1-09-8180/20

1-09-8180 KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht

1. august
2. a., kirjalik menetlus Kriminaalasja number 1-09-8180 Kohtukoosseis Meelika Aava, Ivi Kesküla, Urmas Reinola Kriminaalasi E.P süüdistuses KarS § 199 lg 2 p 5,7,8, 9 järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju maakohtu
3. märtsi
4. a otsus lühimenetluses Apellatsiooni esitaja Süüdistatav E.P (ankeetandmed Harju Maakohtu otsuses) RESOLUTSIOON Jätta E.P apellatsioon kui ilmselt põhjendamatu läbi vaatamata. Edasikaebamise kord Määruse peale võib süüdistatav advokaadist kaitsja vahendusel esitada määruskaebuse Riigikohtule 10 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtu kaudu alates päevast, mil menetlusosaline sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
5. Harju Maakohtu
6. märtsi
7. a otsusega lühimenetluses tunnistati E.P süüdi KarS § 199 lg 2 p-de 5,7,8,9 järgi ja mõisteti talle karistuseks 1 aasta 4 kuud vangistust. KrMS § 238 lg 2 alusel vähendati mõistetavat karistust ühe kolmandiku võrra ja karistuseks mõisteti 10 kuud 20 päeva vangistust. Kohus määras karistusaja alguseks
8. september
9. a. Apelleeritud kohtuotsusega tunnistati süüdi veel E.Z, kuid tema suhtes ei ole kohtuotsust vaidlustatud. E.P-lt ja E.Z-ilt mõisteti solidaarselt välja K. L. kasuks 2411.20 krooni. Lisaks mõistis E.P-lt välja K. L. kasuks 100 krooni.
10. E.P mõisteti süüdi selles, et ta vargusi süstemaatiliselt toime paneva isikuna taas, koos E.Z-iga , tungisid
11. juuli
12. a öösel Tallinnas XXXXXXXX XX-X asuvasse korterisse, kust varastasid kannatanu K. L. vara kokku 2411.20 krooni väärtuses, sealhulgas 1000 krooni sularaha. Pärast seda võttis E.P varastatud pangakaardiga sularahaautomaadist K. L. arvelt välja 100 krooni.
13. Maakohtu otsuse peale esitas E.P apellatsiooni, milles vaidlustab üksnes K. L. kasuks välja mõistetud tsiviilhagi suurust ja taotleb selle vähendamist. Oma taotlust põhjendab ta sellega, et juba kohtueelsel uurimisel kinnitasid E.P ja E.Z, et K. L. rahakotis ei olnud sularaha nii palju, kui väidab kannatanu. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT
14. Kohtukolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalide ning esitatud apellatsiooniga, leiab üksmeelselt, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu ning tuleb sellest tulenevalt jätta läbi vaatamata. Oma seisukohta põhistab kohtukolleegium järgmiselt. 4.1 Apellatsioonimenetluse eesmärk on maakohtu otsuse seaduslikkuse kontrollimine. Riigikohtu kriminaalkolleegium on
15. oktoobri 2007.a kohtumääruses nr 3-1-55-07 märkinud, et kui apellatsioonis ei vaidlustata sisuliselt faktilisi asjaolusid ega tõstatata õiguslikke probleeme, mida tuleks lahendada, ei ole ringkonnakohtus asja arutamine suulises menetluses ilmtingimata vajalik, isegi kui süüdistatav seda taotleb (RT III 2007, 36, 288). 4.2 Kohtukolleegium märgib, et kriminaalasja arutamine maakohtus toimus avalikus suulises menetluses ning E.P ja tema kaitsja viibisid selle arutamise juures, samuti oli süüdistataval õigus anda kohtuistungil ütlusi. Kohtuistungi protokolli kohaselt E.P kuriteo toimepanemise asjaolude kohta ütlusi anda ei soovinud, kuid ta oli nõus kõikide tema vastu esitatud süüdistustega, sealhulgas tsiviilhagidega ning kahetses toimepandut. Ta oli nõus isegi prokuröri poolt taotletud karistusega. Seega oli esimese astme kohtus tagatud E.P õigus viibida oma asja arutamise juures ja olla ära kuulatud. Apellatsioonis ei vaidlustata mingeid sisulisi süüteo toimepanemise asjaolusid ega tõstatata põhimõttelisi õiguslikke probleeme, mida tuleks lahendada. 4.3 Apelleeritud kohtuotsusest nähtub, et kohus on väga põhjalikult motiveerinud, miks ta arvestab sularaha suuruse kindlaksmääramisel kannatanu K. L. ütlustega ning jätab süüdistatavate ütlused kõrvale. Kohtukolleegium nõustub nende põhjendustega täielikult, ega pea neid vajalikuks korrata. 4.4 Seejuures peab kriminaalkolleegium vajalikuks osundada veel järgnevale. Maakohtu istungil ei ole E.P kannatanu K. L. poolt esitatud tsiviilhagi suuruse ning selle temalt väljamõistmisele vastu vaielnud. Prokurör on seejuures kohtuvaidluses selgesõnaliselt märkinud, et kõik tsiviilhagid tuleb süüdistatavatelt solidaarselt välja mõista. E.P ja E.Z ei ole kohtuvaidluses sellele vastu vaielnud. Kirjeldatud olukorras on tegemist hagi õigeksvõtmisega TsMS § 440 tähenduses ning vastavalt osundatud paragrahvi lg-le 1 peab kohus sellisel juhul hagi rahuldama ning selliselt on maakohus ka toiminud. Seejuures tuleb märkida, et kohus on hagi õigeksvõtuga seotud, välja arvatud juhul, kui ei esine TsMS § 440 lg-s 4 sätestatud asjaolusid, mis on aluseks menetluse jätkumisele. Käesolevas kriminaalasjas hagi õigeksvõttu takistavaid asjaolusid TsMS § 440 lg 4 tähenduses ei esinenud ning kohus on mõistnud varalise kahju hüvitise süüdistatavatelt solidaarselt K. L. kasuks välja. Kohtul puudusid selles osas teised käitumisalternatiivid. Tuleb märkida veel sedagi, et hagi õigeksvõtu korral võib kohus otsusest välja jätta nii kirjeldava kui ka põhjendava osa (TsMS § 440 lg 4). Seega ei oleks kohus millegagi eksinud, kui ta ei oleks K. L. kasuks välja mõistetud tsiviilhagi isegi põhjendanud. 4.5 Eelnevat silmas pidades asub kohtukolleegium üksmeelselt seisukohale, et E.P apellatsioon on ilmselt põhjendamatu. Lisaks sellele selgitab kohtukolleegium, et apellatsiooni läbivaatamine istungimenetluses tooks apellatsiooni rahuldamata jätmise korral süüdistatavale E.P-le kaasa 2