigusakti või toimingu, mis rikub põhiseaduses sätestatud õigusi ja vabadusi või on muul viisil põhiseadusega vastuolus. Kohus ei nõustu kaitsja seisukohaga, et KrMS § 179 on põhiseadusvastane. Kaitsja on jõudnud seisukohale, et sundraha ei ole ükski põhiseaduse § 113 nimetatud objekt. Kohus leiab, et põhiseaduse § 113 on sätestanud avalik-õiguslikud maksed, mida ei saa kehtestada alama õigustloova akti kui seadusega. Kohus leiab, et asjaolu, et sundraha otsesõnu ei ole nimetatud põhiseaduse § 113, ei tingi seda, et sundraha kehtestamine oleks põhiseaduse vastane. Kohus leiab, et seda, mis sundraha oma olemuselt on, on käsitlenud Riigikohus oma otsuses 3-1-163-05, kus on samuti taotletud tunnistada sunniraha element põhiseaduse vastaseks: „Riigikohtu kriminaalkolleegium ei jaga kassaatori arvamust, et sundraha on vaadeldav materiaalses mõttes karistusena, ega pea vajalikuks muuta senises kohtupraktikas väljakujunenud seisukohta, mille kohaselt on sundraha näol tegemist menetluskuluga.“ 7 Seega ka kaitsja väide, et sundraha ei ole proportsionaalne, kuna vastavalt

§ 44

lg 7 isikule ei tohi korra kohaldada kahte rahalist koormust, ei ole sundraha puhul kohaldatav, kuna sundraha ei ole karistus. Karitused sätestab

3. peatükk, mille § 44 sätestab karistusena rahalise karistuse, nii põhi- kui lisakaristusena ja § 53 sätestab lisakaristusena varalise karistuse.

§ 44

lg 7 sätestab, et rahalist karistust ei mõisteta lisakaristusena koos varalise karistusega. Seega ei välista

§ 44

lg 7 iseenesest isikule põhikaristusena rahalise karistuse ja lisakaristusena varalise karistuse mõistmist vaid keelab nende kahe kohaldamise koos lisakaristusena. Kaitsja leidis, et sundraha pole riigilõiv, kuna selle puhul pole võimalik individuaalset vastutasu piisava täpsusega tuvastada. Riigikohus on eelnimetatud otsuses arutlenud ka selle üle, et kriminaalmenetluses tekivad kulud, mis on selgelt ja üheselt konkreetses kriminaalasjas väljaarvestatavad ning nn kriminaalmenetluse üldised kulud. Sellist nn üldiste kulude kohta on Riigikohus leidnud, et: „Siiski võib riik kriminaalmenetlusele tehtavate avalike kulutuste vähendamise ja riigi rahaliste vahendite säästlikuma kasutamise eesmärki silmas pidades panna kriminaalmenetluse üldiste kulutuste kompenseerimise kohustuse teatud osas isikutele, kes on kuritegude toimepanemisega kõnealused kulud põhjustanud.“. Seega riik ei nõua sundraha isikutelt välja meelevaldselt, vaid sundraha väljamõistmine seondub sellega, et isik on toime pannud kuriteo ja läbi sundraha nõutakse talt sisse kulud, mis kuriteo menetlemine riigile põhjustanud on. Ning Riigikohus jätkab: “Kehtivas õiguses toimub kriminaalmenetluse üldiste kulude sissenõudmine süüdimõistetutelt sundraha instituudi kaudu. Kriminaalkolleegiumi hinnangul on sundraha mõneti olemuslikult võrreldav näiteks tsiviilasjades tasutava riigilõivuga, mida vastavalt kehtiva tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 46 p-le 1 ja

1. jaanuarist 2006 jõustuva tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 138 lg-le 2 loetakse samuti kohtukuluks. Analoogiliselt riigilõivuga tsiviilkohtumenetluses on ka sundraha eesmärk see, et just menetluse põhjustanud isik kompenseeriks osa kulutustest, mida riik kannab seoses oma üldise avalik-õigusliku ülesandega tagada kriminaalmenetluse toimimine ja kuriteo tagajärgede heastamine.“ „Eesti vabariigi Põhiseaduse kommenteeritud väljaandes“ (teine täiendatud väljaanne, Kirjastus Juura 2008) lk 572 on leitud, et riikliku lõivu hulka võib lugeda ka riigi kasuks väljamõistetud kohtukulude hüvitised. Lähtudes eeltoodust leiab kohus, et sundraha on kriminaalmenetluse seadustikus sätestatud selgelt menetluskuluna (KrMS § 175 lg 1 p 9), mida ei saa küll otseselt nimetada riigilõivuks vaid mis on riiklik lõiv ja tuleb tasuda isikul, kelle tegevus on põhjustanud kriminaalmenetluse läbiviimise ja sellega seoses kulude tekkimise. Oluline on ka asjaolu, et sundraha mõistetakse isikult välja vaid süüdimõistva kohtuotsuse puhul, seega ainult siis, kui isiku süü kuriteo toimepanemises on tõendamist leidnud. KrMS § 179 diferentseerib sundraha suurust vastavalt sellele, ka isik on süüdi mõistetud I või II astme kuriteos. Riigikohus on leidnud: “Kuna praktikas oleks ebaproportsionaalselt keerukas arvestada välja iga kriminaalasja ja selles süüdimõistetud isiku "osa" kriminaalmenetlusele tehtavatest üldistest riiklikest kulutustest, ei ole süüdimõistetult väljamõistetava summa suurus otseses seoses konkreetse kriminaalasja tegeliku maksumusega. Selle asemel on seadusandja sundraha näol kindlaks määranud konkreetse summa, mille ulatuses peab süüdimõistetu riigi poolt kantud kriminaalmenetluse üldised kulud hüvitama. Et enamikel juhtudel - ehkki mõistetavalt mitte alati - on esimese astme kuritegude uurimine keerukam ja selliste kuritegudega kannatanutele tekitatav kahju suurem, sätestab KrMS § 179 lg 1 (samuti nagu varem kehtinud KrMK § 871 lg 1) esimese astme kuritegude puhul ka kõrgema sundraha määra. Eeltoodu puhul on oluline silmas pidada, et riigi kulutused kriminaalasjale, milles jõutakse süüdimõistva kohtuotsuseni, on alati sundrahast suuremad.“. Tõepoolest ei ole sundraha igal konkreetsel juhul individualiseeritud suurusega, kuid seadusandja on seadnud sundraha suuruse sõltuvusse kuriteo raskusastmest, mille põhjuseid Riigikohus eelnevalt viidatud seisukohas ka selgitas. Oluline on kas see, et Riigikohtu otsuses on korduvalt selgitatud, et tegelikkuses on riigi kulud kuriteo menetlemisel alati suuremad kui süüdimõistetavalt välja mõistetav sundraha. 8 Samuti leiab Riigikohus, et :“Kuna sundraha ja selle arvestamise alused on kehtestatud Riigikogu koosseisu häälteenamusega vastu võetud kriminaalmenetluse seadustikuga, mitte aga palgaseadusega, puudub ka vastuolu PS § 104 lg 2 p-ga 14“. Põhiseaduse § 104 lg 2 sätestab, milliseid seadusi saab vastu võtta Riigikogu häälteenamusega, sätestab nn Konstitutsioonilised seadused. Põhiseaduse § 113 sätestab, et avalik-õiguslikke makseid saab kehtestada vaid parlament, see on parlamendi suveräänne ja võõrandamatu õigus. Lähtudes eeltoodust leiab kohus, et sundraha saab liigitada põhiseaduse § 113 nimetatud riikliku lõivu alla. Sundraha on kehtestatud nn konstitutsioonilise seadusega, seega ei ole selle kehtestamisel rikutud Põhiseaduse § 113 nõuet, et riikliku lõiv kehtestab seadus ja seetõttu leiab kohus, et KrMS § 179 ja seal sätestatud sundraha institutsioon ei ole põhiseadusevastane. Seega tuleb T.J-ilt välja mõista sundraha vastavalt KrMS § 179 lg 1 p 2, mis teise astme kuriteo puhul on 1,5 palga alammäära, mis on 1,5x290= 435 eurot, sest kohus mõistab T.J süüdi II astme kuriteos.
2. KrMS § 175 lg 1 p 4 kohaselt on määratud kaitsjale makstud tasu kriminaalmenetluse kulu ja käesolevas kriminaalasjas on see kaitsjale T.Liiva kohtueelses menetluses makstud tasu 132,47 eurot /tl 26/, 38,35 eurot /tl 30-31/, kohtuistungi tasu 288 eurot, kokku 458,82 eurot. Advokaadile T.Liiva makstud sõidu- ja ajakulu, mis on seotud asjaoluga, et advokaat on teisest piirkonnast, jätab kohus riigi kanda ja see summa on 74,94 eurot. Kohus jätab riigi kanda osaliselt kaitsja tasu seoses kohtuvaidluse teeside ettevalmistamisega, milles kaitsja arvamuse kohaselt on sundraha põhiseadusevastane. Kohus leiab, et see tasu ei ole otseses seoses sellega, et just T.J on toime pannud kuriteo, selline küsimus võiks tõusetuda mistahes kriminaalasja arutamisel. Seega kohtuistungiks ettevalmistamise eest tuleb T.J-ilt välja mõista tasu 1 tunni eest, tasu viie tunni eest tuleb jätta riigi kanda. Lähtudes eeltoodust leiab kohus, et T.J-ilt tuleb välja mõista kaitsjatasu 191,88 eurot ja riigi kanda tuleb jätta kaitsja tasu ja kulud 266,94 eurot.
3. KrMS § 175 lg 1 p 5 alusel on menetluskulu kaitsjale toimikust koopiate tegemise kulu ja käesolevas kriminaalasjas on see 0,45 eurot /tl 28/. Kaitsja väitis, et T.J-ilt ei tule menetluskulu välja mõista, kuna tal sissetulekut ei ole ja ta peab praktiliselt oma vahenditest teostama H.A hooldust. Prokurör leidis, et mingil määral menetluskulu jätmine riigi kanda oleks põhjendatud, kuna T.J sissetulekuid pole. Kohus leiab, et kohtule esitatud väidete tõendamiseks ei ole kohtule esitatud ühtki tõendit. Vastupidi, tl 27 olevast Kullamaa Vallavalitsuse korraldusest on näha, et T.J-ile makstakse hooldajatoetust 21,73 eurot. Tl 23 on küll teatis süüdistatava keskmise päevasissetuleku ja elatustaseme kohta, mille kohaselt T.J aastatel 2009-2010 sissetulek puudus, kuid T.J selgitas kohtuistungil, et teeb küttepuid ja müüb inimestele või käib teistele metsas tegemas, need on juhutööd – see tõend ei näita, et T.J sissetulek täiesti puuduks. KrMS § 180 lg 3 sätestab, et menetluskulusid määrates arvestab kohus süüdimõistetu varalist seisundit ja resotsialiseerumisväljavaateid. Kui menetluskulude hüvitamine ilmselt käib süüdimõistetule üle jõu, jätab kohus osa neist riigi kanda. Kohus võib määrata, et kriminaalmenetluse kulud hüvitatakse ositi. Kohus leiab, et kohtule ei ole esitatud tõendeid selle kohta, et T.J varaline seisund oleks selline, et menetluskulude hüvitamine käiks talle ilmselt üle jõu. See, et T.J ei olnud maksuameti andmete kohaselt 2009-2010 sisetulekuid, ei näita tema varalist seisundit tervikuna. T.J on ju ise kinnitanud, et teeb metsa ja müüb seda ning osutab metsategemise teenust ka naabritele. 9 Lähtudes eeltoodust leiab kohus, et need menetluskulud, mis kohus ülalpool on otsustanud T.J-ilt välja mõista, tuleb temalt välja mõista. Samas leiab kohus, et kuna T.J poolt tehtav töö on juhusliku loomuga, siis menetluskulude korraga tasumine võib talle tõesti olla üle jõu käiv ja seetõttu määrab kohus menetluskulude tasumise ositi ühe aasta peale. /allkiri/ Piia Jaaksoo Kohtunik Ärakiri õige