S § 65 lg 2 alusel suurendati mõistetud karistust 28.07.2010.a otsuse järgi mõistetud karistuse ärakandmata osa (9 kuud ja 5 päeva) võrra ja liitkaristuseks mõisteti 1 aasta ja 5 kuud vangistust. KarS § 199 lg 2 p 4 – 25 lg 2 järgi mõisteti Z.V süüdi kuriteos, mis oli toime pandud enne 28.07.2010.a otsust ja karistuseks mõisteti 6 kuud vangistust, mida
S § 65 lg 1 alusel moodustati liitkaristus pärast 28.07.2010.a otsust toimepandud kuriteo eest mõistetud liitkaristusega (1 aasta 5 kuud ja 5 päeva) üksikkaristustest raskema suurendamise teel ja mõisteti liitkaristuseks 1 aasta ja 6 kuud vangistust. Karistuse kandmise alguseks loeti 25.08.2010.a. Z.V tunnistati süüdi selles, et tema, olles süstemaatiliselt vargusi toimepannud isik, 10.02.2010.a püüdis Harjumaal XXXX vallas XXXXXX külas varastada koos tuvastamata isikuga J. S. sõiduauto kütusepaagist bensiini 340 krooni väärtuses, kuid auto omaniku sekkumise tõttu jäi kuritegu lõpule viimata ning selles, et ta 25.08.2010 koos R. P. varastas Tallinnas XXXXXX XX sisehoovi pargitud A. M. kuuluva mootorratta Suzuki maksumusega 24 000 krooni. APELLATSIOONI SISU Z.V vaidlustab maakohtu otsuse mõistetud karistuse ja menetluskulude osas. Taotleb mõistetud vangistuse asendamist üldkasuliku tööga. Märgib, et soovib muuta oma eluviisi, loobuda alkoholist, mis on siiani tinginud kuritegude toimepanemise. Ta on pöördunud MTÜ Lootuse Küla poole, on juhtkonnaga tihedas kirjavahetuses ja loodab sealt abi saada. Soovib kasvatada oma kahte last, hoolitseda ema eest, tal on lootus tööd saada. Kuivõrd vabaduses on raske alustada ja tasuda tuleb tsiviilhagid, siis palub menetluskulud jätta osaliselt riigi kanda. Samuti palub, et otsuses muudetaks ära menetluskulude tasumise tähtaeg 1 kuu, sest ta on vanglas ega saa selle aja jooksul midagi tasuda. MENETLUS RINGKONNAKOHTUS Prokurör leidis, et apellatsioon rahuldamisele ei kuulu, maakohtu otsus tuleb jätta muutmata. Süüdistatav ja tema kaitsja toetasid apellatsiooni. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT Kohtukolleegium, tutvunud süüdistusasja materjalide ja apellatsiooniga, kuulanud ära kohtumenetluse pooled, leiab, et maakohtu otsuse tühistamiseks alust ei ole. Süüdistatavale mõistetud karistustusse puutuvalt rõhutab kohtukolleegium esmalt, et kohtupraktikas valitseva põhimõtte kohaselt on kõrgema astme kohtu poolt maakohtus mõistetud karistuse muutmine põhjendatud üksnes juhul, kui kõrgema astme kohus muudab süüdistatava teo kvalifikatsiooni või kui ilmnevad asjaolud viitavad selgelt sellele, et madalama astme kohus pole arvesse võtnud karistust kergendavaid või raskendavaid asjaolusid või valesti tõlgendanud KarS §-s 56 täheldatud karistuse aluseid. Käesolevas süüdistusasjas selliseid mõistetud karistuse tühistamise aluseid, mis viitaksid KarS § 56 väärale kohaldamisele, ei esine. Kohus on süüdistatavale karistuseks vangistust mõistes oma seisukohti põhjalikult motiveerinud, sealhulgas esitanud veenvad motiivid ka selle kohta, miks ei ole võimalik Z.V-le mõistetud vangistust üldkasuliku tööga asendada. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga ega pea kohtuotsuses esitatut vajalikuks täies mahus korrata. Kohtukolleegium rõhutab, et üldkasuliku töö kohaldamist kui reaalse vangistuse vältimise viimast võimalust vaagima asudes (Riigikohtu otsus nr 3-1-1-99-06, p 19), peab kohtul olema esmalt kujunenud sisemine veendumus, et vabaduses viibides ei pane isik, kes on varem palju kordi analoogsete kuritegude toimepanemise eest karistatud, toime uusi õigusrikkumisi ning suudab elada õiguskuulekat elu, st, et KarS § 69 kohaldamiseks peavad esinema formaalsete eelduste kõrval obligatoorselt ka materiaalsed eeldused. Kohtukolleegiumi hinnangul ei saa pärast kriminaalasja materjalide ning apellatsiooniga tutvumist kuidagi väita, et Z.V puhul esineksid asjaolud, mis oleksid käesoleval hetkel KarS § 69 kohaldamise eelduseks. Kuigi süüdlase puhul esinevad üldkasuliku kohaldamise formaalsed eeldused (talle on maakohtu poolt mõistetud vangistus alla kahe aasta), puuduvad aga üldkasuliku töö kohaldamise materiaalsed eeldused, mida tuleb alati arvestada. Z.V on varem seitsmel korral kohtu poolt karistatud. Seega ei saa tema puhul kuidagi kujuneda veendumust, et ta suudab edaspidi õiguskuulekalt elada. Siinjuures märkis maakohus põhjendatult oma otsuses, eelmise, 28.07.2010.a otsusega jäeti Z.V suhtes vangistus tingimisi kohaldamata, kuid kohtu usaldust ta ei õigustanud – vaevalt kuu möödudes pani Z.V toime uue kuriteo. Teiseks rõhutab kohtukolleegium, et üldkasulik töö ei sobi karistusena süüdlasele, kellel on sõltuvusprobleeme alkoholi, narkootikumide vms suhtes. Tõsist sõltuvust alkoholist tunnistas Z.V ise. Seega puuduvad tema puhul KarS § 69 kohaldamiseks vajalikud materiaalsed eeldused, vangistuse asendamine üldkasuliku tööga on välistatud süüdistatava isikuandmetest lähtudes. Ringkonnakohtu istungil kaitsja poolt esitatud viide KarS §-le 692 ei ole samuti Z.V puhul asjakohane. Nimetatud paragrahvi 1. lõike kohaselt võib kohus asendada vangistuse sõltuvusraviga, kui isik pani kuriteo toime narkomaania tõttu ja vajab narkomaania ravi üksnes juhul, kui tegemist on varem vangistusega karistamata isikuga, kellele on mõistetud kuuekuuline kuni kaheaastane vangistus. Z.V on varem karistusena vangistust kandnud, mistõttu on tema suhtes KarS § 692 kohaldamine välistatud. Mis puudutab apellandi taotlust jätta menetluskulude tasumine osaliselt riigi kanda, siis kohtukolleegium ei pea võimalikuks taotlust rahuldada ning osundab, et
lg 1 kohaselt hüvitab süüdimõistva kohtuotsuse korral menetluskulud süüdimõistetu. Kohtukolleegium tõdeb, et
lg 3 kohaselt juhul, kui menetluskulude hüvitamine käib süüdimõistetule ilmselt üle jõu, võib kohus osa neist jätta riigi kanda. Käesoleva kriminaaltoimiku materjalidest ega ka apellatsioonist ei nähtu asjaolusid, mis lubaksid järeldada, et Z.V kui töövõimelisel isikul esineksid takistused kriminaalmenetlusega riigile põhjustatud kulude hüvitamiseks või käiks nende kulude hüvitamine talle ilmselt üle jõu. Ka seadusest tulenevate menetluskulude suuruse vähendamise ja osaliselt riigi kanda jätmise otsustus peab tuginema kindlatele faktilistele asjaoludele ja tõenditele, mis viitavad süüdimõistetu maksejõuetusele. Käesolevas süüdistusasjas selliseid asjaolusid tuvastatud ei ole. Maakohtu otsuses märgitud menetluskulude tasumise tähtajaga seoses märgib kohtukolleegium, et maakohtu poolt otsuses antud selgitus rahaliste kohustuste vabatahtliku täitmise kohustuse 30-päevase tähtaja kohta on asjakohane ja kooskõlas seadusega.
lg 2 sätestab, et kui süüdimõistetu ei ole rahalise karistusena mõistetud rahasummat täies ulatuses tasunud kohtuotsuse jõustumisest alates 1 kuu jooksul kohtu arvelduskontole, saadetakse kohtuotsuse ärakiri kohtutäiturile.
kohaselt järgitakse kriminaalmenetluse kulude ja muude rahaliste sissenõuete sissenõudmisel käesoleva seadustiku sätteid rahalise karistuse täitmisele pööramise kohta. Seega kehtib ülalnimetatud tähtaeg kõikidele rahalistele nõuetele, see kord tuleneb seadusest ning kohtul oli kohustus oma otsuses süüdistatavale vabatahtlikku nõuete tasumise tähtaegu selgitada. Ülaltoodust lähtudes ja juhindudes
lg 1 p 1 jätab ringkonnakohus Harju Maakohtu 02.02.2011.a otsuse muutmata ja apellatsiooni rahuldamata. Malle Preimer Julia Katškovskaja Paavo Randma
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.