KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht 31.august 2010 Tallinn Kriminaalasja number 1-10-6165 Kohtukoosseis Urmas Reinola, Paavo Randma, Sten Lind Kriminaalasi K.N-i süü

§ 139

lg 3 p 1; 207 lg 1 järgi, 4) 19.06.1997.a.

§ 139

lg 2 p 2,3 järgi; 5) 25.05.1998.a.

§ 139

lg 2 p2,3 järgi; 6) 01.11.2001.a.

§ 1349lg 2 p 2,3 järgi; 7) 29.05.2002.a. Harju Maakohtu poolt Kr

K § 139 lg 2 p 2,3 järgi; 8) 22.01.2003.a.

§ 139lg 2 p 2,3 järgi; 9) 09.12.2009 Harju Maakohtu poolt Kar

S § 199 lg 2 p 4, 7, 8, 266 lg 1 järgi vangistusega 9 kuud, KrMS § 238 lg 2 alusel ärakandmisele 6 kuud vangistust KarS § 74 sätete kohaldamisega katseajaga 1 aasta ja 6 kuud, karistus kustumata Jätta süüdistatava R.Z-i kaitsja Lembit Nirgi apellatsioon Harju Maakohtu

1. mai 2010 otsuse peale kui ilmselt põhjendamatu läbi vaatamata. Edasikaebamise kord Määruse peale võib süüdistatav advokaadist kaitsja vahendusel esitada määruskaebuse Riigikohtule Tallinna Ringkonnakohtu kaudu 10 päeva jooksul alates päevast, mil kaebuse esitaja sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama. Asjaolud ja menetluse käik 1.Harju Maakohtu
2. mai 2010 otsusega lühimenetluses tunnistati R.Z süüdi KarS § 266 lg 2 p 1, 3 järgi ja karistati vangistusega 3 kuud, mida KrMS § 238 lg 2 alusel vähendati ühe kolmandiku võrra ja mõisteti ärakandmisele kuuluvaks karistuseks 2 kuud vangistust. KarS § 65 lg 2 alusel suurendati mõistetud karistust Harju Maakohtu 09.12.2009 otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa - 5 kuud 25 päeva vangistust – võrra ning liitkaristuseks mõisteti 7 kuud 25 päeva vangistust. Karistuse kandmise aja alguseks loeti 10.05.
3. R.Z-ilt mõisteti riigituludesse välja sundraha 3262,50 krooni ja menetluskulud 1080 krooni ning R.Z-ilt ja K.N-ilt solidaarselt 4000 krooni S. K. kasuks; 500 krooni V. J. kasuks. Kohtuotsusega mõisteti KarS § 199 lg 2 p 4, 8 ja § 266 lg 2 p 3 järgi süüdi veel K.N, kuid tema osas ei ole kohtuotsust apelleeritud.
4. R.Z tunnistati süüdi selles, et tema, olles isikuks, keda karistati 17.12.2009 KarS § 266 lg 1 järgi, s.o olles varem toime pannud ebaseadusliku sissetungimise, 10.05.2010 kella 04.10 paiku koos K.N-iga ebaseaduslikult ja valdaja tahte vastaselt tungis Tallinnas, XXXXXXXX X asuvale aiaga piiratud GÜ XXXXXXX X kuuluvale territooriumile ja lõhkus S. K.le kuuluva garaažiboksi ukse nr X, tekitades varalise kahju 4000 krooni, lõhkus V. J. kuuluva garaažiboksi ukse nr XX, tekitades varalise kahju 500 krooni ning püüdis lõhkuda V. J. kuuluva garaažiboksi ukse nr XX. Seega R.Z tungis vähemalt teist korda ja isikute grupis ebaseaduslikult, valdaja tahte vastaselt võõrale piirdega alale, s.o pani toime KarS § 266 lg 2 p 1, 3 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Apellatsiooni sisu ja menetlusosaliste seisukohad 3.Esitatud apellatsioonis vaidlustab süüdistatava kaitsja kohtuotsuse mõistetud karistuse liigi osas, leides, et mõistetud karistus ei vasta kuriteo raskusele ja süüdimõistetu isikule. Kaitsja heidab maakohtule ette materiaalõigusnormide ebaõiget kohaldamist ja menetlusnormide olulist rikkumist, mis tingivad kohtuotsuse tühistamise ja asja saatmise maakohtule uueks arutamisele. Apellatsiooni motiivide kohaselt ei ole kohus piisavalt põhjendanud, miks ei saa kohaldada üldkasulikku tööd, kuna karistusregistrist nähtuvalt on R.Z-i kuritegelik tegevus langenud ning teda süüdistatakse ainult ühe KarS § 266 lg 2 p 1, 3 teo toimepanemises. Süüdistatav on süüd tunnistanud ja avaldanud kahetsust, mistõttu R.Z-i suhtes oleks otstarbekas kohaldada üldkasulikku tööd, mida süüdistataval on võimalik kanda. Kaitsja taotleb mõistetud vangistuse KarS § 74 lg 5 ja § 69 alusel asendamist 470 tunni üldkasuliku tööga, tegemise tähtajaga 15 kuud. Ringkonnakohtu seisukoht ja põhjendused 4.Kohtukolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalide ning esitatud apellatsiooniga, leiab üksmeelselt, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu, perspektiivitu ning tuleb sellest tulenevalt jätta läbi vaatamata (RKKKo nr 3-1-1-55-07). Riigikohtu kriminaalkolleegium on leidnud, et sellisena tuleb käsitada apellatsiooni, milles esitatud argumendid ei ole konkreetse kriminaalasja lahendamise seisukohalt õiguslikult relevantsed ega anna seetõttu ühelgi juhul alust esimese astme kohtuotsuse või selles esitatud järelduste muutmiseks. Küsimus, kas esitatud apellatsioon on ilmselt põhjendamatu KrMS § 326 lg 2 teise lause tähenduses, tuleb ringkonnakohtul lahendada iga kriminaalasja pinnalt eraldi, arvestades kaebuses esitatud argumentide asjakohasust (RKKKo nr 3-1-1-96-09). Kui apellandi väited ei ole õiguslikult asjakohatud, peab ringkonnakohus KrMS § 326 lg 2 teisest lausest juhindumist eriti põhjalikult kaaluma, lähtudes konkreetse asja eripärast. Õiguslikult asjakohase taotluse ja põhjendustega apellatsiooni läbi vaatamata jätmine on võimalik eeskätt siis, kui maakohtu otsus on kooskõlas kohtupraktikas selgelt ja üheselt kujunenud seisukohtadega (nt mõistetud karistuse osas) ning ringkonnakohus ei pea vajalikuks kohtupraktikat muuta. Apellatsiooni läbi vaatamata jätmine on seega võimalik juhul, kui juba eelmenetluses selgub, et apellatsioonil puudub ilmselgelt edulootus ehk tegemist on perspektiivitu apellatsiooniga. Nii võib ringkonnakohus jätta karistuse muutmist taotleva apellatsiooni KrMS § 326 lg 2 teisele lausele tuginevalt läbi vaatamata põhjendusega, et mõistetud karistus ei hälbi karistuspraktikast (RKKKo nr 3-1-1-120-09). 5.Kohtukolleegium leiab, et käesoleval juhul puuduvad absoluutselt igasugused võimalused maakohtu otsuses tehtud õiguslike järelmite muutmiseks. Apellatsioonis ei vaidlustata mingeid sisulisi süüteo toimepanemise asjaolusid ega tõstatata põhimõttelisi õiguslikke probleeme, mida tuleks lahendada, vaidluse esemeks on üksnes süüdistatavale mõistetud karistus ja selle asendamine üldkasuliku tööga. 6.Riigikohus on karistuse mõistmise osas märkinud, et KarS §-st 56 lähtudes peab kohus pärast kuriteo toimepanemise tuvastamist süü suurusest lähtuvalt andma karistuse liiki ja määra sisaldava põhjendatud karistusõigusliku hinnangu toimepandud kuriteole. Veel on Riigikohus selgitanud, et karistuse mõistmisel tuleb süü suuruse kvantitatiivsel kindlaksmääramisel igal juhul arvestada teo toimepanemisega seotud kergendavate ja raskendavate asjaoludega, eesmärgiga teha kindlaks karistuse konkreetne määr vastava paragrahvi sanktsiooni piirides ja prognoosida konkreetsele isikule mõistetava karistuse eripreventiivseid eesmärke (RKKKo nr 3-1-1-14-07). Täiendavalt tuleb karistuse mõistmise juures arvestada ka veel õiguskorra kaitsmise huvisid positiivse üldpreventsiooni tähenduses. Hinnates apellatsiooni põhjendatust ja selle kohtuliku läbivaatamise otstarbekust, leiab kohtukolleegium, et maakohtu otsus vastab ülaltoodud nõuetele täiel määral.
5. Tuvastamist leidis, et R.Z on eelnevalt varavastaste süütegude eest karistatud 9-l korral (tlk 36-43), seejuures nii tingimusliku kui reaalse vangistusega. Väärteokorras süüdistatavale määratud rahatrahvid on osaliselt tasumata ning mis ei ole teda mõjutanud süütegude toimepanemisest loobuma. Süüdistatav ei tööta. Inkrimineeritava kuriteo pani ta toime katseajal. Seega on maakohus põhjendatult leidnud, et R.Z on kohtu poolt karistusest vabastamises ja katseaja määramises väljendunud usaldust kuritarvitanud ning on ilmne, et kriminaalhooldus tema suhtes karistuse eesmärke ei täida. KarS 69 kohaselt on aga lisaks üldkasuliku töö tegemise kohustusele süüdimõistetul kohustus järgida kontrollnõudeid ning täita talle pandud kohustusi vastavalt KarS §-s 75 sätestatule. Nii nagu vangistusest tingimisi vabastamise puhul, tuleb hinnata, kas süüdimõistetu senine käitumine võimaldab eeldada usaldust tema suhtes, et ta rohkem kuritegusid toime ei pane ning et üldkasulik töö saab edukalt sooritatud. Kohtukolleegium, vastupidiselt kaitsja seisukohale, nõustub maakohtu seisukohaga selles, et R.Z-i senise käitumise põhjal seda eeldada ei saa, seda enam, et tegemist on isikuga, kes on karistatud NPAS § 15-1 järgi. 8.Kohtukolleegium leiab, et R.Z-i poolt toimepandu kahetsemine, arvestades süüdistatava varasemat karistatust, annab aluse veendumuseks, et see kahetsus ja süü tunnistamine ei ole olnud siiras ja seda tõendab uue kuriteo toimepanemine katseajal. Arvestades seda, et R.Z pani katseajal toime avaliku korra vastase süüteo grupis, eelmise kohtuotsusega karistati teda KarS § 199 lg 2 p 4, 7, 8 ja § 266 lg 1 järgi 9 kuulise vangistusega, mida KrMS § 238 lg 2 kohaselt vähendati ühe kolmandiku võrra ja KarS § 74 sätteid kohaldades mõisteti tingimisi katseajaga 1 aasta 6 kuud, ei näe kohtukolleegium süüdistatavale käesolevas asjas mõistetud karistuses vähimatki eksimist nn proportsionaalsuspõhimõtte vastu. Uus mõistetav karistus süstemaatiliselt toime pandud varavastase kuriteo toimepanemise eest ei saa olla kergem varem mõistetud ja ärakantud karistusest. 9.Arvestades R.Z-i korduvat varasemat karistatust, nõustub kohtukolleegium maakohtu seisukohaga, et uute samalaadsete kuritegude tahtliku toimepanemise eest ei ole põhjendatud süüdistatava olukorra kergendamine vanglakaristuse asendamise teel üldkasuliku tööga. Kohtukolleegium ei pea vajalikuks seda oma otsuses korrata. Selleks, et selgitada süüdistavale, miks ei ole võimalik asendada temale mõistetud vangistust üldkasuliku tööga, tuleb revideerida tema karistusregistrit. Nimelt on R.Z korduvalt kriminaalkorras karistatud varguste eest, väärteokorras Liiklusseaduse sätetete rikkumise eest. Mingeid järeldusi temale mõistetud karistustest ei ole süüdistatav teinud, jätkates peale karistuste ärakandmist ja 09.12.2009 Harju Maakohtu otsusega mõistetud karistuse kandmise katseajal uute kuritegude toimepanemist. Asendades mõistetud vangistuse üldkasuliku tööga, peab kohus olema veendunud, et üldkasulikule tööle allutatud isik oleks sobiv kindlustamaks selle reaalse täideviimise. Arvestades R.Z-i isikut iseloomustavaid andmeid, ei ole kohtukolleegium veendunud, et ta on sobiv isik üldkasuliku töö kui vangistuse asenduskaristuse reaalseks täideviimiseks ja üldkasuliku töö täideviimise ebaõnnestumisrisk on sellise isiku puhul väga kõrge. Ka ei ole selline asenduskaristus piisav mõjutamaks süüdistatavat kuritegude toimepanemisest edaspidi hoiduma. Reaalne vangistus on sellise isiku puhul kohtukolleegiumi arvates ainuke võimalus, mis tagab ka õiguskorra kaitsmise huvid KarS § 56 mõttes. Eeltoodud põhjendusi arvestades ei pea kohtukolleegium vajalikuks ega ka otstarbekaks arutada R.Z-i kaitsja apellatsioonis esitatud taotlust apellatsioonikohtu istungil. Neil asjaoludel ja lähtuvalt KrMS § 326 lg-st 2, leiab kohtukoosseis üksmeelselt, et R.Z-i kaitsja apellatsioon on ilmselt põhjendamatu ja tuleb jätta läbi vaatamata. Urmas Reinola Paavo Randma Sten Lind