1-10-2392 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 25. oktoober 2011, Tartu (kirjalik menetlus) Kriminaalasja number 1-10-2392 (09240105348) Kohtukoossei

§-st 337 lg 1 p 1 jätta Viru Maakohtu 1. detsembri 2010 kohtuotsus kriminaalasjas nr 1-10-2392 muutmata ja kannatanu M.S. i apellatsioon rahuldamata. Välja maksta Advokatuurile eraldatud eelarveliste vahendite arvelt OÜ Anti Aasmaa Advokaadibüroo kaudu 115,06 eurot, sealhulgas käibemaks 19,18 eurot vandeadvokaat Anti Aasmaale tema poolt O.J-ile apellatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamise eest.

§ 185

lg 2 alusel jätta O.J-i menetluskulud, s.o kaitsja tasu vandeadvokaat Anti Aasmaa poolt osutatud õigusabi eest 115,06 eurot, riigi kanda. Edasikaebamise kord Kohtuotsus on tutvumiseks kättesaadav ringkonnakohtu kantseleis

1. oktoobril
2. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada Tartu Ringkonnakohtule kirjalikult seitsme päeva jooksul alates
3. oktoobrist
4. Kohtuotsuse peale võib kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud kohtumenetluse pool esitada kirjaliku kassatsiooni Riigikohtule Tartu Ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates
5. oktoobrist 2011.

§ 344

lg 3 järgi on kassatsiooni esitamise õigus prokuratuuril, advokaadist kaitsjal ning teistel kohtumenetluse pooltel advokaadi vahendusel. Esimese astme kohtu otsuse sisu Viru Maakohtu

1. detsembri 2010 otsusega mõisteti teiste süüdistatavate seas süüdi O.J : - KarS § 200 lg 1 järgi ning karistati 2 aasta vangistusega; - KarS § 199 lg 2 p 5,7,8,9 järgi ning karistati 1 aasta ja 8 kuu vangistusega. KarS § 64 lg 1 alusel mõisteti üksikkaristustest raskema suurendamise teel liitkaristuseks 3 aastat vangistust. KarS § 65 lg 1 ja 64 lg 1 alusel liideti mõistetud karistusele Harju Maakohtu 19.10.2010 otsusega mõistetud karistus ning liitkaristuseks mõisteti 3 aastat vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel arvati eelvangistuses viibitud aeg 10.
2. – 28.12.2009, s.o 1 kuu ja 19 päeva karistusaja hulka ning kandmisele kuuluvaks karistuseks mõisteti 2 aastat 10 kuud ja 11 päeva vangistust. O.J-i karistuse kandmise alguseks loeti 07.02.
3. Sama otsusega rahuldati osaliselt kannatanu M.S. i (kannatanu A.S. suri 18.08.2010) tsiviilhagi summas 200 100 krooni ning O.J-ilt mõisteti välja prillide maksumus 50 krooni ja rahakoti maksumus 50 krooni. Teiste süüdimõistetute osas apellatsioone ei esitatud. Maakohus arutas O.J-ile esitatud süüdistusi käekotivargustes ja muuhulgas ka selles, et tema: - 28.10.2009 kella 15.00 paiku Rakveres Saue 10 asuva maja juures haaras vägivalda kasutamata A.S. käekoti väärtusega 100 krooni, milles oli 200 000 krooni sularaha, rahakott väärtusega 100 krooni, milles oli sularaha 35 krooni, rahakott väärtusega 45 krooni, milles oli ID-kaart ja pensionitunnistus, 2 paari prille koguväärtusega 100 krooni, piimapakk väärtusega 6 krooni, hapukoor väärtusega 9 krooni ja sai väärtusega 5.70 krooni; 2 Maakohus, hinnanud kohtueelses menetluses kogutud ja kohtulikul uurimisel kontrollitud kõiki tõendeid kogumis oma siseveendumuse kohaselt, leidis, et süüdistatav O.J pani toime talle inkrimineeritavad kuriteod. Süüdistatava O.J-i süü talle esitatud kaheksas nn kotijooksu episoodis on kõigi osas, väljaarvatud kannatanu A.S. i episood, täielikult tõendamist leidnud. Kannatanu A.S. it puudutava kuriteoepisoodi kohta kinnitas süüdistatav O.J kohtuistungil, et see võis olla 28.10.2009, kui ta jooksis selja tagant ja võttis naiselt paremast käest koti. Naisel oli ta järel käinud alates sellest ajast, kui viimane tuli Adoffi tänava poolt Selverist välja. Kui ta koti haaras, oli naine öelnud talle, et anna tagasi. Kuskil majade vahel hakkas ta kotti puistama. Seal olid 2 rahakotti, toiduained, mingi vähe suurem kott, kus olid dokumendid sees. O.J teadis nimetada pensionitunnistust. Kotist võttis tema kaasa sularaha, mida oli rahakoti vahel kõige rohkem 35 krooni. O.J-i väitel seal kotis 200 000 krooni ei olnud, sest kott oli kerge ja ta oleks aru saanud, kui seal oleks midagi olnud. Ta otsis koti põhjalikult läbi, puistates selle sisu laiali ja katsudes koti ka läbi. O.J-i sõnul oli see selline kott, kus sahtleid ei olnud. Ülejäänud kotis olnud kraami jättis ta sinna, kus koti läbi otsis. Kannatanu M.S. , kes on oma ema A.S. i (surnud 18.08.2010) seadusjärgne pärija, kinnitas kohtuistungil, et peale seda sündmust tekkis emal närvivapustus. M.S. väitel ei usaldanud ema kedagi, pelgas raha panka panna, mistõttu hoidis sellest ajast, kui eesti kroon tuli, kogu raha, mida oli 18 aastaga kogutud, 200 000 krooni, kotis topeltpõhjade vahel, kandes kotti endaga kaasas ja hoides kodus kotti kogu aeg enda juures. Ta oli näinud oma sõnul mitte väga palju aega enne vargust, kui ema seda raha luges ja seal olid viiesajased, 3 suurt nutsu oli tal meeste taskurätikute sees. Ise ei ole ta seda raha üle lugenud ja summa 200 000 krooni on öeldud ema jutu järgi. Seda, et ta hoiab raha kotis topeltpõhjade vahel, oli ema ise öelnud ja näidanud. Ema pension oli 3700 – 3800 krooni ning oma säästudest ei teinud ta mingeid kulutusi. M.S. tunnistas, et ajani, kui postkontorist enam raha ei väljastatud, hakkas ema pension minema panka. Postiljon ei ole neil kodus mitte kunagi käinud. Kohtueelses menetluses kriminaalasjas kogutud tõenditest avaldati kohtulikul uurimisel: - kannatanu A.S. i 28.10.2009 ütluste järgi, oli ta 28.10.2009 ajavahemikul kella 15.00 – 15.30 teel Rakveres Tallinna tänaval asuvast Nordi kauplusest koju. Tal oli vasakus käes punast värvi nahast rihmadega kandekott väärtusega 100 krooni. Kotis oli tal helepruun nahast rahakott väärtusega 100 krooni, ID-kaart, pensionitunnistus, 2 paari prille väärtusega 100 krooni ning sularaha, mille täpset summat ta ei oska öelda, aga ligikaudu 200 000 krooni või isegi rohkem. A.S. on öelnud, et ta kandis kogu oma 15 aasta kogutud pensioniraha enda käekotis. Teel kodu poole, täpset kohta ei osanud ta öelda, aga see oli Rakvere linnas Tallinna-Tuule-Terase tänavate piirkonnas, võttis tumedates riietes isik selja tagant tema käest ära käekoti ja jooksis ära. Isik, kes temalt koti võttis, oli noorem, kuid ta ei osanud öelda, kas ta oli meesterahvas või naisterahvas, sest nägu ta ei näinud. - kannatanu A.S. i 07.12.2009 ütluste järgi tõmmati tal 28.10.2009 ajavahemikul kella 15.00 – 15.30 paiku Rakvere linnas käest punast värvi nahast käekott väärtusega 100 krooni, kuid tänava nime ta ei tea. Käekotis oli rahakott väärtusega 100 krooni koos ID-kaardi ja pensionitunnistusega, 2 paari prille koguväärtusega 100 krooni ja sularaha. Käekotis oli veel piimapakk väärtusega 6 krooni, hapukoor väärtusega 9 krooni, sai väärtusega 5.70 krooni ning väärtusetud 2 õuna ning kingalusikas. A.S. ei mäletanud, kui palju tal käekotis raha oli. Samuti ei mäletanud ta seda, kui palju ta saab pensioni, väites, et pension tuuakse koju, pangas ei ole tal midagi. Postiljon toob raha koju, tema raha üle ei loe, usaldab inimest. 3 Mingit maksu ta koju toomise eest ei maksa. A.S. i sõnul kandis ta oma raha koguaeg kaasas, raha oli tal koti põhjas ja ümbriku sees. A.S. ei osanud öelda, kas sellel momendil oli raha ümbriku sees või mitte. Ta ei mäletanud, millised rahatähed olid. Elab poja juures ning mingeid makse ta maksma ei pea. Kui palju tal kuus raha kulub ära, ei osanud ta öelda. - sündmuskoha vaatlusprotokolli ning fototabelite järgi asub sündmuskoht Rakveres Mulla tänava garaažibokside taga. Garaažibokside ja territooriumit piirava betoonaia vahel, maa peal, on näha punast värvi, naha imitatsiooniga, naisterahva kott. Koti sangad on punutud samast materjalist nagu kott ise. Koti vooder on musta värvi materjalist. Koti vooder on kotist väljas ja läheduses on näha asju, mis olid kotis. Koti läheduses on näha piimapakk, kollase metalli äärega punast värvi rahakott, mis on lahti, kaks õuna, prillid, kingalusikas ja muid esemeid. - Virumaa Pensioniameti 29.12.2009 vastuse järgi on A.S. ile makstud igakuuliselt vanaduspensioni ning viimati oli pensioni suuruseks 3764 krooni. Pensioni määramise algusest kuni 28.02.2009 maksti A.S. i pension välja Rakvere postkontorist. Alates 01.03.2009 kuni 30.04.2009 kanti pension A.S. i kontole Swedbankis ning alates 01.05.2009 kantakse pension K.V. kontole Swedbankis. Maakohus asus seisukohale, et kannatanu A.S. i kohtueelses menetluses antud ütlused on vastuolulised ja ebajärjekindlad. Esmastes ütlustes, millised on antud toimunuga samal päeval, kinnitas A.S. , et käekotis oli ligikaudu 200 000 krooni või isegi rohkem. Ta kandis kogu oma 15 aastaga kogutud pensioniraha oma käekotis. Hilisemates ütlustes, millised on antud 07.12.2009, ei osanud A.S. öelda, kui palju tal käekotis raha oli. A.S. i sõnul kandis ta oma raha koguaeg kaasas, raha oli koti põhjas ja ümbriku sees. Kas sellel momendil oli raha ümbriku sees või mitte, ta öelda ei osanud. Kannatanu M.S. teab rahasumma suurust – 200 000 krooni ja seda, kus ema raha hoidis, üksnes oma ema A.S. i jutu järgi, sest ise ta raha üle ei ole lugenud. M.S. on oma sõnul näinud, kui ema mitte väga palju enne vargust raha luges ning et seal olid viiesajased ja oli 3 suurt nutsu meeste taskurätikute sees. Maakohus leidis, et on ebatõenäoline ja eluliselt mitteusutav, et süüdistatav O.J oleks sellel samal 28.10.2009 õhtul veel teist korda vargile läinud, kui ta oleks eelnevalt korraga 200 000 krooni sularaha saanud. Arvestades kohtueelses menetluses kogutud ja kohtulikul uurimisel kontrollitud tõendite ebajärjekindlust ja vastuolulisust, leidis maakohus, et kannatanu A.S. it puudutavast süüdistatavale O.J-ile inkrimineeritud kuriteoepisoodist tuleb välja jätta 200 000 krooni sularaha vargus, sest see ei ole kohtulikul uurimisel tõendamist leidnud. Kannatanu M.S. tsiviilhagi summas 200 100 krooni tuleb rahuldada osaliselt prillide maksumuse osas summas 50 krooni ja rahakoti maksumuse osas summas 50 krooni. Apellatsioonis esitatud taotluste sisu M.S. taotleb tsiviilhagi summas 200 000 krooni rahuldamist ning O.J-ilt väljamõistmist. Apellatsiooni põhjenduste järgi kandis A.S. kaasas kogu oma elu jooksul kogutud raha 200 000 krooni. M.S. on seisukohal, et O.J-i tegevuse tulemusel sai A.S. närvivapustuse, mille tagajärjel halvenes oluliselt A.S. i tervis ning 10 kuu pärast saabus surm. M.S. jääb arusaamatuks miks puudus kohtule esitatud süüdistusaktis vastav süüdistus. M.S. on seisukohal, et tema ema, kannatanu A.S. , on alates röövimisest üheselt ja selgelt kinnitanud, et tema käest rööviti kott, milles olid kõik tema säästud ehk siis ca 200 000 krooni. Samale seisukohale jäi ta kuni oma surmani. See, kuidas üks või teine inimene hoiab oma säästusid, see on tema enda otsustada. Praegu on piisavalt palju inimesi, kes lihtsalt ei 4 usalda pankasid või teisi asutusi, kes lubavad nendesse viidud rahalisi vahendeid hoida ja kasvatada. Seetõttu on inimlikult väga arusaadav see, miks on eriti vanematel isikutel kujunenud alateadlik hirm oma säästude säilimise eest. M.S. leiab, et riiki esindavad isikud ei ole teinud midagi selleks, et tuvastada kuriteo all kannatada saanud isikute reaalsed kahjud ja/või meditsiiniline ekspertiis, mis näitaks kuritegude mõju süüdistavate ohvritele. M.S. on seisukohal, et vähemalt kaks korraliku inimest, s.o tema ja tema ema on tõendanud seda, et A.S. on säästnud oma rahasid, selle raha suuruseks oli sularahas ca 200 000 krooni ja seda, et säästetud summat kandis kannatanu A.S. kogu aeg endaga kaasas. Jääb arusaamatuks, mille osas või alusel hakkas kohus kohtuotsuses kahtlema kannatanu A.S. i ütlustes ning pidas neid vastuolulisteks ja ebajärjekindlateks. M.S. leiab, et O.J ei hoiaks ükski röövimise käigus saadav nn sularaha soodsa võimaluse korral eemal uuest röövimisest ning seda isegi siis, kui samal kuupäeval on sooritatud juba üks edukas röövimine. Maakohus on jätnud tähelepanuta A.S. ile tekitatud ja kannatanut surmani saatnud füüsilise ja moraalse kahju. Samuti pole kohus ja/või prokuratuur arvestanud kannatanu M.S. ja tema lähedastele A.S. i surmaga tekitatud moraalseid kahjusid.

§ 310

, mille lg 1 kohaselt juhul, kui kohus teeb süüdimõistva kohtuotsuse, rahuldab ta tsiviilhagi täielikult või osaliselt või jätab selle rahuldamata või läbi vaatamata. Maakohus jättis tsiviilhagi suuremas osas rahuldamata, kuid ei andnud kannatanule ühtegi viidet selle kohta, kas ja/või kuidas oleks võimalik tsiviilhagejal esitada hagi uuesti.

§ 310

lg 3 järgi kui tsiviilhagi jäetakse läbi vaatamata, siis selgitatakse kannatanule tema õigust esitada hagi uuesti tsiviilkohtumenetluse korras. M.S. leiab, et toimunud on kohtumenetluse poolte ebavõrdne kohtlemine ning see on kaasa toonud M.S. ja A.S. i põhiseaduslike õiguste riive. Juhul, kui ringkonnakohus leiab, et nimetatud summa (200 000 krooni) ei vasta kannatanu A.S. i 15 kalendriaasta vältel kogutud pensionirahale, siis palub M.S. teha kohtuotsus summas, mis kohtu arvates vastab õigele ja tegelikule röövitud sularaha summale. Jätta kõik apellandi kohtukulud süüdistatava O.J-i kanda ja/või Eesti Vabariigi maksumaksjate kanda, nagu kriminaalasjas süüdistatavate toetamisel ikka käitutakse. Süüdistatava seisukoht O.J-i kaitsja vaidleb kannatanu M.S. apellatsioonile vastu ja palub jätta kannatanu apellatsiooni rahuldamata ja Viru Maakohtu 01.12.2010 otsus kriminaalasjas nr 1-10-2392 muutmata. Apellatsioonimenetluse kulud jätta kannatanu kanda. Kaitsja leiab, et tsiviilhagi lahendamisel kriminaalmenetluses tuleb juhinduda tsiviilkohtumenetluse korrast, kui see ei ole vastuolus kriminaalmenetluse üldiste põhimõtetega (Riigikohtu lahend nr 3-1-1-11-07, p 47 ja nr 3-1-1-22-07). TsMS § 230 lg 1 sätestab, et kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Apellant ei esitata apellatsioonis ühtegi täiendavat tõendit vaid seab kahtluse alla üksnes süüdistatava väited. O.J on kogu menetluse vältel tsiviilhagile vaidlustatud osas vastu vaielnud. Seega pidanuks kannatanu täiendavalt oma väiteid tõendamata. Paljasõnaliste, väidete alusel ei ole võimalik tsiviilhagi rahuldada. Kaitsja on seisukohal, et kannatanu A.S. on andnud kohtueelses menetluses vasturääkivaid ütlusi. Samuti ei ole eluliselt usutav, et isik, kes elab elukeskkonnas, ei tee aastate jooksul kulutusi, kogub raha ning kannab seda tagatipuks pidevalt tänaval kaasas. Sellised käitumismallid, mida M.S. väidab, ei ole ühiskonnas tavapärased ega eluliselt usutavad. 5 Seetõttu pidanuks kannatanu raha olemasolu täiendavalt tõendama. Asjaolu, et kannatanu A.S. i suhtes pandi toime kuritegelik rünne, ei anna alust tema pojale hakata kriminaalmenetluses alusetult rikastuma. Kannatanul eneselgi puudub täis arusaam, kui suurt rahasummat tema ema kotis kaasas kandis, viidatud on ca 200 000 kroonile, summat täpsustamata. TsMS § 229 lg 2 sätestab, et tõendiks võib olla tunnistaja ütlus, menetlusosalise vande all antud seletus, dokumentaalne tõend, asitõend, vaatlus ning eksperdiarvamus. Seega ei ole poole seletus tsiviilkohtumenetluse seadustiku kohaselt tõendiks ning kannatanul pidi olema võimalus tsiviilnõudeid tõendada muude tõenditega, mida aga ta teinud ei ole. Kaitsja leiab, et tulenevalt TsMS § 652 lg 4 tuleb jätta tähelepanuta apellandi väide, et süüdistatav on süüdi ka tema ema surma põhjustamises. Riikliku süüdistuse esitab kohtusse prokurör, kelle esitatud süüdistuse alusel toimub kohtumenetlus. Kriminaalmenetluses saab olla kannatanuks üksnes isik kellele on tekitatud vahetut kahju. Seetõttu tuleb jätta tähelepanuta kõik apellandi emotsionaalsed väited justkui ema surmaga oleks ka kellelegi kolmandatele isikutele mingit kahju tekitatud. Ringkonnakohus saab teha lahendi asjaolude ja väidete alusel, millele pool tugines ka I astme kohtus. Seetõttu peab ringkonnakohus jätma nimetatud väited tähelepanuta, kuivõrd puuduvad TsMS § 652 lg 3 p 1 või 2 sätestatud eeldused nimetatud asjaolude arvestamiseks. Nimetatud asjaolud on jäänud kannatanu poolt ka täielikult tõendamata. Vastavalt

§ 310

lg-le 1 rahuldab kohus süüdimõistva kohtuotsuse tegemisel tsiviilhagi täielikult või osaliselt või jätab selle rahuldamata või läbi vaatamata. Riigikohtu lahendi nr 31-1-47-07, p-d 36-37 järgi saab kriminaalmenetluses jätta tsiviilhagi läbi vaatamata üksnes erandlikel juhtudel, kui selleks on menetlusseadustikus ette nähtud alus. Kuna tsiviilhagi lahendamisel kriminaalmenetluses juhindutakse tsiviilmenetluse regulatsioonist, kui see ei ole vastuolus kriminaalmenetluse üldiste põhimõtetega, siis tuleb kriminaalmenetluses järgida ka tsiviilkohtumenetluse seadustikus - eeskätt selle §-s 423 - sätestatud hagi läbi vaatamata jätmise aluseid (Riigikohtu lahend nr 3-1-1-47-07, p-d 36-37). Apellatsioonimenetluse kulude väljamõistmine süüdistatavalt on põhjendatud üksnes juhul, kui apellatsioonimenetlus (s.t ka sellega seotud kriminaalmenetluse kulud) on tingitud süüdistatava või tema kaitsja põhjendamatust apellatsioonist (Riigikohtu lahend nr 3-1-1-9406).

7. peatükk ei sätesta regulatsiooni, mil viisil jagunevad menetluskulud juhul kui apellatsiooni esitab üksnes kannatanu. Samas on kohtupraktikas kinnistunud arusaam, et tsiviilhagi lahendamisel tuleb kriminaalmenetluses juhinduda tsiviilkohtumenetluse korrast, kui see ei ole vastuolus kriminaalmenetluse üldiste põhimõtetega (Riigikohtu lahend nr 3-1-111-07, p 47 ja nr 3-1-1-22-07). Seetõttu on võimalik

7. peatükis olev seaduselünk ületada õiguse analoogia alusel ning kohaldada tuleb tsiviilkohtumenetluse sätteid. TsMS § 171 lg 1 sätestab üheselt, et apellatsioonkaebuse esitamisest tingitud menetluskulud kannab kaebuse esitaja, kui kaebus jääb rahuldamata. Seetõttu tuleb apellatsioonimenetluse kulud jätta kannatanu kanda, kuivõrd ta on vaidlustanud kohtuotsuse üksnes osas, milles tsiviilhagi jäi rahuldamata. Prokuröri seisukoht Viru ringkonnaprokuratuur leiab, et M.S. tsiviilhagi ei kuulu rahuldamisele, kuna tsiviilhagi ei ole tõendatud. 6 Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused Ringkonnakohus, olles uurinud kriminaalasja materjale, andnud võimaluse süüdistatavale, kannatanule, kaitsjale ja prokurörile apellatsioonimenetluses seisukohtade esitamiseks, leiab, et M.S. apellatsioon on põhjendamatu ja rahuldamisele ei kuulu ning maakohtu otsus tuleb jätta muutmata selle põhiosas esitatud asjaoludel. Kuna ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohtadega, ei pea kohus vajalikuks täiendavalt maakohtu põhjendusi vastavalt

§ 342

lg 3 p-le 1 korrata, vaid käsitleb järgnevalt üksnes peamisi apellatsioonis esitatud väiteid.

§ 310

lg 1 järgi, kui kohus teeb süüdimõistva kohtuotsuse, rahuldab ta tsiviilhagi täielikult või osaliselt või jätab selle rahuldamata või läbi vaatamata. Tsiviilhagi menetlemisel kriminaalmenetluses tuleb juhinduda tsiviilkohtumenetluse korrast, arvestades kriminaalmenetluse erisusi (Riigikohtu lahendid nr 3-1-1-11-07, p 47; nr 3-1-1-6007, p 32 ja nr 3-1-1-41-09, p 9). Kriminaalmenetluses esitatud kannatanu tsiviilnõude üle otsustamine ei ole süüdistatava süüküsimuse lahendamise osa, vaid iseseisev õigusvaidlus, mille seos kriminaalasjaga seisneb üldjuhul vaid tsiviilhagi aluseks olevate faktiliste asjaolude osalises või täielikus kattuvuses süüdistuse alusfaktidega. Seega tuleb igas konkreetses asjas määrata kindlaks õigusvaidluse menetlusese ehk tsiviilhagi tõendada. TsMS § 230 lg 1 järgi peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. TsMS § 231 lg 2 järgi ei vaja poole faktilise asjaolu kohta esitatud väide tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks. Seega juhul, kui kostja vaidleb hageja faktilisele asjaolu kohta esitatud väitele vastu, tuleb hagejal seda väidet tõendada. TsMS § 229 lg 2 järgi võib tõendiks võib olla tunnistaja ütlus, menetlusosalise vande all antud seletus, dokumentaalne tõend, asitõend, vaatlus ning eksperdiarvamus. Kriminaalasja materjalidest nähtub, et süüdistatav O.J on nii kohtueelses menetluses kui ka kohtuliku arutamise käigus nii ise kui kaitsja vahendusel A.S. i tsiviilhagile vastu vaielnud 200 000 krooni osas. Seega tulnuks kannatanul tõendada 200 000 krooni olemasolu A.S. i kotis 28.10.2009. Apellatsioonis ei nõustu M.S. maakohtu seisukohaga, et kannatanu A.S. i kohtueelses menetluses antud ütlused 200 000 krooni kohta on vastuolulised ja ebajärjekindlad. A.S. i enda 28.10.2009 antud ütluste järgi (1 kd, tl 7) oli kotis ligikaudu 200 000 krooni või isegi rohkem ning ta kandis kogu oma 15 aasta kogutud pensioniraha käekotis. 07.12.2009 toimunud kannatanu ülekuulamisel vastas A.S. küsimusele, kas kotis oli 200 000 krooni, et ta ei mäleta palju raha oli. Samuti väitis A.S. , et tema pension tuuakse koju, kuid pensioni suurust ta öelda ei oska (1 kd, tl 127, 128). A.S. i ebakindlat positsiooni sularaha olemasolus kinnitavad tema ütlused järgmises: „Oma raha kandsin kogu aeg kaasas. Raha oli koti põhjas ja ümbriku sees. Ma ei oska öelda, kas sellel momendil oli raha ümbriku sees või mitte. Ma ei mäleta, millised rahatähed olid.“ M.S. on 07.12.2009 andnud tunnistajana ütlusi, et ema on raha kogunud alates eesti krooni algusest 1992 ning seda, et raha oli 200 000 krooni, teab ta ema ütluste järgi. Sama protokolli järgi väitis M.S. , et alates selle aasta algusest

§ 310lg 1 S.S.

tsiviilhagi rahuldada täielikult või osaliselt või jätta tsiviilhagi rahuldamata või läbi vaatamata.

§ 310

lg 3 järgi selgitatakse kannatanule tema õigust esitada hagi uuesti tsiviilkohtumenetluse korras üksnes siis, kui tsiviilhagi jäetakse läbi vaatamata. Kuna maakohus rahuldas A.S. i tsiviilhagi osaliselt, ei olnud maakohtul alust selgitada kannatanule tema õigust esitada hagi uuesti tsiviilkohtumenetluse korras. Riigikohtu lahendi nr 3-1-1-47-07 p-de 36-37 järgi saab kriminaalmenetluses jätta tsiviilhagi läbi vaatamata üksnes erandlikel juhtudel, kui selleks on menetlusseadustikus ette nähtud alus. Eelkõige tuleb lähtuda tsiviilkohtumenetluse seadustiku §-s 423 sätestatud hagi läbi vaatamata jätmise alustest. Käesoleval juhul maakohus ega ka ringkonnakohus TsMS § 423 sätestatud alust ega kriminaalmenetluse seadustikus sätestatud alust ei tuvastanud.

§-de 8 271 ja 272 alusel saab kohus jätta tsiviilhagi läbi vaatamata, kui kannatanu ei ole ilmunud kohtuistungile ning kohus leiab, et tsiviilhagi ei ole võimalik ilma kannatanuta läbi vaadata, samuti juhul, kui tsiviilkostja ei ole kohtuistungile ilmunud ning kohus leiab, et tsiviilhagi ei ole võimalik tsiviilkostjata läbi vaadata. Ringkonnakohus märgib apellatsioonist tulenevalt, et ehkki riigi õigusabi seaduse § 6 lg 2 järgi saab kriminaalmenetluses riigi õigusabi oma majanduslikust seisundist sõltumata füüsilisest isikust kahtlustatav või süüdistatav, kes ei ole kaitsjat valinud kokkuleppel ja kelle kriminaalasjas on kaitsja osavõtt seaduse järgi kohustuslik või kes taotleb kaitsja osavõttu, ei ole riigi õigusabi süüdimõistetule tasuta, kuna

§ 180järgi hüvitab süüdimõistva kohtuotsuse korral menetluskulud süüdimõistetu.

Käesolevas kriminaalasjas mõisteti O.J-ilt välja nii kaitsjatasu õigusabi eest kui sundraha. Seonduvalt apellandi taotlusega mõista välja O.J-ilt rahasumma, mis vastab kohtu arvates õigele ja tegelikule röövitud sularaha summale, märgib ringkonnakohus, et VÕS § 127 lg 6 annab kohtule diskretsiooniõiguse kahjuhüvitise suuruse määramisel kui kahju tekitamine on kindlaks tehtud, kuid kahju täpset suurust ei saa tuvastada. See säte on kohaldatav eelkõige mittevaralise kahju tekitamise ja tulevikus tekkiva kahju korral. Olukorras, kus raha olemasolu kannatanu nimetatud summas ei ole tõendamist leidnud, ei ole võimalik kohtul hüpoteetiliselt tuletada, kui palju siiski võis seal raha olla. Kuni 01.09.2011 kehtinud

§ 37

lg 1 ja § 38 lg 2 järgi võis isik, kellele on kuriteoga tekitatud füüsilist, varalist või moraalset kahju, esitada kriminaalmenetluses tsiviilhagi enne kohtuliku uurimise lõpetamist maakohtus. Seega oli M.S. il võimalik esitada tsiviilhagi moraalse kahju hüvitamiseks enne kohtuliku uurimise lõpetamist maakohtus ning apellatsioonimenetluses sellist nõuet esitada ei ole enam võimalik. Ringkonnakohus jätab tähelepanuta apellandi väite, et O.J on süüdi kannatanu A.S. i surma saabumises. Tulenevalt

§ 226lg 1 ja 3 koostab süüdistusakti prokuratuur ja saadab selle kohtusse.

Kriminaalasja kohtulik arutamine toimub vaid süüdistusakti piires. Süüdistatava kaitsja A. Aasma on ringkonnakohtule koos seiskohaga kannatanu apellatsioonile esitanud ka taotluse riigi õigusabi tasu suuruse ja riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatuse kindlaksmääramiseks. Nimetatud taotluse kohaselt palub kaitsja hüvitada 115,06 eurot, milles sisaldub käibemaks 19,18 eurot. Ringkonnakohus leiab, et kaitsja taotlus õigusabi kulude hüvitamiseks on põhjendatud ja

§ 185lg 2 alusel tuleb need jätta riigi kanda.

Tiit Lõhmus Mati Kartau Paavo Randma 9