4-12-614/17

Väärteoasi nr. 4-12-614 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Otsuse kuupäev

1. 04.2012.a. Otsuse teinud kohus Harju Maakohus Liivalaia Kohtumaja Kohtunik Aime Ivanson Sekretär Tõlk Maire Viksi Anneli Helmann Vaidlustatud lahend Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusmenetlustalituse 18.01.2012.a. otsus väärteoasjas nr. 2302,11,019884 F.J-i karistamises LS § 227 lg 2, LS § 207 järgi Kaebuse esitanud isik F.J, isikukood XXX, elukoht XXX töökoht D LLC Istungil osalenud isikud kohtuvälise menetleja esindaja Hannes Küünarpuu kaebuse esitaja F.J LÕPPOSA Jätta Põhja Prefektuuri Korrakaitsebüroo Liiklusmenetlustalituse 18.01.2012.a. väärteoasjas nr. 2302,11,019884 tehtud otsus muutmata ja F.J-i kaebus rahuldamata. Jätta rahuldamata F.J-i taotlus talle 700 euro hüvitamise nõudes. Otsuse peale võib esitada kassatsiooni advokaadist esindaja vahendusel Riigikohtule 30 päeva jooksul arvates päevast, mil kohtuotsus on kohtukantselei kaudu kohtumenetluse pooltele kättesaadav. Kassatsiooniõiguse kasutamisest tuleb Harju Maakohtu Liivalaia Kohtumajale kirjalikult teatada seitsme päeva jooksul arvates kohtuotsuse lõpposa kuulutamisest. Kohtuvälise menetleja otsus F.J karistati LS § 227 lg 2 ja LS § 207 alusel KarS § 63 lg 1 kohaldamisega rahatrahviga 75 trahviühikut, s.o. 300 eurot selle eest, et tema 28.12.2011.a. kella 16:35 ajal Tallinn-Narva tee
2. kilomeetril juhtis mootorsõidukit kiirusega 78+-3 km/h, kui liikluskorraldusvahendiga oli lubatud suurimaks sõidukiiruseks 50 km/h, ületades seega lubatud suurimat kiirust mitte vähem kui 25 km/h ja mootorsõidukil oli nõuete kohaselt läbimata korraline tehnonõuetele vastavuse kontroll. Kaebus Kaebuses leitakse, et kiiruse mõõtmise protokoll ei saa olla tõendiks, sest see on operatiivjälituslik toiming, kuid väärteomenetluses on keelatud koguda tõendeid operatiiv-jälituslike toimingute käigus. Kiirusemõõteseadme kasutamise protokoll on tühine ka KrMS § 161 lg 4 ja lg 3 alusel, kuna menetlustoimingud nõuavad kohustuslikus korras tõlgi osavõttu ning tõlgi mitteolemasolul on menetlustoimingud tühised. Kaebuse esitaja liikus protokollis märgitud ajal ja kohas vasakus reas lubatud kiirusega 50 km/h. Sellel ajal tegi tema sõidukist möödasõitu teine sõiduk, mis ületas kiirust. KrMS § 161 lg 3 ja lg 4 alusel on tühine ka väärteoprotokoll AB1181529 28.12.2011.a. Kaebajale ei antud ka kaitsjat. Veel leiab kaebuse esitaja, et 28.12.2011.a. alates kell 16.30-st võtsid politseiametnikud kaebuse esitajalt Tallinn-Narva maantee 14.kilomeetril ilma seadusliku aluseta vabaduse ja tema vabadus oli piiratud kuni kella 18.50-ni. Tal puudus võimalus vabalt liikuda ajas ja ruumis, puudus asukoha valiku ja teiste isikutega suhtlemise võimalus. Teda ja tema kaassõitjat hoiti vägivallaga politseiruumides. Menetlusalune isik kaebab ka selle peale, et politseiametnikud, olles eelnevalt ära võtnud talt dokumendid, andsid talle ebaseadusliku korralduse sõita ilma dokumentideta nende auto järgi politseijaoskonda. Kokkuvõtvalt taotleb F.J otsuse tühistamist materiaalõiguse ja protsessuaalmenetluslike normide rikkumise tõttu. Otsuse põhjendus F.J-ile etteheidetava väärteo kohta andis menetlusalune isik ütlusi, et tema ei sõitnud Tallinn-Narva tee 14.kilomeetril esimeses reas nagu on kirjas kiirusmõõteseadme kasutamise protokollis, vaid sõitis teises reas, sest tahtis sõita otse. Esimene rida keerab viadukti peale ja suundub Maardusse, kuhu temal polnud vajadust minna. Menetlusalune isik kordas istungil, et kui politsei ta peatas, liikus ta reas, mis viib Sillamäe poole. Ta sõitis kiirusega 50 km/h. Temast sõitis mööda esimeses reas üks teine auto ja ilmselt politsei mõõtis temast möödunud sõiduki kiirust. Menetlusaluse isiku poolt taotleti kohtus üle kuulata tunnistajana A T , kes viibis reisijana samas autos. Tunnistaja ütluste kohaselt liikus sõiduk enne politsei poolt kinnipidamist teises sõidureas, sõitis kiirusega 50 km/h ja nendest möödus üks teine sõiduk, mis keeras paremale. Et 28.12.2012.a. oli Tallinn-Narva tee 14.kilomeetril kiiruse piirang 50 km/h, seda tõendab Maanteeameti vastus kohtu päringule. Kiirus oli piiratud seoses remonttöödega. Kontrollimaks kiiruse mõõtmisega seonduvaid asjaolusid ja menetlustoimingu käiku, kuulati menetlusaluse isiku vastuväidetest hoolimata kohtus tunnistajana üle kiirust mõõtnud politseiametnik Sten-Fred P . Tunnistaja ütluste kohaselt seisis ta kiiruse mõõtmise ajal teeristmikul, mille esimene sõidurida keeras paremale üles uuele Maardu viaduktile, teine rida läks otse Narva poole. Kiiruse mõõtmise hetkel oli kaebuse esitaja sõiduk esimeses reas ja liikus üksinda. Kui sõiduk jõudis temani, siis keeras teise ritta. Seega on tunnistaja Sten-Fred P ütlustega ümber lükatud menetlusaluse isiku väide selle kohta, et kuna ta sõitis teises reas, ei mõõdetud tema auto kiirust. Tunnistaja Sten-Fred P ütluste kohaselt sõitis F.J-i juhitud auto vahetult enne kinnipidamist tõepoolest teises reas, kuid ajal, mil auto kiirust mõõdeti, liikus auto esimeses reas. On igati loogiline, et kuna F.J oli vaja sõita otse, reastus ta enne ohutussaart ümber teise ritta. Selleks ajaks aga oli politsei juba kiiruse fikseerinud ja veel kaks korda. Ka tunnistaja Alexey Tkinnitas, et kaebuse esitaja auto liikus enne, kui politsei sõiduki peatas, teises sõidureas, sest neil oli vaja sõita Sillamäe poole. Seega ühtivad tunnistajate ütlused sõiduki liikumise rea osas enne politsei poolt peatamist. Tunnistaja A.T ütlused ei lükka ümber tunnistaja S.-F.Põdra ütlusi selle kohta, et F.J-i juhitud sõiduk oli kiiruse mõõtmise ajal esimeses reas, sest ta ei osanud öelda, kas F.J sõitis kogu aeg teises reas. Sten-Fred Põder koostas liiklusjärelevalve kiirusmõõteseadme kasutamise protokolli, mis tõendab F.J-i poolt juhitud sõiduki kiirust mõõtmise ajal. Selleks oli 78 km/h. 2 Menetlusaluse isiku taotluse tunnistada kiirusemõõteseadme kasutamise protokoll lubamatuks tõendiks põhjusel, et kiiruse mõõtmine on operatiiv-jälituslik toiming ning V™S § 32 keelab väärteomenetluses koguda tõendeid operatiiv-jälitusliku toiminguga, jätab kohus rahuldamata kui eksitava ja ebaõige. Kiiruse mõõtmine on liiklusjärelevalve toiming, millele kohaldatakse haldusmenetluse sätteid. V™S § 32 kohaselt on keelatud väärteomenetluses tõendite kogumine jälitustoiminguga. Jälitustoimingute loetelu sätestab Jälitustegevuse seaduse § 12 ja sellesse loetellu ei kuulu kindlasti sõidukite kiiruse mõõtmine. Seega on liiklusjärelevalve kiirusemõõteseadme kasutamise protokoll täiesti lubatav tõend. Erinevalt liiklusjärelevalve kiirusmõõteseadme kasutamise protokollist väitis tunnistaja A.Tsarnaselt menetlusaluse isikuga, et sõiduki liikumiskiirus oli 50 km/h. Ta osaks seda öelda sellepärast, et tema mobiiltelefonis on GPS seade ja ta vaatas kiirust selle pealt. Siiski ei saa kohtu arvates neid ütlusi pidada liiklusjärelevalve kiirusmõõteseadme kasutamise protokollis fikseeritud kiiruse näitu ümberlükkavana, sest nendest ei nähtu, millisel hetkel ja millisel teelõigul sõideti sellise kiirusega. Ütlused ei tõenda, et ka sel ajal, kui politsei kiirust mõõtis, oli kiiruseks 50 km/h. Mõõteseaduse § 5 kohaselt on mõõtetulemuse jälgitavus tõendatud, kui mõõtmised on teinud pädev mõõtja ja mõõtja kasutab taadeldud mõõtevahendit ning järgib mõõtemetoodikat. Liiklusjärelevalve kiirusemõõteseadme kasutamise protokollist nähtuvalt on mõõtevahend olnud taadeldud ja 28.12.2011.a. kell 08.00 ka testitud ning oli töökorras. Väärteoasjas ei ole vaidlustatud ei taatlemise kehtivust ega mõõtemetoodika nõuete täitmist mõõtja poolt. Vastupidiselt politseiametniku poolt kasutatud kiirusmõõteseadmele, puuduvad väärteoasjas andmed selle kohta, et mobiiltelefonis olev GPS seade oleks läbinud nõutava metroloogilise kontrolli. Seega ei saa kohus olla kindel sellise seadmega saadud tulemuse jälgitavuses ja õigsuses. Pealegi tuleneb A.T ütlustest, et ta vaatas viimati mobiiltelefoni ja auto spidomeetri näitu 1-2 minutit enne kinnipidamist. Ei ole välistatud, et sel ajal võiski sõiduki kiirus olla 50 km/h, kuid see ei tõenda, et kiirus ei võinud enne olla teistsugune, s.t. suurem. Ei ole usutav, et tunnistaja pilk sõidu ajal oli kogu aeg suunatud GPS seadmele. Seega ei tõenda A.T ütlused, et kiiruse mõõtmise hetkel sõitis F.J-i juhitud sõiduk 50 km/h sõidukiirusega. Kohtul ei ole mingitki alust kahelda liiklusjärelevalve kiirusemõõteseadme kasutamise protokolli õigsuses. Kiirust mõõdeti taadeldud ja testitud, s.t. korras mõõtevahendiga. Samast protokollist nähtuvalt ja ka S.-F.P ütlustest tulenevalt mõõtis ta sama sõiduki kiirust kaks korda ja mõlemal korral oli kiirus lubatust suurem. Seega on kohtu jaoks veenvalt tõendamist leidnud, et F.J-i poolt juhitud sõiduk liikus kiiruse mõõtmise hetkel sellel teelõigul lubatust suurema kiirusega ning menetlusalune isik on toime pannud Liiklusseaduse §-s 227 lg 2 ettenähtud väärteo. F.J süüdistati ka selles, et tema poolt juhitud sõidukil oli läbimata korraline tehnonõuetele vastavuse kontroll. See on tõendatud menetlusaluse enda ja tunnistaja S.-F.P ütlustega ning Maanteeameti liiklusregistri väljavõttega sõiduki Mercedes-Benz reg.märgiga XXX kohta. Viimasest nähtub, et tehniline ülevaatus on tehtud 28.12.2011.a. Seega on ülevaatus tehtud pärast väärteomaterjalide vormistamist. Väärteod on karistatavad nii tahtlikult kui ettevaatamatusest toimepanduna. Kohtul ei ole tõendeid selle kohta, et F.J kavatsetult või vähemalt kaudse tahtlusega sõitis lubatust suurema kiirusega, sest ta ise eitas üldse kiiruse ületamist. Sellest, et autol oli läbimata tehniline ülevaatus, sai ta tema enda sõnul teada ka alles politsei käest. Seega pani F.J väärteod toime ettevaatamatusest hooletuse vormis. Hooletus tähendab seda, et isik ei tea süüteokoosseisule vastava asjaolu esinemist, kuid oleks seda tähelepaneliku ja kohusetundliku suhtumise korral pidanud ette nägema. Liikluses on sõiduki juhil kohustus jälgida liikluskorraldusvahendeid ja täita nende nõudeid ning jälgida oma sõiduki spidomeetrit. Kui menetlusalune isik oleks liigeldes tähelepanelikult jälginud liiklusmärke, oma auto spidomeetrit, samuti oleks enne sõitmise alustamist kontrollinud, millal saabub sõiduki tehnonõuetele vastavuse kontrollimise tähtaeg, oleks ta saanud teada, et sõidab lubatust kiiremini ja et sõidukil 3 on läbimata tehnonõuetele vastavuse kontroll ning oleks saanud sel juhul ka väärtegude toimepanemisest hoiduda. F.J-i põhiväide, miks tema suhtes väärteo menetlemine oli õigusvastane ja otsus ebaseaduslik, oli see, et ta toimetati politseijaoskonda ja peeti ilma seadusliku aluseta kinni ja temalt võeti ebaseaduslikult vabadus. Sellise politsei tegevuse peale on ta esitanud ka kaebuse, mis on V™S §-s 77 ettenähtud korras kohtuvälise menetleja juhi poolt lahendatud. 16.01.2012.a. määrusega jäeti F.J-i kaebus rahuldamata. Kohtuvälise menetleja juhi määruse peale F.J kaebust ei esitanud, mistõttu määrus on jõustunud. Seega ei peaks kohus otsuse peale esitatud kaebuse lahendamise menetluses enam menetlusaluse isiku samalaadse kaebusega tegelema. Kuna ta aga oma kaebuses ja kohtuistungil korduvalt tõstatas üles probleemi, et politseijaoskonda sõitmine ja seal tema suhtes menetlustoimingute teostamine oli ebaseaduslik kinnipidamine ja vabaduse võtmine ning seega tuleb lugeda kõik tema suhtes tehtud menetlustoimingud ebaseaduslikeks ning väärteoprotokoll ja kohtuvälise menetleja otsus õigustühiseks, käsitleb kohus lühidalt ka seda probleemi. S.-F.P ütluste kohaselt tekkis politseijaoskonda sõitmise vajadus sellest, et kuigi F.J-iga vesteldi sündmuskohal vene keeles, nõudis ta tõlki peale seda, kui politsei jättis rahuldamata tema taotluse jätta talle kiiruse ületamise kohta väärteoprotokoll koostamata. Et tõlki maanteel ei olnud, tehti F.J-ile ettepanek sõita politseijaoskonda edasiste menetlustoimingute läbiviimiseks tõlgi osavõtul. Seega ei toimunud F.J-i kinnipidamist, sest V™S § 44 lg 5 alusel ei loeta isiku kinnipidamiseks ülekuulamise või tema suhtes muu menetlustoimingu tegemise aega. Politseijaoskonnas vormistati liiklusjärelevalve kiirusemõõteseadme kasutamise protokoll, toimus menetlusaluse isiku ja tunnistaja A.T ülekuulamine ja koostati väärteoprotokoll, seega teostati F.J-i väärteoasjas menetlustoiminguid. Asjakohatu on F.J-i väide, et teda ei oleks tohtinud toimetada politseijaoskonda, sest V™S §-le 12 lg 1 kohaselt pidanuks politseitöötajad menetluse läbi viima kohapeal. V™S § 12 lõikes 1 ei mõelda väärteoasja toimepanemise kohana mitte konkreetset ja vahetut teo toimepanemise kohta, vaid üldisemat territoriaalset piirkonda. V™S § 12 sätestatu tähendab, et väärteoasja menetleb see kohtuväline menetleja, kelle tööpiirkonnas tegu toime pandi. Politseijaoskonnas viibis tema ülekuulamise juures tõlk, keda oli hoiatatud kriminaalvastutusest teadvalt vale tõlkimise eest, mille kohta on ta andnud allkirja menetlusaluse isiku ülekuulamise protokollis. F.J-ile tõlgiti tõlgi poolt vene keelde ka liiklusjärelevalve kiirusemõõteseadme kasutamise protokoll ja väärteoprotokoll. Seega ei ole ka tõlgiga seonduvalt menetlusnorme rikutud. F.J-i väide kohtus, et talle ei võimaldatud politseijaoskonnas kaitsjat, kuigi ta seda soovis, ei ole samuti menetlusnormide rikkumine. F.J kinnitas kohtule, et tal ei keelatud küll kaitsjale helistada, kuid tal lihtsalt polnud, kellele helistada. V™S § 20, mis reguleerib kaitsja osavõttu väärteomenetlusest, sätestab, et menetlusalusel isikul võib olla kaitsja, kuid ei näe ette kaitsja kohustuslikku osavõttu täisealise isiku puhul ja kohtuvälise menetleja kohustust menetlusalusele isikule kaitsja määramiseks. See tuleneb ka V™S § 21 lg 1 p.1, mille kohaselt kaitsja mitteilmumine ei peata menetlustoimingu tegemist. Enne ülekuulamist selgitati F.J-ile ka tema õigusi ja kohustusi. Talle võimaldati liiklusjärelevalve kiirusmõõteseadme kasutamise protokolli kirjutada omapoolseid märkusi. Seega leiab kohus, et F.J-i väärteoasja menetlemisel kohtuvälise menetleja poolt ei rikutud väärteomenetluse seadustiku sätteid ja tema suhtes tehtud toimingud olid seaduslikud. Kohus peab põhjendatuks ka F.J-ile kohtuvälise menetleja poolt määratud karistust. Karistuse mõistmisel tuleb aluseks võtta eelkõige isiku süü, kuid arvestada tuleb ka karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolu ning eripreventiivseid eesmärke. F.J-i süü ei ole küll suur, kuna LS § 227 lg 2 kohaselt on karistamise aluseks kiiruse ületamine alates 21-st km/h, F.J-i puhul oli see näit 25 km/h, seega miinimumilähedane, kuid puuduvad karistust kergendavad asjaolud ning eripreventiivsetest kaalutlustest lähtuvalt on põhjendatud karistamine sanktsiooni keskmisest määrast suurema trahviga. Karistusregistri 4 väljavõttest nähtuvalt on menetlusalust isikut eelnevalt korduvalt karistatud liiklusalaste rikkumiste eest, sealhulgas mitmel korral kiiruse ületamise eest. Karistused ei ole kustunud. Viimati, s.o. 19.08.2010.a. Ida Prefektuuri Korrakaitsebüroo poolt kiiruse ületamise eest määratud trahvi tasumise kohta karistusregistri teatises märge puudub. Seega leiab kohus, et F.J-ile määratud trahv 300 eurot, on õiglane karistus mõjutamaks isikut edaspidi hoiduma liiklusalaste süütegude toimepanemisest. Kõige eeltoodu põhjal leiab kohus, et kohtuvälise menetleja poolt F.J-i suhtes 18.01.2012.a. tehtud otsus väärteoasjas nr. 2302,11,019884 on seaduslik ja põhjendatud, mistõttu otsuse tühistamiseks puudub alus. Menetlusalune isik taotles enda kaitsmiseks väärteoasjas kohtuistungitel kulutatud aja - seitsme tunni eest talle 700 eurot väljamaksmist arvestusega, et advokaat võtab 100 eurot tunni eest, kuid tema kaitses end kohtus ise. Kohus jätab taotluse rahuldamata, sest esiteks jättis kohus kaebuse rahuldamata ja teiseks, isegi väärteomenetluse lõpetamise korral ei näe Väärteomenetluse seadustik ette menetlusalusele isikule tasu hüvitamist, kui tal ei olnud kohtus kaitsjat. Kohus juhindub Väärteomenetluse seadustiku § 132 p.
3. Kohtunik 5