1-11-2088/15

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 30.august 2011.a. Tallinn Kohtuistungi aeg ja koht 24.august 2011.a. Kriminaalasja number 1-11-2088 Kohtukoosseis eesistuja Julia Katškovskaja, liikmed Meelika Aava ja Ivi Kesküla Kohtuistungi sekretär Tatjana Derkatš N.A süüdistuses KarS § 203 järgi Kriminaalasi üldmenetluses Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu otsus 13.aprillist 2011.a. Apellatsiooni esitaja Süüdistatav N.A ja tema kaitsja adv. Margus Viira Prokurör Katrin Mikenberg Süüdistatav N.A (ankeetandmed Harju Maakohtu otsuses, elukoht muutunud: XXXXXXX, XXXX X-XX) Kaitsja RESOLUTSIOON Adv. Margus Viira Harju Maakohtu otsus 13.aprillist 2011.a. N.A suhtes jätta muutmata. Esitatud apellatsioon jätta rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul esitada kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsiooni esitamise soovist tuleb ringkonnakohtule kirjalikult teatada 7 päeva jooksul 2 alates kohtuotsuse kantselei kaudu teatavaks tegemisest. Kassatsioon tuleb esitada kirjalikult ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik ringkonnakohtu otsusega tutvuda. Süüdistatav ja kannatanu võivad kassatsiooni esitada üksnes advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK: Harju Maakohus otsustas 13.aprilli 2011.a. otsusega tunnistada süüdi N.A KarS § 203 järgi ja karistada teda 1-aastase vangistusega. KarS § 73 lg-te 1, 3 alusel määrata, et 1 aasta vangistust ei pöörata täielikult täitmisele, kui N.A ei pane 3-aastase katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. Esitatud tsiviilhagid rahuldada. Välja mõista N.A-lt kannatanu N. D. kasuks 48 071,92 krooni ehk 3072,36 eurot ja L. V. kasuks 16 200 krooni ehk 1035,37 eurot. N.A mõisteti süüdi selles, et tema, kasutades enda valduses olnud võtit, sisenes XXXXXXX XXXXX XX asuvasse N. D.`le kuuluvasse korterisse nr XX, kus 19.10.2009 kella 01.00 paiku rikkus ja hävitas tahtlikult võõrast vara, s.t süütas põlema köögi põrandal paberid, rämpsu ja kaltsud ning toas kapi piirkonnas riidematerjali. Tekitatud tulekahju tõttu sai korter nr XX erinevaid kahjustusi, s.h said köögi ja toa seinad ning laed tahmakahjustusi ning põrandad tulekahjustusi. Tekitatud tulekahju tõttu said alumise korteri (XXXXXX, XXXXX XX-XX) toa lagi, seinad ja põrand ning toas olnud televiisor ja vaip veekahjustusi. N.A tekitas XXXXXXX XXXXX XX asuva korteri nr XX süütamise ning sellest edasi arenenud tulekahjuga järgmise varalise kahju: 1) XXXXXX, XXXXX XX korteri nr XX omanikule N. D.`le seoses korteri seinte ja lae tahmumisega ja põrandate tulekahjustustega ning tulekahjuga tekitatud kahjustuste likvideerimisega seotud kulusid 3072.XX eurot (48 071.92 krooni) ulatuses ja 2) XXXXXX, XXXXX XX korteri nr XX omanikule L. V.`le põlengu kustutamise käigus tekkinud toa lae, seinte, põranda, vaiba ja televiisori veekahjustuste likvideerimisega seotud kulusid 1035.37 eurot (16 200 krooni) ulatuses. Kokku tekitas N.A oma tegevusega varalise kahju summas 4107.73 eurot (64 271.92 krooni), s.t olulise kahju. APELLATSIOONI SISU JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD: Süüdistatava kaitsja adv. Margus Viira taotleb esitatud apellatsioonis maakohtu otsuse tühistamist ja N.A õigeksmõistmist uue otsusega. 3 Apellatsiooni põhjendused on järgmised: Kaitsja leiab, et vaatlusprotokolli ja ekspertiisiga on tuvastatud vaid põlengu toimumise fakt. Samuti ei tõenda ühel pudelikorkidest süüdistatava DNA leidmine tema süüd kuriteo toimepanemises. Kohtuistungil ja eeluurimisel antud süüdistatava ütluste kohaselt elas ta nimetatud korteris enne põlengu toimumist ning osad temale kuuluvad asjad, sealhulgas ka pudelid grillimisvedelikuga jäid nimetatud korterisse. Seega võis süüdistatava DNA ühele pudelikorkidest jääda korteris varasemalt elatud ajast ja pudeli soetamisperioodist. Tunnistaja N. Š. on andnud ütlusi selle kohta, et süüdistataval olid nende kooselu ajal grillimistarbed. Lisaks süüdistatava DNA-le tuvastas ekspertiis ka mitme seni kindlakstegemata isiku DNA-d sündmuskohalt võetud pudelikorkidelt. Eeltooduga seoses ei saa nimetatud ekspertiisiakt olla N.A süüd kinnitavaks tõendiks. Tunnistaja N. Š. kinnitas kohtuistungil, et ka temal olid XXXXXXX XXXXX XX-XX korteri võtmed ning ta ei tea, mis nendest on saanud. Kohus tegi järelduse, et tunnistaja ega keegi kolmas isik ei kasutanud N. Š. kuulunud võtmeid. Kohtu järeldusega ei saa nõustuda. Millegagi ei ole välistatud, et tunnistaja ise või keegi kolmas isik ei oleks võinud nimetatud korteri võtmeid kasutada või korteris käia. Seega ei olnud sissepääsu võimalus korterisse aadressil XXXXXX XXXXX XX-XX ainult süüdistataval. Tunnistajate E. V., M. D.,L. V. ja T. J. ütlused ei kinnita millegagi N.A süüd kuriteo toimepanemises. Tunnistaja O. P. ja süüdistatav andsid kohtus ütlusi selle kohta, et korterisse, kus põleng toimus võis siseneda ka võtmeid kasutamata, ust uksepiida juurest väljapoole rõhudes. Kohus leidis, et nimetatud asjaolu ei leidnud tuvastamist teiste tõenditega, viidates tunnistaja M. L. ütlustele, et ukse avamiseks kasutasid päästetöötajad kangi. Samas tunnistaja M. L. ise ust ei avanud ega uurinud enne korterisse sisenemist ukse seisundit lähemalt, et kinnitada asjaolu, kas ust oli võimalik avada ka seda täielikult lõhkumata. Tunnistaja V. L. ei andnud kohtus ütlusi selle kohta, et ta oleks püüdnud avada XXXXXXX XXXXX XX-XX korteri ust. Kohtu eelnevate tõendite uurimise pinnalt tehtud järeldus, et ainult süüdistataval oli põlenud korterisse sissepääsu võimalus on meelevaldne ega võta arvesse kõiki asjaolusid. Ei saa nõustuda kohtu järeldusega, et korteri kui võõra vara hävitamise ja rikkumise motiiv oli üksnes süüdistataval. N.A kohtuistungil antud ütlustest selgub, et ta oli konfliktis naaber T.J., kes esitas tema peale mitmeid alusetuid kaebusi politseile ning millised politseipoolse kontrollimise järel kui põhjendamatud tagasi lükati. Arvestades ka tunnistaja P. ütlusi võimalusest korterisse pääsemiseks, saab asuda seisukohale, et T.J. oli motiiv ja võimalus oma tegevusega N.A-le kahju tekitada. Kohus ei ole andnud objektiivset hinnangut süüdistatava tervislikule seisundile ja selle seonduvusele kuriteo toimepanemisega. N.A poolt karkude kasutamist 18.10.2009.a. s.o. vahetult enne põlengu toimumist kinnitas tunnistaja M. D.. Karkude kasutamine ei võimalda isikul liikuda vabalt, samuti on piiratud käimise kiirus ning nende 4 kasutamine tekitaks majasiseselt täiendavat müra, millised asjaolud on kogumis takistuseks kuriteo toimepanemisele. Tervikuna on kõik kohtu poolt uuritud tõendid N.A vastu kaudsed ning kohtu poolt on tuvastamist leidnud mitte N.A süü kuriteo toimepanemises, vaid võimalus kuritegu toime panna. Kaitsja leiab, et N.A-le esitatud süüdistus KarS § 203 järgi kvalifitseeritavas kuriteos ei ole tõendamist leidnud. Süüdistatav N.A loetleb esitatud apellatsioonis 9 punkti, mida ei ole tema süüdimõistmisel arvestatud kohtu poolt. Nendeks on järgmised asjaolud. - Ei ole uuritud XXXXXXXX XX maja turvakaamera videot - Oktoobris 2009 telefoni nr. XXX XX XXX XXX kõneeristust - Ei ole kuulatud tunnistajana üle I. G. - Ei ole üle kuulatud tunnistajana O. Š. - Ei ole üle kuulatud tunnistajana J. M. - Seoses vasaku jala operatsiooniga 13.10.2009.a. ei olnud tal võimalik seda kuritegu toime panna - DNA ekspertiis ei ole korrektne, seoses kõrge temperatuuriga oli DNA struktuur hävitaud ja katki - Ta oli oktoobris 2009.a. stressis ja unustas võtmed 18.10 2009..a kella 20.00 ajal korterisse XXXXX X XX-XX korterisse ja uks lukustus ilma võtmeta. - Tunnistaja J. tegi palju kaebusi XXXXXX politseile ja linnavalitsusele, et tema, s.o. süüdistatav tekitab temale , s.o. J. probleeme, politsei mingeid rikkumisi ei leidnud ja arvab, et just J. oli motiiv ja võimalus süütamine korraldada. Apellatsioonikohtu istungil toetasid süüdistatav ja kaitsja esitatud apellatsioone, prokurör vaidles neile vastu. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT: Kohtukolleegium, kuulanud ära menetlusosalised, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega ja esitatud apellatsioonide väidetega leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle tühistamiseks puudub alus. Kohtukolleegium leiab, et apellatsioonides esitatud väited ei anna alust maakohtu seisukohtade ümberhindamiseks, kuna nad ei lükka ümber maakohtu otsuses esitatud enam kui veenvaid põhjendusi. Seejuures osundab kriminaalkolleegium ühele järgnevale tõendite hindamise põhinõudele, mis on kinnistunud kohtupraktikas: kui erinevad kohtud hindavad tõendeid nii erinevalt, et ühel juhul mõistetakse nende tõendite alusel süüdistatav talle inkrimineeritud kuriteos süüdi ja teisel juhul nende samade tõendite alusel õigeks (või vastupidi), peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel 5 tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust ja mis viisid kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega (vt nt RKKKo 3-1-1-77-05). Kriminaalkolleegiumi hinnangul ei ole sellised vead maakohtu otsuses aga tuvastatavad. Asetades erinevatest tõenditest tulenevad andmed omavahelisse konteksti, on maakohus oma seisukoha kujunemise ja lõppjäreldusele tulemise käigus analüüsinud süüdistatava käitumisakte ja põhjendatult teinud järelduse, et ka need kinnitavad süüdistuse versiooni toimunust. Sellise maakohtu põhjaliku tõendite analüüsi kaudu on kohtuotsuse lugejale antud tervikpilt süüdistava kuritegeliku kavatsuse kulgemisest ja realiseerumisest läbi ajalise telje. Kohtuotsusest on üheselt väljaloetav, et maakohus on käsitlenud kohtuotsuses kõiki süüdistatava poolt esitatud väiteid ja selgitusi ühe või teise süüdistuses esitatud asjaolu osas ning põhjendatult lugenud need mitteusutavateks. Maakohus on tõenditele kogumis hinnangu andmisel muuhulgas lähtunud kohtupraktikas kinnistunud nn välistamismeetodist ning veenvalt selgitanud, miks on ainumõeldav, et konkreetse süütamise toimepanijaks oli just N.A ning mitte keegi teine kolmas, kriminaalmenetluses tegelikult tuvastamata jäänud isik. Kohtukolleegium nõustub täielikult maakohtu seisukohaga, et süüdistatava poolt esitatud selgitused ei ole kas usutavad või on ümber lükatud teiste kriminaalasjas kogutud tõenditega. Otsustamaks süüdistatava süüküsimuse üle, on maakohus tuvastanud süüdistatavale inkrimineeritud kuriteo tehiolud, põhjendanud tema käitumisele antud juriidilist hinnangut ja omapoolset tõendite eelistust. Kohtukolleegium leiab, et maakohtu otsuses esitatud põhjendustega on apellatsioonides esitatud väited juba ümber lükatud ning kuna kohtukolleegium nõustub täielikult maakohtu otsuses esitatud põhjenduste ja järeldustega, ei ole apellantide väidete teistkordne ümberlükkamine käesolevas otsuses vajalik. Veel peab kohtukolleegium vajalikuks selgitada tulenevalt kaitsja apellatsioonis väidetuga, et Põhiseaduse § 22 lg-st 2 tulenev ja ka KrMS § 7 lg-s 3 sätestatud nn põhimõttest ei tulene mingil määral, et isikut süüstavaid järeldusi saaks teha üksnes otseste tõendite pinnalt ja et süü tuvastamisel ei tohiks tugineda kaudsetele tõenditele. See tähendab, et otseste tõendite puudumine iseenesest ja vahetult ei tähenda veel kahtluste olemasolu, mida tuleks tõlgendada süüdistatava kasuks. Täiesti loomulik on see, et otseste tõendite puudumisel püütakse otsida ja leida isiku süüd kinnitada võivaid kaudseid tõendeid ja . Alles tõendamisprotsessi lõppetapil - siis, kui tulemina pole õnnestunud kõrvaldada kahtlusi süüdistatava või menetlusaluse isiku süüs, tuleb pöörduda põhimõtte poole. Eeltoodust tuleneb aga seegi, et põhimõte pole sedavõrd tõendamis-, kuivõrd ; kui kohus ei ole tõenditele üldhinnangu andmise tulemil täielikult veendunud süüdistatava süüs, tuleb isik õigeks mõista, mitte aga langetada otsust isiku kahjuks. Kriminaalkolleegiumi hinnangul ei ole käesolevas kriminaalasjas selle põhimõtte vastu eksitud. Ka peab kohtukolleegium vajalikuks viidata Riigikohtu otsuses 3-1-1-38-11 esitatud Riigikohtu selgitusele küsimuses, mis puudutab kohtuotsuse rajamist ainuüksi kaudsetele tõenditele. Nimelt on Riigikohus märkinud, et arvestades kuriteo tehiolusid ei ole asjakohane menetlejale ette heita seda, et kuriteosündmuse tõendamine on osutunud teatud kuriteosündmuse asjaolude puhul võimalikuks vaid kaudsete tõendite 6 abil, kuivõrd see, kas konkreetse kuriteosündmuse asjaolud jäädvustuvad otseste või kaudsete tõenditena, ei sõltu alati menetleja tahtest. Süüdistatava apellatsioonis esitatud asjaolud ei anna samuti alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Turvakaamera salvestise osas ja kõneeristuse osas on maakohtu istungil seisukoht võetud. Tunnistajate ülekuulamist ei ole süüdistatav taotlenud. Maakohus on otsuses ümber lükanud süüdistatav väite, et tal ei olnud võimalik seoses jalaoperatsiooniga liikuda. DNA ekspertiis on teostatud vormikohaselt ning selle tõendina mittearvestamiseks puuduvad alused. Väide, et võtmed jäid eelmisel päeval korterisse on esmakordne. Maakohtu istungil selgitas süüdistatav, et võtmed olid postkastis ja ta oli ka enne selleks, et korterisse siseneda võtnud neid sealt ja kasutanud. Usutav ei ole ka väide, et tunnistaja J., kes oli üle 80 aasta vana, paneb põlema enda all asuva korteri ja ohustab sellega enda korterit. Maakohus on põhjendanud ka N.A-le mõistetud karistust k.a. seda, miks ei ole võimalik karistada teda rahalise karistusega ja milliseid asjaolusid kohus arvestab karistuse pikkuse küsimuse otsustamisel. Vangistus on mõistetud tingimisi ja seda seaduses ettenähtud kergema sätte kohaldamisel e. ilma konkrollnõuete ja käitumiskontrolli kehtestamiseta. Kohtukolleegium ei ole tuvstanud asjaolusid, mis annaks aluse kergendada mõisteud karistust. Kuna kohtukolleegium ei ole tuvastanud ühtegi KrMS prg. 338 ettenähtud kohtuotsuse tühistamise alustest, siis juhindudes KrMS prg.337 lg 1 p.1 , prg. 344-345 lg 1 , 2 jätab kohtukolleegium Harju Maakohtu otsuse 13.aprillist 2011.a. N.A suhtes muutmata. Julia Katškovskaja Meelika Aava Ivi Kesküla