lg 2 p 1, 4; § 212 lg 1; § 320 lg 1 järgi Jüri Alevi süüdistus
lg 2 p 1, 4; § 263 p 3; § 414 lg 1; § 418 lg 2 p 1 järgi Apelleeritud kohtuotsus Tartu Maakohtu
lg 2 p 1, 4 järgi 4-aastase vangistusega.
novembri 2006 otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa – 1 aasta 11 kuud 7 päeva vangistust – võrra ning mõisteti liitkaristuseks 5 aastat 11 kuud 7 päeva vangistust.
lg 1 alusel loeti karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg, mõistetud vangistuse kandmise algust loetakse N.O kinnipidamisest 14. oktoobrist 2008. Süüdistuses
Sama kohtuotsusega mõisteti Jüri Alevi süüdi
lg 1 järgi, jättes süüdistusest
oktoobrini 2008 oma elukohas XXX 59 laskekõlbulikku 12-kaliibrilist jahipüssipadrunit, 2 laskekõlbulikku 9*19 mm püstolipadrunit 2 Parabellum (Luger), ja karistati 1-aastase vangistusega,
p 3 järgi 1-aastase vangistusega ja
lg 2 p 1, 4 järgi 4-aastase vangistusega.
lg 1 alusel mõisteti liitkaristus, suurendades raskeimat üksikkaristust, ning mõisteti lõplikuks karistuseks 5 aastat vangistust.
oktoober 2007 ja mõisteti karistuseks 4 aastat 11 kuud 27 päeva vangistust.
novembri 2003 otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa – 2 aastat 5 kuud – võrra ning mõisteti liitkaristuseks 7 aastat 4 kuud 27 päeva vangistust.
lg 1 alusel loeti karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg, mõistetud vangistuse kandmise algust loetakse 14. oktoobrist 2008. Süüdistuses
Alevi õigeks. Maakohus arutas muuhulgas N.O-le ja J. Alevile
lg 2 p 1, 4 järgi esitatud süüdistust selles, et nemad, sh N.O isikuna, kes on varem toime pannud varguse ja kelmuse ning J. Alevi isikuna, kes on varem toime pannud varguse, grupis koos nõudsid
lg 1 järgi esitatud süüdistust selles, et tema, eesmärgiga välja petta sõiduki kindlustushüvitist, esitas
septembril 2008 ajavahemikus kell 13.35-13.55 Tartus Riia 132 kabinetis C204 kannatanuna ülekuulamisel ning olles eelnevalt hoiatatud vastutusest ütluste andmisest aluseta keeldumise ja teadvalt valeütluse andmise eest
§-de 318 ja 320 järgi, andis teadvalt valeütlusi selle kohta, et ta viis
oktoobril 2007 kella 01.00 paiku Tartu linnas X asuva baari „Kotka Kelder“ läheduses rikkus rahu ja avalikku korda sellega, et tulistas 9,0 kaliibriga tulirelvast Walther P 38 seerianumbriga 4834f vähemalt kaks lasku A. L. jalgade ette ning tulistamise tagajärjel 3 asfaldist lahti paiskunud killud tekitasid A. L. marrastusi. vasaku jala põlve piirkonda pindmisi N.O end süüdi ei tunnistanud, J. Alevi tunnistas end süüdi osaliselt. Kohtuotsuse motiivide kohaselt on süüdistuses
T. juba Rimi parklas 10. septembril 2008 toimunud kokkusaamise kohta rääkinud, et talle anti 20 000 krooni tasumiseks tähtaeg ja kui ta tähtaega ei järgi, siis saab peksa või lüüakse maha. Mahalöömisega ähvardas J. Alevi, N.O rääkis rohkem rahast. Kannatanu ütlustest nähtuvalt oli K. K. selleks ajaks lahkunud ega kuulnud ähvardamist. J. Alevi on omaks võtnud, et ähvardas Rimi juures T. T. t, et „lööb tal nahad kinni“. Tunnistajate ja kannatanu ütlustest nähtub, et probleem oli tekkinud sellest, et T. T. oli uurinud J. Alevi ja N.O tausta seoses tööriistavargusega. Süüdistatavad on väitnud, et rahasummast oli juttu seetõttu, et andmeid avalikustanud politseinikult 20 000 krooni kohtu kaudu välja nõuda. Samas nähtub tunnistaja T. K. ütlustest, et T. T. oli valmis hüvitama kahju, mis ta väidetava laimuga oli tekitanud. Tunnistajad T. L. , T. K. ja V. K. on kinnitanud, et T. T. rääkis neile rahanõudmisest. T. L. ütlustest nähtub, et oli aru saada, et T. T. kardab J. Alevit ja N.O. V. K. ütlustest nähtuvalt tundus, et T. T. kartis tõsiselt, kuna teda oli ähvardatud läbi peksta. T. T. ütlustest nähtub, et ta arvas, et lubadus talle peksa anda võib teoks saada, kuna N.O näitas seda piisavalt ülbelt ja tõsiselt välja. Kannatanu kinnitas, et kartis N.O, ning seda kinnitab ka asjaolu, et T. T. on vältinud süüdistatavate telefonikõnesid. Kannatanu pöördus politseisse, kuna leidis, et asi on piisavalt tõsine ja et süüdistatavate ähvardused võidakse teoks teha, kuna tema tülitamine jätkus pärast kohtumist Rimi parklas. Kannatanu ja süüdistatavate ütlustest nähtub, et raha küsimine ning ähvardamine füüsilise vägivallaga on omavahelises seoses. Vägivallaga ähvardamine oli mõeldud kannatanus hirmu tekitamiseks ja mõjutamiseks, et sundida teda maksma nõutavat summat. Kannatanu võttis ähvardusi reaalsena, kuna oli teadlik, et mõlemad isikud on varem kriminaalkorras karistatud. Seda oli ta kuulnud ka tunnistajatelt T. ja K. K. lt, kes olid talle avaldanud seda, mida nad on varem teinud, kellele peksa andnud ja kelle käest välja pressinud. Samuti informeeris ta oma tuttavaid, et teda ähvardatakse, et need teaksid, kui ta ära kaob või peksa saab, kust siis otsida ja kelle poole pöörduda. Seega ta aimas, et teda varitseb reaalne hädaoht, eriti seetõttu, et teda ähvardas korraga kaks isikut, kes olid erinevalt temast oma käitumislaadilt ülbed, bravuursed ja oma kuritegelikke tahtmisi dikteerivad. Ka tunnetas ta hukkamõistvat ja süüdistavat suhtumist N.O ja J. Alevi kaaslaste poolt. Samuti oli ta teadlik, et J. Alevi kasutas tulirelva baaris Kotka Kelder. J. Alevi ja N.O tegutsesid ühise eesmärgi nimel, püüdes võtta kannatanuga telefoni teel ühendust, ilmudes kannatanuga kokkusaamistele ja esitades talle pretensioone, kusjuures J. Alevi reaalselt vägivallaga ähvardades ning N.O oma olekuga neid ähvardusi toetades nõudsid kannatanult raha. Süüdistatavate ütluste ebausaldusväärsust kinnitab ka see, et nende ja kaitsjate kaitseversioonid toimunust ei ole kohtumenetluse jooksul olnud ühesugused. Asjaolu, justkui oleks N.O olnud seaduslik alus nõuda kannatanult mingit summat kahju eest, mida kannatanu nagu oleks tekitanud firmale, kus N.O nõustajana töötas, toodi välja alles kohtulike vaidluste käigus ja seda ei kinnita ükski tõend. N.O on kogu aeg eitanud raha nõudmist kannatanult. Ta ei ole avaldanud, millised on tema kahjud, mis olid kannatanu poolt väidetavalt tekitatud ja mida tal oleks olnud õigus nõuda. Kohtule ei ole esitatud ühtegi tõendit, et firmale, kus N.O nõustajana töötas, oleks T. T. tegevuse läbi kahju tekitatud, ja pole näidatud ka võimalikku kahjusumma suurust. Samuti ei ole tuvastamist leidnud, et N.O firma töötajana oleks olnud õigustatud isik firma nimel kellelegi kahjunõuet esitama 4 või et firma oleks teda selleks volitanud. J. Alevi kohtuistungil antud ütlused, et ta soovis väidetavalt talle tekitatud kahju välja nõuda politseiametnikult, ei leidnud kinnitust kannatanu ja juuresviibinud tunnistajate ütlustega ega helisalvestisega. Samad tõendid ei kinnita J. Alevi versiooni ka selle kohta, et ta nõudis kannatanult ehitusobjektiga seotud kulutuste hüvitamist. Kohtule ei esitatud ühtegi tõendit, millega seoses ja millises ulatuses oli J. Alevi õigustatud nõudma kannatanult kahju hüvitamist. Isegi kui süüdistatavate lõplik versiooni raha nõudmise õigustatuse kohta oleks tõene, siis nõutud 20 000 krooni ei oleks olnud piisav katmaks neile mõlemale väidetavalt tekitatud kahju. Kuigi jälitustegevuse protokolli audiosalvestuse stenogrammiga on faktiliselt tõendatud T. T. lt vägivallaga raha väljapressimine, jäi N.O ikkagi oma süüd eitavale ja J. Alevi ennastõigustavale seisukohale. Seega süüdistatavad ei ole oma teo kuritegelikkusest aru saanud, rääkimata selle kahetsemisest. Süüdistatavad üritasid esile tuua kannatanu väidetavat kriminaalset käitumist ja tema sügavalt isiklikke eluseiku, et näidata teda ebausaldusväärsena, millel aga antud asjaga puutumust ei ole. Kannatanu kirjeldustes sündmuste käigu ja isikute käitumise kohta ei ole põhjust kahelda, kuna need langevad kokku jälitustegevuse protokolli audiosalvestuse stenogrammi ja telefonivestluste pealtkuulamise stenogrammidega. Süüdistuses
lg 1 järgi leidis kinnitust, et N.O lõi kolmandates isikutes ebaõige ettekujutuse, tehes avalduse autovarguse kohta. Tunnistajate M. M. ja T. I. ütlustega on tõendatud, et N.O ei toimetanud sõidukit tema poolt väidetud ajal väidetud kohta. Kohtus leidis tuvastamist, et N.O kui auto tegelikul kasutajal oli tekkinud Maarjakivi Konsultatsioonid OÜ suhtes kohustuste täitmisega tõsiseid raskusi ja samal ajal tegutses ta eesmärgiga autost vabanemiseks müümise teel. Samas ei tuvastanud kohus, et N.O tegutses eesmärgiga saada kindlustushüvitist. Objektiivsest küljest eeldab kindlustuskelmus kindlustuslepingu rikkumist. Kindlustuslepingu alusel oli kindlustushüvitise puhul soodustatud isikuks AS Hansa Liising Eesti ja kindlustusvõtjaks Maarjakivi Konsultatsioonid OÜ. Seega ei saanud N.O olla kõnealuse süüteo subjektiks. Kohtule ei ole esitatud ühtegi tõendit, mis tõendaksid N.O seotust kindlustuslepinguga ja tema õigust taotleda või saada kindlustushüvitist. Kohus leidis, et N.O tegutses eesmärgiga vabaneda kohustusest Maarjakivi Konsultatsioonid OÜ-le liisingumakseid tasuda ja vabastada T. K. isa vastutusest seoses käendusega auto liisimisel, pannes toime pigem kelmuse
MS § 14 lg 1 sätestatud võistlevuse põhimõttest tulenevad puuduvad kohtul volitused omal algatusel süüdistust muuta, samuti nõuda prokurörilt uue süüdistuse esitamist. Eeltoodust tulenevalt tuleb N.O
Süüdistuses
lg 1 järgi ei ole alust kahelda tunnistajate ütlustes selles, et N.O ei toimetanud sõiduautot tema poolt väidetud kuupäevadel väidetud kohta ja tegi politseile avalduse auto varguse kohta. Samas kuna käesolevas protsessis on N.O süüdistatav, kohtueelses menetluses on ta aga andnud ütlusi autovarguse kohta kannatanuna, siis karistusseadustiku mõtte kohaselt vabastab praegune süüdistatava staatus ta vastutusest valeütluste andmise eest ning ta tuleb
Kohus leidis, et J. Alevi süü
p 3 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises leidis kohtus täielikult tõendamist.
Seega ei ole nad teinud järeldusi varasematest õigusrikkumistest ja mõistetud karistustest. Senine käitumine ei näita nende usaldusväärsust ja õiguskuulekust. Vaatamata mõlema suhtes hiljuti tehtud kohtuotsustele asusid nad peagi toime panema uusi kuritegusid. Samas leidis kohus, et väljapressimise eest on võimalik neid karistada miinimumkaristusega, arvestades karistuse alammäära pikkust ning seda, et väljapressimise käigus reaalset vägivalda ei kasutatud ja nõutud varaline kasu jäi saamata. Arvestades J. Alevi varasemat karistatust ning varasemate kuritegude iseloomu, on tema puhul ebaseadusliku relva omamine ja selle kasutamine avalikus kohas üldohtlikul viisil tõsiselt ohtlik tegu kogu ühiskonna julgeoleku mõttes. Kuritahtliku huligaansuse puhul on põhjendatud teda karistada miinimumkaristusest pikema vangistusega, arvestades J. Alevi kalduvust vägivaldsusele ja ühiskonnaohtlikkust. Ebaseadusliku relva omandamise eest on põhjendatud teda karistada miinimumkaristusega, arvestades selleliigilise teo esmast toimepanemist. Tulenevalt N.O tervisliku seisundi kohta teostatud ekspertiisist ei ole N.O puhul tuvastatud takistusi karistuse kandmiseks. Kõike eeltoodut arvesse võttes ei ole nimetatud isikuid võimalik karistada kergemaliigilise karistusega kui seda on reaalne vangistus. Apellatsioonides esitatud taotluste sisu Prokurör palub tühistada maakohtu otsuse osaliselt, s.o N.O õigeksmõistmises
lg 1 ja § 320 lg 1 järgi, ning mõista N.O süüdi ja karistada
lg 1 järgi 1aastase vangistusega ja
lg 1 järgi 1-aastase vangistusega.
lg 1 alusel mõista raskeima üksikkaristuse suurendamise teel liitkaristuseks
lg 2 p 1, 4 järgi mõistetud karistusega 4 aastat 6 kuud vangistust.
novembri 2006 otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa, s.o 1 aasta 11 kuu 7 päeva vangistuse võrra, mõistes lõplikuks 6 liitkaristuseks 6 aastat 5 kuud 7 päeva vangistust.
lg 1 alusel arvata karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg, lugedes vangistuse kandmise algust
Ilmselt tugineb kohtu ekslik järeldus Karistusseadustiku kommenteeritud väljaande seisukohtadel, mis ei ole kooskõlas
lg 1 dispositsiooniga.
näeb ette vastutuse kindlustusjuhtumi toimumise kohta ebaõige ettekujutuse loomise eest kindlustusandjalt kindlustushüvitise saamise eesmärgil, määratlemata isikute ringi, kes sellise ettekujutuse võivad luua. Samuti ei välista
kuriteo toimepanemist kolmanda isiku kasuks.
lg 2 ei ole kohaldatav, sest N.O ei tegutsenud eesmärgiga petta Maarjakivi Konsultatsioonid OÜ-t, vaid kindlustusandjat ehk tema eesmärgiks oli saavutada pettuse teel kindlustushüvitise alusetu väljamaksmine soodustatud isikule, mis omakorda olnuks N.O-le sõiduki liisimise asjaolude tõttu materiaalselt kasulik.
mõtte kohaselt oleks enesestmõistetav lugeda kindlustuskelmuse subjektiks iga isikut, kelle kahjuteate alusel peab kindlustusettevõte võimalikuks kindlustusjuhtumi menetlemist ja kindlustushüvitise väljamaksmist. Kuna Hansa Varakindlustus AS kahjuteate blankett sõiduki varguse kohta näeb ette kuriteosündmuse lühikirjeldust ja sõiduki paiknemise skeemi, eeldatakse selle täitmist faktilise kasutaja poolt. Sõiduauto registreerimistunnistusele on N.O kantud sõiduki kasutajana. Seega oli ta kindlustusandja poolt aktsepteeritud pädeva kahjuteate esitajana. Kui samas kohtueelses menetluses varem tunnistajana ütlusi andnud isikule esitatakse hiljem uuritavas kuriteos kahtlustus, ei saa järgneda tema vastutust valeütluse andmise eest. N.O on andnud 9. septembril 2008 kannatanuna ülekuulamisel teadvalt valeütlusi tema enese avalduse alusel
lg 1 tunnustel alustatud kriminaalasjas nr 08260104568, mis käsitles sõiduauto väidetavat vargust Silber Auto parklast. Käesolev kriminaalasi on alustatud kriminaalasjast nr 08260104568 eraldatud materjalide kontrollimiseks
Isik ei saa olla samas kriminaalmenetluses nii kannatanu kui kahtlustatava/süüdistatava staatuses, kuna nimetatud menetlusseisundite vastandlikkus välistab sellise võimaluse. N.O kaitsja Toomas Alp palub tühistada maakohtu otsuse osaliselt, N.O süüdimõistmises
lg 2 p 1, 4 järgi, kvalifitseerides uue otsusega N.O tegevuse ümber
järgi ja mõistes talle karistuseks vangistuse kestvusega mitte rohkem kui 3 kuud. Apellatsiooni põhjenduste kohaselt on kohus pannud tõendamiskoormise süüdistatavatele. Samuti on kohus põhjendamatult asunud nn garandi rolli, tagamaks süüdistatavate õigusi nendele kannatanu poolt võlgu oleva summa suuruse suhtes, leides selle olevat ebapiisava, samas väites, et asja tehioludest nähtuvalt ei olnud süüdistatavatel T. T. lt üldse õigust midagi nõuda. Seega on kohtuotsus ebapiisavalt motiveeritud ja mitmeti mõistetav. Kohus on teinud meelevaldse järelduse, et J. Alevi ähvardus „löön sul nahad kinni“ oli seotud raha nõudmisega. J. Alevi on põhjendanud, et vägivalla tarvitamise ähvardus oli mõeldud juhuks, kui T. T. kavatseb ka edaspidi J. Alevi suhtes kompromiteerivaid jutte levitada. N.O on andnud ütlusi, et XXX jäi tänu T. T. „suupruukimisele“ ilma vähemalt kolmest soodsast lepingust. XXX ja XXX olid ettevõtted, kus N.O töötas nõustajana. Kahtlemata oli ta huvitatud tööandja heast käekäigust. T. T. aga levitas kuulujutte, et XXX läheb pankrotti. TsMS § 218 lg 2 järgi menetlusosalise töötaja või teenistuja võib kohtus olla menetlusosalise lepinguliseks esindajaks, kui tal on kohtu arvates piisavad teadmised ja 7 kogemused menetlusosalise esindamiseks. N.O eeldas enesel volituste olemasolu firma huvide eest seismiseks ning ta oli seaduse analoogiast tulenevalt õigustatud nõudma firma suhtes õigusrikkumise ja firma huvide kahjustamise lõpetamist. Ta esindas J. Alevi nõusolekul ka J. Alevit nõudes T. T. vastu. Kohtu asi ei ole dikteerida kreeditori asemel nõudesumma suurust. Kohus on teinud valed järeldused ka 16. septembril 2008 Statolili tanklas toimunud vestlusest. Kuna olukord tanklas oli politseitöötajate poolt kunstlikult tekitatud ja kannatanu käitumine provokatiivne (küsimused a'la „käitumisnormid paika pandud vää?“), ei saa vestluse salvestusest teha järeldust süüdistatavate tahteavalduste suhtes. Samuti ei ole võimalik olukorras, kus toimuv oli politseitöötajate kontrolli all, lugeda mistahes ähvardusi kannatanu suhtes reaalseteks, kuivõrd kannatanu teadis, et politsei on kohe kohal. 10. septembril 2008 Rimi hüpermarketi parklas N.O T. T. t mingil viisil ei ähvardanud. Ei ole tõendatud, et N.O oleks olnud eelnev kokkulepe J. Aleviga T. T. lt raha nõudmise meetodi või viisi suhtes. Seega ka juhul, kui J. Alevi esitas T. T. suhtes ähvardusi, saab tegemist olla täideviija ekstsessiga, mis ei anna alust N.O-le kriminaalsüüdistuse esitamiseks.
järgi kvalifitseeritava süüteo koosseis peab sisaldama konkreetset nõuet kannatanu vara suhtes. Juhul, kui nõude suuruse üle käib kauplemine – T. T. küsib, kas 20 000 on ikka õiglase suurusega nõue, millele N.O vastab, et „võid 200 000 ka maksta“, ei saa nõuet pidada konkretiseerituks. Tegemist on olukorraga, kus mõlemad pooled möönavad nõude põhjendatust, kuid jutt käib sellest, millist kahjusummat pidada õiglaseks. N.O käitumine vastab
N.O leidis, et nii temale kui J. Alevile on T. T. käitumisega tekitatud kahju – J. Alevi kaotas tasuva töökoha, N.Oööandja jäi ilma tasuvatest lepingutest. Kuna tegu oli oma oletatava õiguse teostamisega ebaseaduslikus vormis, rünnati veel avalikku julgeolekut. Karistuse mõistmisel ei saa jätta tähelepanuta, et ka kannatanu pöördus probleemi lahendamiseks nn „mitteformaalsete struktuuride poole“, kellena muidu esines kokkusaamisel ärimees T. B. ? Karistuse mõistmisel tuleb erilist tähelepanu pöörata N.O pidevalt halvenevale tervisele (vähe oli päevi, kus asja arutamine kohtus ei alanud N.O-le kiirabiteenuse osutamisega). N.O kaitsja Rene Varul palub tühistada maakohtu otsuse osas, millega N.O mõisteti süüdi väljapressimises, ja mõista ta uue otsusega
Apellatsiooni põhjenduste kohaselt ei ole väljapressimise koosseis täidetud. Kohtuotsus on järelduste osas puudulik ega anna üheselt edasi kohtu järelduste kujunemist.
Puudub vaidlus, et kannatanu uuris süüdistatavate eraelulisi andmeid, sh varasemat karistatust kriminaalpolitseiniku käest, kes oli kannatanu lapsepõlvesõber ja endine töökaaslane. Seejärel levitas kannatanu vastavat teavet, misjärel N.O tööandjaks olnud XXX jäi ilma mitmest tulusast rendilepingust ning J. Alevi ehitustöövõtulepingust ja sellest loodetud tulust. Arvestades, et osapooled tegutsesid väikeses ringkonnas (X kandis), on selliste andmete levitamisega võimalik olulist kahju tekitada. Ka kriminaalkorras varasemalt karistatud isikud võivad loota sellele, et need andmed ei ole igaühele kättesaadavad. Kannatanu tegevus oli õigusvastane vastavalt VÕS §
Alevi
Apellatsiooni põhjenduste kohaselt on J. Alevi kohtueelse menetluse algusest kuni kohtualuse viimase sõnani andnud asjas ühetaolisi selgitusi ja ka kaitsja positsioon on olnud ühetaoline. J. Alevi on väitnud, et kannatanu sai oma tuttava politseiametniku vahendusel ebaseaduslikult infot J. Alevi varasemate karistuste kohta, avaldas seda siis ehitusobjekti tellijale ja seetõttu kaotas J. Alevi töö. J. Alevi väitis ka, et taolist infot internetis ei ole. Kohus asus seisukohale, et kohtule ei esitatud ühtegi tõendit, millega seoses ja millises ulatuses oli J. Alevi õigustatud nõudma kannatanult kahju hüvitamist. Samas jättis kohus rahuldamata kaitsja taotluse uurimiseksperimendi teostamiseks, et välja selgitada, kas on võimalik interneti vahendusel saada infot J. Alevi karistatuse kohta, samuti kohtuotsuseid. Kohus võttis maha ka kõik küsimused, mis puudutasid J. Alevi ning T. T. tööalaseid ja alluvussuhteid. Kohus leidis, et kannatanu sai T. K. lt ja K. K. lt infot, mida süüdistatavad on varem teinud, ning seetõttu tundis ta süüdistatavate ees hirmu. Samas on T. K. ja K. K. andnud ütlusi ka selles, et nad informeerisid J. Alevit, et ta kaotas töö kannatanu käitumise tõttu, kes rääkis neile, et sai tuttava politseiniku käest infot ja avaldas seda kõigile. Tunnistajate ütlused on olulised ka J. Alevi subjektiivse arusaamise tuvastamiseks ja ütluste osaline arvestamine süüdistatava kahjuks on käsitletav menetlusnormide olulise rikkumisena. KrMS § 7 lg 2 on vastuolus seisukoht, et kuna kohtule ei esitatud ühtegi tõendit, millega seoses ja millises ulatuses oli J. Alevi õigustatud nõudma kannatanult kahju hüvitamist, siis tõendab see väljapressimise toimepanemist J. Alevi poolt. J. Alevi on esitanud oma kaitseversiooni, esitades asjaolusid, mida nii politseil kui kohtul oli võimalik kontrollida. Süütuse presumptsioonist tulenevalt tulnuks prokuröril esitada tõendid, mis süüdistatava väited ümber lükkaksid. Mingil juhul ei tohi asuda seisukohale, et süüdistatav ei ole esitanud oma väidete kinnitamiseks tõendeid ja see tõendab kuriteo toimepanemist tema poolt. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt on J. Alevi esitanud kannatanule rahalise nõude talle tekitatud kahju hüvitamiseks. Sama vestluse käigus on J. Alevi kannatanut ka ähvardanud füüsilise vägivallaga, juhul kui viimane jätkab tema järel „nuhkimist“. Seega ei olnud J. Alevi ähvardus seotud vara üleandmise nõudega ja pelgalt asjaolu, et vara üleandmise nõue oli sama vestluse käigus, ei anna alust süüdistatava käitumise kvalifitseerimiseks väljapressimisena. Jälitusprotokollist nähtuvalt on N.O T. T. küsimusele, et on nüüd siis rahu, vastanud: „kui sa raha ära maksad ja mööda nina saad, siis on rahu mõisas“. Eeltoodust tulenevalt ei olnud ähvardus vara üleandmise nõuet kindlustav ning ka Riigikohtu seisukohtadest otsuses nr 3-1-1-65-06 tulenevalt ei saa J. Alevi käitumist kvalifitseerida väljapressimisena. Kannatanu avaldas kohtuistungil, et ta ise ei pidanud vajalikuks politseisse avaldust teha – siit järeldub, et ta ei võtnud ähvardusi tõsiselt. Apellant viitab
Alevi subjektiivset arusaama oma õigusest toetavad ka õiguskorras tervikuna omaksvõetud arusaamad – mitmed politseiametnikud on saanud karistada selle eest, et on ebaseaduslikult kogunud isikute kohta registritest andmeid, ja kui isik leiab, et talle on kahju tekitatud, esitab ta kahju tekitanu vastu varalise nõude. Riigikohtu otsusest nr 3-1-1-119-04 tulenevalt ei saanud maakohus otsustada selle üle, missuguses ulatuses ja kas oleks tulnud rahuldada J. Alevi nõue T. T. vastu. Seega on asjakohatu ka kohtu seisukoht, et 20 000 krooni ei oleks olnud piisav, katmaks mõlemale süüdistatavale väidetavalt tekitatud kahju. Süüdistuses
p 3 järgi on kohus jätnud tähelepanuta kaitsja esitatud tõendid – TÜ Kliinikumi traumakaardi ja perearsti tõendi – millest nähtuvad J. Alevi vigastused, mida ta sai peksmise tagajärjel. Kiirabikaardist nähtuvalt oli kiirabi väljakutsumise põhjus, et keegi 10 lamab maas – pekstakse. Ainus isik, kes sündmuskohal maas lebas ja keda peksti, oli J. Alevi. Kohus on jätnud põhjendamatult kõrvale tunnistaja J. N. ütlused. J. N. selgitused ütluste muutmise kohta on aktsepteeritavad. Apellant viitab Riigikohtu seisukohtadele otsuses nr 3-1-1-15-07 ning leiab, et maakohus ei ole tuvastanud asjasse mittepuutuvate isikute või üldise õigusrahu häirimist. Kahe seltskonna tüli ei väljunud konflikti lahendavate poolte sfäärist. Kohtus ei ole üle kuulatud ühtegi isikut, kes oleksid olnud väljaspool tülitsevaid seltskondi. Subjektiivse tunnuse osas peab isik vähemalt kaudse tahtluse tasemel pidama võimalikuks, et tema käitumine võib olulisel määral rikkuda teiste inimeste õigusrahu
. peatüki tähenduses ning sellisest teadmisest lähtudes valib isikliku konflikti lahendamiseks koha ja viisi, mis võib kaasata ja kaasabki tahtevastaselt konflikti rohkem või vähem määratletud kõrvaliste isikute ringi. J. Alevi on avaldanud, et kuna tal oli kaasas ebaseaduslik relv, siis ta avalikku korda rikkuda ei soovinud, ta soovis konflikti vältida ja sündmuskohalt lahkuda, et mitte sattuda politseisse. Relva kasutas ta enesekaitseks, et tõrjuda A. L. i ja tema seltskonna rünnakut. Taolisi väiteid ei ole ümber lükatud. Tunnistajad kinnitavad, et J. Alevi rahustas mitmel korral konflikti osapooli. Samuti kinnitavad tunnistajad ja kannatanu, et J. Alevi hakkas ära minema ja A. L. läks talle järgi, et nõuda selgitust. A. L. avaldas kohtuistungil, et J. Alevi võis tema käitumist tõlgendada kui rünnakut, millised ütlused on kohus põhjendamatult kõrvale jätnud. Eeltoodust tulenevalt puudub J. Alevi käitumises ka subjektiivne koosseis. J. Alevi palub tühistada maakohtu otsuse osaliselt, tema süüditunnistamises
lg 2 p 1, 4; § 263 p 3 järgi, ja mõista ta uue otsusega
Apellatsiooni põhjenduste kohaselt ei pannud apellant
§-ga 257 (omavoli). Millises ulatuses apellant soovis kahjunõude esitada, on toimiku materjalidest selge, tõendite esitamist kahju kohta ei ole temalt nõutud. Süüdistatav ei pea kohtus oma süütust tõendama ning kõik kõrvaldamata kahtlused tuleb tõlgendada süüdistatava kasuks.
lg 2 p 1,4 järgi esitatud süüdistust ning esitanud omapoolsed põhjendused selles osas. Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldustega ning vastavalt KrMS § 342 lg 3 p 1 ei pea ringkonnakohus vajalikuks kohtuotsuses toodud põhjendusi käesolevas otsuses korrata. 13 Ringkonnakohtu arvates ei ole kriminaalasjas vaidlust selle üle, et N.O, J. Alevi ja T. T. kohtusid nii
lg 1 kvalifitseeritava kuriteo objektiivne teokooseis sisaldab endas varalise kasu nõudmist millega kaasneb ähvardus piirata vabadust või avaldada häbistavaid andmeid või kahjustada vara, samuti kui on kasutatud vägivalda. 14 N.O ja J. Alevi süüküsimuses otsustamisel tuleb seega vastata küsimustele, kas süüdistatavad nõudsid T. T. lt varalise kasu üleandmist ning kas nad kasutasid T. T. suhtes vägivalda. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt kinnitas T. T. , et temalt nõuti 20 000 krooni üleandmist N.O-le ja J. Alevile, kusjuures raha pidi ta viima N.O kätte. Raha nõudmist ei eita ka süüdistatavad, kinnitades, et nad soovisid T. T. lt 20 000 krooni üleandmist. T. T. ütluste kohaselt ähvardati teda
N.O ja J. Alevi kaitsjate apellatsioonidest on võimalik järeldada, et alternatiivselt taotletakse süüdistatavate käitumise ümberkvalifitseerimist
Seejuures leitakse, et N.O ning J. Alevi teostasid oma oletatavat õigust. Ringkonnakohus leiab et kaitsjate taoline taotlus on põhjendamatu. Riigikohtu kriminaalkolleegium on oma mitmetes lahendites leidnud, et oletatava õiguse all ei tule mõista mitte pelgalt isiku subjektiivset arusaama oma õigustest, vaid seda peavad toetama ka õiguskorras tervikuna omaksvõetud arusaamad ning süüdlane peab pidama seda enda tegelikuks õiguseks. Ringkonnakohus leiab, et olukorras, kus N.O ning J. Alevi tuginesid oma rahaliste nõudmiste esitamisel T. T. le vaid kuulujuttudele (N.O oli kuulnud, et T. T. levitab jutte nende firma rahaliste raskuste kohta ja seetõttu jäid sõlmimata rendilepingud, J. Alevi arvas, et ta jäi tööst ilma T. T. tegevuse tõttu), mis aga ei olnud millegagi kinnitust leidnud, puudus süüdistatavatel igasugune alus arvamaks, et neil on õigus nõuda T. T. lt 20 000 krooni üleandmist. Ringkonnakohus ei nõustu N.O kaitsja väitega nagu oleks N.O suhtes teostatud jälitustegevus ebaseaduslik ning selle tõttu ei saa selle raames kogutud tõenditele tugineda. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt on Lõuna Politseiprefektuuri Kriminaalosakonna politseidirektori poolt
Ringkonnakohus leiab, et kriminaalasjas pole vaidlust selle üle, et 27. oktoobril 2007 tekkis Tartus Pepleri 14 asuva baari Kotka Kelder juures tänaval konflikt kahe seltskonna vahel, kusjuures J. Alevi kuulus ühte ning kannatanu A. L. teise tülitsevasse seltskonda. Vaidlust ei ole ka selle üle, et A. L. i ja J. Alevi vahel toimunud sõnavahetuse käigus tulistas J. Alevi tema ebaseaduslikus valduses olevast relvast kaks lasku A. L. i jalge ette. J. Alevi väidab oma apellatsioonis, et ta tulistas enesekaitseks, sest A. L. ja temaga kaasas olnud isikud ründasid teda. Ringkonnakohus J. Alevi taolise väitega ei nõustu, sest seda ei kinnita teised kriminaalasjas kogutud tõendid. Nii on A. L. kinnitanud, temal tekkis konflikt J. Aleviga. Ta tahtis asja selgitada ning liikus J. Alevi suunas. J. Alevi ütles talle et ta ei läheneks, sest muidu ta tulistab. Kohe pärast lausutud sõnu mees tulistaski tema jalge ette. Tunnistajate R. U. , I. S. ja J. O. ütluste kohaselt toimus konflikt J. Alevi ja A. L. vahel Kotka Keldri vastas, teisel pool sõiduteed, parklas. Konflikti toimumise ajal oli seal pool teed vaid A. L. ja J. Alevi ning tunnistajad jooksid nende juurde alles pärast laskude toimumist. Ringkonnakohus loeb nimetatud tunnistajate ütlused usaldusväärseteks, sest need on omavahel kokkulangevad. Ülalesitatud ütlustega loeb ringkonnakohus J. Alevi väited tema ründamise kohta ümberlükatuks ning leiab, et J. Alevi ei tegutsenud tulirelvast tulistamisel hädaseisundis. Kaitsja on apellatsioonis leidnud, et J. Alevi käitumises puudub
ettenähtud kuriteo objektiivne teokooseis, sest kriminaalasjas kogutud tõenditega ei ole tuvastatud nagu rikkunuks J. Alevi oma tegevusega asjasse mittepuutuvate isikute või üldist õigusrahu. J. Alevile esitatud süüdistusest nähtuvalt rikkus süüdistatav avalikku korda sellega, et tulistas avalikus kohas kaks lasku tulirelvast A. L. i jalgade ette. Ringkonnakohus leiab, et J. Alevi süüdistuses kirjeldatud käitumine on vaadeldav avaliku korra raske rikkumisena, mis oli toime pandud relvaga. Avaliku korra all mõistetakse tavadega, heade kommetega, normidega või reeglitega kinnistatud isikutevahelisi suhteid ühiskonnas, mis tagavad igaühe avaliku kindlustunde ja võimaluse realiseerida oma õigusi, vabadusi ja kohustusi Ringkonnakohus leiab, et tulistades öösel kella 01.00 paiku tänaval kaks lasku tulirelvast rikkus J. Alevi vaieldamatult normide ja reeglitega kinnistatud isikutevahelisi suhteid ühiskonnas. Ringkonnakohus leiab, et pärast tulirelvast tulistamist puudus J. Alevil igasugune kontroll oma tegevuse tagajärgede üle ning tema tegevus võinuks põhjustada mistahes tagajärje. Seega seadis ta oma tegevusega ohtu igaühe avaliku kindlustunde. Seega oli häiritud ka üldine õigusrahu. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga selles, et J. Alevi pani avaliku korra rikkumise toime otsese tahtlusega. J. Alevi on täiskasvanud isik ning omab piisavat elukogemust arusaamaks, et tulistades öisel ajal avalikus kohas tulirelvast rikub ta oma tegevusega üldist õigusrahu. Prokurör taotleb maakohtu otsuse tühistamist osas, millega N.O mõisteti õigeks
Apellatsioonis leitakse, et
lg 1 dispositsioonist ei järeldu, et nimetatud süüteo subjektiks saaks olla vaid erilise isikutunnusega isik, kindlustusvõtja. Ringkonnakohus prokuröri taolise seisukohaga ei nõustu. 16 Ringkonnakohus leiab, et
suhestub
kui erinorm.
Kuivõrd nimetatud paragrahv sätestab vastustuse vaid kindlustuslepingu, s.o spetsiifilise lepingu rikkumise eest, siis saab nimetatud kuriteo subjektiks olla vaid vastutust loova erilise isikutunnusega isik, s. o kindlustusvõtja. Samas leiab ringkonnakohus, et maakohus on põhjendamatult kitsalt piiritlenud käesoleva kindlustuspettuse puhul erilise isikutunnusega isikute ringi, lugedes kindlustusvõtjaks vaid Maarjakivi Konsultatsioonid OÜ-d. Liikluskindlustuse seaduse § 5 lg 1 kohaselt on kindlustusvõtja sõiduki omanik. Kaasomandis oleva sõiduki suhtes sõlmitava lepingu kindlustusvõtja on üks kaasomanikest. Kindlustusvõtja esindajana on sõiduki suhtes lepingut volitatud sõlmima sõiduki registreerimistunnistusele kasutajana märgitud isik, volikirja alusel sõidukit kasutama volitatud isik ning samuti lepingu sõlmimiseks kirjalikult volitatud muu isik. Ülaltoodust teeb ringkonnakohus järelduse, et kindlustusvõtja esindajaks saavad kindlustuslepinguga seotud küsimustes olla kõik sõiduki registreerimistunnistusele kantud isikud. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt oli sõiduki Mercedes Benz S350 registreerimisnumbriga XXX XXX vastutav kasutaja Maarjakivi Konsultatsioonid OÜ ning sõiduki kasutajateks N.O ja T. K. Ringkonnakohus leiab, et kuivõrd N.O kasutas nimetatud sõidukit seaduslikul alusel (oli kantud kasutajana registreerimistunnistusele) oli ta õigustatud esindama ka omaniku huve kindlustusjuhtumi ilmnemisel. Taolist asjaolu kinnitab ringkonnakohtu arvates kujukalt kahjuteate esitamine Hansa Varakindlustusele. Nimetatud avalduse on 2. oktoobril 2008 esitanud nimelt N.O ( mitte aga sõiduki omanik või vastutav kasutaja) ning Hansa Varakindlustus on seda ka aktsepteerinud. Ülaltoodud alusel leiab ringkonnakohus, et
erisubjekti tunnused laienevad kõigile Liikluskindlustuse seaduse § 5 lg 1 loetletud isikutele. Kuigi ringkonnakohus, erinevalt maakohtust, loeb N.O kindlustuskelmuse subjektiks, leiab ringkonnakohus, et N.O õigeksmõistmine talle
N.O-le
lg 1 järgi esitatud süüdistusest nähtuvalt heidetakse süüdistatavale ette, et ta kindlustushüvituse saamise eesmärgil lõi Hansa Varakindlustusele tegelikest asjaoludest ebaõige ettekujutuse. Asjaolud, milliste kohta N.O lõi Hansa Varakindlustusele ebaõige ettekujutuse seisnesid süüdistuse kohaselt selles, et süüdistatava kasutuses olnud sõidukit Mercedes Benz S350 reg.nr XXX XXX ei varastatud ajavahemikul
Prokurör taotleb apellatsioonis N.O süüditunnistamist ka
Prokurör põhjendab oma taotlust asjaoluga, et kuivõrd N.O andis valeütlusi kriminaalasjas nr 08260104568, millise menetlemist alustati 9. septembril 2008
lg 18 1 tunnustel N.O kasutuses olnud sõiduki varguses osas, kahtlustatavana
lg 1 järgi esitati talle aga süüdistus
lg 1 tunnustel alustatud kriminaalasjas nr 08260104655, siis ei ole N.O ütlused käsitletavad ühes kriminaalasjas antud ütlustena. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt on N.O tõepoolest andnud ütlusi autovarguse kohta kriminaalasjas nr 08260104568 ja
Seega on formaalselt N.O ütlused vaadeldavad kui erinevate kriminaalasjade raames antud ütlused. Samas on N.O poolt politseile esitatud kaebus temalt sõiduki varguse ja sellega seotud asjaolude kohta üheselt seotud talle
lg 1 alusel esitatud kahtlustusega, sest kahjuteate esitamisele Hansa Varakindlustusele ning selle menetlemisele kindlustusfirmas pidi eelnema varguse kohta teate esitamine politseile. Ringkonnakohus leiab, et kuivõrd N.O poolt politseile auto varguse kohta avalduse esitamine ja kindlustusfirmale kahjuteate esitamine on omavahel tihedalt seotud, sest mõlemad avaldused käsitlevad N.O-lt auto vargust ning kuna mõlemaid nimetatud juhtumeid on menetletud ühise kriminaalasja raames, siis nõustub ringkonnakohus maakohtuga selles, et N.O menetluslik seisund nimetatud kriminaalasjades ei võimalda tema vastutusele võtmist valeütluste andmise eest. Lisaks ülaltoodule leiab ringkonnakohus, et N.O ei kuulu süüdimõistmisele
lg 1 järgi ka seetõttu, et kriminaalasjas ei ole tõendamist leidnud kuriteo objektiivne teokoosseis.
lg 1 objektiivne teokoosseis seisneb menetlustoimingule allutatud kannatanu või tunnistaja poolt vale ütluste andmises. Ringkonnakohus on käsitledes N.O süüdistust
lg 1 järgi juba leidnud, et kriminaalasjas kogutud tõenditega ei ole ümber lükatud N.O väited oma sõiduki parkimise kohta 27. augustil 2008 Tartu Ringtee 61 asuvasse parklasse. Tulenevalt ringkonnakohtu ülaltoodud otsustusest ei ole seega täidetud ka
Aarne Sarjas Maarika Kuusk 19 Ago Kutsar
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.