1-11-2697/16

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht

1. juuni 2011.a Tallinn Kriminaalasja number 1-11-2697 Kohtukoosseis Malle Preimer, Julia Katškovskaja ja Paavo Randma Kriminaalasi B.K süüdistus KarS § 199 lg 2 p 9 järgi lühimenetluses. Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu
2. aprilli
3. a otsus Apellatsiooni esitaja Süüdistatav B.K Süüdistatav B.K RESOLUTSIOON isikukood XXX, elukoht XXX XX-XX XXXXXXX, varem kohtu poolt karistatud 13-l korral, viimati 04.01.2011.a Harju Maakohtu poolt KarS § 199 lg 2 p 9 – 25 lg 2 järgi vangistusega 4 kuud, mida KrMS § 238 lg 2 alusel lühendati ja kandmisele kuuluvaks karistuseks mõisteti 2 kuud ja 20 vangistust, vabanes 28.02.2011.a., väärteokorras karistatud 33-l korral Jätta B.K apellatsioon kui ilmselt põhjendamatu Harju Maakohtu
4. aprilli 2011.a otsusele läbi vaatamata. Edasikaebamise kord Määruse peale võib esitada advokaadi vahendusel määruskaebuse Riigikohtule Tallinna Ringkonnakohtu kaudu 10 päeva jooksul arvates päevast, mil kaebuse esitaja sai määrusest teada või pidi teada saama. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK B.K tunnistati KarS § 199 lg 2 p 9 järgi süüdi ühes varguses ja kahes varguse katses - olles varem karistatud süstemaatiliste varguste toimepanemise eest, taas 30.10.2010.a varastas Tallinna Sadamas A-terminali juures T. M. käekotist telefoni, rahakoti ja pangakaardid ja I. S. käekotist telefoni; 08.03.2011.a püüdis XXXX-XXXX tänava R. kauplusest pudelit viina varastada, peites selle põue ja möödudes kassadest ning 10.03.2011.a XXX tänava R. kauplusest samal moel likööri varastada, kuid peeti mõlemal korral turvatöötaja poolt kinni. Maakohus mõistis B.K-le enne 04.01.2011.a kohtuotsust toimepandud varguse eest 3-kuulise vangistuse ning vähendas seda karistust lühimenetluse tõttu 2 kuule. KarS § 65 lg 1 alusel mõisteti Harju Maakohtu 04.01.2011.a otsusega mõistetud karistusest ja käesoleva kohtuotsusega mõistetud karistuset liitkaristus 2 kuud ja 18 päeva, mis loeti kantuks. Pärast 04.01.2011.a kohtuotsust toimepandud KarS § 199 lg 2 p 9 – 25 lg 2 järgi toimepandud kuritegude eest mõistis kohus B.K-le karistuseks 6 kuud vangistust, vähendas KrMS § 238 lg 2 alusel seda karistust 1/3 võrra ning mõistis kandmisele kuuluvaks karistuseks 4 kuud vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel arvati karistusaja hulka eelvangistuses viibitud 2 päeva ning karistuse kandmise alguseks arvati 10.03.2011.a. Maakohus arvestas karistuse mõistmisel süü suurust, puhtsüdamlikku kahetsust kui kergendavat asjaolu. Kohus ei pidanud võimalikuks rahalise karistuse kohaldamist, kuivõrd B.K puudub legaalne töö ning teda on varem 12 korral karistatud. Varguste toimepanemise süstemaatilisuse tõttu ei pidanud kohus võimalikuks ka KarS § 74 kohaldamist. APELLATSIOONI SISU B.K vaidlustab kohtuotsuse talle mõistetud karistuse reaalse täitmise osas, leiab, et karistusmäär on põhjendatud, kuid taotleb veel kandmata karistuse asendamist üldkasuliku tööga. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT Kohtukolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalide ja apellatsiooni sisuga, leiab, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu ja tuleb jätta läbi vaatamata. Süüdistatavale mõistetud karistustusse puutuvalt rõhutab kohtukolleegium esmalt, et kohtupraktikas valitseva põhimõtte kohaselt on kõrgema astme kohtu poolt maakohtus mõistetud karistuse muutmine põhjendatud üksnes juhul, kui kõrgema astme kohus muudab süüdistatava teo kvalifikatsiooni või kui ilmnevad asjaolud viitavad selgelt sellele, et madalama astme kohus pole arvesse võtnud karistust kergendavaid või raskendavaid asjaolusid või valesti tõlgendanud KarS §-s 56 täheldatud karistuse aluseid. Käesolevas süüdistusasjas selliseid mõistetud karistuse tühistamise aluseid, mis viitaksid KarS § 56 väärale kohaldamisele, ei esine. Kohus on süüdistatavale karistuseks vangistust mõistes oma seisukohti põhjalikult motiveerinud, ringkonnakohus nõustub maakohtuga ega pea kohtuotsuses esitatut vajalikuks korrata. Kohtukolleegium rõhutab, et üldkasuliku töö kohaldamist kui reaalse vangistuse vältimise viimast võimalust vaagima asudes (Riigikohtu otsus nr 3-1-1-99-06, p 19), peab kohtul olema esmalt kujunenud sisemine veendumus, et vabaduses viibides ei pane isik, kes on varem mitmeid kordi analoogsete kuritegude toimepanemise eest karistatud, toime uusi õigusrikkumisi ning suudab elada õiguskuulekat elu, st, et KarS § 69 kohaldamiseks peavad esinema formaalsete eelduste kõrval obligatoorselt ka materiaalsed eeldused. Kohtukolleegiumi hinnangul ei saa pärast kriminaalasja materjalide ning apellatsiooniga tutvumist kuidagi väita, et B.K puhul esineksid asjaolud, mis oleksid käesoleval hetkel KarS § 69 kohaldamise eelduseks. Kuigi süüdlase puhul esinevad üldkasuliku 2 kohaldamise formaalsed eeldused (talle on maakohtu poolt mõistetud vangistus alla kahe aasta), puuduvad aga üldkasuliku töö kohaldamise materiaalsed eeldused, mida tuleb alati arvestada. B.K on varem kaheteistkümnel korral kohtu poolt karistatud. Viimati karistati teda 04.01.2011.a otsusega, karistuse kandmiselt vabanes B.K 28.02.2011.a, kuid juba nädala möödudes tabati ta jälle varguse toimepanemiselt. Seega ei saa tema puhul kuidagi kujuneda veendumust, et ta suudab edaspidi õiguskuulekalt elada. Teiseks rõhutab kohtukolleegium, et üldkasulik töö ei sobi karistusena süüdlasele, kellel on sõltuvusprobleeme alkoholi, narkootikumide vms suhtes. Karistusregistri väljavõtte kohaselt on B.K palju kordi karistatud nii alkoholiseaduse § 70 kui ka NPAS § 15 1 alusel. Seega puuduvad B.K puhul KarS § 69 kohaldamiseks vajalikud materiaalsed eeldused, vangistuse asendamine üldkasuliku tööga on välistatud süüdistatava isikuandmetest lähtudes. Lisaks eelnevale peab kohtukolleegium vajalikuks märkida, et apellatsioonimenetluse eesmärgiks on maakohtu otsuse seaduslikkuse kontrollimine. Riigikohus on oma määruses nr 3-1-55-07 selgitanud, et juhul kui apellatsioonis ei vaidlustata sisuliselt faktilisi asjaolusid ega tõstatata õiguslikke probleeme, mida tuleks lahendada, ei ole ringkonnakohtus asja arutamine suulises menetluses ilmtingimata vajalik, isegi kui süüdistatav seda taotleb. Vaidlusaluse kriminaalasja arutamine toimus maakohtus avalikus suulises menetluses, B.K ja tema kaitsja viibisid asja arutamise juures, B.K-le oli tagatud õigus olla kohtu poolt ära kuulatud. Apellatsioonis B.K mingeid sisulisi süüteo toimepanemise asjaolusid ei vaidlusta ega tõstata õiguslikke probleeme, mida tuleks apellatsioonikohtul lahendada. Ringkonnakohus leiab üksmeelselt, et käesoleval juhul puuduvad alused maakohtu otsuses tehtud järelduste muutmiseks. Nagu öeldud, on maakohus karistuse mõistnud KarS § 56 sätteid järgides. Kohtukolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalide ning esitatud apellatsiooniga, leiab, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu, perspektiivitu ning tuleb jätta läbi vaatamata. Ainuüksi apellatsiooni sisust lähtudes on tegemist perspektiivitu apellatsiooniga, mille arutamine kohtuistungil ei saa kaasa tuua käesolevas määruses esitatud põhjendustest erinevaid seisukohti (vt Riigikohtu määrus nr 3-1-1-120-09) ja seega toob apellatsioonimenetluses apellatsiooni arutamine kaasa materiaalseid lisakohustusi ka süüdistatavale endale kaitsjatasu näol. Eeltoodud põhjendusi arvestades ei pea kohtukolleegium vajalikuks ega otstarbekaks arutada B.K poolt apellatsioonis esitatud taotlust apellatsioonikohtu istungil. Apellatsioon on ilmselt põhjendamatu ning ringkonnakohus jätab selle juhindudes KrMS § 326 lg 2 p 2 läbi vaatamata. Malle Preimer Julia Katškovskaja 3 Paavo Randma