KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 20.04.
- a, Tallinn Kohtuasja number 1-11-763 Kohtukoosseis Eesistuja Sten Lind, liikmed Ivi Kesküla ja Urmas Reinola Kohtuistungi sekretär Kea Lemming Kohtuistungi aeg ja koht 19.04.2011.a., Tallinn Z.E süüdistuses KarS § 199 lg 2 p 9 - § 25 lg 2 järgi Kriminaalasi lühimenetluses Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 20.01.2011.a. otsus Apellandid süüdistatav ja tema kaitsja Prokurör Žanna Morozova Z.E Süüdistatav ik XXX; elukoht XXXXXXX XXX XX-XX; Eesti Vabariigi kodanik; XXXX-XXXXXXXXXXXX; emakeel: eesti keel; ei tööta, kriminaalkorras varem karistatud 17 korda, viimati 28.07.2010.a. Harju Maakohtu poolt KarS § 199 lg 2 p 9 - § 25 lg 2 järgi vangistusega 3 k, KrMS § 238 lg 2 alusel vangistusega 2 k; väärteokorras karistatud korduvalt. Tõkend - vahistamine. Kaitsja advokaat Toomas Pilt RESOLUTSIOON Jätta apellatsioonid rahuldamata ja Harju Maakohtu 20.01.
- a otsus muutmata. Edasikaebamise kord Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu 1
(4)otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
- Harju Maakohtu 20.01.
- a otsusega mõisteti Z.E süüdi KarS § 199 lg 2 p 9 § 25 lg 2 järgi ja teda karistati 1-aastase vangistusega. Kuna kohus arutas kriminaalasja lühimenetluse korras, vähendas kohus mõistetud karistust 1/3 võrra. Z.E mõisteti süüdi järgmistes vargusekatsetes: • 24.09.
- a kella 17:10 paiku püüdis ta Tallinnas XXXX XXXXXX X/X asuvas ja R. AS-ile kuuluvas kaupluses varastada šokolaadi „Snickers“ maksumusega 8 krooni ,s.o 0.51 eurot, kuid turvatöötaja pidas ta kinni. • 02.11.
- a kella 18:02 ajal püüdis ta Tallinnas XXXXX XXX X asuvas M. OÜ-le kuuluvas kaupluses varastada 281,50 krooni, s.o 17.99 euro väärtuses kaupa, nimelt 2 „Vana Tallinn“ likööri ja grillvorste „Maks&Moorits“. Z.E möödus kaubaga kassadest, jättes selle eest tahtlikult tasumata, kuid turvatöötaja pidas ta kinni. • 21.11.
- a. kella 11:40 paiku püüdis ta Tallinnas XXXXX XXX asuvast M. OÜ-le kuuluvast kauplusest varastada 2 pakki „Eesti Juustu“ kogumaksumusega 231 krooni, s.o 14.74 eurot. Z.E möödus kaubaga kassadest, jättes selle eest tahtlikult tasumata, kuid turvatöötaja pidas ta kinni. • 18.01.2011 kella 13.50 ajal püüdis ta Tallinnas XXXXXXXXX XX asuvast R. AS-i „T.“ kauplusest varastada suitsetatud broilerit hinnaga 6.08 eurot. Z.E möödus kassast kaubaga selle eest maksmata, misjärel peeti ta kinni. Kohus märkis karistust põhjendades, et karistuse mõistmisel tuleb küll keskenduda põhiliselt teole, kuid samas tuleb siiski vältimatult arvestada süüdistatava isikuga eripreventiivsest prognoosist lähtuvalt. Z.E on varem seitsmeteistkümnel korral kriminaalkorras karistatud, ta ei tööta. Kohus leidis, et Z.E suhtes on karistuse eesmärki võimalik saavutada ainult vangistusega. Seejuures ei piisa lühiajalisest vangistusest, sest Z.E on varasemalt samalaadsete süütegude toimepanemise eest korduvalt lühiajaliste vangistustega karistatud, kuid need ei ole täitnud eripreventiivset eesmärki. Samuti ei saa jätta tähelepanuta asjaolu, et Z.E pani uue kuriteo toime samal kuupäeval, kui vabanes peale eelmise karistuse kandmist ning ka edaspidi peale 24.09.2010.a. episoodi jätkas samalaadsete kuritegude toimepanemist. Kohus märkis, et varguste avastamine ja varastatud kauba kauplusele tagastamine ei sõltunud Z.E tahtest, mistõttu ei ole asjakohane arvestada karistust kergendava asjaoluna kuriteoga tekitatud kahju puudumist. Karistust kergendavaks asjaoluks on süü puhtsüdamlik kahetsus, karistust raskendavad asjaolud puuduvad. Prokurör palus karistada isikut lühiajalisema vangistusega, kuid kohtu arvates ei olnud põhjendatud uue kuriteo toimepanemisega varasemast leebem või samalaadne karistusõiguslik kohtlemine. Neil motiividel pole õigustatud ka Z.E ootus, et uue kuriteo toimepanemisega ja seda mitmes episoodis võib kaasneda varasemast leebem või samalaadne karistusõiguslik kohtlemine.
- Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid süüdistatav ja tema kaitsja. 2.1 Z.E taotleb kergema karistuse mõistmist. Ta märgib, et tunnistas oma teod üles ja kahetseb neid puhtsüdamlikult. Nende asjade väärtus, mida ta varastada püüdis, oli väike ja teod jäid katsestaadiumi, nii et kahju ei tekkinudki. Tal on olemas kindel elukoht ja – küll mitteametlik – töökoht. Tal on abituriendist poeg ja kodus on rohkem tema abi vaja. 2.2 Z.E kaitsja taotleb samuti maakohtu otsuse tühistamist mõistetud karistuse osas ja kergema karistuse mõistmist. Kaitsja märgib samuti, et Z.E on oma tegusid puhtsüdamlikult kahetsenud ja ta ei ole 2
(4)tekitanud varalist kahju. Ühel korral oli selle asja väärtus, mida Z.E varastada püüdis, 8 krooni, ülejäänud episoodide puhul vähem kui 300 krooni. Lisaks märgib kaitsja, et viimaseks Z.E suhtes tehtud jõustunud kohtuotsuseks on Harju maakohtu 28.07.
- a otsus, millega Z.E karistati 3-kuulise vangistusega (mida vähendati veelgi 1/3 võrra, kuna kriminaalasja arutati lühimenetluse korras). Seetõttu on Z.E karistamine järgmisel korral samalaadse kuriteo eest neli korda rangema karistusega, s o vangistusega 1 aastat, KrMS § 238 lg 2 alusel vangistusega 8 kuud, on proportsionaalsuse põhimõttes tulenevalt ilmselgelt mittemõõdukas kriminaalrepressioon.
- Ringkonnakohtu istungil jäid Z.E ja tema kaitsja esitatud apellatsioonide juurde. Prokurör palus jätta maakohtu otsus muutmata. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
- Kohtukolleegium leiab, et apellatsioonides esitatud argumendid ei anna alust maakohtu poolt mõistetud karistuse muutmiseks.
- Ringkonnakohus ei nõustu kaitsja seisukohaga, et mõistetud karistus on ebaproportsionaalselt karm. Kuigi maakohus on mõistetud karistust põhjendanud eelkõige eripreventiivsete kaalutlustega, ei ole karistus kohtukolleegiumi hinnangul ka isiku süüd, s.t toimepandud tegusid arvestades ülemäärane ning maakohus ei ole karistust mõistes rikkunud KarS § 56 lg 1 esimesest lausest tulenevat piirangut. Mõlemas apellatsioonis on karistust vaidlustades muuhulgas tuginetud väitele, et nende asjade väärtus, mida Z.E püüdis varastada, oli väike. Varguse puhul on küll ära võetava asja väärtus oluline, kuid mitte ainus kriteerium süü suuruse hindamisel. Lisaks tuleb arvestada näiteks sellega, mitut kuriteoepisoodi süüdistus hõlmab, kuidas tegu toime pandi, mitme episoodi puhul sedagi, milline oli ajaline vahe erinevate episoodide vahel jmt. Käesolevas asjas mõisteti Z.E-le 1-aastane vangistus kolme vargusekatse eest (neljanda vargusekatse eest mõistetud karistus loeti varasema kohtuotsusega mõistetud karistusega kaetuks). Seejuures pani Z.E ühel korral varguse katse toime samal päeval pärast eelmise karistuse kandmiselt vabanemist (vt vabastamisõiend – kd II tl 6 ja karistusregistri väljavõtte p 44 – kd II; tl 25). Neist asjaoludest tulenevalt ei ole Z.E süü nii väike, et teda karistada sanktsiooni alammäära lähedase vangistusega. Arvestades KarS § 199 lg-s 2 ettenähtud sanktsiooni ülemmäära, milleks on 5-aastane vangistus, on mõistetud karistuse kergemapoolse karistusega. See näitab, et maakohus on karistuse mõistmisel võtnud arvesse ka vargusekatse esemeks olnud asjade vähest väärtust. Asjaolu, et toimepandud teod jäid katsestaadiumi, ei tähenda samuti, et mõistetud karistus peab jääma sanktsiooni alammäära lähedale. KarS § 25 lg 6 näeb ette, et süüteokatse puhul kohus võib karistust kergendada vastavalt KarS §-le
- Seega on karistuse kergendamine kohtu otsustada. Kuna käesoleval juhul tegi Z.E kõik endast oleneva, et kuritegu lõpule viia, ei esine kohtukolleegiumi arvates asjaolusid, mis tingiks KarS § 60 kohaldamise. Asjaolu, et isikut on ühel korral karistatud leebelt, ei loo õigustatud ootust, et karistus on alati leebe. Lisaks tuleb märkida, et iga karistus on alati individuaalne ja kuna karistuse mõistmine ei lähtu aritmeetikareeglitest, ei saa teha varasemast karistusest järeldust, et ka järgmine karistus peab olema sama suur. Käesoleval juhul ei ole aga alust võrrelda käesolevas asjas mõistetud karistust ja Harju Maakohtu poolt 28.07.
- a mõistetud karistust juba põhjusel, et viimatinimetatud otsusega mõisteti Z.E süüdi ühes varguse episoodis. Seoses kaitsja osundusega, et eelmisel korral karistati Z.E samalaadse teo eest tunduvalt kergema karistusega, tõdeb kohtukolleegium, et kuigi võrdlus teiste kohtuotsustega aitab hinnata, kas mõistetud karistus vastab isiku süüle, ei anna teised kohtuotsused ette mingit konkreetset 3
(4)piirmäära. Arvestada tuleb, et KarS § 56 lg-st 1 tulenevalt ei ole kohtunikule ette antud mingit kindlat karistusmäära või valemit karistuse mõistmiseks, vaid kohtunikul on teatav otsustusruum. Võrdlus Harju Maakohtu 28.07.
- a otsusega mõistetud karistusega on aga kohatu, kuna Harju Maakohtu poolt 28.07.
- a otsusega mõisteti Z.E süüdi ühes varguse katse episoodis, käesoleval juhul mõisteti aastane vangistus kolme varguse katse eest. Z.E on oma taotlust lisaks põhjendanud sellega, et tal on olemas elu- ja töökoht ning kodus on vaja abi seoses sellega, et poeg lõpetab gümnaasiumi. Nimetatud asjaolud võivad tõepoolest anda eripreventiivsetel kaalutlustel alust mõista kergem karistus, kuid seda juhul, kui neist asjaoludest lähtuvalt on alust arvata, et isikut on kergema karistusega võimalik mõjutada uusi vargusi mitte toime panema. Arvestades Z.E varasemate kriminaalkaristuste arvukust ja seda, et ka käesoleva kriminaalasja esemeks on 4 vargusekatset, ei ole aga alust arvata, et elu- ja töökoha olemasolu tõttu Z.E uusi vargusi toime ei pane. Seega ei anna ka need asjaolud alust karistuse kergendamiseks.
- Eelnevast tulenevalt ja tuginedes KrMS § 337 lg 1 p 1 jätab ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata ja apellatsioonid rahuldamata. Sten Lind Ivi Kesküla Urmas Reinola 4
(4)