1-10-5480/7

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht

1. juuni 2010 Kriminaalasja number 1-10-5480 Kohtukoosseis Paavo Randma, Malle Preimer, Sten Lind Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu
2. aprilli 2010 otsus Apellatsiooni esitaja V.K eluk XXXXXXX XXX XXX-XX, ik XXX, XXXXX XXXXXXXX XXXXXX, XXXXXXXXXXXXXX, ei tööta, varem kriminaalkorras karistatud neli korda; viimase karistuse kandmiselt vabanes 27.11.2009 Resolutsioon Jätta V.K apellatsioon kui ilmselt põhjendamatu läbi vaatamata Edasikaebamise kord Määruse peale võib süüdistatav advokaadist kaitsja vahendusel esitada määruskaebuse Riigikohtule 10 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtu kaudu alates päevast, mil menetlusosaline sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
3. Harju Maakohtu
4. aprilli 2010 otsusega tunnistati V.K süüdi KarS § 25 lg 2 - § 199 lg 2 p 9 järgi ja mõisteti talle karistuseks viis kuud vangistust. KrMS § 238 lg 2 alusel vähendati seda 1/3 võrra, s.o vangistuseni pikkusega kolm kuud kümme päeva. Karistuse kandmise alguseks määras kohus
5. aprilli
6. V.K tunnistati süüdi selles, et ta varem (13.05.2009) süstemaatilise varguse eest karistatud isikuna, võttis 26.04.2010.a. kella 21.50 paiku aadressil Tallinn, XXXXXXX XXX XXX/XXX kaupluses R. võõra vallasasja ebaseadusliku omastamise eesmärgil kaupluse müügisaalist 0,5l pudeli „Laua Viina“ (69.90 kr), 1 paki juustu „Edam“ (85.30 kr), 1 paki juustuvorsti (52.- kr), 1 suitsupaki „Red&White“ (29.- kr), kokku 236,20 kr väärtuses. Ta pani need kilekotti, sigaretid taskusse ning möödus kassadest kauba eest tasumata, kuid peeti turvatöötaja poolt kinni. Oma sellise tegevusega pani V.K toime KarS § 25 lg 2 - § 199 lg 2 p 9 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Mõistetud karistust motiveeris kohus järgmiselt. Karistust kergendavaks asjaoluks on puhtsüdamlik kahetsus, karistust raskendavad asjaolud puuduvad. V.K on kriminaalkorras karistatud 4 korda. Teda on varasemalt karistatud väärteokorras rahatrahvidega, mis on käesolevaks ajaks osaliselt tasumata. V.K puudub töökoht ning sissetulek. Kohus leiab, et V.K ei ole võimalik karistada rahalise karistusega, kuna sellisel viisil ei ole saavutatavad karistuse eesmärgid. V.K kriminaalkorras korduvalt karistatud vangistusega. Varasemad karistused ei ole mõjutanud V.K loobuma süütegude toimepanemisest, mistõttu kohus leiab, et karistuse eesmärkide saavutamiseks tuleb süüdistatavat karistada reaalse vangistusega.
7. Maakohtu otsuse peale esitas V.K apellatsiooni, milles ta leiab, et talle on mõistetud liiga karm karistus. Seetõttu palub ta, et apellatsioonikohus arutaks asja uuesti. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
8. Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalide ning esitatud apellatsiooniga, leiab üksmeelselt, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu, perspektiivitu ning tuleb sellest tulenevalt jätta läbi vaatamata (vt RKKKo 3-1-1-55-07). Riigikohtu kriminaalkolleegium on leidnud, et ilmselt põhjendamatuna tuleb käsitada apellatsiooni, milles esitatud argumendid ei ole konkreetse kriminaalasja lahendamise seisukohalt õiguslikult relevantsed ega anna seetõttu ühelgi juhul alust esimese astme kohtuotsuse või selles esitatud järelduste muutmiseks. Küsimus, kas esitatud apellatsioon on ilmselt põhjendamatu KrMS § 326 lg 2 teise lause tähenduses, tuleb ringkonnakohtul lahendada iga kriminaalasja pinnalt eraldi, arvestades kaebuses esitatud argumentide asjakohasust (vt RKKKo 3-1-1-96-09). Kui apellandi väited ei ole õiguslikult asjakohatud, peab ringkonnakohus KrMS § 326 lg 2 teisest lausest juhindumist eriti põhjalikult kaaluma, lähtudes konkreetse asja eripärast. Õiguslikult asjakohase taotluse ja põhjendustega apellatsiooni läbi vaatamata jätmine on võimalik eeskätt siis, kui maakohtu otsus on kooskõlas kohtupraktikas selgelt ja üheselt kujunenud seisukohtadega (nt mõistetud karistuse osas) ning ringkonnakohus ei pea vajalikuks kohtupraktikat muuta. Apellatsiooni läbi vaatamata jätmine on seega võimalik juhul, kui juba eelmenetluses selgub, et apellatsioonil puudub ilmselgelt edulootus ehk tegemist on perspektiivitu apellatsiooniga. Nii võib ringkonnakohus jätta karistuse muutmist taotleva apellatsiooni KrMS § 326 lg 2 teisele lausele tuginevalt läbi vaatamata põhjendusega, et mõistetud karistus ei hälbi karistuspraktikast (vt RKKKo 3-1-1-120-09).
9. Ringkonnakohus leiab, et käesoleval juhul puuduvad absoluutselt igasugused võimalused maakohtu otsuses tehtud õiguslike järelmite (süüdistatavale mõistetud karistuse) muutmiseks. Apellatsioonis ei vaidlustata seejuures mingeid sisulisi süüteo toimepanemise asjaolusid ega tõstatata põhimõttelisi õiguslikke probleeme, mida tuleks lahendada; vaidluse esemeks on üksnes süüdistatavale mõistetud karistus. Hinnates apellatsiooni põhjendatust ja selle kohtuliku läbivaatamise otstarbekust, märgib kriminaalkolleegium järgmist.
10. Riigikohtu kriminaalkolleegium on karistuse mõistmise osas märkinud, et KarS §-st 56 lähtudes peab kohus pärast kuriteo toimepanemise tuvastamist süü suurusest lähtuvalt andma karistuse liiki ja määra sisaldava põhjendatud karistusõigusliku hinnangu toimepandud kuriteole. Riigikohtu kriminaalkolleegium on selgitanud veel, et karistuse mõistmisel tuleb süü suuruse kvantitatiivsel kindlaksmääramisel igal juhul arvestada teo toimepanemisega seotud kergendavate ja raskendavate asjaoludega, eesmärgiga teha kindlaks karistuse konkreetne määr vastava paragrahvi sanktsiooni piirides ja prognoosida konkreetsele isikule mõistetava karistuse eripreventiivseid eesmärke (RKKKo 3-1-1-14-07). Täiendavalt tuleb karistuse mõistmise juures arvestada ka veel õiguskorra kaitsmise huvisid positiivse üldpreventsiooni tähenduses.
11. Kriminaalkolleegiumi hinnangul vastab maakohtu otsus kõigile neile nõuetele täiel määral ning apellatsioon on ilmselgelt perspektiivitu. Maakohus on otsuses vaaginud rahalise karistuse mõistmise võimalust ning vastanud sellele eitavalt; ringkonnakohus soostub sellega täielikult. Nii on maakohus märkinud, et süüdistataval puudub kindel sissetulek, samuti on varasemad rahatrahvid väärtegude toimepanemise eest suuresti tasumata. Juba need asjaolud viitavad üheselt rahalise karistuse kui sanktsiooniliigi rakendamise sisulisele võimatusele. Riigikohtu kriminaalkolleegium on seejuures otsuses nr 3-1-1-24-07 leidnud, et kui eriosa koosseisu sanktsioon näeb lisaks vangistusele ette ka kergemaliigilise karistuse, võib vangistust karistusena mõista üksnes olukorras, kus kergemaliigiliste karistuste võimalused on selgelt ebapiisavad või varasemate katsete käigus end ammendanud. Ning tunnistada tuleb, et varasemad katsed süüdistatava õiguskuulekale teele suunamisel on ebaõnnestunud; eelmiste kohtuotsustega mõistetud karistused ei ole suutnud tagada süüdistatava õiguskuulekat käitumist. V.K on jätkanud vaatamata eelnevatele karistustele kuritegude sooritamist ning on üheselt selge, et senised meetmed ei ole täitnud enda eesmärki karistuselt oodatavalt eripreventiivses tähenduses.
12. Samuti puuduvad alused mõistetud karistuse vähendamiseks. Silmas tuleb pidada, et V.K pani toime kuriteo, mille eest on võimalik mõista vabadusekaotuse kestusega kuni viis aastat. Vangistuse minimaalne kestus on seejuures 30 päeva. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus maksimaalselt arvestanud kõiki karistuse mõistmisel tähendust omavaid asjaolusid (sh süüteo toimepanemise kahetsemine kergendava asjaoluna) ning mõistnud karistuse süüdistatava teosüüle täielikult vastavas määras, mis ei hälbi väljakujunenud karistuspraktikast. Apellant ei nimeta täiendavaid ning põhimõttelisi argumente, mis oleks maakohtul jäänud tähelepanuta ning mis peaks tingima mõistetud sanktsiooniliigi muutmise/karistuse vähendamise ringkonnakohtu poolt; kriminaalkolleegiumi hinnangul neid ka ei ole. Kui mingil määral oleks inimlikult mõistetav toiduainete vargus, siis püüd varastada suitsu ja viina näitab üheselt, et see argument käesoleval juhtumil ei päde. Seejuures ei oma tähendust, et süüdistatava tegu jäi katse staadiumisse; karistusõiguslikult on lõpule viidud süütegu ja katse staadiumisse jäänud kuritegu samaväärsed. Süüdistatav oli otsustanud kuriteo toimepanemise kasuks ning see jäi realiseerimata vaid põhjusel, et teda takistas kaupluse turvatöötaja. Arvestades kõiki neid asjaolusid kogumis, peab kriminaalkolleegium V.K-le vaatluse all olevas kriminaalasjas mõistetud karistust – viis kuud vangistust, mida edasiselt vähendati 1/3 võrra täielikult seaduslikuks ning põhjendatuks. Apellatsioonis puuduvad igasugused veenvad argumendid, mis võimaldaks jõuda kriminaalkolleegiumil vastupidisele järeldusele ning revideerida mõistetud karistust väiksemas suunas või muuta valitud sanktsiooniliiki. Ei eri- ega üldpreventiivsed karistuse mõistmise eesmärgid anna samuti alust mõistetud karistuse muutmiseks.
13. Täiendavalt viitab kriminaalkolleegium veel kahele asjaolule. Kui ringkonnakohus lahendaks kriminaalasja apellatsioonimenetluses, tooks see vältimatult kaasa kaitsekulude tekke minimaalselt summas 1000.- krooni, mis tuleks maakohtu otsuse rahuldamata järgmisel välja mõista V.K-lt. Ringkonnakohus ei usu, et see vastaks V.K huvidele. Teise asjaoluna märgib kriminaalkolleegium, et kõige varasemalt saaks V.K apellatsiooni määrata ringkonnakohtus suulisele menetlusele
14. a augusti teise poolde; kuid selleks ajaks on V.K talle mõistetud karistus juba kantud, mis teeks apellatsioonimenetluse täielikult sisutühjaks.
15. Seetõttu leiab kriminaalkolleegium, et maakohus on kriminaalasja lahendamisel arvestanud täiel määral kõiki aspekte, mida kehtiva seaduse kohaselt tuleb silmas pidada ning mis on asjakohased käesolevas süüteos. Kriminaalkolleegium asub üksmeelselt seisukohale, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu ja perspektiivitu. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 326 lg 2 ls-st 2 kohtukolleegium määras: Jätta apellatsioon kui ilmselt põhjendamatu läbi vaatamata. Paavo Randma Malle Preimer Sten Lind