1-01-26/3

(01231604578)Kohtunik Märt Toming Kriminaalasi NKi süüdistus KrK §140 lg 2 p 1, 2, 3 järgi Süüdistatav NK Ik: XXX, kodakondsuseta, emakeel: vene keel, viimane teadaolev elukoht: XXX, tegelik asukoht teadmata, töökoht: andmed puuduvad Varasem karistatus: Tallinna Linnakohtu 19.04.2001 otsusega KrK § 139 lg 2 p 1, 3 ja § 15 lg 2 järgi vabadusekaotus 6 kuud tingimisi 1 aastase katseajaga. RESOLUTSIOON 1. Lõpetada KrMS § 199 lg 1 p 2 ja KarS § 81 lg 1 p 2 ja lg 6 alusel menetlus kriminaalasjas nr 1-01-26

(01231604578)NKi süüdistuses KrK §140 lg 2 p 1, 2, 3 ettenähtud süüteo aegumise tõttu.

1. Lõpetada NKi suhtes alustatud tagaotsimine.
2. Käesoleva määruse ärakirjad saata Põhja Ringkonnaprokuratuurile, Põhja Prefektuurile. Edasikaebamise kord Määrusele võib KrMS § 383, 384, 386 ja 387 alusel 10 päeva jooksul alates päevast mil isik sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama, esitada määruskaebuse kohtumääruse koostanud kohtule. Kriminaalasja materjalide läbivaatamisel kohus tuvastas: NK on KrK § 140 lg 2 p 1, 2, 3 ettenähtud kuriteo toimepanemises kohtu alla antud selles, et tema, isikuna, kes on varem toime pannud KrK § 139 ettenähtud kuriteo, isikute grupis koos V.H-ga, ähvardusega vahetult kasutada vägivalda isiku kallal, mis ei ole ohtlik elule või tervisele, 22.05.2001 kella 18.00 ajal, võttis DK Pärnu mnt viadukti all Koidu 122 maja juures ära KO kuulunud sõiduauto Mitshubisi Lancer riikliku registreerimismärgiga XXX võtmed ja avalikult varastas nimetatud sõiduauto väärtusega 45 000 krooni ja sama sõiduki 1 salongis asunud MT isiklikud esemed: jope väärtusega 750 krooni ja mobiiltelefoni Ericsson väärtusega 900 krooni, varastades avalikult võõrast vara 46 650 krooni ulatuses. Seega oma tahtliku tegevusega NK pani toime KrK § 140 lg 2 p 1, 2, 3 järgi kvalifitseeritava kuriteo, so võõra vara avaliku varguse, millega kaasnes ähvardus kasutada vahetult vägivalda, mis ei ole ohtlik elule ja tervisele, mis on toime pandud isikuna, kes on varem toime pannud KrK § 139 järgi kvalifitseeritava kuriteo ja isikute grupi poolt. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt on süüdistatav antud kohtu alla 14.02.2002 ja kriminaalasja kohtulik arutamine määrati 16.04.
3. Süüdistatavale NKile kohtukutset üle anda ei õnnestunud ja kohtukutse tagastati kohtule. Kohus lükkas kriminaalasja kohtuliku arutamise edasi 19.04.
4. Süüdistatav N.K kohtuistungile ei ilmunud ning kohus eraldas NKi suhtes kriminaalasja materjalid eraldi menetlusse, tehes otsuse kaassüüdistatava V.H süüküsimuses. Eraldi menetlusse eraldatud kriminaalasjas määrati kohtuistungid 13.05.2002 ja 30.08.2002, kuid süüdistatavat NKit kohtuistungile saada ei õnnestunud. 30.08.2002 määrusega kuulutas kohus NKi tagaotsitavaks ja muutus N.K suhtes valitud tõkendi allkiri elukohast mittelahkumise kohta tõkendiks vahistamine. Seisuga 02.04.2009 Põhja Prefektuuril andmed NKi asukoha kohta puuduvad. Inkrimineeritavate süütegude toimepanemise ajal oli KrK § 140 lg 2 p 1, 2, 3 ettenähtud kuritegu teise astme kuritegu. Käesoleval ajal kehtiva Karistusseadustiku järgi oleks N.K inkrimineeritav kuritegu karistatav KarS § 200 lg 1 järgi ja tegemist olnuks esimese astme kuriteoga. Kuni 01.09.2002 kehtinud KrK § 53 lg 1 p 2 sätestas, et isikut ei või võtta kriminaalvastutusele, kui tema poolt teise astme kuriteo toimepanemisest on möödunud viis aastat. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt aegumine katkeb kui isik enne ettenähtud tähtaja möödumist paneb toime uue kuriteo ning aegumise arvestamist alustatakse sel juhul uue kuriteo toimepanemisest. Sama paragrahvi lg 3 kohaselt aegumine peatub, kui kuriteo toimepannud isik ennast uurimise või kohtu eest varjab. Neil juhtudel aegumine uueneb ajast, mil isik kinni peeti või ilmus süü ülestunnistamisele. Seejuures ei või isikut kriminaalvastutusele võtta, kui kuriteo toimepanemisest on möödunud 15 aastat ja aegumine ei ole katkenud uue kuriteo toimepanemise tõttu. Kuivõrd teo toimepanemise ajal oli tegemist teise astme kuriteoga ja käesoleval ajal oleks süüdistatava käitumine hinnatav esimese astme kuriteona, siis lähtuvalt KarS § 5 lg 3 sätetest seadusel, mis raskendab karistust või muul viisil halvendab isiku olukorda, ei ole tagasiulatuvat jõudu. Seega tuleks selle põhimõtte kohaselt hinnata süüdistatavale inkrimineeritud tegu teise astme kuriteona, raskendamata tema olukorda. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt on inkrimineeritav tegu toime pandud 22.05.
5. Kriminaalasjas on kogutud andmeid, et süüdistatava NKi kahtlustuses on alustatud veel kaks kriminaalmenetlust 01231707573 ja 02231501768 ja tema suhtes on valitud tõkend vahistamine. Samas puuduvad andmed selle kohta, et süüdistatav oleks vahepeal, so alates 22.05.2001 kuni käesoleva ajani toime pannud uusi kuritegusid, kuivõrd kohtule ei ole laekunud lahendeid nendes süütegudes, milles oli alustatud menetlust ja kus süütegude toimepanemises kahtlustati N. K. Seejuures on kohtu menetluses olevas kriminaalasjas olnud menetlus peatatud ja süüdistatav on kohtu menetluses olevas kriminaalasjas tagaotsitavaks kuulutatud. Seega Kriminaalkoodeksi § 53 lg 3 sätete kohaselt tuleks aegumine lugeda peatunuks. Vastavalt Riigikohtu lahenditele nr 3-1/1-39/95 ja 3-1-1-32-96 on Riigikohus korduvalt märkinud, et kriminaalvastutusele võtmise aegumistähtaega KrK § 53 mõttes arvestati alates kuriteo toimepanemisest kuni süüdistatava kohtu alla andmiseni. Kriminaalasjast nähtuvalt on kuriteo toimepanemise ajana märgitud 22.05.2001 ning Tallinna Linnakohtu 14.02.2002 määrusega anti süüdistatav kohtu alla. Seega möödus kuriteo toimepanemisest kohtu alla 2 andmiseni 8 ja pool kuud, mistõttu ei olnud kriminaalvastutusele võtmine Kriminaalkoodeksi sätete ja kohtupraktika kohaselt aegunud. Kui arvestada süüteo aegumist käesoleval ajal kehtiva KarS § 81 põhimõtete järgi, siis vastavalt KarS § 81 lg 1 p 2 sätetele ei tohi kedagi kuriteo toimepanemises süüdi mõista ega karistada kui kuriteo toimepanemisest kuni selle kohta tehtud kohtuotsuse jõustumiseni on möödunud viis aastat teise astme kuriteo toimepanemisest. Vastavalt KarS § 81 lg 5 põhimõtetele teise astme kuriteo aegumine katkeb isiku suhtes tema kriminaalasjas menetlustoimingu tegemisega või isiku poolt enne KarS § 81 lg 1 p 2 sätestatud tähtaja möödumist uue kuriteo toimepanemisega. Kuriteo aegumise arvestamist alustatakse sel juhul tema kriminaalasjas menetlustoimingu tegemisest või uue kuriteo toimepanemisest. Isikut aga ei tohi kuriteo toimepanemises süüdi mõista ega karistada, kui selle toimepanemisest kuni selle kohta tehtud kohtuotsuse jõustumiseni on möödunud KarS § 81 lg 1 p 2 sätestatust viie aasta võrra pikem aeg ja kuriteo aegumine ei ole uue kuriteo toimepanemise tõttu katkenud. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi määruses nr 31-1-114-02 on asutud seisukohale, et KarS § 81 lg 1 p 2 sätestab üldpõhimõtet, mille kohaselt kedagi ei tohi teise astme kuriteo toimepanemises süüdi mõista ega karistada, kui selle toimepanemisest kuni selle kohta tehtud kohtuotsuse jõustumiseni on möödunud viis aastat. Sama paragrahvi lõikest 5 tuleneb aga, et kuriteo aegumine katkeb isiku suhtes tema kriminaalasjas menetlustoimingu tegemisega ja sellest menetlustoimingust alustatakse uuesti aegumise arvestamist. Nii katkestab iga menetlustoiming kuriteo aegumise ning aegumistähtaeg hakkab iga menetlustoimingu tegemisega uuesti algusest peale. Samas aga ei saa kuriteo aegumise katkemine ja uuesti kulgemine toimuda lõputult, sest KarS § 81 lg 5 sätestab, et isikut ei tohi süüdi mõista ega karistada kui teo toimepanemisest on möödunud sama paragrahvi lõikes 1 sätestatud viie aasta võrra pikem aeg ja kuriteo aegumine ei ole uue kuriteo toimepanemise tõttu uuesti katkenud. Seega tuleneb Riigikohtu seisukoha järgi KarS § 81 lg 1 p 2 ja lg 5, et juhul, kui teise astme kuriteo toimepanemise järel viie aasta jooksul ühtegi menetlustoimingut ei tehta ning selle teo toime pannud isik ei pane toime uut kuritegu, aegub kuritegu viie aastaga, kui aga menetlustoiminguid on teostatud, siis viie aasta möödumisel viimasest menetlustoimingust. Ning juhul, kui see viimane menetlustoiming on tehtud hiljem kui viis aastat pärast kuriteo toimepanemist, aegub kuritegu kümne aastaga. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt on viimane menetlustoiming N.K osavõtul tehtud 30.10.2001, so kohtueelse menetluse lõpetamisel. Seega on kuriteo toimepanemisest möödunud 10 aastat ning puuduvad andmed selle kohta, et süüdistatav oleks nende kümne aasta jooksul toime pannud uut kuritegu. Seega võiks tulla järeldusele, et süüdistatava kriminaalasjas inkrimineeritud kuritegu on KarS § 81 lg 1 p 2 ja lg 5 mõttes aegunud. Riigikohtu kriminaalkolleegium on oma 22.11.2002 määruses nr 3-1-1-114-02 asunud seisukohale, et Karistusseadustiku § 5 lg 2 kohaselt on tagasiulatuv jõud seadusel, mis välistab teo karistatavuse, kergendab karistust või muul viisil leevendab isiku olukorda. Nimetatud määruse kohaselt ei välista aegumine teo karistatavust, sest teo karistamisväärsus säilib, kuid puudub võimalus seda karistamisväärsust realiseerida. Sellest tulenevalt on asutud seisukohale, et aegumine võib teo karistatavust välistamata ning karistust kergendamata leevendada isiku olukorda, mistõttu on põhjendatud kohtualuse suhtes leebema seaduse kohaldamine. Nii Kriminaalkoodeksi kui ka Karistusseadustiku järgi teise astme kuriteo enne Karistusseadustiku jõustumist toime pannud isiku suhtes võib pärast Karistusseadustiku jõustumist sõltuvalt asjaoludest osutuda leebemaks kas KrK § 53 lg 1 p 2 või KarS § 81 lg 1 p 2 ja lg 5 kohaldamine. Sel juhul on aegumise kohaldamine KrK § 53 lg 1 p 2 järgi võimalik üksnes siis, kui isik ei ole toime pannud uut kuritegu ja teda ei ole antud kohtu alla KrK § 53 lg 1 p 2 märgitud tähtaja jooksul. Juhul kui isik on viimatinimetatud tähtaja jooksul kohtu alla antud, osutub tema suhtes leebemaks ja kuulub kohaldamisele KarS § 81 lg 1 p 2 ja lg 5, kuna võrreldes varasema regulatsiooniga sisaldub neis põhimõte, et isikut ei või süüdi mõista ega karistada, kui selle kuriteo asjas ei ole viie aasta jooksul tehtud ühtegi menetlustoimingut või kui kuriteo toimepanemisest on möödunud kümme aastat. Kuivõrd KarS § 81 lg 1 sätestab kuriteo aegumise korral üldpõhimõttena kuriteo toime pannud isiku süüdimõistmise ja karistamise keelu ning 3 KrMK § 5 lg 1 pst 3 tuleneb samuti üldpõhimõttena nõue aegumistähtaja möödumisel kriminaalmenetlus lõpetada, on Riigikohtu kriminaalkolleegium asunud seisukohale, et kui kuriteo aegumine ilmneb kohtuliku arutamise staadiumis, kuulub menetlus kohtualuse süüküsimust lahendamata määrusega lõpetamisele ning menetlust tuleb jätkata vaid siis, kui see on vajalik kaitseõiguse tagamiseks. Kohtu menetluses olevas kriminaalasjas koostatud süüdistuse kohaselt pani süüdistatav temale inkrimineeritud kuriteo toime 22.05.2001 ja senini, so enam kui kümne aasta jooksul ei ole suudetud tema asukohta kindlaks teha ning kriminaalasi on endiselt menetluses. Käesoleva määruse koostamise ajal kehtiva KarS § 81 lg 6 sätete kohaselt kui kuriteo aegumine on katkenud, algab aegumine uuesti KarS § 81 lg 5 sätestatud menetlustoimingu tegemisest. Isikut ei tohi kuriteo toimepanemises siiski süüdi mõista ega karistada, kui selle toimepanemisest kuni selle kohta tehtud kohtuotsuse jõustumiseni on möödunud KarS § 81 lg 1 sätestatust viie aasta võrra pikem aeg, antud juhul KarS § 81 lg 1 p 2 sätestatust viie aasta võrra pikem aeg. Taolistel asjaoludel asub kohus seisukohale, et kuivõrd N.K le inkrimineeritud teo toimepanemisest on möödunud 10 aastat ja 2 päeva, siis on N.K le inkrimineeritud kuritegu aegunud KarS § 81 lg 1 p 2 ja lg 6 mõttes. Eeltoodud motiividel asub kohus seisukohale, et N.K süüdistuses alustatud kriminaalmenetlus kuulub KrMS § 199 lg 1 p 2 alusel määrusega lõpetamisele NKile inkrimineeritud süüteo aegumise tõttu. Kuivõrd kriminaalmenetlus kuulub lõpetamisele, kuulub tema tagaotsimine lõpetamisele. Märt Toming kohtunik 4