4-12-1295 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Pärnu Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 17. mai 2012.a Pärnu, kirjalikus menetluses Väärteoasja number 4-12-1295 Kohtunik Indrek Nummert Väärteoasi

§ 224

lg 3 p 2 alusel ja teha uus otsus, millega kohaldada A.T-le lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmine

§ 224lg 2 p 1 alusel 3 (kolmeks) kuuks.

Muus osas jätta kohtuvälise menetleja otsus muutmata.

1. Taotlus rahatrahvi ositi määramiseks jätta rahuldamata. Rahatrahv 340.00 eurot tasuda Rahandusministeeriumi a/a-le 10220034796011 AS SEB Pank või a/a-le 221023778606 Swedbank. Kohustuslik on märkida viitenumber
2. Kui nõude tasub teine isik, siis selgitusse lisada nimi, kelle eest nõue tasutakse. Nõue rahatrahvi osas loetakse nõuetekohaselt täidetuks, kui isik tasub nõude 30 päeva jooksul alates käesoleva lahendi jõustumisest. Eelnimetatud tähtaja möödumisel rahatrahvi mittetasumisel järgneb sundtäitmine täiendavate kuludega. Liiklusseaduse § 127 kohaselt, kui isiku suhtes on jõustunud mootorsõiduki juhtimisõiguse peatamise, äravõtmise või kehtetuks tunnistamise otsus, on isik kohustatud viie tööpäeva jooksul otsuse jõustumisest arvates loovutama oma juhiloa Maanteeametile. Edasikaebamise kord 4-12-1295 Kassatsiooniõiguse kasutamisest tuleb kirjalikult teatada Pärnu Maakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse või selle lõpposa kuulutamisest ning kassatsiooni võib esitada Riigikohtule 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtuotsus on menetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav ning selleks tuleb kasutada advokaadi abi. ASJAOLUD JA MENETLUSKÄIK 12.02.2012.a on koostatud Politsei- ja Piirivalveameti Lääne prefektuuri Pärnu politseijaoskonna patrullpolitseinik Triin Laos`e poolt väärteoprotokoll nr AB1202831 selle kohta, et 12.02.2012.a kella 15:04 ajal Pärnu linnas Paide mnt 11 juures juhtis A.T mootorsõidukit juhile keelatud seisundis, kui juhi väljahingatavas õhus mõõdeti alkoholisisaldust mitte vähem kui 0,35 mg/l (lugem0,40+/-0,05mg/l), ületades lubatud alkoholipiirmäära. Samuti juhtis sõidukit asulasisesel teel kiirusega 73+/- km/h, kus suurim lubatud sõidukiirus 50km/h, millega ületas suurimat lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 20km/h. Oma teoga rikkus menetlusalune isik Liiklusseaduse (edaspidi

) § 69 lg 5 ja § 15 lg 1 p 2 nõudeid, pannes sellega toime väärteo, milline on kvalifitseeritav

§ 224lg 2 ja § 227 lg 1 järgi.

14.03.2012.a otsusega väärteoasjas nr 2670,12,001384 on määratud A.T-le kohtuvälise menetleja poolt eelpool nimetatud väärteo toimepanemise eest

§ 224lg 2 alusel karistuseks rahatrahv 85 trahviühiku ulatuses, so 340.00 eurot.

Samuti on kohtuväline menetleja kohaldanud A.T suhtes lisakaristust

§ 224lg 3 p 2 alusel, so juhtimisõiguse äravõtmist 3 kuuks.

Kaebuse sisu 28.03.2012.a esitas A.T Harju Maakohtule kaebuse väärteoasjas tehtud otsusele, mis edastati kirjaga Pärnu Maakohtule. Kaebuse esitaja soovib väärteoasjas tehtud otsuse vaidlustada kogutud tõendite ja määratud karistuse osas ning taotleb määratud karistuse kergendamist, rahatrahvi ositi tasumise võimaldamist ning lisakaristusest vabastamist. Kaebuse esitaja on toonud järgnevad põhjendused: Kaebuse esitaja leiab, et

§ 224

lg 2 ja 3 järgi karistatav mootorsõiduki juhtimine, mil isikul tuvastatud alkoholijoove ületab

§ 69

lg 4 p-des 1 ja 2 sätestatud alkoholijoobe määrasid ning kõnealuse sätte punktis 2 märgitud juhul on isiku käitumises täiendavalt tuvastatud sellised välised muutused, mille pinnalt on võimalik järeldada, et isik ei ole ilmselgelt võimeline juhtima sõidukit liikluses nõutava kindlusega (analoogselt RK 3-1-1-83-09). Otsuses tuvastati kohaselt oli kaebuse esitaja poolt 12.02.2012 kui mootorsõiduki juhi väljahingatavas õhus mõõdetud alkoholisisaldus mitte vähem kui 0.35 mg/1. Vere sellise alkoholisisalduse korral on § 69 lg 4 p-des 1 ja 2 tulenevalt võimalik lugeda juht alkoholijoobes olevaks üksnes lisatingimusel, et väliselt on tajutavad juhi tugevasti häiritud või muutunud kehalised või psüühilised funktsioonid ja reaktsioonid, mille tõttu ta ei ole ilmselgelt võimeline juhtima sõidukit liikluses nõutava kindlusega. Kaebuse esitaja märgib, et ei ole tuvastanud asjaolusid, mis võimaldaksid teha järeldust, nagu oleksid kaebuse esitajal kehalised või psüühilised funktsioonid ja reaktsioonid olnud 12.02.2012 mootorsõidukit juhtides sedavõrd tugevasti häiritud või muutunud, et kaebuse esitaja poleks ilmselgelt olnud võimeline juhtima sõidukit liikluses nõutava kindlusega. Seega tähendab kaebuse esitaja kehalistes või psüühilistes funktsioonides ja reaktsioonides toimunud muutuste mittetuvastatus seda, et otsuses kindlakstehtud kujul ei ole kaebuse esitaja poolt 12.02.2012 toime pandud tegu

§ 224

lg 2 ja 3 järgi karistatav, sest see ei vasta kõigile § 69 lg 4 p-des 1 ja 2 sätestatud joobeseisundi tunnustele. Lisaks kaebuse esitaja leiab, et otsus pole nõuetekohaselt põhistatud, sest selles ei ole karistuse mõistmisel arvesse võtnud ega juhtumipõhiselt isegi mitte analüüsinud kergendavat asjaolu 2

§ 69

lg 4 p 2 on vajalik lisaks teatud alkoholijoobele (juhi ühes grammis veres on vähemalt 0,50 milligrammi alkoholi või tema väljahingatavas õhus on alkoholi 0.25 milligrammi ühe liitri kohta või rohkem.) väliselt tajuda juhi häiritud või muutunud kehalisi või psüühilisi funktsioone ja reaktsioone, mille tõttu ei ole juht ilmselgelt võimeline sõidukit liikluses nõutava kindlusega juhtima. Joobeseisundi kontrollimise protokolli kantud väliseid joobele viitavaid tunnuseid ei tuvastatud. Seega 12.02.2012 a. kell 15.04 toime pandud tegu on kvalifitseeritav

§ 224

lg 2 ja lg 3 järgi ning vastab

§ 69

lg 5 tunnustele, mitte kaebuses märgitud

§ 69lg 4 p 1 ja 2 tunnustele.

Samuti on kaebuse esitaja arvates oluliselt rikutud menetlusõigust tõendite kogumise osas. Kui kaebuse esitajale anti üle väärteoprotokolli koopia ei olnud kaebaja väitel ülekuulatud ühtegi tunnistajat, väärteoprotokollis on aga kajastatud, et tunnistaja ütlused on protokollitud eraldi. Kohtuväline menetleja vaadates üle kõik tõendid ei ole tuvastanud ühtegi menetlusõiguslikku viga. Väärteoprotokollis märgitud lahter tunnistaja ütlused protokollitud eraldi vastab tõele 3

§ 2tulenevat hoolsuskohustust.

Sellise ohu loomine on objektiivselt ühiskonnas soovimatu ja vastab koosseisule. Antud juhul leiab kohtuväline menetleja, et karistus sellise liiklusväärteo eest peab olema mitte ainult menetlusaluse isiku poolt ratsionaalselt tajutav, vaid ka emotsionaalselt läbielatav, tema tundeid ja püüdlusi tabav ning neid soovitavalt ka positiivses suunas mõjutav. Seetõttu ja lähtudes õiguskorra kaitsmise huvidest tuleb tema suhtes kohaldada lisakaristust. Kohtuväline menetleja leiab, et väärteoasja menetlus on läbi viidud nõuetekohaselt ning vastu võetud otsused põhjendatud. Tulenevalt eeltoodust ning juhindudes V™S § 132 p 1 palume jätta väärteoasjas 14.03.

1. a vastu võetud otsus muutmata. Vastavalt V™S § 120 lg 1 järgi on kohtuväline menetleja nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses. KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED V™S § 120 lg 1 kohaselt võib maakohtunik kohtuistungit korraldamata lahendada kaebuse kirjalikus menetluses ja teha lahendi käesoleva seadustiku § 132 sätteid järgides, kui kohus on saatnud kaebuse koopia kohtumenetluse teisele poolele ning selgitanud tema seisukoha kaebuse suhtes ning kohtumenetluse pooled on kaebuses või selle vastuses teatanud, et nad ei soovi kohtuistungist osa võtta. Arvestades eeltoodut ning asjaolu, et kohtumenetluse pooled on väljendanud soovi mitte osaleda kohtuistungil, leiab kohus, et antud kaebus kuulub lahendamisele kirjalikus menetluses. V™S § 123 kohaselt kontrollib kohus kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. V™S §-s 133 on loetletud küsimused, millised selgitab kohus välja kaebuse lahendamisel. V™S §-s 150 on loetletud väärteomenetlusõiguse olulised rikkumised.
2. A.T-le esitatud süüdistuse kohaselt ületas ta lubatud sõidukiirust 20 km/ha. Nimetatud asjaolu nähtub ja on tõendatud kiirusmõõteseadme kasutamise protokolliga tlk 6, mille kohaselt 12.02.2012 kella 15:04 tuvastati antud kiiruseületamine ja see toimus Pärnu linnas. Mõõtmise juures oli tunnistajaks Rein Pärnaste, kes ka oma ütlustega on kiiruse ületamise fakti kinnitanud tlk
3. A.T annab ütlusi väärteoprotokollis, et ta ei märganud märki. Kohus on seisukohal, et kuivõrd A.T oli alkoholijoobes ja ilmselt oli teadlik, et sõitis linnas ehk asulas, siis on tema antud väide otsitud ja mitte usutav, et linnas märgi mittemärkamine tingis tema poolt kiiruse ületamise.

§ 15

lg 1 p 2 kohaselt suurim lubatud sõidukiirus asulasisesel teel on 50 km/h.

§ 227lg 1 kohaselt mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest kuni 20 kilomeetrit tunnis – karistatakse rahatrahviga kuni 30 trahviühikut. 4

§ 227

lg 1 kohaselt nõutavad objektiivse koosseisu tunnused ja süüdistuse paikapidavus on kohtuvälise menetleja poolt tuvastatud õigesti. Kohus on seisukohal, et A.T realiseeris antud koosseisu vähemalt kaudse tahtlusega, sest ta istus auto rooli joobeseisundis ja sõitis autoga linnas, mistõttu viimase poolt, pidi võimalikuks pidama, et juhtima asudes võib ta rikkuda igasuguseid liikluseeskirju, kuivõrd ta on ka joobes. Õigusvastasust ja süüd välistavad asjaolud puuduvad. Järelikult A.T on süüdi

§ 227lg 1 toimepanemises.

2. A.T-le esitatud süüdistuse kohaselt juhtis ta mootorsõidukit ja tema väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus 0,35 mg/l kohta. Kohus nõustub kohtuväline menetlejaga, et kaebusesse märgitud rikkumine Liiklusseaduse § 69 lg 4 p l ja 2 järgi ei vasta tegelikkusele, sest antud väärtegu on menetletud Liiklusseaduse § 69 lg 5 toimepandud rikkumise järgi, mis on kvalifitseeritav väärteona. Kaebuse esitaja on ekslikult jätnud tähelepanuta teised õigusnormid ja alusena võtnud kriminaalkorras karistatavat tegu (KarS § 424) puudutavad õigusnormid, mille puhul alkoholisisaldus juhi ühes liitris väljahingatavas õhus on 0,75 milligrammi või rohkem või juhi ühes grammis veres on alkoholi vähemalt 1,50 milligrammi.

§ 69

lg 4 p 2 on vajalik lisaks teatud alkoholijoobele (juhi ühes grammis veres on vähemalt 0,50 milligrammi alkoholi või tema väljahingatavas õhus on alkoholi 0.25 milligrammi ühe liitri kohta või rohkem.) väliselt tajuda juhi häiritud või muutunud kehalisi või psüühilisi funktsioone ja reaktsioone, mille tõttu ei ole juht ilmselgelt võimeline sõidukit liikluses nõutava kindlusega juhtima. Süüdistuses toodud alkoholijoobe suurus on täpselt fikseeritud ja tõendamist leidnud tõendusliku alkomeetri kasutamise protokolliga tlk 5 ja väljatrükiga tlk 4. Joove on tuvastatud tunnistaja R. P. juuresolekul, kes seda kinnitab. Samuti on joobeseisund kaudselt tõendamist leidnud ka indikaatorvahendi kasutamise protokolliga, mis samuti näitas joovet ja asjaoluga, et seetõttu isik ka kõrvaldati mootorsõiduki juhtimiselt (tlk 8), viimast ei ole vaidega ega kohtus vaidlustatud. Väärteoprotokollis ja indikaatorvahendi kasutamise protokollis on A.T väitnud, et ei olnud teadlik, et oli joobes, sest 12 jooksul ei olnud joonud. Kohus on seisukohal, et arvestades mõõtmistulemusi, pidas ilmselt A.T võimalikuks, et ta on joobes ja möönis seda, sest väljahingatavas õhus olid antud joobetunnused ka 12 tundi hiljem pärast väidetavat joomist. Vaatamata sellele asus mootorsõidukit juhtima, sest nagu ta ka antud protokollides märgib, et sõitmine on talle vajalik raha teenimiseks perele ja see on tema igapäevane töövahend (tlk 9 kahetsuskiri). Kohus ei pea usaldusväärseks kahetsuskirjas toodut, et tegemist ei olnud tahtliku rikkumisega asjaolude järgi, mida aga A.T eitab. Ta pidas seda vähemalt võimalikuks ja möönis rikkumise toimepanemist pärast alkoholi tarvitamist, kui ta autoroolist tabati. Teisest küljest samas kahetsuskirjas isik märgib, et jõi varem hõõgveini, kuid ei olnud teadlik, et see on alkoholiga. Rikkumine tuvastati 12.02.2012 kell 15:04 ajal ja väidetav hõõgveni pakkumine ning kolme topsi pruukimine koos perega lumeskulptuuride valmistamine saatel toimus A.T väidete kohaselt 12 varem. Kohus peab ka seda väidet otsitud väiteks kergema karistuse saamiseks, sest ei ole eluliselt usutav, et isikule pakuti hõõgveini, jõi ära kolm topsi, sh enne sõitmist kaks topsi, siis täiskasvanud isik oleks pidanud aru saama alkoholisisaldusest, kui joove esines isegi ka 12 tundi hiljem. Seega ei ole A.T usaldusväärne tõendiallikas ja tema väited rikkumise toimepanemise asjaolude kohta ei ole usaldusväärsed. 5

§ 224

lg 2 kohaselt sama teo eest isiku poolt, kelle ühes grammis veres on alkoholisisaldus 0,50–1,49 milligrammi või kelle ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,25– 0,74 milligrammi – karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut, arestiga või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kaheteistkümne kuuni.

§ 69

lg 5 kohaselt mootorsõidukijuhi, trammijuhi ja maastikusõidukijuhi ühes grammis veres ei tohi olla alkoholi 0,20 milligrammi või rohkem või ühes liitris väljahingatavas õhus 0,10 milligrammi või rohkem. Arvestades eeltoodut leiab kohus, et kõik

§ 224

lg 2 objektiivse koosseisu tunnused on täidetud ja A.T realiseeris antud väärteokoosseisu vähemalt kaudse tahtlusega. Õigusvastasust ja süüd välistavad asjaolud puuduvad, järelikult on ta süüdi

§ 224lg 2 alusel väärteo toimepanemises.

1. Kohus nõustub samuti kohtuvälise menetlejaga selles, et käesolevas asjas ei ole rikutud menetlusõigust. Kui kaebuse esitajale anti üle väärteoprotokolli koopia ei olnud kaebaja väitel ülekuulatud ühtegi tunnistajat, väärteoprotokollis on aga kajastatud, et tunnistaja ütlused on protokollitud eraldi. Väärteoprotokollis märgitud lahter tunnistaja ütlused protokollitud eraldi vastab tõele, kuna tunnistajana on ülekuulatud R. P. Kohus ei nõustu ka kaebuse esitaja väitega sellega, et kohtuväline menetleja ei ole otsust nõuete kohaselt põhistanud. Kohtuvälisel menetlejal on vaid ühel juhul otsuse motiveerimise kohustus ja seda osas, kui esitatakse vastulause, mis antud juhul on kahetsuskiri. Kohtuväline menetleja on karistuse mõistmisel antud kirja osaliselt arvestanud ja leidnud, et täiskasvanud inimesena oleks pidanud menetlusalune isik tundma alkoholi sisaldust joogis. Kohus nõustub täielikult kohtuvälise menetleja põhjendustega. Kohtuväline menetleja on võtnud seisukoha kahetsuskirja osas ja motiveerinud otsust lisakaristuse osas. Samuti on õige see, et osaliselt kuulub karistuse mõistmisel antud kahetsuskiri arvestamisele KarS § 56 alusel, sest isik viitab ka oma lähedaste ja nende mõjutustele, mis eripreventiivses mõttes peaksid teda edaspidi kutsuma õiguskuulekale käitumisele või vähemalt peaks olema selleks võimalus.
2. KarS § 56 lg 1 kohaselt on karistamise alus isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. A.T käitumises puuduvad nii karistust kergendavad kui ka raskendavad asjaolud. Tegelik karistuslik mõjutamine saab toimuda vaid inimese hoiakute muutmise kaudu ja seega konkreetse isiku omadusi arvestades. Seetõttu peabki karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks (prognoosimaks, milline karistus võiks efektiivseimalt välistada edaspidi süütegude toimepanemist) arvestama ka süüdlase isikut (RKL nr 3-1-1-40-04, 3-1-1-99-06 p 15.1.). Asjaolu, et A.T on käesoleval juhtumil sooritanud kaks väärtegu, iseloomustab teda 6

§ 224lg 2 ja lg 3 p 1.

Ekslikult on kohtuväline menetleja märkinud juhtimisõiguse äravõtmise aluseks

§ 224

lg 3 p 2, sest A.T ei ole varem mootorsõiduki juhtimise eest joobeseisundis karistatud. Seega on tegemist materiaalõiguse ebaõige kohaldamisega, mille kohus korrigeerib käesoleva otsusega. Kohtuväline menetleja on trahvi mõistmisel olnud isegi leebe, sest KarS §

§ 224

lg 2 näeb ette maksimaalse trahvimäärana 300, kuid käesolevas asjas on see kohaldatud alla ühe kolmandiku. Kuivõrd isik oma käitumist ei ole muutnud isegi kuu aega varem mõistetud trahvi tõttu seoses kiiruse ületamisega, on igati põhjendatud lisakaristuse kohaldamine, sest teistkordselt vahele jäädes on isik lisaks olnud ka alkoholijoobes. Kohtuväline menetleja on lähtunud minimaalsest sanktsioonist ja võtnud ära juhtumisõiguse üksnes kolmeks kuuks. Kohus leiab, et tuleb nõustuda antud selles osas karistuse minimaalse suurusega, sest isik on oma kahetsuskirjas välja toonud ka olulisi mõjutusi tema tööle ja lähedastele seoses juhtimisõiguse äravõtmisega. Enamaks vastutulek ei ole võimalik. Seni ei ole isik töö ja lähendaste peale enne korduvaid liiklusõiguse rikkumisi mõeldud ja pelgalt rahatrahvid ei ole teda ka selleks sundinud, mistõttu puudub valik lisakaristuse kohaldamata jätmiseks. Puuduvad alused mõlema karistuse kergendamiseks. Kohtuvälise menetleja otsus kuulub tühistamisele osaliselt, s.o üksnes lisakaristuse kohaldamise aluse osas.

1. Kohtuväliselt menetlejalt kaebuse esitaja ei ole taotlenud rahatrahvi ositi tasumist ja tegi seda esmakordselt kohtule esitatud kaebuses. Seega kohtuväline menetleja ei saanud ka seisukohta selles võtta KarS § 66 alusel. KarS § 66 lg 2 kohaselt võib kohus või väärtegu menetlev kohtuväline menetleja mõjuvatel põhjustel määrata rahatrahvi ositi tasumise. Käesolevaga kaebuses toodud asjaoludest ei selgu selliseid põhjuseid, mida pidada mõjuvaks, mis tingiksid rahatrahvi ositi tasumise määramise. Seetõttu jääb taotlus rahuldamata. Samas kohus selgitab, et lahendi täitmise korras on võimalik kaebuse esitajal esitada taotlus trahvi maksmise aja pikendamiseks, juhul, kui on tekkinud selleks mõjuvad põhjused nt hiljem. Nimelt, V™S § 209 lg 2 kohaselt, kui on asjaolusid, mille tõttu ei ole viivitamatult võimalik täita väärteo eest karistusena kohaldatud rahatrahvi, võib lahendit täitmisele pöörav maakohus või kohtuväline menetleja süüdlase avalduse alusel oma määrusega rahatrahvi täitmisele pööramise edasi lükata, märkides määrusesse edasilükkamise alguse ja lõpu kuupäeva. RKL nr 3-1-1-2-12 p 9 kohaselt mõjuva põhjuse olemasolu, mis annaks aluse kohustuse täitmise tähtaja pikendamiseks, lasub isikul, kes taotleb tähtaja pikendamist.
2. Kokkuvõttes tuleb tühistada V™S § 132 p 2 alusel kohtuvälise menetleja otsus lisakaristuse kohaldamises

§ 224

lg 3 p 2 materiaalõiguslikul alusel ja teha uus otsus, millega kohaldada A.T-le lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmine

§ 224lg 2 p 1 alusel.

Muus osas, sh karistuste osas, jätta kohtuvälise menetleja otsus muutmata. Kaebus kohtuvälise menetleja otsuse peale jätta rahuldamata ning taotlus rahatrahvi ositi tasumiseks jätta rahuldamata. Indrek Nummert Kohtunik 8