4-12-999 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 17. aprill 2012 a Tallinn Väärteoasja number 4-12-999 (2315,12,000968) Kohtunik Märt Toming Kohtuistungisekre

§ 227

lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 3 kuuks. Kohtuvälise menetleja esindaja: Triinu Riigor Manetlusest osa võtnud isikud Kaebuse esitaja: I.R, ik: xxx, elukoht: xxx RESOLUTSIOON 1. Jätta I.R-i kaebus Põhja Prefektuuri Korrakaitsebüroo liiklusmenetlustalituse menetlusteenistuse vanema Kairi Palits 15.02.2012 otsusele nr 2315,12,000968 I.

§ 227

lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 3 kuuks rahuldamata. 2. Jätta Põhja Prefektuuri Korrakaitsebüroo liiklusmenetlustalituse menetlusteenistuse vanema Kairi Palits 15.02.2012 otsus nr 2315,12,000968 I.

§ 227

lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 3 kuuks muutmata ja tühistamata.

1. Mõistetud põhikaristuse, so mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmise 3 kuuline tähtaeg algab kohtuotsuse jõustumisest ning lõpeb 3 kuulise tähtaja möödumisel.
2. Vastavalt LS § 127 sätetele tuleb pärast otsuse jõustumist viie tööpäeva jooksul juhiluba loovutada Maanteeametile. Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võib menetlusaluse isiku advokaadist kaitsja, kohtuväline menetleja või tema advokaadist esindaja esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse 1 kuulutamisest või otsuse kohtus tutvumiseks kättesaadavuse päevast. Kassatsiooniõiguse soovist tuleb 7 päeva jooksul kirjalikult teatada Harju Maakohtule alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kohtuotsus on Harju Maakohtu Liivalaia kohtumaja kantseleis Liivalaia 24 tutvumiseks kättesaadav alates 17.04.
3. Kassatsiooniõiguse soovist 7 päevase teatamistähtaja jooksul teatamise korral on kassatsioonkaebuse esitamise viimane tähtaeg 17.05.
4. Kui kassatsioonkaebuse esitamisest teatamise järgselt kassatsioonkaebust ei esitata, jõustub kohtuotsus 18.05.
5. Kui kassatsiooniõiguse soovist 7 päeva jooksul ei teatata, jõustub kohtuotsus 25.04.
6. Kaebuse läbivaatamisel kohus tuvastas: Põhja Prefektuuri Korrakaitsebüroo liiklusmenetlustalituse menetlusteenistuse vanema Kairi Palits 15.02.2012 otsusega nr 2315,12,000968 karistati I.R-i LS § 227 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 3 kuuks selles, et menetlusalune isik 27.01.2012 kell 11.22 Peterburi tee 81 juures Tallinnas juhtis mootorsõidukit asulasisesel teel kiirusega 80 +/- 3 km/h, millega ületas lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 27 km/h, lubatud sõidukiirus antud teelõigul on 50 km/h. Taolise käitumisega rikkus menetlusalune isik LS § 15 lg 1 p 2 nõudeid, pannes toime LS § 227 lg 2 ettenähtud väärteo. Otsusele esitas menetlusalune isik kaebuse, milles märkis, et kiirustas haiglasse, sest vanaisa tervis oli halvenenud. Vanaisa ei saa oma terviseseisundi tõttu iseseisvalt liikuda. On peres ainuke, kes saab oma töö ja õpingute kõrval päevasel ajal käia vanaisa abistamas. Kahetseb sügavalt, et ületas lubatud sõidukiirust. Sõitis teistega ühtses rütmis ja oli üllatus, et sõitis kiirusega, mis oli palju suurem kui lubatud. Lisaks vanaisa hooldamisele on juhtimisõigus vajalik seetõttu, et õpib ülikoolis ja töötab tooteesitlejana ja müügiagendina. Kui ei saa klientide juurde sõita, siis ei saa ka tööd teha ja kaotab töökoha. Kohtuistungil jäi kaebuse esitaja esitatud kaebuse juurde ja selgitas, et oleks nõus maksimaalse rahatrahviga. Juhtimisõiguse äravõtmisel oleks olukord väga raske. Põhiprobleem on vanaisaga, käib teda külastamas, samuti vanaema on vaja viia haiglasse. Peale selle käib ülikoolis viimasel kursusel ja tulevad eksamid. Töötab sellel töökohal alates jaanuari keskpaigast. Juhistaaži on neli aastat. Muidugi väga kahetseb ja püüab sellisel moel enam mitte rikkuda. Kohtuväline menetleja jäi otsuses toodud seisukohale ning märkis, et kaebuse esitajal on juhistaaži 4 aastat, so alates 2008 aastast ning sellest ajast on ka kaebuse esitaja järjepidevalt toime pannud liiklusalaseid väärtegusid, sealhulgas ka samalaadseid väärtegusid. Juhtimisõiguse saanud isikuna teab kaebuse esitaja liiklusnõudeid ja karistusi nende nõuete rikkumise eest. Viimase karistuse põhjal teadis kaebuse esitaja, et uue rikkumise korral võetakse ära juhtimisõigus. Isik peab ise käituma selliselt, et ei halveneks tema majanduslik olukord. Karistus peab mõjutama selliselt, et isik ei pane toime uut süütegu, kuid kaebuse esitaja käitumine näitab, et ka lühiajaline juhtimisõiguse äravõtmine ei mõjutanud kaebuse esitajat ning kohtuvälisel menetlejal ei jäänud enam muud üle kui juhtimisõigus pikemaks ajaks ära võtta. Kaebuse esitaja käitumine näitab tema ükskõikset suhtumist võimalikku tagajärge, so kas järjekordsesse juhtimisõiguse äravõtmisse või võimalikku liiklusõnnetusse. Kohtuvälise menetleja otsuse tühistamiseks puudub alus. Kohus, kuulanud ära kaebuse esitaja selgitused, kohtuvälise menetleja arvamuse, tutvunud kaebuse esitaja esitatud dokumentide ja väärteoasja materjalidega, asub alljärgnevatele seisukohtadele. LS § 227 lg 2 näeb ette mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest 21-40 kilomeetrit tunnis karistusena rahatrahvi kuni 100 trahviühikut või sõiduki 2 juhtimisõiguse ära võtmise kuni kuue kuuni ning lõike 5 p 1 kohaselt võib kohaldada ka lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmist ühest kuust kuni kolme kuuni. Kohtuvälise menetleja otsusega karistati kaebuse esitajat LS 227 lg 2 järgi põhikaristusena juhtimisõiguse äravõtmisega 3 kuuks, so ettenähtud sanktsiooni keskmises määras. Vastavalt KarS § 56 lg 1 sätetele on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Kohtuväline menetleja kaebuse esitaja poolt toimepandud väärteos karistust raskendavaid asjaolusid ei tuvastanud. Küll on kohtuväline menetleja hinnanud karistust kergendava asjaoluna süü tunnistamist. Kohus asub seisukohale, et süü tunnistamine ei ole hinnatav karistust kergendava asjaoluna KarS § 57 mõttes, kuivõrd süü olemasolu tuvastatakse lubatud sõidukiiruse ületamise puhul mõõtevahendiga. Kaebuse kohaselt on aga kaebuse esitaja asunud seisukohale, et tema jaoks oli lubatud sõidukiiruse ületamine üllatus. KarS § 57 lg 1 p 3 kohaselt on karistust kergendava asjaoluna arvestatav süü ülestunnistamisele ilmumine, so isik tuleb õiguskaitseasutusse üles tunnistama süüd, mille olemasolust õiguskaitseasutus ei ole eelnevalt teadlik. Käesoleval juhul mõõdeti kaebuse esitaja juhitud sõiduki sõidukiirust ja ta peeti väärteo toimepanemise tõttu kinni. Seega ei ole kohtuvälises menetluses karistust kergendavaid asjaolusid tuvastatud. Kaebuses ja kohtuistungil avaldas kaebuse esitaja kahetsust toimepandus, kuid kohus suhtub sellesse kahetsusse kaebuse esitaja karistusandmete taustal kriitiliselt. Peale selle võis kaebuse esitaja selgitustest ja kaebusest enesest järeldada, et see kahetsusavaldus tulenes kohaldatud karistuse liigist ning juhul kui karistusena oleks kohaldatud rahatrahvi, ei oleks ilmselgelt ka kaebust esitatud. Käesoleval juhul võib lubatud suurima sõidukiiruse ületamise määra arvestades öelda, et menetlusaluse isiku süü LS § 227 lg 2 mõttes on keskmine, kuivõrd lubatud suurimat sõidukiirust on LS § 227 lg 2 sätestatud vahemikus ületatud vahemiku keskmises määras. See aga omakorda peaks tingima karistuse ranguse, so karistuse määramise ettenähtud sanktsiooni keskmises määras. Samas tuleb KarS § 56 lg 1 kohaselt karistuse valikul lähtuda ka võimalusest, et karistus sunnib isikut edaspidi loobuma uute süütegude toimepanemisest. Kaebuse esitanud isiku karistusandmetest nähtuvalt on kaebuse esitanud isikut karistatud alates 2008 aasta maist kokku 11 korda, seejuures alates 2009 aasta lõpust samalaadsete väärtegude toimepanemise eest 6 korda. Seejuures karistati kaebuse esitajat 09.08.2011 otsusega samalaadse väärteo toimepanemise eest nii rahatrahvi kui ka lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmisega 2 kuuks. Kaebuse esitajale inkrimineeritud uue samalaadse väärteo toimepanemine näitab üheselt seda, et ükski neist karistustest ei ole suutnud kaebuse esitanud isikut mõjutada. Kaebuse esitaja sõnade kohaselt on juhtimisõigus kaebuse esitajale eluliselt vajalik ning kaebusele lisatud tööandja kirjast nähtuvalt ohustab kaebuse esitajalt juhtimisõiguse äravõtmine otseselt äriühingu majandustegevust. Kohus leiab, et esitatud tööandja kiri tuleb jätta tähelepanuta, kuivõrd liiklusalaste väärtegude toimepanemine ei sõltu kohtust, vaid liiklusnõuete rikkuja käitumisest. Seejuures teadis kaebuse esitaja seda, et tal on vaja hoolitseda vanavanemate eest ja valitud töö tegemiseks on vajalik juhtimisõigus. Seega ei olnud need asjaolud üllatuslikud, vaid kaebuse esitajale teada. Arvestades kaebuse esitaja karistusandmeid võib järeldada, et kaebuse esitaja on määratavate karistuste suurusest ja liikidest teadlik. Seejuures ei ole kaebuse esitaja vaatamata korduvatele karistustele mingeid järeldusi teinud, kuigi sellise karistuste pagasi juures juht teab nii liiklusnõudeid kui ka nende rikkumise eest määratavaid karistusi. Sellest tulenevalt on kaebuse esitaja teadlik ka sellest, et tema enese väär käitumine liikluses põhjustab tema suhtes piiranguid sõiduki edaspidisel juhtimisel, mille osas on kaebuse esitajal ka värske kogemus olemas ja isik peab piisava hoolsuse ülesnäitamisel tegema kõik enesest oleneva, et tema ja tema lähedaste olukord ei halveneks ja senine mugav elulaad säiliks. Menetlusesemeks oleva ja järjekordse väärteo toimepanemine aga viitab 3 üheselt sellele, et kaebuse esitaja suhtub enese ja lähedaste heaolusse ükskõikselt ning on liikluses teadlikult ja jätkuvalt ohtlik. Peale eelmärgitu tuleb karistuse määramisel lähtuda ka õiguskorra kaitsmise huvidest ning kohtu arvates kuulub õiguskorra alla ka liikluskord. Liikluses on aga suurima ohu allikaks teistele liiklejatele mootorsõidukid, millede juhtidelt eeldatakse nii liikleja kohustuste täitmist kui ka juhi kohustuste täitmist. Kaebuse esitanud isik väärteoasja materjalidest nähtuvalt seda järjekordselt teha ei soovinud. Seetõttu, arvestades menetlusaluse isiku poolt toimepandud teo iseloomu, karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude puudumist, seda et varasemad karistused ei sundinud isikut uue süüteo toimepanemisest loobuma ja õiguskorra kaitsmise huvisid, siis on kohus sunnitud tõdema, et senise karistusliigina kohaldatud rahatrahv ei sunni kaebuse esitajat liiklusalaste väärtegude toimepanemisest loobuma. Seetõttu leiab kohus, et kohtuväline menetleja on põhjendatult asunud seisukohale, et rahaline mõjutamine kaebuse esitajat liikluses õiguskuulekalt käituma ei sunni ja rahatrahv kui karistusliik on ammendunud ning kaebuse esitaja suhtes tuleb kohaldada teisi seaduses ette nähtud mõjutusvahendeid, so teistsugust karistusliiki, mille tulemusena ohtlik liikleja liiklusest kõrvaldatakse. Seetõttu leiab kohus, et esitatud kaebus tuleb jätta rahuldamata ja vaidlustatud otsus karistusliigi ja määra osas tühistamata ja muutmata. Märt Toming Kohtunik 4