Obsah (8)

§ 245§ 3§ 247§ 313§ 423§ 424§ 180§ 337

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht 22. mail 2012, Tallinn Kriminaalasja number 1-10-9587 Kohtukoosseis Eesistuja Pavel Gontšarov, liikmed Urmas

1. peatüki
2. jaos sätestatud menetlusnorme. Kokkuleppemenetluse esmases faasis pole peetud läbirääkimisi prokuratuuriga. Pole selgitatud kokkuleppemenetluse tagajärgi, ega koostatud nõusoleku protokolli. Temaga käis läbi rääkimas vaid kaitsja. Kohus luges karistusaja alguseks
3. september
4. Kuid tema vabadus on piiratud alates
5. august
6. Apellant on sõlminud juba 28.04.2011 aastal kokkuleppe, mida aga kohtusse ei saadetud. Kokkulepe oli kõikide poolt allkirjastatud ja seega sõlmitud

§ 245lg 4 mõttes.

Apellant taotleb otsuse tühistamist. Karistusaja alguseks lugeda 09.august

1. Asja arutamist 28 aprillil 2010 sõlmitud kokkuleppe alusel. 2 Apellant samuti taotleb kohtuotsusega väljamõistetud sundraha osas otsuse täitmist temalt teise kriminaalmenetluse raames äravõetud vara arvelt või sundraha ositi tasumise võimaldamist. RINGKONNAKOHTU ISTUNG:
2. Kohtuistungil jäi R. Rümmel oma apellatsiooni ning määruskaebuse juurde ning palus neid rahuldada. Lisaks avaldas apellant, et soovib loobuda kokkuleppemenetlusest. KRIMINAALKOLLEEGIUMI PÕHJENDUS JA JÄRELDUS:
3. Kohtukolleegium, tutvunud süüdistusasja materjalide ja apellatsiooniga, kuulanud ära kohtumenetluse pooled, leiab, et maakohtu otsuse tühistamiseks alust ei ole, apellatsioon tuleb jätta rahuldamata. Esmalt tulenevalt Riigikohtu määrusest nr. 3-1-1-8-12 käesolevas asjas, lahendab kohtukolleegium apellatsioonis püstitatud küsimusi seoses
4. augustil 2011 sõlmitud kokkuleppega, mis oli kinnitatud Harju Maakohtu 08.09.2011 otsusega ning kontrollib selles osas menetluse vastavust kriminaalmenetlusseadustiku
5. peatüki
6. jao sätetele. Apellant väidab, et 25.08.2011 kokkuleppe sõlmimisel ei ole peetud prokuratuuriga läbirääkimisi, prokuratuur ei ole selgitanud kokkuleppemenetluse tagajärgi ja koostatud ei ole nõusoleku protokolli. Läbirääkimisi pidas temaga vaid kaitsja. Kohtukolleegium eelkõige märgib, et käesoleva kriminaalasja materjalidest nähtub, et 28.04.2010 vormistas ringkonnaprokurör Tambet Grauberg kokkuleppemenetluseks kahtlustatava Raivo Rümmel’i nõusoleku protokolli, millest nähtub, et kahtlustatav ja tema kaitsja on nõus alustama kokkuleppemenetluse läbirääkimisi ning R. Rümmel saab aru kokkuleppemenetluse olemusest ja tagajärgedest. Nimetatud protokolli kinnitasid oma allkirjadega nii R. Rümmel, kui ka tema kaitsja ja prokurör. (Kd IV tlk. 92) Sellest tulenevalt on eksitav ja asjakohatu apellandi väide, et käesoleva kriminaalasja raames ei andnud tema nõusolekut kokkuleppemenetluse kohaldamiseks ning temale ei ole selgitatud kokkuleppemenetluse kohaldamise tagajärgi. Kohtukolleegium lisaks sedastab, et vastavalt

§ 3

lg 2 kriminaalmenetluses kohaldatakse menetlustoimingu ajal kehtivat kriminaalmenetlusõigust. Vastavalt 01.09.2011 jõustunud

muudatustele, alates nimetatud kuupäevast ei pea prokuratuur koostama kahtlustatava või süüdistatava kokkuleppemenetlusele nõusoleku andmise protokolli. 08.09.2011 toimunud maakohtu kohtuistungil ei pidanud omakorda kohus enam kontrollima sellise protokollilise nõusoleku andmist süüdistatava poolt. Pealegi, kinnitas süüdistatav kohtuistungil, et kuigi 28.04.2010 sõlmitud kokkuleppe kohaselt nõustus ta kergemaliigilise karistusega, sõlmis ta 25.08.2011 uue kokkuleppe vabatahtlikult, kokkulepe on talle arusaadav ja ta nõustub sellega (Kd IV, tlk 99), järelikult ei ole kahtlust, et süüdistatav oli nõus kokkuleppemenetluse kohaldamisega kriminaalasjas. Kohtukolleegium asub seisukohale, et asjakohatu on ka apellandi väide, et läbirääkimisi kokkuleppemenetluses pole toimunud ning temaga rääkis läbi ainult kaitsja. Nimelt nähtub asja materjalidest, et kokkuleppe teksti on koostanud prokurör ning kokkulepet on kinnitanud oma 3 allkirjadega nii R. Rümmel ja tema kaitsja, kui ka prokurör. Vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale, kokkuleppemenetluse olemusest tulenevalt on kokkuleppe sõlmimine prokuröri, süüdistatava ja tema kaitsja vahel võimalik vaid juhul, kui sellega nõustuvad kõik pooled, sh ka süüdistatav. Viimase nõustumine kokkuleppega ei tähenda üksnes enese süüditunnistamist ja soostumist talle süüks arvatava kuriteo kvalifikatsiooniga, vaid see tähendab muu hulgas nõustumist ka talle mõistetava karistusega. Oluline on, et süüdistatav oleks kokkuleppest aru saanud ja väljendanud seda sõlmides oma tõelist tahet. Tulenevalt

§ 247

lg-st 2 lasub viimati nimetatud asjaolude kontrollimise kohustus kohtul, mida maakohus on arutatavas kriminaalasjas ka teinud. Seega on süüdistatav uue kokkuleppe sõlmimisel väljendanud oma tahet esialgsest kokkuleppest loobuda ja nõustunud uue kokkuleppe tingimustega. Ülaltoodust tulenevalt, jõuab kohtukolleegium järeldusele, et R. Rümmeliga 25.08.2011 sõlmitud kokkulepe ei ole vastuolus kriminaalmenetlusseadustiku

1. peatüki
2. jao sätetega. Kohtukolleegium osundab, et ka Riigikohus käesolevas asjas on varasemalt jõudnud järeldusele, et maakohus oli õigustatud tunnistama 08.09.2011 kohtuotsusega süüdistatava süüdi sama aasta
3. augustil sõlmitud kokkuleppe kohaselt. Kohtukolleegium peab samuti vajalikuks märkida, et apellatsioonimenetluses ei ole enam võimalik kokkuleppest loobuda. (RKKK nr. 3-1-1-81-11)
4. Seonduvalt apellandi väitega, et tema vabadust on piiratud alates 09.08.2011 märgib kohtukolleegium, et ka selles osas maakohus on õigesti arvestanud R. Rümmeli karistuse kandmise tähtaja alguseks 08.09.2011, kuna vahistamine, millele R. Rümmel viitas leidis aset teises kriminaalasjas – 11221000028, milles teda süüdistatakse KarS § 184 lg 2 p 1,2 järgi.
5. Lõpetuseks lahendab kohtukolleegium R. Rümmeli taotlusi seoses menetluskulude väljamõistmisega. Apellant taotleb temalt kohtuotsusega väljamõistetud sundraha osas otsuse täitmist temalt teise kriminaalmenetluse nr. 11221000028 raames äravõetud vara arvelt või sundraha ositi tasumise võimaldamist. Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega ning R. Rümmeli apellatsiooni väidetega menetluskulude osas leiab, et ringkonnakohtule esitatud taotlus menetluskulude tasumisest vabastamiseks rahuldamisele ei kuulu, sest selleks puudub seaduslik alus. 7.
6. Tulenevalt

§ 313

lg 1 p-st 11 süüdimõistva kohtuotsuse resolutiivosas esitatakse ka kriminaalmenetluses äravõetud või arestitud asjade suhtes võetavad meetmed. Iga kriminaalasja raames otsustatakse eraldi kuidas toimida selles äravõetud või arestitud varaga. Seadus ei võimalda ühe kriminaalmenetluse raames äravõetud vara suhtes teha otsuseid teises kriminaalmenetluses. Seega ei rahulda kohtukolleegium R. Rümmeli taotlust temalt käesolevas asjas kohtuotsusega väljamõistetud sundraha hüvitamiseks teise eeluurimise staadiumil oleva kriminaalmenetluse nr. 11221000028 raames temalt äravõetud vara arvelt. 7.2.

§ 423

alusel järgitakse kriminaalmenetluse kulude sissenõudmisel kriminaalmenetluse seadustiku sätteid rahalise karistuse täitmisele pööramise kohta.

§ 424

kohaselt saab rahalise karistuse tasumist pikendada või ajatada mõjuvate põhjuste olemasolu korral süüdimõistetu taotlusel kuni ühe aasta võrra.

§ 180

lg 3 kolmanda lause kohaselt kohus võib 4 määrata, et kriminaalmenetluse kulud hüvitatakse ositi. Nähtuvalt maakohtu istungiprotokollist ei taotlenud R. Rümmel temalt väljamõistetavate kulude ositi hüvitamise määramist maakohtu poolt. Selline taotlus oli esitatud esmakordselt vaid apellatsioonimenetluses põhjusel, et R. Rümmel viibib vanglas, kus tal puuduvad sissetulekuallikad. Kohtukolleegium märgib, et ka menetluskulude hüvitamise ositi määramiseks peavad esinema kindlad alused, mis viitavad süüdimõistetu raskele materiaalsele olukorrale. Süüdimõistetu peab tõendama oma materiaalset olukorda ise, kusjuures menetluskulusid puudutavate küsimuste lahendamisel on oluline mitte üksnes süüdimõistetu sissetulek või selle puudumine, vaid kogu materiaalne olukord, k.a. kinnisja vallasvara olemasolu. Antud juhul R. Rümmel ei ole kohtule esitanud ühtegi dokumenti, mis tõendaks tema materiaalset olukorda, seega jätab kohtukolleegium R. Rümmeli taotluse menetluskulude ositi hüvitamise määramiseks rahuldamata. 8. Et kohtukolleegium ei tuvastanud ühtegi apellandi poolt nimetatud ja

§-s 338 ettenähtud kohtuotsuse tühistamise alustest, siis juhindudes

§ 337lg 1 p-st 1, § 344-345 lg-st 1 ja 2, jätab kohtukolleegium Harju Maakohtu 08.

septembri 2011 otsuse R. Rümmel’i suhtes muutmata ja apellatsioonid rahuldamata. Pavel Gontšarov Julia Katškovskaja Urmas Reinola 5