4-12-1850/4

Väärteoasi nr.4-12-1850 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Otsuse kuupäev 18.06.2012.a. Kohus Kohtunik Harju Maakohus Liivalaia Kohtumaja Aime Ivanson Kaevatav otsus Põhja Prefektuuri KKB avariitalitusetalituse 19.04.2012.a. otsus väärteoasjas nr. 2302,11,020423 O.J karistamises liiklusseaduse § 223 lg 1 järgi Menetlusalune isik (kaebuse esitaja) O.J, isikukood XXX, elukoht: xxx Kohtuväline menetleja Põhja Prefektuuri KKB avariitalitus Menetluse liik kaebemenetlus, kirjalik menetlus LÕPPOSA Jätta O.J kaebus rahuldamata ja Põhja Prefektuuri Korrakaitsebüroo avariitalituse 19.04.2012.a. otsus väärteoasjas nr. 2302,11,020423 muutmata. Edasikaebe kord Otsuse peale võib esitada kassatsiooni Riigikohtule menetlusalune isik advokaadi vahendusel või kohtuväline menetleja Harju Maakohtu Liivalaia Kohtumaja kaudu 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse kättesaamise päevast, teatades Harju Maakohtule kassatsiooni esitamise soovist eelnevalt 7 päeva jooksul alates otsuse kättesaamisest. Kaevatava otsuse sisu O.J karistati Liiklusseaduse § 223 lg 1 alusel rahatrahviga 13 trahviühikut, s.o. 52 eurot selle eest, et tema 26.09.2011.a. kell 19.00 Pärnu mnt. 20a juures Tallinnas juhtis mootorsõidukit, oma tegevusega ei hoidunud kõigest, mis võiks kahjustada teist vara, riivas temast vasakul pargitud sõiduautot Nissan reg.märk xxx. Oma tegevusega põhjustas liiklusõnnetuse ja varalise kahju Swedbank Liising AS-le ja AS №rdea Finance Estoniale. Kaebus Kaebuses taotleti kohtuvälise menetleja otsuse tühistamist temalt väljamõistetud ekspertiisikulude osas. Kaebaja hinnangul puudub menetluskulude nõudeks alus, kuivõrd ekspertiis määrati väljaspool tõendamisvajadust KrMS § 105 lg 1 rikkudes. Kaebuses väidetakse, et liiklusõnnetuse toimumise asjaolud olid väljaspool kahtlust välja selgitatud. Menetlusosaliste ütluste vahel vastuolusid ei esinenud. Seda arvestades puudus vajadus uute tõendite järele. 06.02.2012.a. teatati kaebajale liiklustrassoloogia ekspertiisi määramisest. Eksperdiarvamus ei andnud asjale midagi juurde, sest samale tulemusele võis kahtlusteta jõuda ka seni kogutud materjalide pinnalt. Kaebaja viitab Riigikohtu lahendile 3-1-168-11, mille öeldakse, et kui usaldusväärse tõendusteabe kogumine on võimalik ka muul viisil, kui ekspertiisiga, puudub vajadus ekspertiisi määramiseks. Menetlusalune isik on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses. Kohtuvälise menetleja seisukoht Kohtuväline menetleja palus jätta kaebus rahuldamata ning vaidlustatud otsus muutmata. Kohtuväline menetleja leidis, et ekspertiisi määramine ja teostamine oli antud asjas täielikult põhjendatud. Esiteks, kaebuse esitaja ei tunnistanud, et tema antud liiklusõnnetuse põhjustas, vaid pidas seda võimalikuks. Sellisel juhul ei olnud kohtuvälisel menetlejal piisavalt tõendusmaterjali, mis seoks liiklusõnnetuses osalenud sõidukid omavahel. Teiseks, asjaolu, et kaebuse esitaja on kohtuvälises menetluses möönnud, et sõidukite kokkupõrge oli võimalik, oleks isikul olnud võimalik hilisemalt antud väidet ka teist pidi seletada. Väide, et ta sündmuskohal viibis ja antud kohas parkis, ei ole veel piisavad tõendusmaterjalid. Kindlustusest saadud kahjuteate kohaselt on O.J väitnud, et kogu olustiku kirjeldus põhineb üksnes teise osapoole paljasõnalistele ütlustel. Eeltoodule tuginedes oli kohtuvälisel menetlejal piisavalt põhjusi määrata liiklustrassoloogia ekspertiis, mis annaks vastuse asjaolule, kas sõidukite vahel oli üldse kontakt võimalik. Kohtu seisukoht Kohus, tutvunud O.J kaebusega ning sellele lisatud dokumentidega, kontrollinud väärteoasja materjale ning võtnud aluseks kohtuvälise menetleja seisukoha, leiab, et kaebuse saab vastavalt V™S §-le 120 lg 1 lahendada kirjalikus menetluses ning kaebus tuleb jätta rahuldamata. Menetledes väärteoasja kohtuvälise menetleja otsuse peale esitatud kaebuse alusel ei kontrolli maakohus üksnes kohtuvälise menetleja tegevuse õiguspärasust väärteoasja lahendamisel, vaid tulenevalt V™S § 123 lg-st 2 arutab väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest ning kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja ka õiguslikke asjaolusid. Kohtule esitatud kaebuse pinnalt saab järeldada, et käesolevas väärteoasjas ei ole vaidluse all asjaolu, et 26.09.2011.a kell 19:00 Tallinnas Pärnu mnt 20a hoovis parklas said kahjustada sõiduauto Nissan Pathfinder reg. märgiga xxx(sõiduauto oli PJkasutuses) ning sõiduauto Subaru Forester reg. märgiga XXX(sõiduauto oli O.J kasutuses) ning kahju tekkis seoses sellega, et O.J sõitis parkimiskohalt välja, riivates temast vasakul pargitud sõiduautot Nissan. Samuti ei ole vaidlust väärteo kvalifikatsioonis, s.t O.J tegevus on kvalifiseeritud LS § 223 lg 1 järgi, mis näeb ette vastutuse mootorsõiduki-, maastikusõiduki- või trammijuhi poolt liiklusnõuete rikkumise eest, kui sellega on tekitatud teisele isikule varaline kahju või ettevaatamatusest tervisekahjustus. Kohus leiab, et väärteoasjas kogutud materjalid on piisavad, tuvastamaks O.J käitumises LS § 223 lg 1 järgi kvalifiseeritav rikkumine. 26.09.2011.a kell 19:00 aset leidnud rikkumise kohta esitas PJ04.10.2011.a Põhja PP Liiklusjärelevalve osakonnale avalduse, kus selgitas, et tema auto parkis tavapärasel parkimiskohal Pärnu mnt 20a hoovis parklas, kus igale autole on kindel koht. Õhtul auto juurde jõudes ilmnes, et kõrvale parkinud sõiduk oli oma esiotsaga parklast välja sõites tema auto pihta läinud ja seda vigastanud. Järgmisel päeval oli ka näha kõrval parkival Subaru Foresteril esiotsal 2 vastavaid vigastusi. PJ on avaldanud ka teise liiklusõnnetuses osalenud sõiduki ja seda juhtinud isiku andmed – hõbedane Subaru Forester XXX, kasutaja O.J. PJon 12.10.2011.a tunnistajana ka üle kuulatud ning ta on andnud ütlusi, mille kohaselt jäi ta avalduses toodu juurde. 04.10.2011.a toimus sõiduki Nissan Pathfinderi (reg. märk XXX) vaatlus, mille käigus tuvastati sõidukil kriimustuse jäljed vasakul tagaratta koopa juures kõrgusel 64-70,5 cm, kriimustuse jäljed tagumisel pamperil vasakul pool. Vaatluse käigus sõiduautot Nissan Pathfinderit ka fotografeeriti ning fotod lisati vaatlusprotokollile. 05.10.2011.a on Põhja Prefektuuri Korrakaitsebüroo Avariitalitus koostanud sündmuskoha vaatlusprotokolli, kus on fikseeritud liiklusõnnetuses osalejad O.J sõiduautoga Subaru Forester (reg. märk XXX) ja PJsõiduautoga Nissan Pathfinder (reg. märk XXX). Sõiduautol Subaru Forester on tuvastatud kriimustused vasakul pool esirattakoopal ja Nissan Pathfinderil kriimustused vasakpoolsel tagumisel tiival, tagumine pamper, vasakpoolne tagumine porikumm. 21.10.2011.a toimus sõiduki Subaru Forester (reg.märk XXX) vaatlus, mille käigus tuvastati sõidukil kriimustuse jäljed kõrgusel 67-75,5 cm, kõrgusel 72 cm muljumise jälg. Vaatluse käigus sõiduautot Subaru Forester ka fotografeeriti ning fotod lisati vaatlusprotokollile. O.J on 21.10.2011.a tunnistajana üle kuulatud ning O.J on andnud ütlusi, et ta on Subaru Forester ainus kasutaja ning sõidukit pargiti Pärnu mnt 20 hoone taga asuvas hoovis. Parklast ära sõites ei ole ta täheldanud teiste autode riivamist enda sõidukiga. Samas pidas võimalikuks temast vasakul asuva Nissani riivamist, kuivõrd Nissan reeglina pargitakse viisil, et väljasõit parkimiskohast on oluliselt takistatud või isegi välistatud. 06.02.2012.a PPA Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo avariitalituse ekspertiisimääruse alusel teostas Eesti Kohtuekspertiisi Instituudi kohtuekspert Urmas Lõiv liiklusekspertiisi (liiklustrassoloogia) ning koostas 29.02.2012.a ekspertiisiakti nr 12E-LT

1. Vastavalt eksperdiarvamusele võisid sõiduauto Nissan Pathfinder reg.märk. xxx vigastused vasakul pool tagaosal rattakoopa juures olla tekkinud kontakteerumisel sõiduauto Subaru Forester reg.märk XXX vasakpoolse esirattakoopa servaga ning sõidukite kontakti korral pidi see toimuma olukorras, kus sõiduauto Subaru liikus edasi. Ekspertiisiaktiga on PJ ja O.J tutvunud 21.03.2012.a. O.J on 21.03.2012.a üle kuulatud menetlusaluse isikuna ning O.J jäi tunnistajana antud ütluste juurde. Arvestades sõiduautodel Nissan Pathfinder ja Subaru Forester tekkinud vigastuste iseloomu ning väärteoasja materjalidega tuvastatud sõidukite kokkupuudet, on tuvastatud väärteo toimepanemine O.J poolt. Kohus leiab, et kuna enne oma sõidukiga Subaru Forester parklas manööverdamist ning väljasõidu alustamist ei veendunud O.J selle ohutuses, ohustades oma käitumisega teisi liiklejaid ning tekitades varalise kahju, rikkus ta sellega LS § 16 lg 1 nõudeid ning tema tegevus vastab LS § 223 lg 1 sätestatud väärteo objektiivsetele tunnustele. Ehkki O.J võis enne manöövri alustamist loota, et ta suudab teise pargitud sõiduki vahelt ilma seda vigastamata välja sõita, oleks ta pidanud tähelepanelikuma ja kohusetundlikuma suhtumise korral siiski ette nägema, et konkreetsetes tingimustes see ei pruugi tal õnnestuda. Seega pani O.J väärteo toime vähemalt hooletusest, millest tulenevalt esineb tema teos LS § 223 lg 1 sätestatud väärteo subjektiivne tunnus. Õigusvastasust ja süüd välistavaid 3 asjaolusid kohus tuvastanud ei ole ning kohtuvälise menetleja poolt on järgitud väärteomenetlusõigust. Samuti on menetlusalusele isikule karistuse määramine toimunud kooskõlas karistuse kohaldamise alustega. Vaidlus arutatavas väärteoasjas on tõusetunud selles, kas kohtuvälises menetluses määratud liiklusekspertiis oli õigustatud või olid väärteoasja materjalid ka ilma ekspertiisita piisavad, tuvastamaks väärteo toimepannud isik. Kaebuse esitaja on seisukohal, et ekspertiis oli mittevajalik, kuna tema on oma süüd algusest peale tunnistanud ning sellest tingituna ei pea ka põhjendatuks ekspertiisitasu hüvitamist. Kohus leiab, et kohtuvälises menetluses teostatud ekspertiis oli vajalik ning põhjendatud ning seda just menetlusaluse isiku kindlakstegemiseks. Lähtudes väärteomenetluse üldpõhimõttest, mille kohaselt lasub tõendamiskoormis süüdistusfunktsiooni kandjal, s.o kohtuvälisel menetlejal, on igati õiguspärane, et kohtuvälise menetleja ametnik, kes fikseerib rikkumise, peab tegema kõik võimaliku tõendite kogumiseks. Kohus ei nõustu kaebuse esitajaga, et menetlusalune isik oli tuvastatav ka üksnes viimase ütlustele tuginedes. Esiteks ei ole O.J kui menetlusalune isik andnud selliseid ütlusi, mis ilmselgelt viitaksid temale kui väärteo toimepanijale ning välistaksid võimaluse, et mingis menetlusetapis võiks ta oma ütlusi muuta. O.J on kohtuvälises menetluses pidanud üksnes võimalikuks, et tema süül võis teine sõiduk vigastada saada ning ta ei ole oma süüd kindlalt tunnistanud. On küsitav, kas isik, kes väidetavalt oma süüd tunnistab, seaks kahtluse alla teise liiklusõnnetuses osaleja ütlused. Nimelt esitas O.J 24.11.2011.a kahjuteate, millele lisas juhtumi kirjelduse ning milles avaldas, et kogu olustiku kirjeldus põhineb üksnes teise osapoole paljasõnalistel ütlustel; seejuures on oluline, et teine osapool ise ei kogenud sündmust vahetult, vaid asus olustikku kirjeldama enda järeldustele ja tõlgendustele tuginedes; on võimatu anda ütlusi sündmuse kohta, mida pole näinud ning mille kujunemise osas puuduvad kontrollitavad andmed. Põhjendatud kahtlust, et O.J ei ole endas kui rikkujas kindel, ei kummuta ka kaebusele ja väärteoasja materjalide juurde lisatud Avariitalituse menetlusteenistuse väärteomenetleja ja O.J vahel 06.-07.02.2012.a peetud e-kirjavahetus, millest nähtuvalt teatas väärteomenetleja O.J-ile liiklustrassoloogia ekspertiisi läbiviimisest ning O.J vastas, et tehke siis ekspertiis ära. Selles kirjavahetuses ei tunnista O.J süüd, vaid märgib, et ekspertiisikulu peaks olema kindlustuse kanda, sest liiklusõnnetuse põhjustamist ei ole ta ju iseenesest vaidlustanud, lihtsalt ütles algusest peale, et see võis ju olla nii nagu kannatanu väidab, kuid võis olla ka teisti, ta ei tea. Seega ei ole O.J jätkuvalt veendunud, et just tema juhitud sõiduk põhjustas Nissanile vigastused. Teiseks arvestab kohus kaebusele hinnangu andmisel V™S §-s 31 lg 1 sätestatut, mille kohaselt lähtutakse väärteomenetluses tõendite kogumisel ja tõendamisel kriminaalmenetluse sätetest, arvestades väärteomenetluse erisustega. Tuginedes KrMS §-le 60 lg 1 võib väita, et väärteoasja lahendades saab tugineda ainult asjaoludele, mis on kas tõendatud või tunnistatud üldtuntuks. Nimetatu tähendab, et menetluses fikseeritud faktid peavad olema kontrollitavad. Arvestades nii võimalikku kahtlust menetlusaluses isikus kui ka teole objektiivse hinnangu andmise vajadust on igati põhjendatud kasutada liiklusalaste rikkumiste korral mitteõiguslikke eriteadmisi, korraldades tõendamisvajadusest lähtudes vastav ekspertiis. Ka Riigikohus on lahendi 3-1-1106-10 punktis 11 märkinud, et materiaalse delikti toimepanemise eest saab vastutada üksnes isik, kelle teo tõttu tagajärg saabus ning mitme osapoolega liiklusõnnetuse uurimisel tulebki kriminaalasja erapooletult, igakülgselt ning objektiivselt arutades välja selgitada, kas ja kes liiklusnõudeid rikkus ning kelle (liiklusnõudeid rikkuv) tegu tagajärje põhjustas. Vajadust 4 analüüsida kõikide liiklusõnnetuses osalenud isikute käitumist just põhjusliku seose tuvastamisel on Riigikohtu kriminaalkolleegium varasemas praktikas korduvalt rõhutanud (nt Riigikohtu lahend 3-1-1-1-03). Kohtu hinnangul on arutatavas väärteoasjas liiklustrassoloogiaekspertiis määrava tähtsusega, kuna eksperdiarvamus kinnitab sündmuse käiku, teeb sõiduki Nissan Pathfinderi kasutaja ütlused kontrollitavaks ning arvamuses toodu on piisav osundamaks O.J-ile kui liiklusõnnetuse põhjustajale. Eeltoodu põhjal kohus nõustub kohtuvälise menetlejaga, et liiklustrassoloogia ekspertiisi määramine oli vajalik, kogumaks tõendusmaterjali, mis seoks liiklusõnnetuses osalenud sõidukid omavahel, välistamaks sellega võimalust, et vigastused Nissanile võisid tekkida ka kontaktist mõne teise sõidukiga mõne teise isiku poolt. Kaebuse esitaja väiteid viitega väärteomenetleja ja O.J vahel peetud kirjavahetusele, nagu oleks teostatud ekspertiis üksnes kindlustusandja tahtest lähtuvalt, ei pea kohus õigustatuks. Pigem kinnitab kirjavahetus, et menetlusaluse isiku kindlakstegemiseks oligi ainuvõimalik läbi viia ekspertiis, kuna eeldatav rikkuja ei tunnistanud oma süüd ka kindlustuses. On mõistetav ja põhjendatud, et olukorras, kus kindlustusjuhtumi lahendamisel on tekkinud küsitavus võimaliku süüdlase osas, teeb kindlustusandja otsustuse vastavalt väärteomenetluses tuvastatule ehk lähtub kohtuvälise menetleja lahendist, kus fikseeritu peab tuginema asjakohastele ja kindlatele tõenditele. V™S § 38 lg 1 kohaselt järgitakse kohtuvälises menetluses ja kohtumenetluses menetlustähtaegade ja menetluskulude arvestamisel ning menetlustähtaja ennistamisel kriminaalmenetluse sätteid. KrMS § 175 lg 1 p 3 järgi on menetluskuluks ka riiklikul ekspertiisiasutusel, muul riigiasutusel või juriidilisel isikul seoses ekspertiisi tegemise või joobe tuvastamisega tekkinud kulud ning vastavalt KrMS §-le 180 lg 1 hüvitab süüdimõistva kohtuotsuse korral menetluskulud süüdimõistetu. Kuna aset leidnud rikkumise pani toime O.J, tuleb temalt kui süüdlaselt välja mõista ka menetluskulud, milleks on liiklustrassoloogia ekspertiisitasu 413 eurot. Nimetatud summa vastab ka kohtuekspertiisiseaduse § 277 punktis 14 kehtestatule. KrMS § 180 lg 3 annab küll võimaluse jätta osa menetluskuludest riigi kanda või määrata nende tasumine ositi, kuid sellekohast taotlust O.J esitanud ei ole, samuti ei ole esitanud dokumente, mis kinnitaksid kohese ja täies ulatuses maksevõimaluse puudumist. Kohus juhindub V™S § 120 lg 1, § 132 p.
2. Kohtunik 5