1-10-16611/16

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht

1. aprill 2011, Tallinn Kriminaalasja number 1-10-16611 Kohtukoosseis Paavo Randma, Malle Preimer, Julia Katškovskaja Apelleeritud kohtuotsus Pärnu Maakohtu
2. veebruari 2011 otsus Apellatsiooni esitaja J.K, ik: XXX, Eesti Vabariigi kodanik, emakeel eesti keel, haridus 7 klassi, ei õpi ega tööta, eluk.XXXX XX XXXXXXXX XXXX XXXXXX XX-X, varem kriminaalkorras karistatud kolmel korral: Resolutsioon Jätta J.K apellatsioon kui ilmselt põhjendamatu läbi vaatamata Edasikaebamise kord Määruse peale võib süüdistatav advokaadist kaitsja vahendusel esitada määruskaebuse Riigikohtule 10 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtu kaudu alates päevast, mil menetlusosaline sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
3. Pärnu Maakohtu
4. veebruari 2011 otsusega tunnistati J.K süüdi KarS § 199 lg 2 p 9 järgi ja mõisteti talle karistuseks 6 kuud vangistust, mida vähendati KrMS § 238 lg 2 alusel 1/3 võrra. KarS § 65 lg 1 ja 64 lg1 alusel mõisteti J.K-le liitkaristuseks vangistus 9 kuud, lugedes temale käesoleva kohtuotsusega enne 16.11.2010 Pärnu Maakohtu kohtuotsust toimepandud 4 kuriteoepisoodi eest mõistetud karistus kaetuks Pärnu Maakohtu 16.11.2010.a. kohtuotsusega mõistetud 9 kuu vangistusega. Veel tunnistati J.K süüdi KarS § 199 lg 2 p 8,9 järgi (s.o viies kuriteoepisoodis, millised on toimepandud peale 16.11.2010 Pärnu Maakohtu kohtuotsust) ja mõisteti talle karistuseks vangistus 1 aasta 3 kuud. KrMS § 238 lg 2 alusel vähendati karistust 1/3 võrra, s.o kestuseni 10 kuud vangistust. KarS § 65 lg 2 alusel liiteti sellele 16.11.2010 Pärnu Maakohtu otsusega KarS § 199 lg 2 p 9 järgi mõistetud karistus vangistus 9 kuud ja mõisteti süüdistatavale lõplikuks liitkaristuseks 1 aasta 7 kuud vangistust. Karistuse kandmise alguseks määras kohus 1.02.
5. J.K tunnistati süüdi selles, et ta varem süstemaatilise varguse eest karistatud isikuna pani toime vargustena kvalifitseeritavaid varavastaseid süütegusid 26.10.2010, 27.10.2010, 27.10.2010, 3.11.2010, 19.11.2010, 4.12.2010, 14.12.2010, 6.01-7-01.2011 ja 31.01.
7. Maakohtu otsuse peale esitas J.K apellatsiooni, milles ta palub tühistada maakohtu otsus talle mõistetud karistuse osas. Apellant palub asendada mõistetud karistus üldkasuliku tööga. Samuti selgitab apellant, et ta sooviks minna võõrutusravile, et vabaneda alkoholiprobleemist, teise alternatiivina näeb J.K võimalust paigaldada endale nn ampull. Ühtlasi võiks tema suhtes kohaldada elektroonilist järelevalvet. J.K kinnitab, et ta on varasemalt vanglas olnud ning ei soovi sinna tagasi minna. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
8. Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalide ning esitatud apellatsiooniga, leiab üksmeelselt, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu, perspektiivitu ning tuleb sellest tulenevalt jätta läbi vaatamata (vt RKKKo 3-1-1-55-07). Riigikohtu kriminaalkolleegium on leidnud, et ilmselt põhjendamatuna tuleb käsitada apellatsiooni, milles esitatud argumendid ei ole konkreetse kriminaalasja lahendamise seisukohalt õiguslikult relevantsed ega anna seetõttu ühelgi juhul alust esimese astme kohtuotsuse või selles esitatud järelduste muutmiseks. Küsimus, kas esitatud apellatsioon on ilmselt põhjendamatu KrMS § 326 lg 2 teise lause tähenduses, tuleb ringkonnakohtul lahendada iga kriminaalasja pinnalt eraldi, arvestades kaebuses esitatud argumentide asjakohasust (vt RKKKo 3-1-1-96-09). Kui apellandi väited ei ole õiguslikult asjakohatud, peab ringkonnakohus KrMS § 326 lg 2 teisest lausest juhindumist eriti põhjalikult kaaluma, lähtudes konkreetse asja eripärast. Õiguslikult asjakohase taotluse ja põhjendustega apellatsiooni läbi vaatamata jätmine on võimalik eeskätt siis, kui maakohtu otsus on kooskõlas kohtupraktikas selgelt ja üheselt kujunenud seisukohtadega (nt mõistetud karistuse osas) ning ringkonnakohus ei pea vajalikuks kohtupraktikat muuta. Apellatsiooni läbi vaatamata jätmine on seega võimalik juhul, kui juba eelmenetluses selgub, et apellatsioonil puudub ilmselgelt edulootus ehk tegemist on perspektiivitu apellatsiooniga. Nii võib ringkonnakohus jätta karistuse muutmist taotleva apellatsiooni KrMS § 326 lg 2 teisele lausele tuginevalt läbi vaatamata põhjendusega, et mõistetud karistus ei hälbi karistuspraktikast (vt RKKKo 3-1-1-120-09).
9. Ringkonnakohus leiab, et käesoleval juhul puuduvad absoluutselt igasugused võimalused maakohtu otsuses tehtud õiguslike järelmite muutmiseks, täpsemalt mõistetud karistuse täiendavaks individualiseerimiseks. Apellatsioonis ei vaidlustata seejuures mingeid sisulisi süüteo toimepanemise asjaolusid ega tõstatata põhimõttelisi õiguslikke probleeme, mida tuleks lahendada; vaidluse esemeks on üksnes süüdistatavale mõistetud karistuse võimalik asendamine üldkasuliku tööga. Hinnates apellatsiooni põhjendatust ja selle kohtuliku läbivaatamise otstarbekust, märgib kriminaalkolleegium järgmist.
10. Riigikohtu kriminaalkolleegium on karistuse mõistmise osas märkinud, et KarS §-st 56 lähtudes peab kohus pärast kuriteo toimepanemise tuvastamist süü suurusest lähtuvalt andma karistuse liiki ja määra sisaldava põhjendatud karistusõigusliku hinnangu toimepandud kuriteole. Riigikohtu kriminaalkolleegium on selgitanud veel, et karistuse mõistmisel tuleb süü suuruse kvantitatiivsel kindlaksmääramisel igal juhul arvestada teo toimepanemisega seotud kergendavate ja raskendavate asjaoludega, eesmärgiga teha kindlaks karistuse konkreetne määr vastava paragrahvi sanktsiooni piirides ja prognoosida konkreetsele isikule mõistetava karistuse eripreventiivseid eesmärke (RKKKo 3-1-1-14-07). Täiendavalt tuleb karistuse mõistmise juures arvestada ka veel õiguskorra kaitsmise huvisid positiivse üldpreventsiooni tähenduses. Ühtlasi tuleb silmas pidada, et karistuse individualiseerimine selle asendamisel üldkasuliku tööga on võimalik vaid siis, kui toimepandud kuritegu või selle sooritajat iseloomustavad mingid erandlikud asjaolud, mis võimaldavad jätta mõistetud karistuse tingimuslikult kohaldamata. Kui need nn erandlikud asjaolud puuduvad, pööratakse mõistetud karistus täitmisele, s.o puudub alus karistuse edasiseks individualiseerimiseks
11. Kriminaalkolleegiumi hinnangul vastab maakohtu otsus kõigile osundatud nõuetele täiel määral ning apellatsioon on ilmselgelt perspektiivitu. Maakohus on karistust puudutavas küsimuses olnud põhjalik ja veenev ning apellatsioonis esitatud väited ei kummuta seal esitatud järeldusi vähimalgi määral. Pidamata vajalikuks maakohtu otsuses märgitu kordamist, lisab kriminaalkolleegium järgmist. 6.1 Apellatsioonis esitatud taotlus – üldkasuliku töö kohaldamine - eeldaks käesoleval juhul isiku suhtes esmalt kriminaalhoolduse rakendamist (vt KarS § 69 lg 4) või teisisõnu selle võimalikkuse jaatamist. Midagi sellist aga teha ei saa. Vaagides karistuse mõistmist on maakohus selgelt märkinud, et süüdistatav on juba varem korduvalt karistatud samalaadsete kuritegude toimepanemise eest, samuti on teda analoogiliste süütegude eest karistatud väärteokorras. Tal puudub ka kindel töökoht. Neid asjaolusid silmas pidades on maakohus edasiselt järeldanud, et juba need näitavad, et süüdistatav ei sobi kriminaalhooldusele. Apellatsioonis neid argumente seejuures ka ei vastustata. Enam kui kõnekas on antud kontekstis ka tõik, et süüdistatava suhtes juba kohaldati eelmise kohtuotsusega karistuse individualiseerimise viisina katseaega (Pärnu Maakohtu 16.11.2010 otsusega), kuid uute kuritegude sooritamist alustas J.K juba kolm päeva pärast nimetatud otsuse kuulutamist (esimene episood 19.11.2010). Kõnealuse küsimuse lahendamisel on kaalukas ka maakohtu otsuses märgitu, et
12. kohtuotsusega on süüdistatavale mõistetud vangistuslik karistus, mille kandmisest ta kohtuotsuse alusel tingimisi käitumiskontrollile allutamisega vabastati, kuid see tuli kohtu poolt pöörata täitmisele ja J.K suunati kinnipidamiskohta temale mõistetud karistust kandma. Ka see näitab, et süüdistatav ei ole isikuks, kes sobiks kriminaalhooldusele. Seejuures tuleb silmas pidada sedagi, et kuritegude sooritamisega jätkas J.K kohe peale seda, kui ta oli 16.07.2010 kinnipidamisasutusest vabanenud. 6.2 Tallinna Ringkonnakohus on senises praktikas olnud kindlalt ka seda meelt, et üldkasuliku töö rakendamine võib kõne alla tulla esmajoones olukorras, kus seda nähakse nn vangistuse vältimise viimase abinõuna ehk teisisõnu siis, kui isik on varasemalt kriminaalkorras karistamata ning on alust arvata, et see meede suudab teda paremini suunata õiguskuulekusele. Midagi sellist käesoleval juhtumil aga eeldada ei saa. J.K on varasemalt kriminaalkorras korduvalt karistatud, käesolevas kriminaalasjas vaatluse all olevad kuriteod pani ta toime vahetult pärast eelmise kohtuotsuse kuulutamist ning tema suhtes katseaja kohaldamist. Need asjaolud näitavad üheselt, et J.K ei ole isikuks, keda saaks allutada kriminaalhooldusele ning kelle käitumist võiks perspektiivis pidada õiguskuulekaks. Seetõttu leiab ringkonnakohus sarnaselt maakohtule, et üldkasuliku töö kohaldamine ehk mõistetud karistuse individualiseerimine taotletud viisil ei ole võimalik. Kohtul puudub vähimgi veendumus, et süüdistatav suudaks vabaduses käituda õiguskuulekalt. Pigem on J.K enda senise käitumisega kinnitanud, et karistused ei oma tema käitumise kujundamisel sisuliselt tähendust ning ka uuesti kinnipidamisasutusse sattumise võimalus ei takista teda kuritegude toimepanemisel; see välistab aga koheselt KarS § 69 sätete rakendamise. Apellandi taotlus on seega ilmselt perspektiivitu ning tuleb sellest johtuvalt jätta läbi vaatamata. 6.3 Apellatsioonis kinnitab J.K sedagi, et tema tõsiseks sooviks on vabaneda alkoholisõltuvusest, mis on tinginud tema poolt kuritegude toimepanemise. Ka seda küsimust on maakohus käsitlenud ning märkinud, et J.K on varasemaltki avaldanud soovi osaleda ning ka osalenud alkoholismivastasel võõrutusravil, mis on aga jäänud tulemusetuks, kuivõrd süüdistatav lihtsalt jätkas alkoholi tarvitamist. Sellises situatsioonis tuleb karistuse mõistmisel iseäranis pidada silmas õiguskorra kaitsmise huvisid ning otsustavalt eitada karistuse individualiseerimise võimalikkust selle asendamisel üldkasuliku tööga. Kriminaalkolleegiumi jaoks mõistetamatult panebki J.K apellatsioonis omavahel sõltuvusse enda vabastamise kinnipidamiskohast ning alkoholist loobumise; nii kirjutab süüdistatav selgesõnaliselt, et vanglas viibimine „ei muudaks selles osas midagi“. Selles osas peab kriminaalkolleeguim vajalikuks märkida esmalt seda, et erinevate sotsiaalprogrammidega on võimalik liituda ka kinnipidamiskohas, teisalt aga seda, et enda poolt pakutud võimaluste kasutamine (võõrutusravile minek või nn ampulli paigaldamine) on J.K võimalik jätkuvalt ka siis, kui ta vabaneb kinnipidamiskohast. Nimetatud probleemi lahendamine ei sõltu vähimalgi määral sellest, kas J.K vabastada tingimuslikult kinnipidamiskohast või mitte; see sõltub ainuüksi sellest, kas ja millisel määral soovib J.K reaalselt sellest probleemist vabaneda ning isiku vabal tahtekujundusel.
13. Kokkuvõtlikult leiab kriminaalkolleegium, et maakohus on kriminaalasja lahendamisel arvestanud täiel määral kõiki aspekte, mida kehtiva seaduse kohaselt tuleb silmas pidada ning mis on asjakohased käesolevas süüteos. Kriminaalkolleegium asub üksmeelselt seisukohale, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu ja perspektiivitu. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 326 lg 2 ls-st 2 kohtukolleegium määras: Jätta apellatsioon kui ilmselt põhjendamatu läbi vaatamata. Paavo Randma Malle Preimer Julia Katškovskaja