1-10-14260/9

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht 15.detsember 2010, Tallinn, kirjalik menetlus Kriminaalasja number 1-10- 14260 Kohtukoosseis Kohtunikud Ivi Kesküla, Meelika Aava ja Urmas Reinola Kriminaalasi O.U süüdistuses KarS § 199 lg 2 p 9 - § 25 lg 2 järgi Vaidlustatud kohtulahend Harju Maakohtu lühimenetluses aasta otsus Apellatsiooni esitaja Süüdistatav O.U, ik: xxx, varem korduvalt kriminaalkorras karistatud, kinni 27.10.

1. Eelvangistuses viibis 3 päeva. peetud
2. oktoobri 2010 RESOLUTSIOON Jätta O.U apellatsioon kui ilmselt põhjendamatu läbi vaatamata. Edasikaebamise kord Määruse peale võib süüdistatav advokaadist kaitsja vahendusel esitada määruskaebuse Riigikohtule 10 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtu kaudu alates päevast, mil menetlusosaline sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK:
3. Harju Maakohtu
4. oktoobri 2010 aasta otsusega lühimenetluses tunnistati O.U süüdi KarS § 199 lg 2 p 9 - § 25 lg 2 järgi ja karistati 8 kuulise vangistusega. KrMS § 238 lg 2 kohaldamisega jäi kandmisele kuuluvaks karistuseks 5 kuud ja 10 päeva vangistust. 1 KarS § 68 lg 1 alusel loeti kantuks eelvangistuses viibitud 3 päeva ja kandmisele kuuluvaks karistuseks loeti 5 kuud ja 7 päeva, karistusaja alguseks loeti 27.10.
6. O.U oli kohtu alla antud KarS § 25 lg 2 – 199 lg 2 p 9 järgi süüdistatuna selles, et tema süstemaatiliselt vargusi toimepannud isikuna pani ajavahemikul 10.09.2010 kuni 27.10.2010 toime Tallinna erinevatest kauplustest 3 võõra vara varguse katset.
7. Maakohtu otsusele esitas apellatsiooni süüdistatav. Apellatsioonis vaidlustatakse mõistetud karistust ja taotletakse mõistetud karistuse asendamist üldkasuliku tööga. Apellant märgib, et teod pole ohtlikud, karistust raskendavad asjaolud puuduvad, kahju ei tekitanud. Tal on elukoht. Kahetseb toimepandut. Lubab täita hooldaja poolt pandud kohustused ja teha üldkasulikku tööd. RINGKONNAKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI PÕHJENDUS JA JÄRELDUS:
8. Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalide ning esitatud apellatsiooniga, leiab üksmeelselt, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu, perspektiivitu ning tuleb sellest tulenevalt jätta läbi vaatamata. Riigikohtu kriminaalkolleegium on leidnud, et sellisena tuleb käsitada apellatsiooni, milles esitatud argumendid ei ole konkreetse kriminaalasja lahendamise seisukohalt õiguslikult relevantsed ega anna seetõttu alust esimese astme kohtuotsuse või selles esitatud järelduste muutmiseks.
9. Apellatsioonimenetluse eesmärk on maakohtu otsuse seaduslikkuse kontrollimine. Riigikohtu kriminaalkolleegium on
10. oktoobri 2007.a kohtumääruses nr 3-1-55-07 märkinud, et kui apellatsioonis ei vaidlustata sisuliselt faktilisi asjaolusid ega tõstatata õiguslikke probleeme, mida tuleks lahendada, ei ole ringkonnakohtus asja arutamine suulises menetluses ilmtingimata vajalik, isegi kui süüdistatav seda taotleb (RT III 2007, 36, 288).
11. Kohtukolleegium märgib, et kriminaalasja arutamine maakohtus toimus avalikus suulises menetluses ning O.U ja tema kaitsja viibisid selle arutamise juures, samuti oli süüdistataval õigus anda kohtuistungil ütlusi. Kuriteo toimepanemise asjaolude kohta süüdistatav ütlusi anda ei soovinud, tunnistas oma süüd. Seega oli esimese astme kohtus tagatud O.U õigus viibida oma asja arutamise juures ja olla ära kuulatud. Apellatsioonis ei vaidlustata mingeid sisulisi süüteo toimepanemise asjaolusid ega tõstatata põhimõttelisi õiguslikke probleeme, mida tuleks lahendada.
12. Ringkonnakohus leiab, et käesoleval juhul puuduvad alused maakohtu otsuses tehtud õiguslike järelmite muutmiseks. Apelleeritud kohtuotsusest nähtub, et kohus on O.U-le karistust mõistes KarS § 56 lähtuvalt arvestanud karistust kergendava asjaoluna puhtsüdamlikku kahetsust, karistust raskendavaid asjaolusid ei ole kohus tuvastanud ega nendega arvestanud. Samuti on kohus arvestanud karistuse mõistmisel faktiga, et kuriteod jäid katsestaadiumisse ja et kahju ei tekkinud. Seega on maakohus juba arvestanud apellatsioonis märgitud asjaoludega ning nende enamaks või teistkordseks arvestamiseks seaduslikud aluse puuduvad. Apellatsioonis ei viita apellant ühelegi asjaolule mida maakohus oleks jätnud ebaseaduslikult tema karistamisel arvestamata ning neid ei tuvastanud ka ringkonnakohus. 2 Kohtukolleegium rõhutab, et kuigi karistusseadustik on loobunud süüdlase isiku arvestamisest karistuse mõistmisel iseseisva alusena, sisaldub KarS §-s 56 ka süüdlase isikuline näitaja eripreventiivse prognoosi näol – kohus arvestab karistuse kohaldamisel võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest. Eelnevat silmas pidades on kohus õigustatult oma otsuses märkinud, et O.U on varem kriminaalkorras korduvalt karistatud, kuid varasemad karistused ei ole süüdistatavat mõjutanud uute kuritegude toimepanemistest loobuma. Samuti on teda korduvalt karistatud väärtegude toimepanemiste eest/ t.lk. 30-39/. Kohtukolleegium peab vajalikuks osutada, et KarS § 69 lg 1 kehtestab üldkasuliku töö kohaldamise formaalsed eeldused. Selle sätte kohaselt saab üldkasulikku tööd kohaldada kui süüdlast on karistatud maksimaalselt kaheaastase vangistusega ja süüdlane on nõus selle asendamisega üldkasuliku tööga. Maakohtu istungiprotokolli kohaselt/ t.lk. 34-35/ on süüdistatav taotlenud tema tingimisi karistusest vabastamist, nõusolekut karistuse asendamiseks pole väljendanud. Küll aga on sellist karistuse asendamist taotlenud kaitsja. Maakohus ei ole küll eraldi vangistuse asendamata jätmist põhistanud, on aga põhjendanud miks kohus leiab, et O.U peab kandma reaalset vangistust ja miks ta ei sobi kriminaalhooldusele. Seega faktiliselt on maakohus välistanud ka karistuse asendamise. Antud juhul on kohus karistanud süüdlast 8 kuulise vangistusega, apellatsioonis on süüdistatav väljendanud soovi üldkasuliku töö tegemiseks. Seega käeoleval ajal on mõlemad formaalsed alused olemas. Samas aga tuleb üldkasuliku töö kohaldamisel arvestada ka toimepandud kuritegude raskust ning süüdlase isikut. Kohtukolleegiumi veendumuse kohaselt ka vangistuse asendamisel üldkasuliku tööga peab kohus olema veendunud, et isik vabaduses viibides ei pane toime uusi kuritegusid. Peavad olema tuvastatavad mingid erandlikud asjaolud kas siis kuritegude tehioludes või süüdlase isiku suhtes, mis annaksid aluse mõistetud vangistuse asendamiseks. Kolleegiumi hinnangul ei saa pärast kriminaalasja materjalide ja apellatsiooniga tutvumist jõuda veendumuseni, et esineksid asjaolud, mis annaksid aluse KarS § 69 kohaldamiseks. O.U varasem elukäik näitab, et teda on varem korduvalt kriminaalkorras karistatud, kuid selline asjaolu pole teda kallutanud seaduskuulekusele vaid ta on jätkanud kuritegelikku käitumist. Samuti on teda korduvalt karistatud väärtegude toimepanemiste eest sh. varavastaste süütegude toimepanemiste eest kui ka narkootiliste ainete korduva tarvitamise eest, seega on tegemist isikuga, kellel on sõltuvusprobleeme narkootikumide suhtes ning kellele ei sobi üldkasulik töö. O.U enda käitumine näitab, et ta pole isikuks kelle suhtes oleks võimalik kohaldada vangistuse asendamist ja kohtukolleegiumil puudub siseveendumus, et vabaduses viibides süüdistatav suudab elada seaduskuulekat elu, et oleks prognoositav üldkasuliku töö edukas sooritamine. Kohtukolleegium nõustub maakohtu järeldusega, et O.U saab seadust järgides karistada vaid reaalse vangistusega. Arvestades tema eelnevate karistuste rohkust, ainuüksi kriminaalkorras üle 10 korra, et uue kuriteo pani ta toime juba alla kuu pärast vanglast vabanemist, on kohtukolleegiumi veendumuse kohaselt temale mõistetud 8 kuuline vangistus, mida siis seoses lühimenetlusega veelgi lühendati, väga leebe karistus. 3 Ülaltoodust lähtuvalt kohtukolleegium leiab, et mõistetud 8 kuuline vangistus on kooskõlas KarS § 56 sätestatuga ja selle muutmiseks ning asendamiseks üldkasuliku tööga seaduslikud alused puuduvad.
13. Eeltoodud põhistusel leiab kriminaalkolleegium üksmeelselt, et apellatsioon on ilmselgelt põhjendamatu ning tuleb juhindudes KrMS § 326 lg 2 p 2 jätta läbi vaatamata. IVI KESKÜLA MEELIKA AAVA URMAS REINOLA 4