1-10-12754/11

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht

1. märts 2011, Tallinn Kriminaalasja number 1-10-12754 Kohtukoosseis Paavo Randma, Malle Preimer, Sten Lind Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu
2. veebruari 2011 otsus Apellatsiooni esitaja H.T, ik: XXX, elukoht: XXXXXXX XXXXX X-XX, XXXXXXXXXXXX, XXXXXXXXXXXXX, emakeel: vene keel, töökoht puudub, kriminaalkorras varasemalt karistatud 10 korda. Resolutsioon
3. Jätta H.T apellatsioon osas, millega vaidlustatakse talle mõistetud karistust, kui ilmselt põhjendamatu läbi vaatamata;
4. Taotlus menetluskulude vähendamiseks jätta rahuldamata. Edasikaebamise kord Määruse peale võib süüdistatav advokaadist kaitsja vahendusel esitada määruskaebuse Riigikohtule 10 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtu kaudu alates päevast, mil menetlusosaline sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
5. Harju Maakohtu
6. veebruari 2011 otsusega tunnistati H.T süüdi KarS § 199 lg 2 p 9 järgi ja mõisteti talle karistuseks 1 aasta vangistust, mida vähendati KrMS § 238 lg 2 alusel 1/3 võrra. KarS § 68 lg 1 alusel arvati eelvangistuses viibitud aeg karistusaja hulka ning ärakandmisele kuuluvaks karistuseks määras kohus 7 kuud 26 päeva vangistust algusega 4.01.
7. Kohtuotsusega mõisteti süüdistatavalt välja sundraha 417,03 eurot ja õigusabikulude eest 172,57 eurot. 1 H.T tunnistati süüdi selles, et tema, olles süstemaatiliste varguste eest karistatud isikuks, pani toime uued süstemaatilise vargusena käsitletavad kuriteod järgmiselt: 1.08.2010, 7.08.2010, 9.08.2010, 5.12.2010 ja 4.01.
9. Maakohtu otsuse peale esitas H.T apellatsiooni, milles ta palub tühistada maakohtu otsus talle mõistetud karistuse osas. Apellant palub asendada mõistetud karistus üldkasuliku tööga. Samuti palub ta vähendada temalt välja mõistetud menetluskulusid KrMS § 180 lg 3 alusel. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
10. Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalide ning esitatud apellatsiooniga, leiab üksmeelselt, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu, perspektiivitu ning tuleb sellest tulenevalt jätta läbi vaatamata (vt RKKKo 3-1-1-55-07). Riigikohtu kriminaalkolleegium on leidnud, et ilmselt põhjendamatuna tuleb käsitada apellatsiooni, milles esitatud argumendid ei ole konkreetse kriminaalasja lahendamise seisukohalt õiguslikult relevantsed ega anna seetõttu ühelgi juhul alust esimese astme kohtuotsuse või selles esitatud järelduste muutmiseks. Küsimus, kas esitatud apellatsioon on ilmselt põhjendamatu KrMS § 326 lg 2 teise lause tähenduses, tuleb ringkonnakohtul lahendada iga kriminaalasja pinnalt eraldi, arvestades kaebuses esitatud argumentide asjakohasust (vt RKKKo 3-1-1-96-09). Kui apellandi väited ei ole õiguslikult asjakohatud, peab ringkonnakohus KrMS § 326 lg 2 teisest lausest juhindumist eriti põhjalikult kaaluma, lähtudes konkreetse asja eripärast. Õiguslikult asjakohase taotluse ja põhjendustega apellatsiooni läbi vaatamata jätmine on võimalik eeskätt siis, kui maakohtu otsus on kooskõlas kohtupraktikas selgelt ja üheselt kujunenud seisukohtadega (nt mõistetud karistuse osas) ning ringkonnakohus ei pea vajalikuks kohtupraktikat muuta. Apellatsiooni läbi vaatamata jätmine on seega võimalik juhul, kui juba eelmenetluses selgub, et apellatsioonil puudub ilmselgelt edulootus ehk tegemist on perspektiivitu apellatsiooniga. Nii võib ringkonnakohus jätta karistuse muutmist taotleva apellatsiooni KrMS § 326 lg 2 teisele lausele tuginevalt läbi vaatamata põhjendusega, et mõistetud karistus ei hälbi karistuspraktikast (vt RKKKo 3-1-1-120-09).
11. Ringkonnakohus leiab, et käesoleval juhul puuduvad absoluutselt igasugused võimalused maakohtu otsuses tehtud õiguslike järelmite (süüdistatavale mõistetud karistuse) muutmiseks. Apellatsioonis ei vaidlustata seejuures mingeid sisulisi süüteo toimepanemise asjaolusid ega tõstatata põhimõttelisi õiguslikke probleeme, mida tuleks lahendada; vaidluse esemeks on üksnes süüdistatavale mõistetud karistus. Hinnates apellatsiooni põhjendatust ja selle kohtuliku läbivaatamise otstarbekust, märgib kriminaalkolleegium järgmist.
12. Riigikohtu kriminaalkolleegium on karistuse mõistmise osas märkinud, et KarS §-st 56 lähtudes peab kohus pärast kuriteo toimepanemise tuvastamist süü suurusest lähtuvalt andma karistuse liiki ja määra sisaldava põhjendatud karistusõigusliku hinnangu toimepandud kuriteole. Riigikohtu kriminaalkolleegium on selgitanud veel, et karistuse mõistmisel tuleb süü suuruse kvantitatiivsel kindlaksmääramisel igal juhul arvestada teo toimepanemisega seotud kergendavate ja raskendavate asjaoludega, eesmärgiga teha kindlaks karistuse konkreetne määr vastava paragrahvi sanktsiooni piirides ja prognoosida konkreetsele isikule mõistetava karistuse eripreventiivseid eesmärke (RKKKo 3-1-1-14-07). Täiendavalt tuleb karistuse mõistmise juures arvestada ka veel õiguskorra kaitsmise huvisid positiivse üldpreventsiooni tähenduses. Seda kõike tuleb arvestada ka siis, kui küsimuseks on karistuse täiendav individualiseerimine, s.o selle võimalik asendamine üldkasuliku tööga. 2
13. Kriminaalkolleegiumi hinnangul vastab maakohtu otsus kõigile seaduses ning kohtupraktikas esitatud nõuetele täiel määral ning apellatsioon on ilmselgelt perspektiivitu. Apellatsioonis esitatud taotlus – üldkasuliku töö kohaldamine - eeldaks käesoleval juhul isiku suhtes esmalt kriminaalhoolduse rakendamist (vt KarS § 69 lg 4) või teisisõnu selle võimalikkuse jaatamist. Midagi sellist aga teha ei saa. Esmalt tuleb selle küsimuse lahendamisel tõdeda, et süüdistatav on juba varem korduvalt karistatud samalaadsete kuritegude toimepanemise eest; maakohus on sellele asjaolule karistuse mõistmisel ka selgesõnaliselt viidanud, mida apellatsioonis seejuures ka ei vastustata. Süüdistataval puudub ka kindel töökoht. Eelmise karistuse kandmiselt vabanes H.T 6.04.2010 (tlk 28) ning nagu nähtub kriminaalasjas tuvastatud tehioludest, jätkas süüdistatav pea koheselt enda kuritegelikku eluviisi. Seejuures peeti H.T mitmete süütegude toimepanemistel ka kinni, mis ei takistanud tal aga peale seda sooritamast uusi varavastaste süütegude katseid. Neid asjaolusid silmas pidades saab järeldada vaid seda, et süüdistatav ei sobi kriminaalhooldusele. Apellatsioonis neid argumente seejuures ka ei vastustata. Täiendavalt selgitab kriminaalkolleegium järgmist.
14. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium on senises praktikas olnud kindlalt seda meelt, et üldkasuliku töö rakendamine tuleb kõne alla esmajoones olukorras, kus seda nähakse nn vangistuse vältimise viimase abinõuna ehk teisisõnu siis, kui isik on varasemalt kriminaalkorras karistamata ning on alust arvata, et see meede suudab teda paremini suunata õiguskuulekusele. Midagi sellist käesoleval juhtumil aga eeldada ei saa. H.T on varasemalt kriminaalkorras korduvalt karistatud, käesolevas kriminaalasjas vaatluse all olevad kuriteod pani ta toime vahetult pärast eelmise kohtuotsusega mõistetud reaalse vangistuse kandmiselt vabanemist. Need asjaolud näitavad üheselt, et H.T ei ole isikuks, keda saaks allutada kriminaalhooldusele ning kelle käitumist võiks perspektiivis pidada õiguskuulekaks. Seetõttu leiab ringkonnakohus, et üldkasuliku töö kohaldamine ehk mõistetud karistuse individualiseerimine taotletud viisil ei ole võimalik. Kohtul puudub vähimgi veendumus, et süüdistatav suudaks vabaduses käituda õiguskuulekalt. Pigem on H.T enda senise käitumisega kinnitanud, et karistused ei oma tema käitumise kujundamisel sisuliselt tähendust ning ka uuesti kinnipidamisasutusse sattumise võimalus ei takista teda kuritegude toimepanemisel; see välistab aga koheselt KarS § 69 sätete rakendamise. Apellandi taotlus on seega ilmselt perspektiivitu ning tuleb sellest johtuvalt jätta läbi vaatamata.
15. Täiendavalt taotleb H.T temalt välja mõistetud menetluskulude osaliselt riigi kanda jätmist. See taotlus tuleb ringkonnakohtu hinnangul jätta rahuldamata. KrMS § 180 lg 3 sätestab tõepoolest, et kui menetluskulude hüvitamine käib süüdimõistetule ilmselt üle jõu, jätab kohus osa neist riigi kanda. Kui samal ajal sätestab seadus ka seda, et selle küsimuse lahendamisel tuleb silmas pidada süüdimõistetud isiku resotsialiseerumisväljavaateid. Seetõttu on ringkonnakohtu kriminaalkolleegium senises praktikas olnud kestvalt seisukohal, et vaatluse all oleva menetluskulude kandmisest vabastamise aluse korral tuleb esmajoones silmas pidada selle meetme võimalikku positiivset eripreventiivset toimet. Isiku poolt toimepandud süütegu võib olla n.ö juhuslikku laadi ning kui menetluskulude riigi kanda jätmine annab täiendava positiivse tõuke isiku seaduskuulekusele, on alust selle põhimõtte rakendamiseks. Käesoleval juhul tuleb seda aga otsustavalt eitada. Nimelt on H.T varasemalt kriminaalkorras karistatud kümnel korral, valdavatel juhtudel varavastaste süütegude toimepanemise eest. Seetõttu on menetluskulude riigi kanda jätmine sellel argumendil täiesti asjakohatu. Seega ei ole see immanentne eeldus täidetud ning H.T taotluse menetluskulude osaliseks riigi kanda jätmiseks jätab ringkonnakohus rahuldamata. 3
16. Kokkuvõtlikult leiab kriminaalkolleegium, et maakohus on kriminaalasja lahendamisel arvestanud täiel määral kõiki aspekte, mida kehtiva seaduse kohaselt tuleb silmas pidada ning mis on asjakohased käesolevas süüteos. Kriminaalkolleegium asub üksmeelselt seisukohale, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu ja perspektiivitu. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 326 lg 2 ls-st 2 jätab kohtukolleegium apellatsiooni osas, millega taotletakse mõistetud karistuse täiendavat individualiseerimist, kui ilmselt põhjendamatu läbi vaatamata. KrMS § 337 lg 1 p-st 1 ja § 390 lg-st 1 lähtudes jätab kriminaalkolleegium H.T taotluse menetluskulude vähendamiseks rahuldamata. Paavo Randma Malle Preimer Sten Lind 4