KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht 7. aprill 2011, Tallinn, kirjalik menetlus Kriminaalasja number 1-11-2464 Kohtukoosseis Urmas Reinola, Julia Katškovskaja, Paavo

§ 25

lg 2 järgi Vaidlustatud kohtulahend Harju Maakohtu 22.02.2011 otsus lühimenetluses Apellatsiooni esitaja Süüdistatav Z.P, ik: XXX, elukoht: XXXXXX, XXXXX XX-X, XX XXXXXXX; emakeel vene keel; haridus X XXXXXX, ei tööta; varem kriminaalkorras karistatud 9-l korral: viimati Harju Maakohtu 03.12.2010 otsusega KarS §

§ 25

lg 2 järgi vangistusega 2 kuud, kahtlustatavana kinni peetud 21.02.2011 RESOLUTSIOON Jätta Z.P apellatsioon kui ilmselt põhjendamatu läbi vaatamata. Edasikaebamise kord Määruse peale võib süüdistatav advokaadist kaitsja vahendusel esitada määruskaebuse Riigikohtule 10 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtu kaudu alates päevast, mil menetlusosaline sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK: 1. Harju Maakohtu 22.02.2011 otsusega lühimenetluses tunnistati Z.P KarS §

§ 25lg 2 järgi süüdi ja karistati 8 kuulise vangistusega. Kr

MS § 238 lg 2 kohaldamisega jäi kandmisele kuuluvaks karistuseks 5 kuud ja 10 päeva vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel loeti kantuks eelvangistuses viibitud aeg ja karistusaja alguseks loeti 21.02.2011. 2. Z.P oli kohtu alla antud KarS §

KarS § 25 lg 2 järgi süüdistatuna selles, et tema, isikuna, keda on Harju Maakohtu 03.12.2010 otsusega karistatud varguse süstemaatilise toimepanemise eest KarS § 199 lg 2 p 9 alusel, uuesti 21.02.2011 kella 10:58 ajal võttis võõra vallasasja ebaseadusliku omastamise eesmärgil aadressil XXXXX XXX X, Tallinn, asuvast kauplusest P. 10 maasika šokolaadi maksumusega 0,88 eur/tk, 1 kogumaksumusega 8,80 eurot ning 4 metsapähkli šokolaadi maksumusega 8,44 eur/tk, kogumaksumusega 33,76 eurot, seega kokku kaupa summas 42,56 eurot. Z.P peitis šokolaaditahvlid endale jope alla ning möödus kassadest, jättes kauba eest tahtlikult tasumata. Kuritegu jäi lõpule viimata seoses kinnipidamisega kaupluse turvatöötaja poolt.

1. Maakohtu otsusele esitas apellatsiooni süüdistatav. Apellatsioonis vaidlustatakse mõistetud karistust ja taotletakse selle kergendamist. Apellant kahetseb ja põhjendab toimepandut sissetulekute puudumisega ja sooviga saada süüa. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUS JA JÄRELDUS:
2. Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalide ning esitatud apellatsiooniga, leiab üksmeelselt, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu, perspektiivitu ning tuleb sellest tulenevalt jätta läbi vaatamata. Riigikohtu kriminaalkolleegium on leidnud, et sellisena tuleb käsitada apellatsiooni, milles esitatud argumendid ei ole konkreetse kriminaalasja lahendamise seisukohalt õiguslikult relevantsed ega anna seetõttu alust esimese astme kohtuotsuse või selles esitatud järelduste muutmiseks.
3. Apellatsioonimenetluse eesmärk on maakohtu otsuse seaduslikkuse kontrollimine. Riigikohtu kriminaalkolleegium on
4. oktoobri 2007 kohtumääruses nr 3-1-55-07 märkinud, et kui apellatsioonis ei vaidlustata sisuliselt faktilisi asjaolusid ega tõstatata õiguslikke probleeme, mida tuleks lahendada, ei ole ringkonnakohtus asja arutamine suulises menetluses ilmtingimata vajalik, isegi kui süüdistatav seda taotleb (RT III 2007, 36, 288).
5. Kohtukolleegium märgib, et kriminaalasja arutamine maakohtus toimus avalikus suulises menetluses ning Z.P ja tema kaitsja viibisid selle arutamise juures, samuti oli süüdistataval õigus anda kohtuistungil ütlusi. Kuriteo toimepanemise asjaolude kohta süüdistatav ütlusi anda ei soovinud, tunnistas oma süüd. Seega oli esimese astme kohtus tagatud Z.P õigus viibida oma asja arutamise juures ja olla ära kuulatud. Apellatsioonis ei vaidlustata mingeid sisulisi süüteo toimepanemise asjaolusid ega tõstatata põhimõttelisi õiguslikke probleeme, mida tuleks lahendada.
6. Kohtukolleegium leiab, et käesoleval juhul puuduvad alused maakohtu otsuses tehtud õiguslike järelmite muutmiseks. Apelleeritud kohtuotsusest nähtub, et kohus on KarS § 56 lähtuvalt arvestanud Z.P-le karistust mõistes nii süüd kui ka süüdistatava isikuga. Apellanti on varem 9-l korral kriminaalkorras karistatud, süüdistatav ei tööta (tlk 22). Et Z.P-le mõistetud eelnevad rahatrahvid on tasumata (tlk 23-29), on kohus põhjendatult asunud seisukohale, et Z.P ei ole võimalik ega otstarbekas karistada rahalise karistusega. Z.P ei ole teinud eelnevatest karistustest vastavaid järeldusi, vaid jätkas kuriteo toimepanemist. Kohtukolleegiumi arvates on kergema karistuse kohaldamine Z.P suhtes vastuolus kohtupraktikaga ja nõustub maakohtu seisukohaga selles, et Z.P käitumises väljendub ilmselge ning teadlik vastandumine õiguskorrale. Seda seisukohta kinnitab Z.P enda käitumine, kes pani uue kuriteo toime mõne nädala möödudes pärast lühiajalise vangistuse ärakandmist. Seega on maakohus juba arvestanud apellatsioonis märgitud asjaoludega ning nende enamaks või teistkordseks arvestamiseks seaduslikud aluse puuduvad. 2 Apellatsioonis ei viita apellant ühelegi asjaolule mida maakohus oleks jätnud tema karistamisel ebaseaduslikult arvestamata ning neid ei tuvastanud ka ringkonnakohus. Kohtukolleegium rõhutab, et kuigi karistusseadustik on loobunud süüdlase isiku arvestamisest karistuse mõistmisel iseseisva alusena, sisaldub KarS §-s 56 ka süüdlase isikuline näitaja eripreventiivse prognoosi näol – kohus arvestab karistuse kohaldamisel võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest. Kohtukolleegium nõustub maakohtu järeldusega, et Z.P saab seadust järgides karistada vaid reaalse vangistusega. Arvestades tema eelnevate karistuste rohkust, ainuüksi kriminaalkorras 9-l korral, et uue kuriteo pani ta toime juba mõne nädala möödudes pärast vanglast vabanemist, on kohtukolleegiumi veendumuse kohaselt temale mõistetud 8 kuuline vangistus, mida seoses lühimenetlusega veelgi lühendati, väga leebe karistus. Ülaltoodust lähtuvalt leiab kohtukolleegium, et ärakandmisele kuuluv karistus - vangistus 5 kuud 10 päeva on kooskõlas KarS § 56 sätestatuga ja selle kergendamiseks seaduslikud alused puuduvad.
7. Eeltoodud põhistusel leiab kohtukolleegium üksmeelselt, et apellatsioon on ilmselgelt põhjendamatu ning tuleb juhindudes KrMS § 326 lg 2 p 2 jätta läbi vaatamata. Urmas Reinola Julia Katškovskaja Paavo Randma 3