S § 50 lg 1 p 2 järgi lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega 5 kuuks. Kohtuvälise menetleja esindaja: Hannes Küünarpuu Kaebuse esitaja: R.N, ik: xxx, elukoht: xxx. RESOLUTSIOON 1. Jätta R.N-i kaebus Põhja Prefektuuri Korrakaitsebüroo liiklusmenetlustalituse juhi politseimajor Oleg Lodeikini 04.11.2011 otsusele nr 2376,11,006518 R.N-i karistamises LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 200 trahviühiku ulatuses,
S § 50 lg 1 p 2 järgi lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega 5 kuuks rahuldamata. 2. Jätta Põhja Prefektuuri Korrakaitsebüroo liiklusmenetlustalituse juhi politseimajor Oleg Lodeikini 04.11.2011 otsus nr 2376,11,006518 R.N-i karistamises LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 200 trahviühiku ulatuses,
S § 50 lg 1 p 2 järgi lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega 5 kuuks muutmata ja tühistamata.
S § 50 lg 1 p 2 järgi lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega 5 kuuks selles, et menetlusalune isik 14.10.2011 kell 22.35 Maardu tee 1. kilomeetril Jõelähtme vallas Harju Maakonnas juhtis mootorsõidukit Ford Mondeo registreerimismärgiga xxxjuhile keelatud seisundis, kui ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,64 +/- 0,05 mg/l, millega rikkus LS § 69 lg 5 nõudeid ja pani toime LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo. Otsusele esitas menetlusalune isiku kaebuse, milles märkis, et elukaaslane murdis talle truudust ja see tegi talle haiget. Ei saanud enam oma poega vaatamas käia nii tihti kui soovis ja võttis paar õlut ning otsustas poega vaatama minna. Pärast seda otsustas mere äärde minna ja teel pidas politsei ta kinni. Oli eelnevalt ära joonud kolm õlut ja võtnud lonksu neljandast. Kahetseb siiralt toimepandut. On andestanud elukaaslasele ja elavad jälle koos. Hetkel käib peres ainukesena tööl, mistõttu palub mõistvat otsust ja jätta alles juhtimisõigus. Juhtimisõiguseta ei saa täita oma töökohustusi. Kohtuistungil jäi kaebuse esitaja kaebuse juurde ja selgitas, et töötab mööblipaigaldajana, panevad kokku kööke, garderoobe ning objektid on erinevates kohtades. Töötab ka Soomes, kus on paari päeva kaupa. Ise teab paremini valgustuse paigaldamist, peab liikuma ringi nii Soomes olles kui ka kohapeal, kuivõrd tööriistad on autos kaasas ning objektidele liigub samuti isikliku transpordiga. Palub suhtuda leebemalt ja jätta alles juhtimisõigus. Kohtuväline menetleja leidis, et karistuse määramisel on järgitud kõiki KarS § 56 nõudeid, menetlusaluse isiku poolt toime pandud tegu oli tahtlik ja ohtlik. Karistuse määramisel on kahetsust arvestantud. Määratud on õiglane karistus, arvestatud õiguskorra kaitsmise huvidega. Mööblipaigaldajale ei ole juhtimisõigus vajalik. See on brigaadi sisese tööjaotuse küsimus millise transpordiga liigutakse objektidele ning kohus seda ei lahenda. Mis puudutab taotlust määrata trahvi tasumine ositi, siis sellele vastu ei ole. Kohus, tutvunud esitatud kaebusega, kuulanud ära kaebuse esitaja selgitused, kohtuvälise menetleja arvamuse, tutvunud kohtule edastatud väärteoasja kirjalike materjalidega, asub alljärgnevatele seisukohtadele. Vastavalt LS § 224 lg 2 sätetele karistatakse mootorsõiduki juhtimise eest isikut, kelle ühes grammis veres on alkoholisisaldus 0,50 – 1,49 milligrammi või ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,25 – 0,74 milligrammi rahatrahviga kuni 300 trahviühikut, so kuni 1200 eurot või arestiga kuni 30 päeva või sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega kuni 12 kuuni. Sama paragrahvi lõike 3 p 1 kohaselt võib kohus või kohtuväline menetleja kohaldada LS § 224 sätestatud süüteo eest lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmist kolmest kuust kuni üheksa kuuni, kui isikut ei ole varem LS § 224 sätestatud süüteo eest karistatud. Vaidlustatud otsusest nähtuvalt karistati menetlusalust isikut LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 200 trahviühiku ulatuses,
S § 50 lg 1 p 2 alusel juhtimisõiguse äravõtmisega 5 kuuks. Seega on põhikaristus määratud LS § 224 lg 2 ettenähtud sanktsiooni 2/3 ulatuses ja lisakaristus ettenähtud 2 sanktsiooni keskmises määras. Väärteoasja materjalidest nähtuvalt tuvastati menetlusaluse isiku väljahingatava õhu liitri kohta alkoholisisaldus 0,64 +/- 0,05 mg, kusjuures laiendmääramatus 0,05 mg arvestatakse isiku kasuks, vähendades mõõtetulemust laiendmääramatuse võrra. Seega on lõplikuks näiduks, millest lähtutakse süüteo kvalifitseerimisel, loetud alkoholisisaldus 0,59 mg väljahingatava õhu liitri kohta. Selline piirmäär ületab oluliselt sätestatud rikkumise keskmist määra ja on suhteliselt sätestatud piirmäära ülemmäära lähedane, mille eest on isikut veel võimalik väärteokorras karistada. Vastavalt KarS § 56 lg 1 sätetele on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Käesoleval juhul võib alkoholipiirmäära ületamise määra arvestades öelda, et menetlusaluse isiku süü LS § 224 lg 2 mõttes on suur. See aga omakorda tingib karistuse ranguse. Süü kõrval arvestatakse ka karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolu. Kohtuväline menetleja on karistuse määramisel arvestanud karistust kergendava asjaoluna kahetsust. Samas peaks olema kahetsus KarS § 57 lg 1 p 3 sõnastuse kohaselt puhtsüdamlik, et seda arvestada karistust kergendava asjaoluga. Arvestades seda, et kaebuse esitaja tarvitas alkoholi ja asus seejärel sõidukit juhtima, leiab kohus, et kahetsuse siiruses on piisavalt alust kahtlemiseks. Küll võib aru saada sellest, et kahetsus tekkis pärast süüteo toimepanemiselt tabamist ja saabuvatest tagajärgedest arusaamist. Peale karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude tuvastamise tuleb karistuse valikul lähtuda ka võimalusest, et karistus sunnib isikut edaspidi loobuma uute süütegude toimepanemisest, seejuures ka samalaadsete süütegude toimepanemisest. Väärteoasjas leiduvatest karistusregistri andmetest nähtuvalt on menetlusalust isikut varem karistatud liiklusalaste väärtegude toimepanemise eest kolm aastat tagasi. Seega oli kaebuse esitanud isikul juba mõningane kogemus karistuste osas olemas, kuid see ei sundinud kaebuse esitajat uue raskeima liiklusalase väärteo toimepanemisest loobuma. Peale eelmärgitu tuleb karistuse määramisel lähtuda ka õiguskorra kaitsmise huvidest ning kohtu arvates kuulub õiguskorra alla ka liikluskord. Liikluses on aga suurima ohu allikaks teistele liiklejatele mootorsõidukid, millede juhtidelt eeldatakse nii liikleja kohustuste täitmist kui ka juhi kohustuste täitmist. Seejuures on juhil ka kohustus enne sõitma asumist veenduda, et tema tervislik seisund lubab sõidukit juhtida. Väärteoasja materjalidest ja kohtuistungil antud menetlusaluse isiku ütlustest saab järeldada, et menetlusalune isik tarvitas kõigepealt alkoholi, veendus täielikult selles, et ta on viinud ennast seisundisse, milline on juhile keelatud ja seejärel asus juhtima sõidukit. Seejuures, olles eelnevalt ilmselgelt ohtralt alkoholi tarvitanud, pidas ta vajalikuks sõidukit juhtida, pidades kõige olulisemaks sellises seisundis mootorsõiduki juhina liikluses osalemist ja lapse külastamist. Seetõttu on oluliseks karistuse raskuse puhul ka õiguskorra kaitsmise huvid, mida saab tagada vaid juhul, kui ohtlik liikleja liiklusest kõrvaldatakse. Seetõttu, arvestades menetlusalusel isikul tuvastatud lubatud alkoholipiirmäära ületamise suurt määra, seda, et varasemad, kuigi aastaid tagasi määratud karistused ei sundinud isikut uue süüteo toimepanemisest loobuma ja õiguskorra kaitsmise huvisid, siis on määratud rahatrahv ettenähtud sanktsiooni 2/3 määras täielikult põhjendatud ja kohtu arvates puudub igasugune alus selle põhikaristuse kergendamiseks. Lisakaristuse kohaldamise või kohaldamata jätmise osas peab kohus vajalikuks rõhutada, et senise kohtupraktika kohaselt kohaldatakse taolise iseloomuga süüteo toimepanemise eest üldjuhul lisakaristust ning sellise süüteo toimepanemisel võib lisakaristuse jätta kohaldamata vaid erandlikel asjaoludel. Väärteoasja materjalidest ei ilmne selliseid erandlikke asjaolusid, mis võiks tingida sõiduki juhtimise õiguse äravõtmise kohaldamata jätmise. Peale selle ei ole menetlusaluse isiku puhul tegemist isikuga, kes kasutab mootorsõidukit liikumispuude tõttu, milline asjaolu välistaks mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmise. Asjaolu, et menetlusalune isik ise viis end seisundisse, mis piirab tema taju ümbritsevast või ajast ja kohast, siis ei ole selline seisund kohtu arvates sellise puudena arvestatav, kuivõrd menetlusaluse isiku selline seisund on mööduv. Arvestades senist karistuspraktikat leiab kohus, et vaidlustatud otsusega lisakaristuse kohaldamine oli täiesti põhjendatud ja seaduslik 3 ning lisakaristuse kohaldamata jätmine olnuks ilmselgelt põhjendamatu ja vastuolus väljakujunenud karistuspoliitikaga. Kohtule esitatud kaebuses märgiti, et määratud lisakaristus tingib kaebuse esitajal olukorra, et ta ei saa täita töökohustusi, mida kinnitati ka kohtuistungil. Kohus asub seisukohale, et kaebuse esitanud isiku kui tööalaselt väidetavalt igapäevaselt mootorsõiduki juhi juhtimisõiguse saamise eelduseks on liiklusseaduse sätete ja nõuete tundmine ning liikluseksami edukas sooritamine peaks näitama seda, et isik on need teadmised omandanud. Seega on juhtimisõiguse saanud isik teadlik nii liiklusnõuetest kui karistustest nende nõuete rikkumiste eest. Kaebuse esitanud isiku seisund mootorsõiduki juhtimisel aga viitab sellele, et kaebuse esitanud isik on end ise teadlikult viinud ennast sellisesse seisundisse ja teadlikult ning tahtlikult rikkunud liikluskorda, teades ka sellise süüteo toimepanemise eest määratavate karistuste liike ja määrasid. Kohus leiab, et juhtimisõiguse vajalikkus tehtava töö tegemiseks ei tulnud menetlusalusele isikule ootamatuna ja pärast tema kinnipidamist või väärteoasjas kohtuvälise menetleja otsuse koostamist. Menetlusalusele isikule oli töö iseloom teada ka ajal, mil ta otsustas alkoholi tarvitada ja seejärel liiklusalase süüteo toime panna. Samuti oli menetlusalune isik kui isik, kellele on antud juhtimisõigus, teadlik ka sellest, et tema enese väär käitumine liikluses põhjustab tema suhtes piiranguid sõiduki edaspidisel juhtimisel ja isik peab piisava hoolsuse ülesnäitamisel tegema kõik enesest oleneva, et tema ja ta lähedaste olukord ei halveneks ja senine mugav elulaad säiliks. Kaebuse esitanud isiku väärteo iseloomust saab järeldada, et kaebuse esitanud isik viis end teadlikult seisundisse, millises ta on liikluses iseenesele ja teistele liiklejatele ohtlik, samuti ohtlik kõrvaliste isikute varale. Kaebuse esitanud isiku käitumisest saab aga järeldada, et teab oma seisundit ja ei peagi vajalikuks seda kontrollida, leides, et hoolimata seisundist on sõiduki juhtimine vajalik. Samas on isik teadlik alkoholi tarvitamisest vahetult enne sõiduki juhtimisele asumist. Seega on tegu toime pandud kavatsetusega ning kohtu arvates tuleb selline isik lisakaristust kohaldades liiklusest kõrvaldada. Kaebuse esitajale määrati lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmine 5 kuuks, so ettenähtud sanktsiooni keskmises määras ning kohus asub seisukohale, et lisakaristuse määra valikul on kohtuväline menetleja ilmselgelt arvestanud nii menetlusaluse isiku süü suurusega kui ka karistust kergendava asjaolu olemasoluga ning kaebuse esitanud isiku karistusandmetega. Ainult süü suurust arvestades olnuks põhjendatud lisakaristuse määramine ka oluliselt suuremas määras. Kohus leiab, et kohtuvälise menetleja poolt karistust kergendavat asjaolu arvestades määratud lisakaristuse määr ettenähtud sanktsiooni keskmises määras on põhjendatud ning igasugune alus selle lisakaristuse kergendamiseks või otsuse tühistamiseks lisakaristuse osas puudub. Eeltoodud motiividel asub kohus seisukohale, et puudub seaduslik alus vaidlustatud otsuse muutmiseks või tühistamiseks ning esitatud kaebus tuleb jätta rahuldamata ja vaidlustatud otsus muutmata ja tühistamata nii põhikaristuse suuruse kui ka lisakaristuse kohaldamise ja määra osas. Kohtuistungil esitati ka taotlus määrata rahatrahvi tasumine ositi. Vastavalt KarS § 66 lg 2 sätetele võib kohus mõjuvatel põhjustel rahatrahvi tasumise määrata ositi. Seega võib üheselt tulla järeldusele, et need põhjused tuleb menetluse käigus tuvastada ning menetleja peab veenduma selles, et tegemist on mõjuvate põhjustega. Seejuures põhjendas kaebuse esitaja kohtuistungil esitatud taotlust sellega, et tal ei ole koheselt võimalik trahvi kogu ulatuses tasuda. Samas ei esitatud ei kaebuse lisana ega ka kohtuistungil täiendava tõendina ühtegi tõendit kaebuse esitaja sissetulekute olemasolu, selle suuruse või väiksuse ega muude rahaliste kohustuste olemasolu kohta. Seega ei saa kohus hinnata kas kaebuse esitajal on põhjused trahvi ositi tasumisele määramiseks, milliseid kohus saaks hinnata mõjuvatena. Seetõttu ei saa ka kohus seda taotlust rahuldada. Märt Toming Kohtunik 4
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.