4-11-1601/14

4-11-1601 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

1. oktoober 2011, Tallinn Väärteoasja number 4-11-1601 Kohtukoosseis eesistuja Malle Preimer, liikmed Meelika Aava ja Urmas Reinola Kohtuistungi sekretär Kea Lemming Väärteoasi V.Z-i (V.Z) väärteoasi liiklusseaduse (LS) § 74 järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 18.05.
2. a otsus Kaebuse esitaja V.Z (ik: xxx), Viru Vanglas) Istungil osalenud isikud V.Z ja tema kaitsja adv Risto Käbi 19 lg 2 kannab kriminaalkaristust RESOLUTSIOON
3. Harju Maakohtu 18.05.
4. a otsus V.Z-i (V.Z) väärteoasjas nr 4-11-1601 jätta muutmata.
5. V.Z-i apellatsioon jätta rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsus on ringkonnakohtu kantseleis kättesaadav alates 04.10.2011.a. Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsiooni Riigikohtule 30 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtu kaudu. Kassatsiooni esitamise soovist tuleb Tallinna Ringkonnakohtule kirjalikult teatada 7 päeva jooksul. Kassatsiooni esitamise õigus on menetlusaluse isiku advokaadist kaitsjal, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
6. V.Z-ile on Põhja Prefektuuri Ida politseijaoskonna poolt koostatud väärteoprotokoll nr AB1218160 selle kohta, et V.Z 03.04.
7. a kella 12.10 ajal Tallinnas Paasiku 4 maja juures juhtis mootorsõidukit Opel Vectra reg märgiga 847 TLP juhile keelatud seisundis, kui ühes liitris väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus 0,53+-0,05 mg (0,48mg/l). Väärteoprotokolli 1 kohaselt rikkus V.Z sellise teoga LS § 20 lg 4 ja LE § 76 p 3 nõudeid ja pani sellega toime LS § 7419 lg 2 järgi kvalifitseeritava väärteo. Leides, et V.Z-i tuleb karistada arestiga, saatis kohtuväline menetleja väärteoasja Harju Maakohtule arutamiseks. Maakohtu otsus ja selle põhjendused
8. Harju Maakohus mõistis 18.05.
9. a otsusega V.Z-i süüdi LS § 74 19 lg 2 järgi ja karistas teda 15 päeva pikkuse arestiga, kohustades V.Z-i aresti kandmisele asuma pärast kriminaalasjas mõistetud vangistuse ärakandmist. LS § 7419 lg 3 p 1 alusel võttis kohus lisakaristusena V.Z-ilt ära sõiduki juhtimise õiguse 7 kuuks. Kohtuotsuse motiivides märkis maakohus järgmist. V.Z-i poolt 03.04.
10. a kell 12.30 väljahingatavas õhus alkoholi olemasolu tõendab indikaatorvahendi kasutamise protokoll, mille kohaselt näitas indikaatorvahend 0,50 mg/l. Lisaks esinesid protokolli kohaselt tal ka muud joobele viitavad tunnused nagu segane kõne, häired aja-, isiku- ja kohatajus ning tugev alkoholilõhn suust. Ka tõendusliku alkomeetri kasutamise protokolli kohaselt oli V.Z-i väljahingatavas õhus alkoholi sisaldus 0,53 mg/l. Arvestades laiendmääramatust, jääb mõõtetulemuseks 0,48mg/l kohta. Mootorsõiduki juhtimist juhile keelatud seisundis, kus juhi poolt väljahingatav õhk sisaldas alkoholi, menetlusalune isik ei vaidlustanud, kirjutades väärteoprotokolli „olen nõus“. Seega on indikaatorvahendi kasutamise protokolliga, tõendusliku alkomeetri kasutamise protokolliga ja menetlusaluse isiku ütlustega tõendatud V.Z-i poolt
11. aprillil
12. a mootorsõiduki juhtimine juhile keelatud seisundis Tallinnas Paasiku tänaval maja nr 4 juures. Väärtegu on kvalifitseeritud õigesti LS § 7419 lg 2 järgi. Karistuse mõistmisel arvestas kohus muuhulgas seda, et V.Z pani toime ühe ohtlikuma liiklusalase väärteo, karistusregistri kohaselt on V.Z-i järjepidevalt karistatud kriminaalkorras mootorsõiduki juhtimise eest alkoholijoobes. Ka praegu kannab ta karistust KarS § 424 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemise eest. Varasemad kriminaalkaristused vangistuste näol ei ole talle absoluutselt mõju avaldanud, mistõttu ei ole mõeldav karistusena rahatrahv kui kergemaliigiline karistus ja teda tuleb karistada arestiga. Samuti on põhjendatud lisakaristuse kohaldamine LS § 7419 lg 3 p 2 sanktsioonis ettenähtud keskmises määras – seitsmeks kuuks. LS § 7419 lg 3 p 2 näeb ette mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmise kolmest kuust kuni ühe aastani, kui isikut on varem käesolevas paragrahvis sätestatud süüteo eest karistatud. Kuigi V.Z puuduvad kehtivad karistused LS § 7419 sätestatud väärtegude toimepanemise eest, on teda korduvalt karistatud kriminaalkorras mootorsõiduki juhtimise eest joobeseisundis. Kohus leiab, et kuna KarS § 424 ja LS § 7419 süütegude objektiivne külg on sarnane, vahe on üksnes väljahingatavas õhus alkoholisisalduse koguses, võib lisakaristuse kohaldamisel siiski juhinduda LS § 7419 lõike 3 punktist
13. Apellatsioon ja selle põhjendused
14. Harju Maakohtu 18.05.
15. a otsuse peale esitas apellatsiooni menetlusalune isik V.Z, kes taotleb maakohtu otsuse tühistamist täies ulatuses ning väärteoasja saatmist uueks menetlemiseks, et uurimispõhimõtete järgi saada täpne pilt asjaoludest, mis Harju Maakohtu istungil jäi tuvastamata. Samuti taotleb apellant kutsuda kohtuistungile politseiametnik, kes koostas 03.04.
16. a väärteoprotokolli AB 1218160; tõendusmaterjale selle kohta, et V.Z juhtis autot ning teda peatas politseiametnik; väärteoprotokolli AB 1218160 osalist tühistamist, s.o V.Z-i alkoholijoobes auto juhtimise osas. Samuti taotleb apellant väärteoprotokolli AB 1218160 tühistamist ning tema allkirja annuleerimist protokollist põhjusel, et oli valesti informeeritud allkirja kirjutamisest ning mis oli võetud alkoholijoobes isikult. 2 Apellant märgib, et ta ei sõitnud autoga, st teda ei peatanud politseiametnik, vaid 03.04.
17. a kell 11.50 seisis (väljalülitatud automootoriga ja autol ei olnud ees isegi süütevõtit) autoparklas „Grossi“ toidupoe juures, mis asub Tallinnas Paasiku tänaval, aga mitte Paasiku tn 4, nagu on esitatud protokollis. Apellandi väitel ei nõustu ta väärteoprotokolliga AB 1218160 järgmistel põhjustel. Vastavalt politseiseadusele ja haldusmenetluse seaduse § 20 lg 1 kohaselt on juriidiline keel eesti keel, temaga vesteldi aga vene keeles. Keegi ei seletanud talle HMS § 36 lg 1 kohaselt tema õigusi, väärteoprotokollis on kirjutatud, et ta ei soovi kaitsjat ega soovi osa võtta menetlusest, kuigi ta soovis kaitsjat ja soovis osa võtta menetlusest. Protokolli on võetud tema allkiri seadusevastaselt, kuna, see on allkirjastatud alkoholijoobes, st vastuolus HMS § 12 sätetega. Politseiseaduse kohaselt (V osa) pidanuksid politseinikud teda toimetama kainenema ja alles pärast tema kainenemist tutvustama teda protokolliga ning nõudma protokolli sisuga nõusoleku allkirja (eesti keeles, aga mitte vene keeles). Protokolli on kirjutatud sündmuskohaks Paasiku tn 4, mis aga on maja, kus ta üürib korterit. Auto, milles tema viibis, seisis aga „Grossi“ toidupoe autoparklas, mis on 400 meetrit eemal Paasiku 4 majast. Protokollis on kirjutatud väärteo kvalifikatsiooniks liiklusseaduse § 7419 lg 2, mis on väär, kuna tema ei sõitnud, auto seisis autoparklas. See, et politseiametnik teda varasemalt nägi, ei anna alust niisuguseks kvalifikatsiooniks. Sellest, et ta tarvitas enne rooli istumist alkoholi, ei ole mingisugust tõendusmaterjali ja niisugune väide on paljasõnaline. V.Z märgib, et ta tarvitas lonksu „Rahva viina“ autos, kui ta seisis juba autoparklas, ning see ei ole seadusega keelatud, kui ainult võib olla, et tarvitas alkoholi avalikus kohas. Ja seegi mitte õues vaid autos, millel oli mootor välja lülitatud ning võtmedki süütelukust eest ära võetud. Apellant toob ära omapoolse kirjelduse toimunust ja leiab, et politseiametnik oma käitumisega (üleolev suhtumine ja kõrgendatud hääletoon; teda alkomeetrisse puhuma sundimine ilma talle eelnevalt õigusi selgitamata; viinud teda politseiautosse ja küsinud dokumente, mis olid tal oma autosse jäänud, läks politseiametnik ilma tema loata tema autosse tema dokumente otsima; pärast toiminguid teda minema viies ei vastanud politseiametnik tema küsimusele, et kuhu ja milleks), kusjuures ametnik algselt ennast ei tutvustanud, rikkus avaliku teenistuse seaduse § 59 lg 1, avaliku teenistuse eetikakoodeksi p 13 ja 17, politseiseaduse V osa ja HMS sätteid. Politseijaoskonnas paluti teda uuesti puhuda alkomeetrisse, mis vist samuti näitas joovet, ning toimetati kambrisse. Alles 04.04.
18. a tutvustati teda vahistamisotsusest, mille ta 04.04.
19. a allkirjastas, ja kus samamoodi oli ilma temata vastatud „kaitsjat ei soovi“ ja „kodustele teavitada ei soovi“. Sellest kirjutas ta kaebuse Vikerlase tn politseiosakonna juhataja nimele. Kaebuses oli ka märgitud kambritingimusi, mis ei vasta vahistatute suhtes ehk vangistusseaduse kohaselt. Alles 05.04.
20. a hommikul teda etapeeriti Rahumäe arestimajja, kus teda kutsus välja arestimaja juhataja ja näitas millegi pärast „kaebust“, mis oli kirjutatud Lasnamäe Vikerlase tn politseijaoskonna juhataja nimele. Kõik see on kontrollitav, isegi politseijaoskonnas rikuti seadusi. V.Z märgib, et juba algselt teavitas ta Viru Vanglast Harju Maakohut, et soovib kohtuistungist osa võtta, kuna rikuti tema õigusi. Hiljem teavitas ta kohut, et ta ei saa istungist osa võtta mõjuva põhjuse tõttu ning lubas kohtul ise otsust teha ilma temata – lootes, et tema teavituse tõttu kohtule tema õiguste rikkumisest peatab kohtunik kohtuistungi ja määrab uue kohtuistungi kuupäeva. Samuti teavitas ta kohut, et kui peaks ikkagi toimuma istung, siis alkoholi tarvitamise eest avalikus kohas ei tehtaks ranget karistust, kuna ta töötab järelhaagisega auto juhina, kus palgad on tugevasti langenud ning tema abikaasal on sündimas 20.06.
21. a poeg. Harju Maakohtule saadetud avalduses, kus ta põhjendas, miks ta ei saa kohtuistungist osa võtta, avaldas ta kahetsust alkoholi näidust avalikus kohas, nagu seda palus allkirjastada politseiametnik, aga mitte mootorsõiduki juhtimisest alkoholijoobes Põhjus on ka selles, et protokoll on koostatud ebaseaduslikult ja talle ei antud võimalust tõestada oma süütust, ei pakutud kaitsjat, ning ametnik oli koostanud väärteoprotokolli oma arvamuse sisetundest, millele ei ole ühtegi tõendusmaterjali, et varasemast kohtumisest temaga oli tal alkoholijoove. Sellest tegi politseiametnik järelduse, et ta sõitis parklasse (kus ta juba seisis, st auto 3 oli pargitud) alkoholijoobes, st politseinik ei peatanud teda. Seaduse ees võib niisugust sisetunnet nimetada paljasõnaliseks. Apellant märgib, et politseiametnik ei olnud tema suhtes erapooletu. Põhjuseks kohtuotsuse tühistamisele on ka see, et istungist võttis osa Põhja Prefektuuri Korrakaitsebüroo liiklusmenetlustalituse esindaja, kelle suhtes apellandil samuti usaldust eriti ei ole, kuna ta kaldub kaitsma oma ameti esindajaid, mis on ebavõrdne apellandi suhtes, kuna tema huvisid ei kaitsnud keegi. Samas on ta niigi karistatud Viru Maakohtu poolt 15.04.
22. a kriminaalasjas nr 1-11-4815 ning karistusaeg on pikk. V.Z märgib, et maakohtu otsuse põhjendustes märgitakse, et protokolli kohaselt tal esinesid ka muud joobele viitavad tunnused nagu segane jutt jne. Apellandi väitel aga niisugust kirjeldust väärteoprotokollis ei ole. Samuti ka muid dokumente, mis sellele viitaksid, ei ole temale keegi allkirjastada andnud ega edastanud. Samuti vaidlustab apellant maakohtu otsust temale mõistetud karistuse osas, märkides, et ehkki Harju Maakohtu kohtunik oli teadlik, et ta kannab käesoleval ajal temale KarS § 424 alusel mõistetud 1 aasta 7 kuu ja 5 päeva pikkust vangistust, mis ei ole lühike aeg, lisas kohtunik sellele juurde 15 päeva. Apellant väljendab arusaamatust, et kas tõesti kohtunik ei oleks saanud lõpetada väärteomenetlust, kuna ka see oleks rahuldanud avalikkust, arvestades tema karistusaja pikkust. Samuti avaldab V.Z arusaamatust, kas tõesti 15 päeva aresti teeb teda targemaks või see on kasulik ühiskonnale ja tema perele, kuhu on sündimas poeg ja kus on alaealine tütar, ning riigile, kes maksab tema eest 15 päeva jooksul 600 eurot. V.Z märgib, et ta ei sõitnud autoga purjuspäi ja Harju Maakohus ei ole arvestanud reaalseid asjaolusid. Samas ei võtnud Viru Maakohus temalt ära juhtimisõigust, kuna ta teenib sellega elatist oma perele ega saa jääda vabanedes seega ilma tööta. Harju Maakohus aga võttis temalt juhtimisõiguse ära 7 kuuks, mis on väär isegi juhul, kui ta oleks purjuspäi autoga sõitnud, kuivõrd kriminaalasjas ei ole temalt juhtimisõigust karistuseks ära võetud, kuid antud juhul, väärteoasjas, seda tehti. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT Kohtukolleegium, tutvunud väärteoasja materjalide ja apellatsiooniga, kuulanud ära menetlusaluse isiku ja tema kaitsja, leiab, et maakohtu otsus on põhjendatud ja seaduslik, apellatsiooni väited selle tühistamiseks alust ei anna. Maakohtu otsus tugineb objektiivsetele dokumentaalsetele tõenditele. Esmalt märgib kohtukolleegium, et apellatsioonis esitatud viited haldusmenetluse seaduse sätetele on eksitavad. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 2 lg 2 kohaselt ei ole väärteomenetlus haldusmenetlus HMS tähenduses. Väärteomenetluses lähtutakse väärteomenetluse seadustikust. Maakohus, arutanud vaidlustatud väärteoasja menetlusaluse isiku V.Z-i osavõtuta, ei ole läinud seadusega vastuollu, kuivõrd kohtuistungi toimumisest on V.Z-i teavitatud ning ta on kirjalikult teatanud soovist, et kohtuistung viidaks läbi ilma tema osavõtuta /tl 26/. Maakohus, tutvunud väärteoasja materjalidega, leidis põhjendatult, et dokumentaalsed tõendid on asja lahendamiseks piisavad ning tegi otsuse menetlusalust isikut kuulamata. Mis puudutab V.Z-i väidet, et väärteoprotokolli on võetud tema allkiri seadusevastaselt, talle ei selgitatud tema õigusi, talle ei tutvustatud protokolli, siis kohtukolleegium osundab, et väärteoprotokolli koopia menetlusosalisele kättetoimetamist reguleerib V™S § 70, mille sätete alusel on väärteoprotokolli koopia V.Z-ile ka kätte antud /tl 3/. Nii väärteoprotokolli kättesaamist kui ka temale V™S §-s 19 ettenähtud õiguste tutvustamist on V.Z kinnitanud oma allkirjaga. Ka protokolli sisuga on V.Z nõustunud. Kohtukolleegium ei pea 4 tõsiseltvõetavaks kogu menetluse vaidlustamist, oma allkirjadest loobumist apellatsioonis ning viitab siinjuures Riigikohtu otsusele nr 3-1-1-6-07, milles on Riigikohtu kriminaalkolleegium asunud seisukohale, et üldjuhul tuleb õiguste- ja kohustuste selgitamine kui faktiline asjaolu lõppkokkuvõttes lugeda tuvastatuks menetlusaluse isiku allkirjaga. On piisavalt mõistlik alus eeldada, et täiskasvanud inimene on teadlik enda allkirja tähendusest ega toimi allkirja andes kergemeelses lootuses seda igal enesele sobival hetkel tagasi võtta. Muuhulgas märgib apellant, et maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt esinesid tal protokollist nähtuvalt ka muud joobele viitavad tunnused nagu segane jutt jne. Apellandi väitel aga niisugust kirjeldust väärteoprotokollis ei ole. Samuti ei ole ka muid dokumente, mis sellele viitaksid, talle ei ole keegi neid allkirjastada andnud ega edastanud. Kohtukolleegium märgib, et maakohtu otsuses on sõnaselgelt viidatud indikaatorvahendi kasutamise protokollile, mitte väärteoprotokollile. Indikaatorvahendi kasutamise protokollile (tl 8) on V.Z kontrollile allutatud isikuna ka alla kirjutanud (tl 8 pöördel). V.Z-ile mõistetud karistuse tühistamiseks puudub samuti igasugune alus. Maakohus on tema suhtes aresti kohaldamist igati põhjendanud, kohtukolleegium nõustub nende põhjendustega. Rõhutada tuleb, et V.Z-i on ainuüksi KarS § 424 järgi karistatud kuuel korral, käesoleval ajal kannab karistust viimase, 15.04.2011.a kohtuotsuse järgi, millest nähtuvalt juhtis 08.12.2010.a mootorsõidukit joobnud olekus. Seega ei ole V.Z varasematest karistustest mingeid järeldusi teinud, vastupidi, ta paneb järjepidevalt toime uusi analoogilisi õigusrikkumisi. V.Z-i arusaam, nagu oleks maakohtul olnud võimalus ja tulnud talle käesolevas asjas mõistetud arest kaetuks lugeda tema poolt praegu kantava vangistusega, on ekslik. Arest ja vangistus on eriliigilised karistused, arest on väärteo toimepanemise eest mõistetav karistus, vangistus mõistetakse üksnes kuriteo toimepanemise eest nende liitmist või kaetuks lugemist seadus ette ei näe. Maakohus on põhjendatult kohaldanud V.Z-ile lisakaristust ja võtnud temalt 7 kuuks ära sõiduki juhtimise õiguse. Kohtukolleegium osundab, et ka Riigikohus on korduvalt väljendanud seisukohta, et isikult, kes korduvalt juhib mootorsõidukit alkoholijoobes, tuleb juhtimisõigus ära võtta. Asjaolu, et V.Z soovib töötada autojuhina, ei ole arvestatav, kuivõrd apellant on oma töötamisvõimalustest teadlik olnud ning teadlikult pannud ennast ka olukorda, kus õigusrikkumiste tõttu on autojuhina töötamine võimatu. Ka ei oma käesolevas väärteoasjas tähendust V.Z-i poolt kohtule esitatud väärteootsus, millega teda on karistatud pärast käesoleva otsuse tegemist samuti mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega. Ülaltoodust lähtudes ja juhindudes V™S § 147 lg 1 p 1 jätab ringkonnakohus Harju Maakohtu 18.05.2011.a otsuse muutmata ja apellatsiooni rahuldamata. Malle Preimer Meelika Aava Urmas Reinola 5