4-12-949 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 12. aprill 2012 a Tallinn Väärteoasja number 4-12-949 (2317,12,000801) Kohtunik Märt Toming Väärteoasi D.V ka

§ 227

lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 3 kuuks. Kohtuvälise menetleja esindaja: Enel Reegat Manetlusest osa võtnud isikud Kaebuse esitaja: D.V, ik: XXX, elukoht: XXX RESOLUTSIOON 1. Jätta D.V kaebus Põhja Prefektuuri Korrakaitsebüroo liiklusmenetlustalituse juhtivspetsialisti Aivar Hirs 14.02.2012 otsusele nr 2317,12,000801 D.

§ 227

lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 3 kuuks rahuldamata. 2. Tühistada Põhja Prefektuuri Korrakaitsebüroo liiklusmenetlustalituse juhtivspetsialisti Aivar Hirs 14.02.2012 otsus nr 2317,12,000801 D.

§ 227

lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 3 kuuks määratud karistuse määra osas.

1. Teha uus otsus, kergendades määratud karistust ning mõista D.V-le LS § 227 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest karistuseks mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmine 2 (kaks) kuuks.
2. Mõistetud põhikaristuse, so mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmise 2 kuuline tähtaeg algab kohtuotsuse jõustumisest ning lõpeb 2 kuulise tähtaja möödumisel.
3. Vastavalt LS § 127 sätetele tuleb pärast otsuse jõustumist viie tööpäeva jooksul juhiluba loovutada Maanteeametile. Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võib menetlusaluse isiku advokaadist kaitsja, kohtuväline menetleja või tema advokaadist esindaja esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse 1 kuulutamisest või otsuse kohtus tutvumiseks kättesaadavuse päevast. Kassatsiooniõiguse soovist tuleb 7 päeva jooksul kirjalikult teatada Harju Maakohtule alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kohtuotsus on Harju Maakohtu Liivalaia kohtumaja kantseleis Liivalaia 24 tutvumiseks kättesaadav alates 12.04.
4. Kassatsiooniõiguse soovist 7 päevase teatamistähtaja jooksul teatamise korral on kassatsioonkaebuse esitamise viimane tähtaeg 14.05.
5. Kui kassatsioonkaebuse esitamisest teatamise järgselt kassatsioonkaebust ei esitata, jõustub kohtuotsus 15.05.
6. Kui kassatsiooniõiguse soovist 7 päeva jooksul ei teatata, jõustub kohtuotsus 20.04.
7. Kaebuse läbivaatamisel kohus tuvastas: Põhja Prefektuuri Korrakaitsebüroo liiklusmenetlustalituse juhtivspetsialisti Aivar Hirs 14.02.2012 otsusega nr 2317,12,000801 karistati D.V LS § 227 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 3 kuuks selles, et menetlusalune isik 22.01.2012 kell 11.15 Vabaduse pst 179g juures Nõmme linnaosas Tallinnas juhtis mootorsõidukit asulasisesel teel kiirusega 75 +/- 3 km/h, millega ületas lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 22 km/h, lubatud sõidukiirus antud teelõigul on 50 km/h. Taolise käitumisega rikkus menetlusalune isik LS § 15 lg 1 p 2 nõudeid, pannes toime LS § 227 lg 2 ettenähtud väärteo. Otsusele esitas menetlusalune isik kaebuse, milles märkis, et liiklus oli hõre ja kaebuse esitaja ei pannud rikkumisega ohtu ei enda ega teiste liiklejate elu ja tervist. Rikkumine jäi väärteo alumisse piiri. Juhtimisõiguse äravõtmine halvab kaebuse esitaja igapäevast elu ning piirab võimalust teenida oma kohtutuste täitmiseks ja pere ülalpidamiseks rahalisi vahendeid. Kaebuse esitajal lasub kohustus tema ülalpidamisel olevaid lapsi koolist ära tuua ja toimetada huvialaringidesse. Kaebuse esitaja igapäevaste tööülesannete hulka kuulub objektidel metallkonstruktsioonide paigaldustööde juhtimine ja kontrollimine ja objektid asuvad erinevates paikades. Ja hädavajalik on juhtimisõiguse olemasolu. Seetõttu taotleb kaebuse esitaja juhtimisõiguse äravõtmise asendamist rahatrahviga. Kohtuistungil jäi kaebuse esitaja esitatud kaebuse juurde ja selgitas, et lapsed elavad tema juures, mille kohta esitab väljavõtte rahvastikuregistrist, mistõttu peab ta lapsi igapäevaselt sõidutama. Peale selle esitab töölepingu, millest nähtub töö iseloom. Väärteo toimepanemise kohta selgitas, et tegemist ei olnud tahtliku teoga, vaid pigem hajameelsusega. Nüüdsest kasutab püsikiirusehoidjat, et vältida kiiruse ületamisi. Ka varasem töökoht oli seotud sõiduki juhtimisega. Kohtuväline menetleja asus seisukohale, et kaebuse esitaja on otsuses märgitud väärteo toime pannud. Otsuse kohaselt on kaebuse esitajat korduvalt karistatud liiklusalaste väärtegude toimepanemise eest ning seitsmel juhul on tegemist olnud samalaadsete väärtegudega. Kaebuse esitajat on korduvalt karistatud, mistõttu on ta teadlik, et sellise väärteo toimepanemise eest võib karistada juhtimisõiguse äravõtmisega. Kaebuse esitaja lapsed käivad huvialaringides juba viimased kolm aastat ning nii eelmine kui praegune töökoht on seotud sõiduki juhtimise vajadusega. Eelnenud trahvid on tasutud, kuid sellele vaatamata jätkab menetlusalune isik väärtegude toimepanemist. Seega on trahv kui karistusliik ennast ammendanud. Seetõttu on juhtimisõiguse äravõtmine karistusena põhjendatud. Kui kohus peab vajalikuks karistust kergendada, siis peab kohtuväline menetleja võimalikuks karistuse kergendamist vaid ühe kuu võrra. Kohus, kuulanud ära kaebuse esitaja selgitused, kohtuvälise menetleja arvamuse, tutvunud kaebuse esitaja esitatud dokumentide ja väärteoasja materjalidega, asub alljärgnevatele seisukohtadele. 2 LS § 227 lg 2 näeb ette mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest 21-40 kilomeetrit tunnis karistusena rahatrahvi kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse ära võtmise kuni kuue kuuni ning lõike 5 p 1 kohaselt võib kohaldada ka lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmist ühest kuust kuni kolme kuuni. Kohtuvälise menetleja otsusega karistati D.V LS 227 lg 2 järgi põhikaristusena juhtimisõiguse äravõtmisega 3 kuuks, so ettenähtud sanktsiooni keskmises määras. Vastavalt KarS § 56 lg 1 sätetele on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Kohtuväline menetleja kaebuse esitaja poolt toimepandud väärteos karistust raskendavaid ja kergendavaid asjaolusid ei tuvastanud. Kohtuistungil avaldas kaebuse esitaja kahetsust toimepandus, kuid kohus suhtub sellesse kahetsusse kaebuse esitaja karistusandmeid vaadates kriitiliselt. Peale selle võis kaebuse esitaja selgitustest ja kaebusest enesest järeldada, et see kahetsusavaldus tulenes kohaldatud karistuse liigist ning juhul kui karistusena oleks kohaldatud rahatrahvi, ei oleks ilmselgelt ka kaebust esitatud. Käesoleval juhul võib lubatud suurima sõidukiiruse ületamise määra arvestades öelda, et menetlusaluse isiku süü LS § 227 lg 2 mõttes ei ole kuigi suur, kuivõrd ületab rikkumise alammäära vähesel määral. See aga omakorda peaks tingima karistuse ranguse, so karistuse määramise alla ettenähtud sanktsiooni keskmist määra. Samas tuleb KarS § 56 lg 1 kohaselt karistuse valikul lähtuda ka võimalusest, et karistus sunnib isikut edaspidi loobuma uute süütegude toimepanemisest. Kaebuse esitanud isiku karistusandmetest nähtuvalt on kaebuse esitanud isikut karistatud alates 2006 aastast liiklusalaste väärtegude toimepanemise eest regulaarselt kuni menetlusesemeks oleva väärteo toimepanemiseni ning need karistused ei ole uute väärtegude toimepanemise tõttu saanud kustuda. Seejuures on ka varasemad karistused kustutamata, sest määratud trahvid on karistusregistri andmete kohaselt tasumata. Alates 2006st aastast on kaebuse esitajat samalaadse väärteo toimepanemise eest karistatud 6 korda trahvidega 50st eurost 250 euroni, kuid ükski neist karistustest ei ole suutnud kaebuse esitanud isikut mõjutada. Kaebuse esitaja sõnade kohaselt, mida tõendati ka kohtuistungil esitatud kirjalike dokumentidega, on juhtimisõigus kaebuse esitajale eluliselt vajalik. Samas on kaebuse esitajat korduvalt karistatud samalaadsete väärtegude toimepanemise eest ning ka sel ajal oli juhtimisõigus kaebuse esitajale vajalik. Seejuures ei ole kaebuse esitaja vaatamata korduvatele karistustele mingeid järeldusi teinud, kuigi sellise karistuste pagasi juures peaks juht teadma nii liiklusnõudeid kui ka nende rikkumise eest määratavaid karistusi. Sellest tulenevalt on kaebuse esitaja teadlik ka sellest, et tema enese väär käitumine liikluses põhjustab tema suhtes piiranguid sõiduki edaspidisel juhtimisel ja isik peab piisava hoolsuse ülesnäitamisel tegema kõik enesest oleneva, et tema ja tema lähedaste olukord ei halveneks ja senine mugav elulaad säiliks. Menetlusesemeks oleva ja järjekordse väärteo toimepanemine aga viitab üheselt sellele, et kaebuse esitaja suhtub enese ja lähedaste heaolusse ükskõikselt ning on liikluses jätkuvalt ohtlik. Peale eelmärgitu tuleb karistuse määramisel lähtuda ka õiguskorra kaitsmise huvidest ning kohtu arvates kuulub õiguskorra alla ka liikluskord. Liikluses on aga suurima ohu allikaks teistele liiklejatele mootorsõidukid, millede juhtidelt eeldatakse nii liikleja kohustuste täitmist kui ka juhi kohustuste täitmist. Kaebuse esitanud isik väärteoasja materjalidest nähtuvalt seda järjekordselt teha ei soovinud. Seetõttu, arvestades menetlusaluse isiku poolt toimepandud teo iseloomu, karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude puudumist, seda et varasemad karistused ei sundinud isikut uue süüteo toimepanemisest loobuma ja õiguskorra kaitsmise huvisid, siis on kohus sunnitud tõdema, et senise karistusliigina kohaldatud rahatrahv ei sunni kaebuse esitajat liiklusalaste väärtegude toimepanemisest loobuma. Seetõttu leiab kohus, et 3 kohtuväline menetleja on põhjendatult asunud seisukohale, et rahaline mõjutamine kaebuse esitajat liikluses õiguskuulekalt käituma ei sunni ja kaebuse esitaja suhtes tuleb kohaldada teisi seaduses ette nähtud mõjutusvahendeid, so teistsugust karistusliiki, mille tulemusena ohtlik liikleja liiklusest kõrvaldatakse. Seetõttu leiab kohus, et esitatud kaebus, milles taotleti teiseliigilise karistusliigi, so rahatrahvi kohaldamist, tuleb jätta rahuldamata ja vaidlustatud otsus karistusliigi osas tühistamata ja muutmata. Mis puudutab aga karistuse määra, siis leiab kohus, et arvestades kaebuse esitaja süü suurust, so lubatud suurima sõidukiiruse ületamise määra, siis on tegemist olukorraga, kus lubatud sõidukiirust on ületatud alla LS § 227 lg 2 ettenähtud rikkumise keskmist määra. See peab omakorda tingima ka määratud karistuse kergendamise. Samas ei pea kohus kaebuse esitaja karistusandmetest nähtuva liiklusalase õiguskuulekuse puudumise tõttu võimalikuks vähendada karistusmäära miinimumini, küll peab kohus võimalikuks karistust siiski mõningal määral kergendada. Eeltoodud motiividel asub kohus seisukohale, et puudub seaduslik alus esitatud kaebuse rahuldamiseks, kuid kohus teeb uue otsuse, kergendades määratud karistust. Märt Toming Kohtunik 4