veeburari 2009 otsus Apellatsioonide esitajad süüdistatav K.P kaitsja advokaat Vello Luik ja Lõuna Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Ülle Hõrak Prokurör Ülle Hõrak Süüdistatav K.P elukoht: XXX; isikukood: XXX; töökoht: XXX; varem kriminaalkorras karistatud ühel korral Kaitsja advokaat Vello Luik RESOLUTSIOON Juhindudes KrMS §-st 337 lg 1 p 1, Jätta Tartu Maakohtu Põlva kohtumaja
järgi ja teda karistati 2 kuu pikkuse vangistusega.
lg 2 alusel suurendati karistust Tartu Maakohtu 28.05.2007 otsusega mõistetud ja kandmata karistuse 2 kuud vangistust võrra ning K.P-le mõisteti liitkaristuseks 4 kuud vangistust.
lg 1 alusel loeti karistus kantuks K.P eelvangistuses viibitud ajaga 9.06.2008 kuni 27.11.2008, s.o 5 kuud 18 päeva. K.P-lt alusetult vabaduse võtmise päevade arvuks loeti 48 päeva. Maakohus arutas K.P-le
lg 1 järgi esitatud süüdistust selles, et tema helistas telefonilt nr XXX abipolitseinik K. K. telefonile nr XXX 26.05.2008 kl 21.06 ajal Põlva maakonnas XXX masti piirkonnas lubades kannatanu ära tappa, tema maja põlema panna, tekitada talle tahtlikult tervisekahjustusi, s.o pani toime abipolitseiniku kui vastavalt Abipolitseiniku seaduse § 2 lg 2 kohaselt (politsei tegevuses osalemise ajal on abipolitseinik riigivõimu esindaja) võimuesindaja ja avalikku korda kaitsva isiku suhtes
§-s 120 sätestatud vägivallateo, s.o tapmisega, tervisekahjustuse tekitamisega ja olulises ulatuses vara hävitamisega ähvardamise seoses kannatanu ametikohustuste täitmisega. Ähvardamise ajendiks oli abipolitseinik K. K. poolt oma pädevusest Abipolitseiniku seaduse §-st 4 lg 1 p 1 (abipolitseinik abistab politseid avaliku korra tagamisel), §-st 4 lg 1 p 6 (abipolitseinik abistab politseid kuritegude ennetamisel, tõkestamisel ja avastamisel) ja §-st 4 lg 1 p 7 (abipolitseinik osaleb õiguserikkumiste ennetamises) tulenevalt politseile info edastamine K.P kohta toime pandud väärteo kohta: Ahja vallas XXX ääres avalikul üritusel jaanipeol kauplemine, omamata selleks Ahja Vallavalitsuse kirjalikku luba, millise väärteo eest karistati K.P 25.10.2007 KaTS § 29 alusel ning ka abipolitseinik K. K. aktiivne tegevus õiguserikkumiste ennetamisel ja avastamisel Ahja vallas. Ähvarduste täideviimist oli ähvarduste sisust (väljendid: “panen maja põlema, löön raudkangiga vastu pead“), laadist (väljendid: „olen ka siin hullemaid mehi läbi peksnud, tean, et sinu ma ikka läbi löön“) ja ähvardaja isikust (varem kriminaalkorras karistatud ja ägestuva iseloomuga isik) tulenevalt kannatanu K. K. l alust karta. K.P ennast esitatud süüdistuses süüdi ei tunnistanud. Kohtu poolt tuvastatu kohaselt ei ole vaidlust selles, et 26.05.2008 õhtul kl 21.06 ajal K.P helistas oma mobiiltelefonilt nr XXX K. K. le telefonile nr XXX. K.P väitel 20-25 minutit peale seda kõnet helistas K. K. ise talle. K. K. ütles, et ei kuulnud hästi ja pressis K.P-lt vajalikke väljendeid välja. Süüdistatav peab silmas jälitustoimikust pärinevas kõneeristuses olevat kõnet, mis on telefonilt nr XXX helistatud 26.05.2008 kl 21.35 kestusega 0:09:45 numbrile XXX. Tunnistaja A. J. on andnud ütlusi, et K.P ja K. K. rääkisid 26.05.2008 õhtul telefoni teel kahel korral – algul helistas K.P K. K. le ja hiljem K. K. helistas tagasi. K. K. on teise kõne toimumist kategooriliselt eitanud ja kinnitanud, et tema kasutuses teisi telefone ei olnud. Jälitustoiminguga tehti kindlaks, et K.P-le kuuluvale telefonile nr XXX ajavahemikul 01.03.-29.05.2008 K. K. helistanud ei ole. Kohus leidis, et süüdistatava väidet, et K. K. helistas mingilt teiselt telefonilt, ei ole õnnestunud tõendada ega ümber lükata. Asjas on tõendiks K. K. poolt politseile üleantud kõnesalvestis CD-plaadil, mis K. K. sõnul kajastab toimunud telefonivestlust ja mille ta ise lindistas. Salvestusena on kuulda kahe mehe vestlust, mille sisu on kantud vaatlusprotokolli. Kohus veendus, et asitõendi protokolli on vestluse sisu kantud õigesti ja tegemist on K.P ja K. K. vahelise vestlusega. Kohus hindas üldsõnaliseks süüdistatava väited, et kannatanu on salvestist monteerinud ja kärpeid teinud, kuna K.P ei ole konkretiseerinud, kus ja millises osas on kõne sisu moonutatud või kärbitud. Vaatlusprotokolli lugemisel ja salvestise kuulamisel ei jää muljet, et vestlust oleks moonutatud, kõnelejate tekstiosad on omavahel haakuvad ja loogilises järjekorras. Kohus asus seisukohale, et nimetatud kõnesalvestis on muu teabesalvestis KrMS § 63 lg 1 mõttes. Tegemist on lubatava tõendiga, kuna kannatanu ei ole telefonikõnet salvestanud jälitusmenetluse 2 raames, vaid eraisikuna, kel on õigus fikseerida oma isiklikke vestlusi ja sündmusi. Samuti ei muuda tõendit mittelubatavaks see, et diktofoni kõne salvestisega andis K. K. politseile, kus M. S. selle arvutisse kopeeris. M. S. helisalvestist ei muutnud. Kuna tegemist on kannatanu enda tehtud salvestisega, ei oma tähtsust, mil viisil või kelle abil see jõudis CD-le ja tõendina kriminaalasja juurde. Kannatanul on õigus lindistada oma kõnelusi enda õiguste kaitseks. Samas ei tohi kannatanu tagantjärgi hakata kahtlusalusele helistama ja kõnelust salvestama, et seda tõendina kasutada (s.o ise tõendeid luua). Süüdistatav on järjekindlalt väitnud, et kõne lindistus ei ole süüdistuses märgitud kõne lindistus, vaid teise kõne lindistus. Ka A. J. on rääkinud kahest kõnest, kusjuures teise kõne tegi K.P-le K. K. . Seega on teise kõne toimumise osas jäänud kõrvaldamata kahtlus ja seda mitte süüdistatavast tingitud asjaoludel. Kuna kõrvaldamata on kahtlus, millise kõne salvestisega on tegemist, ei saa telefonikõne salvestise ja selle alusel koostatud asitõendi vaatlusprotokolli alusel lugeda tõendatuks süüdistuses märgitud kõne sisu. Kohus, hinnates K.P ja K. K. vahel kl 21.06 toimunud telefonivestluse sisu ja K. K. poolt peale kõne lõppu politsei lühinumbrile 110 tehtud kõnet, leidis, et K.P ähvardas K. K. d vähemalt tervisekahjustuse tekitamisega. K.P ja K. K. ütlustega on tõendatud, et K.P ütles K. K. le: „Panen sulle vastu magu“, „löön kasvõi läbi“ ja ähvardas raudkangiga vastu pead panna, kasutas väljendit: „Protiv loma net prijoma“. Sellist ähvardust saab kohtu arvates lugeda ähvarduseks tekitada vähemalt tervisekahjustus. Kuna ei süüdistatav ega kannatanu pole kinnitanud, et süüdistatav oleks sõnaselgelt väljendanud ähvardust kannatanu ära tappa, ei ole tapmisähvarduse tegemine kinnitust leidnud. Kohus leidis, et tõendatud ei ole süüdistatava poolt kannatanu ähvardamine maja põlema panemisega, kuna tõendid on vastuolulised. Süüdistatava väitel kõne ajendiks oli A. A. saadud teave, et K. K. süüdistab teda ähvarduse tegemises maja maha põletada. Sellist süüdistatava väidet on kinnitanud A. J. . Kohus, kuulates üle A. A. , U. P. , M. K. ja J. K. , leidis, et tõendid on vastuolulised, aga kuna K.P ja M. K. ütlused on kokkulangevad selles, et mingi jutt K.P ähvardusest K. majasid põletada oli faktiliselt liikvel, on eluliselt usutav, et sellest rääkisid ka süüdistatav ja kannatanu kl 21.06 ajal toimunud telefonikõnes. Kannatanu on kohtule kinnitanud, et selles kõnes süüdistatav otseselt ähvardas maja maha põletada. Kõnes lühinumbrile 110 on kannatanu sõnastanud selle järgmiselt – „.. ja lubasid mul maja maha põletada“. Keda maja maha põletada laskjatena ta silmas on pidanud, täpselt aru saada ei ole. Olukorras, kus on tõendatud, et mingi jutt K.P varasemast ähvardusest K. majasid põletada, oli faktiliselt liikvel ja esineb teatav vastuolu K. K. kohtule antud ütluste ja tema 26.05.2008 õhtul politsei lühinumbrile 110 tehtud kõne sisus, ei ole kohtu arvates veenvalt tõendatud, et süüdistatav ähvardas kannatanut kl 21.06 ajal toimunud telefonikõnes otseselt maja põlema panekuga. Kohus asus seisukohale, et K.P poolt 26.05.2008 kl 21.06 ajal K. K. ähvardamine telefoni teel ei olnud seotud K. K. kui võimuesindaja ametikohustuste täitmisega ja seega on K.P vastutus
Süüdistuse kohaselt oli kannatanu ähvardamine seotud tema abipolitseinikuna info edastamisega K.P väärteo kohta - XXX toimunud ebaseadusliku kauplemise kohta ja K. K. aktiivse tegevusega õiguserikkumiste ennetamisel ja avastamisel Ahja vallas. Maakohus tuvastas, et 2007 suvel toimus ebaseaduslik kauplemine XXX, millest üks järve ääres olnud inimene teavitas valda, vald teavitas K. K. d, K. K. helistas I. P. , I. P. teatamisel registreeris politsei järve ääres toimunud rikkumise. Kohus leidis, et K. K. , edastades 23.06.2007 temale vallavalitsusest saabunud teadet politseiametnikule, ei täitnud abipolitseiniku ülesandeid. K. K. ütlustest nähtub, et ta ise õiguserikkumise asjaolude väljaselgitamisega ei tegelenud. Telefonitsi tulnud teabe väidetava õiguserikkumise kohta edastamine telefonitsi tuttavale politseiametnikule ei ole vaadeldav politsei tegevuses osalemisena, mis annaks alust K.P poolt 26.05.2008 kl 21.06. ajal toimunud telefonikõnes avaldatud ähvardusi K. K. aadressil seostada just viimase tegutsemisega abipolitseinikuna. Ka ei saa
lg 1 objektiivset külge sisustada kannatanu üldise aktiivse tegevusega õiguserikkumiste ennetamisel ja avastamisel Ahja vallas. Vägivalla ajendiks peab 3 olema kannatanu konkreetne avalikku korda kaitsev tegu. Rohkem konkreetseid tegusid süüdistuses toodud ei ole. Kuigi asjas on viited sellele, et K.P oli seotud ebaseadusliku kruusavargusega, ei kajastu see K.P-le esitatud süüdistusest. Maakohus leidis, et K.P tegu tuleb kvalifitseerida
järgi, kuna tõendatud on, et K.P 26.05.2008 kl 21.06 ajal toimunud telefonikõnes ähvardas K. K. t vähemalt tervisekahjustuse tekitamisega. Arvestades ähvarduse sisu ja esitamise laadi (kasutatud väljendeid) ning K.P isikut (kergesti ägestuva iseloomuga), asus kohus seisukohale, et K. K. l oli alust karta ähvarduse täideviimist. Kannatanu on kinnitanud, et võttis K.P ähvardust täiesti tõsiselt. K.P ei olnud kannatanule võõras ja kannatanu teadis, et K.P on kergesti ägestuva iseloomuga, et tema teada on K.P kasutanud vägivalda teise inimeste suhtes ja et ta oli K.P ähvardavat käitumist tajunud varemgi. M. K. ütluste kohaselt rääkis K. K. , et K.P lubas teda kangiga läbi lüüa ja poeg oli mures. Kohtu arvates teeb ka K. K. poolt 26.05.2008 kl 21.18 politsei lühinumbrile helistamine usutavaks kannatanu väite, et ta võttis ähvardust tõsiselt. A. J. i, A. A. ja M. A. ütlused, et K.P ei ole vägivaldne, ei lükka ümber kannatanu väidet, et tema arvates võib K.P vägivalda kasutada. Kas sellisel kannatanu teadmisel oli ka reaalset alust, pole ähvarduse veenvuse hindamise seisukohalt määravat tähendust, oluline on, milline arusaam kannatanul oli tekkinud. K. K. ütlusi, et ta K.P ähvardust kartis ei lükka ümber see, et ta 26.05.2008 õhtul jahile läks, et ta 27.05.2008 politseipatrullis K.P-le liikluseeskirjade rikkumise eest väärteomaterjalide koostamises osales ega K.P väide, et K. K. temaga 27.05.2008 juhtumi raames ülbitses. Kohtu arvates tegelemine peale ähvardamist oma igapäevaste toimingutega ei tähenda iseenesest, et kannatanu ei võta ähvardust tõsiselt. Kohus leidis, et K.P pidi aru saama, et kannatanu aadressil öeldut võib viimane võtta tõsiselt. Ähvardaja ei pea ise uskuma ähvarduse realiseeritavusse. Piisab, kui ta lähtub sellest, et kannatanu seda usub. Väljendid „löön läbi“ ja „annan vastu magu“, viitamine kangi kasutamise võimalikkusele, ei tekita kahtlust, et see on ähvardus, mis on üheselt mõistetav igale normaalse elukogemusega inimesele. K.P on ähvardades tegutsenud vähemalt kaudse tahtlusega. K.P-le karistuse mõistmisel arvestas kohus K.P süü suurust, mida kohus luges keskmiseks. Kuna K.P on kuriteo toime pannud katseajal ja teda on korduvalt karistatud erinevate väärtegude eest rahatrahvidega, ei pidanud kohus põhjendatuks K.P karistamist rahalise karistusega. Varasemad karistused ei ole mõjutanud K.P hoiduma uue süüteo toimepanemisest. Seetõttu on vajalik karistada teda lühiajalise vangistusega. Kohus arvestas kriminaalhooldaja iseloomustust, tema tööalast hõivatust, kohusetundlikku suhtumist peresse ja kodusse. Ilmnenud on K.P negatiivne hoiak ühiskonnas toimivasse kriminaal- ja karistuspoliitikasse. K.P karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud puuduvad. Tegu on sooritatud katseajal ja
§-st 74 lg 5 alusel tuleb liita eelmise kohtuotsusega mõistetud kandmata karistus. Kuna K.P on olnud eelvangistuses, luges kohus karistuse kantuks ja leidis ka, et K.P tekib hüvitise taotlemise õigus alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahjule vahi all viibitud aja eest temale mõistetavat karistust ületavas osas. Apellatsioonides esitatud taotluse sisu Prokurör taotleb maakohtu otsuse tühistamist, K.P süüdimõistmist
lg 1 järgi ja tema karistamist 3 kuu ja 18 päeva pikkuse vangistusega;
lg 2 alusel tuleks liitkaristuseks mõista 5 kuud ja 18 päeva vangistust ning
lg 1 kohaldades tuleks eelvangistuses viibitud aeg 9.06.2008 kuni 27.11.2008 (s.o 5 kuud ja 18 päeva) arvata karistusaja hulka ning lugeda kandmisele kuuluv karistus kantuks. Kohus on rikkunud kriminaalmenetlusnorme ja kohaldanud vääralt materiaalõigust, asudes seisukohale, et Ahja vallavalitsuselt tulnud info (ebaseaduslikust kauplemisest jaanipeol) edastamisel telefonitsi tuttavale politseiametnikule ei osalenud K. K. abipolitseinikuna politsei 4 tegevuses. Infot edastades oli K. K. abipolitseinik, kuna abistas politseid väärteo avastamisel ja süüdlane sai karistada K. K. lt saadud info kohapeal kontrollimise tulemusena. Seega täitis K. K. abipolitseinikuna infot politseile edastades Abipolitseiniku seaduse §-st 4 lg 1 p 1, 6, 7 tulenevat kohustust abistada politseid avaliku korra tagamisel, kuritegude ennetamisel, tõkestamisel ja avastamisel ning osaleda õiguserikkumiste ennetamisel. Ähvardamise ajendiks oligi K. K. kui abipolitseiniku tegevus. Salvestisest nähtub, et K.P ütles K. K. le: „Kas sa autot järve ääres mäletad, ma panen sind seda mäletama“; samuti, et K. K. kui abipolitseinik on koputaja ja ta on paljudele keeranud. Selles väljendis ei väljendu abstraktne vimm kõigi abipolitseinike vastu, vaid ähvarduste ajendiks on just abipolitseiniku K. K. aktiivne tegevus õiguserikkumiste avastamisel Ahja vallas. K. K. kui aktiivse abipolitseiniku tegevus on tõendatud ka tema kohta antud iseloomustusega Põlva politseijaoskonnast. K.P tegu täitis
Kohus on oluliselt rikkunud kriminaalmenetlusnorme, jättes tõendina kõne sisu kohta arvestamata K. K. ja K.P vahelise telefonikõne salvestise põhjusel, et kohtul on tõusetunud kahtlus kannatanu tegevuse kohta (s.o võimalik tõendite hilisem loomine ja kogumine) ja kuna on jäänud nn teise telefonikõne osas kõrvaldamata kahtlus. Kohus ei ole põhjendanud, miks kannatanu ütlused selles, et teist kõnet ei toimunud, ei ole usaldusväärsed. Kuna K. K. helistas politsei numbrile 110 juba kl 21.18, ei ole sellises sündmuste ajalises kontekstis loogiline, et K. K. , kelle suhtes on juba ähvardused telefonitsi esitanud, helistab ise ähvardajale veel tagasi kl 21.
PS § 43 sätestatud põhiõigust edastavate sõnumite saladusele kaitseb ka
. Nimelt võib karistusseadustiku selles paragrahvis sätestatud süüteo subjektiks olla vaid isik, kes ei olnud sõnumi adressaat või adressant. See tähendab, et seadusandja ei ole seni 7 soovinud kehtestada isiku vastutust talle enesele suunatud sõnumite mis tahes viisil talletamise ja avalikustamise eest. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga ka selles, et tõendit ei muuda lubamatuks selle salvestamine M. S. e poolt CD-toorikule. Kaitsja hinnangul on M. S. , kustutades seejuures salvestuse arvutist, võtnud süüdistatavalt võimaluse originaalsalvestust kuulata. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et kuivõrd salvestise sisu on protokollitud, seda on kohtuistungil kuulatud, asjas ei esine kahtlust, et salvestiselt kostuvad just süüdistatava ja kannatanu hääled ning ei ole alust kahtlustada ka salvestise mingilgi viisil muutmist, siis ei muuda M. S. e poolt telefonivestluse salvestise kopeerimine CD-toorikule salvestist lubamatuks tõendiks. Maakohus on kõnesalvestise jätnud tõendina arvestamata aga põhjusel, et asjas on tõusetunud kahtlus nn teise telefonikõne olemasolust. Prokurör on apellatsioonis väitnud, et maakohtu otsus on vastuoluline, kuna ühelt poolt öeldakse, et helisalvestis on tõend, aga teiselt poolt, et seda ei saa arvestada. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus ei ole vastuoluline. Kuna kriminaalasjas on tõusetunud küsimus sellest, kas K. K. poolt politseile üle antud kõnesalvestis CD-plaadil on käsitletav seadusliku tõendina, siis on maakohus õigesti esmalt hinnanud seda, kas tegemist on kriminaalasjas lubatava tõendiga. Järgnevalt on maakohus õigustatult asunud seisukohale, et kuna kõrvaldamata on jäänud kahtlus selles, millise kõne salvestusega on tegemist, ei saa seda tõendit, s.o süüdistatava ja kannatanu vahelise telefonikõne salvestist ning selle põhjal koostatud asitõendi vaatlusprotokolli alusel lugeda tõendatuks süüdistuses märgitud kõne sisu. Vaatamata telefonikõne salvestuse tõendina mittearvestamisele on maakohus tuvastanud ja tõendatuks lugenud, et 26.05.2008 kl 21.06 toimunud telefonikõne ajal ähvardas K.P K. K. d vähemalt tervisekahjustuse tekitamisega. Siinkohal leiab prokurör, et tõendatuks tuleb lugeda kannatanu ähvardamine ka tapmisega ja olulises ulatuses vara hävitamisega, s.o maja põlema panemisega. Kaitsja on aga seisukohal, et süüdistatava poolt kasutatud väljendid ei olnud ähvardus, vaid tegemist oli väärtushinnanguga. Samuti leiab kaitsja, et tõendina ei saa arvestada K. K. ütlusi. Nimelt, kuivõrd kahtlusi nn teise telefonikõne osas ei saa kõrvaldada, tuleb asuda seisukohale, et teine telefonikõne K. K. ja K.P vahel leidis aset ning see omakorda seab kahtluse alla K. K. ütluste usaldusväärsuse tervikuna. Ringkonnakohus kaitsja sellise seisukohaga ei nõustu. Õige on, et kahtlus teise kõne osas on jäänud püsima. Sel põhjusel ei loe kohtud tehtud telefonikõnesalvestist ka tõendite hulka. Samas, kuivõrd süüdistatav ise on tunnistanud ähvarduste esitamist just kl 21.06 toimunud kõnes ja tema ütlused ühtivad kannatanu ütlustega, ei ole põhjust välja arvata K. K. ütlusi tervikuna tõendite hulgast välja. Ringkonnakohus on seisukohal, et 26.05.2008, helistades kl 21.06 K. K. le, ähvardas K.P kannatanut vähemalt tervisekahjustuse tekitamisega. Maakohtus toimunud istungil on K.P tunnistanud, et ta kasutas kannatanu aadressil väljendeid nagu “panen sulle mööda magu”, “löön kasvõi läbi” ja kasutas venekeelset ütlemist “protiv loma net prijoma.” Seega kattuvad kannatanu ja süüdistatava ütlused selles, et süüdistatav oli ähvardanud kannatanu läbi lüüa. Kannatanu on täpsustanud, et süüdistatav ähvardas teda läbi lüüa raudkangiga. Raudkangi kasutamisele viitab ka süüdistatava poolt kasutatud ja mainitud venekeele väljend. Ringkonnakohtus toimunud istungil kinnitas K.P, et kl 21.06 toimunud telefonikõne ajal ütles ta K. K. le, et “….. panen sulle mööda magu nii, et suust ja p…st seda s…a lendab.” Samas oli süüdistatav endiselt arvamusel, et tema kannatanut ei ähvardanud ja muid väljendeid ta ei kasutanud. Ringkonnakohus leiab, et paljasõnalised on süüdistatava ütlused, milles ta eitab väljendit raudkangiga läbilöömisest, kuna need on ümber lükatud tema maakohtus antud ütlustega ja ka kannatanu ütlustega. Ähvardused “vastu magu panna” ja “raudkangiga läbi lüüa” on käsitletavad ähvardustena tekitada vähemalt tervisekahjustus, kuna isiku avaldus kedagi millegagi lüüa sisaldab endas soovi kellelegi kas valu või kehavigastuse tekitamiseks. Soov või ähvardus kedagi ära tappa on reeglina väljendatud sõnaselgelt. 8 Ringkonnakohus ei nõustu kaitsja seisukohaga, et K.P ütlemine: “Ütlesin, et sulle tuleks selle eest vastu magu anda nii, et suust ja p... tuleb paska”, ei sisalda ähvardust, vaid tegemist on väärtushinnanguga – selline tegu on väärt vastu magu andmist. Nagu juba märgitud, on K.P tunnistanud, et ütles “panen sulle mööda magu ...”. S.o tegemist on otsese ähvardamisega, mitte tingliku kõneviisiga ega väärtushinnanguga. Ringkonnakohus leiab, et tõendatud ei ole K.P poolt K. K. ähvardamine tapmisega. Tapmise all tuleb mõista
Selliste väljendite kasutamist kriminaalasjas tuvastatud ei ole, s.o ei süüdistatav ega kannatanu ei ole kinnitanud, et süüdistatav oleks selgelt väljendanud ähvardust kannatanu tappa. Kannatanu on küll politsei lühinumbrile 26.05.2008 kl 21.18 ajal tehtud kõnes teatanud, et K.P lubas lasta ta tappa, kuid kannatanu selline arusaam võiski tuleneda tema tõlgendustest mõistetele “vastu magu panema” ja “raudkangiga läbi lööma.” Kriminaalasjas puuduvad aga tõendid, mis näitaksid, et K.P oleks neid lausudes tahtnud kannatanut ähvardada tapmisega. Maakohus on põhjalikult käsitlenud süüdistuses esitatud punkti, mille kohaselt K.P ähvardas K. K. d ka maja põlema panemisega. Ringkonnakohus nõustub maakohtu hinnanguga, et tõsikindlalt ei ole tõendamist leidnud, et süüdistatav oleks 26.05.2008 kl 21.06 toimunud telefonikõnes ähvardanud kannatanut maja põlema panemisega. K.P on ka ringkonnakohtus toimunud kohtuistungil jäänud selle juurde, et ta helistas K. K. le sel õhtul, soovides küsida, mida ta on kannatanule teinud, et too räägib, nagu sooviks tema K. K. maja maha põletada. Ka tunnistaja A. J. on maakohtus toimunud istungil süüdistatava selliseid väiteid kinnitanud. A. J. oli toimunud telefonikõne pealtkuuljaks. Samuti, ka K.P, U. P. ja M. K. ütlused tõendavad, et mingi jutt K.P ähvardustest K. maja põlema panna, oli faktiliselt liikvel. Ringkonnakohus leiab, et eeltoodud tõendeid kogumis hinnates ei ole ümber lükatud süüdistatava väide, et 26.05.2008 kl 21.06 ajal toimunud kõnes sellest ka räägiti. Kriminaalasjas on vaidlus veel selles, kas K. K. võis K.P öeldut võtta ähvardustena ja ähvarduste täideviimist karta. Maakohus on õigesti leidnud, et
sätestatud kuriteokoosseisu realiseerimiseks piisab, kui kannatanus kutsutakse esile sedavõrd tugev hirmuaisting, et ta leiab, et on alust karta selle ähvarduse täideviimist. Lugemaks ähvardust veenvaks, ei oma tähtsust asjaolu, kas süüdlasel oli ka tegelikult ähvarduse täideviimise kavatsus ja võimalus. Ringkonnakohus leiab, et K. K. l oli alust karta ähvarduse täideviimist. Ähvarduse reaalsust hinnatakse ähvardusteo iseloomu ja süüdlase isiku põhjal. Hinnates K.P poolt esitatud ähvarduste sisu, s.o ähvardust kannatanu läbi lüüa raudkangiga ja talle vastu magu panna, tuleb tõdeda, et tegemist on tõsise ähvardusega, kuna ähvarduse alusel ettekujutatavad teod võivad põhjustada väga raske tervisekahjustuse ja tekitavad ettekujutuses koleda pildi. K. K. l oli alust karta ähvarduste teostamist ka K.P isiku põhjal, s.o süüdistatav ei olnud kannatanu jaoks võõras. K. K. teadis, et süüdistatav on kasutanud vägivalda teiste inimeste suhtes ja on kergesti ägestuva iseloomuga. K. K. oli enda kinnitusel tajunud E. Kingesepa ähvardavast käitumist varemgi. Omades K.P-st sellist teavet, võis K. K. esitatud ähvardusi võtta tõestena ning seega ei oma siinkohal tähendust tunnistajate A. J. i, A. A. ja M. A. ütlused selles, et K.P vägivaldne ei ole. Ka ringkonnakohus ise veendus K.P järskudes reageeringutes ja ägestumises, kuna kohtuistungil tuli teda korrale kutsuda. Ringkonnakohus on seisukohal, et kannatanu hirmu süüdistatava ähvarduste ees näitas ka tema kohene kõne (s.o kl 21.18 tehtud kõne) politsei lühinumbrile 110. Asjakohane ei ole süüdistatava ringkonnakohtus esitatud väide, et esitatud ähvarduste tõendamisel tuleb arvestada tema kehakaalu 62 kg ja kannatanu kaalu 130 kg. Kui üks inimene soovib teisele vigastusi tekitada, kasutades selleks abivahendeid, (sealhulgas mingisuguseid löögiriistu), siis ei oma olulist tähendust lööja ja löödava kehakaal. 9 Subjektiivsest küljest eeldab
Süüteokoosseis on täidetud, kui isik pani teo toime vähemalt kaudse tahtlusega. Tahtlik ähvardamine eeldab muuhulgas, et süüdlane teaks kindlasti või peaks võimalikuks, et kannatanu võtab ähvardust reaalsena. Kui ta seda ette ei näe, on vastutus välistatud. Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldusega, et arvestades ähvarduse sisu ja esitamise laadi, pidi K.P aru saama, et kannatanu võib öeldud ähvardusi võtta tõsiselt. Siinjuures ei ole oluline, kas K.P kavatses oma ähvarduse realiseerida või puudus tal algusest peale see kavatsus. K.P tegutses kannatanut ähvardades vähemalt kaudse tahtlusega. Kaitsja on apellatsioonis ja ringkonnakohtus väljendanud arvamust, et K. K. väited kartusest on paljasõnalised, kuna peale väidetavaid ähvardusi ei läinud ta koju, vaid suundus sõpradega samal öösel jahile ning osales ka järgmisel päeval abipolitseinikuna politseipatrulli koosseisus. Ringkonnakohus leiab, et K. K. jahileminek ja järgmisel päeval oma töökohustuste jätkamine ei näita milleski, et ta K.P öeldud ähvardusi tõsiselt ei võtnud.
koosseis ei nõua, et kannatanul tekiks selline hirmuaisting, mis oluliselt piiraks tema tahte-ja liikumisvabadust, et ta oma hobidega tegeleda ei suudaks või töökohustuste täitmiselt kõrvale jääks. Ringkonnakohus leiab, et põhjendatud ja õige on maakohtu seisukoht selles, et K.P poolt 26.05.2008 kl 21.06 ajal K. K. ähvardamine telefoni teel ei olnud seotud K. K. kui võimuesindaja ametikohustuste täitmisega. Ringkonnakohus ei nõustu prokuröri apellatsioonis esitatud väitega, et maakohus on sellisele seisukohale jõudmisega ja K.P vastutuse
lg 1 järgi välistamisega oluliselt rikkunud kriminaalmenetlusnorme ja vääralt kohaldanud materiaalõigust. K.P-le esitatud süüdistusest nähtub, et kannatanu ähvardamine oli seotud tema abipolitseinikuna info edastamisega 23.06.2007 ühe K.P väärteo kohta, s.o XXX külas XXX toimunud ebaseadusliku kauplemise kohta ning K. K. aktiivse tegevusega õiguserikkumiste ennetamisel ja avastamisel Ahja vallas. Esiteks leiab ringkonnakohus, et maakohus on otsuses põhjalikult motiveerinud oma seisukoha selles, miks K. K. 23.06.2007 politsei tegevuses ei osalenud. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuses toodud sellekohaste põhjendustega ja leiab samuti, et väidetava õigusrikkumise kohta tulnud teate edastamine telefoni teel tuttavale politseiametnikule, ei ole vaadeldav politsei tegevuses osalemisena, mis annaks alust K.P poolt 26.05.2008 kl 21.06 ajal toimunud telefonikõnes avaldatud ähvardusi seostada just viimase tegutsemisena abipolitseinikuna. K. K. kinnitusel ta vaid edastas teate, ta ei käinud järve ääres kohapeal, ei tuvastanud ise rikkumist, ei osalenud kuidagi asjaolude väljaselgitamisel ega asja menetlemisel. Abipolitseiniku seaduse § 2 lg 1 ja 2 sätestavad – abipolitseinik on isik, kes ei kuulu politsei koosseisu, kuid kes vabatahtlikult osaleb politsei tegevuses käesoleva seaduse ja muude seaduste ning õigusaktidega kehtestatud juhtudel ja korras. Politsei tegevuses osalemise ajal on abipolitseinik riigivõimu esindaja. Seega ei ole abipolitseinik riigivõimu esindaja kogu aeg, vaid on seda ainult politsei tegevuses osalemise ajal. Maakohus on põhjendatult asunud seisukohale, et K. K. 23.06.2007 ei osalenud politsei tegevuses. Ringkonnakohus ei nõustu prokuröri seisukohaga maakohtu poolt Abipolitseiniku seaduse §-de 1 ja 2 kitsast tõlgendamisest. Maakohus on analüüsinud K. K. tegevust konkreetse juhtumi puhul ja andnud sellele õigusliku hinnangu. Samuti on maakohus käsitlenud süüdistuses märgitud punkti, mille kohaselt ähvardamine oli seotud K. K. kui abipolitseiniku aktiivse tegevusega õiguserikkumiste ennetamisel ja avastamisel Ahja vallas. Maakohus on tuvastanud, et K.P enda ütluste kohaselt oli tema telefonikõne eesmärgiks pärida aru, miks K. K. on lahti lasknud jutu, nagu tahaks tema perekond K. kuuluvat maja maha põletada ja ta helistas K. K. le kui naabrimehele. Ka esitatud ähvardused tulenesid sel põhjusel tehtud kõnest. Ringkonnakohus leiab, 10 et kuivõrd käesolevalt K.P-le esitatud süüdistus ei sisalda viiteid mingile muule ähvarduse aluseks olla võivale K. K. avalikku korda kaitsvale teole ja ümber ei ole lükatud K.P poolt öeldu oma kõne ajendi kohta, ei saa lugeda tõendatuks, et K.P ähvardused olid seotud K. K. kui abipolitseiniku tegevusega. Teiseks juhib ringkonnakohus tähelepanu K. K. poolt ringkonnakohtule esitatud kirjalikule vastusele (s.o vastus K.P apellatsioonile II kd, lk 304-305), milles ta kinnitab, et ta on nõus maakohtu järeldusega, et K.P-le esitatud süüdistus tuleb ümber kvalifitseerida
järgi, kuna ta tõepoolest tol hetkel ei täitnud ametikohustusi abipolitseinikuna vastavalt Abipolitseiniku seaduse §-le 2 lg 2. Ringkonnakohtu hinnangul on olulise tähendusega K. K. enda arusaam sellest, kas teda ähvardati seoses ametikohustuste täitmisega ja kui võimuesindajat. Kui ähvarduste adressaadile endale seda muljet ei jäänud ja ähvardusi ta sel teemal esitatuks ei lugenud, siis ei ole alust asuda seisukohale, et K.P oleks ähvardanud K. K. d seoses ametikohustuste täitmisega. Eeltoodud asjaolusid kogumis hinnates on ringkonnakohus seisukohal, et maakohus on põhjendatult kvalifitseerinud K.P-le esitatud süüdistuse ümber
Põhjendamatu on prokuröri etteheide, et maakohtu otsuse resolutiivosa järeldused ei vasta tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele. Samuti on kohtuotsus loogiliselt jälgitav, sisaldab vajalikke põhjendusi ja otsusest nähtub kohtu arutluskäik. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on karistuse mõistmisel motiveeritult arvestanud karistuse mõistmise põhimõtteid ja kohaldamise aluseid. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et isikut, keda on korduvalt karistatud erinevate väärtegude eest rahatrahvidega, kes on varem kriminaalkorras karistatud ja kes pani uue kuriteo toime katseaja kestel, on otstarbekas karistada vangistusega. Varasemad karistused ei ole K.P mõjutanud kuritegude toimepanemisest hoiduma. Tiit Lõhmus Aarne Sarjas 11 Maarika Kuusk
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.