1-10-6348/11

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht

1. oktoober 2010, Tallinn, kirjalik menetlus Kriminaalasja number 1-10- 6348 Kohtukoosseis Kohtunikud Ivi Kesküla, Meelika Aava ja Urmas Reinola Kriminaalasi I.M süüdistuses KarS § 266 lg 1 järgi Vaidlustatud kohtulahend Pärnu Maakohtu üldmenetluses Apellatsiooni esitaja Süüdistatav I.M, ik: XXX, varem korduvalt kriminaalkorras karistatud, viibis eelvangistuses 2 päeva, tõkend- elukohast lahkumise keeld. 01 oktoobri 2010 aasta otsus RESOLUTSIOON Jätta I.M kaitsja vandeadvokaat Matti Reinsalu apellatsioon kui ilmselt põhjendamatu läbi vaatamata. Edasikaebamise kord Määruse peale võib süüdistatav advokaadist kaitsja vahendusel esitada määruskaebuse Riigikohtule 10 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtu kaudu alates päevast, mil menetlusosaline sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK:
2. Pärnu Maakohtu 01 oktoobri 2010 aasta otsusega üldmenetluses tunnistati I.M süüdi KarS § 266 lg 1 järgi ja mõisteti karistuseks 4 kuud vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel loeti kantuks eelvangistuses viibitud 2 päeva ja karistuse kandmise alguseks loeti tema karistuse kandmisele asumise päev.
3. I.M süüdistatakse selles, et tema tungis valdaja tahte vastaselt ja eesmärgiga peatuda võõras hoones, 05.03.2010.a Järva maakonnas XXXXX XXXXXX XXXXX XXXXX asuvasse A. M.’i majja, mille välisuks oli suletud, kuid lukustamata, kusjuures omavolilise sissetungi järel jäi I.M majja elama kuni 18.03.2010.a, mil A. M. ta majast ees leidis, olles pliidi all ära põletanud puud väärtuses 490 krooni, seinapaneelid väärtusega 1300 krooni ning erinevad ääreliistud väärtuses 400 krooni. Valdaja tahte vastaselt võõrasse hoonesse ebaseadusliku tungimisega pani I.M toime KarS § 266 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo.
4. Maakohtu otsusele esitas apellatsiooni süüdistatava kaitsja, milles vaidlustab I.M-ile mõistetud reaalset vangistust. Märgib, et I.M on ennast täielikult süüdi tunnistanud. Tal olid isiklikud probleemid ja tahtis ennast tööandja eest varjata. Kahetseb puhtsüdamlikult toimepandut. Maakohus ei arvestanud, et tema poolt toimepandu ühiskonnaohtlikkus ei ole suur. Palub I.M karistamisel kohaldada KarS § 74 sätteid. Ta on nüüdseks õiged järeldused teinud ja soovib elada seaduskuulekat elu. RINGKONNAKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI PÕHJENDUS JA JÄRELDUS:
5. Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalide ning esitatud apellatsiooniga, leiab üksmeelselt, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu, perspektiivitu ning tuleb sellest tulenevalt jätta läbi vaatamata. Riigikohtu kriminaalkolleegium on leidnud, et sellisena tuleb käsitada apellatsiooni, milles esitatud argumendid ei ole konkreetse kriminaalasja lahendamise seisukohalt õiguslikult relevantsed ega anna seetõttu alust esimese astme kohtuotsuse või selles esitatud järelduste muutmiseks.
6. Apellatsioonimenetluse eesmärk on maakohtu otsuse seaduslikkuse kontrollimine. Riigikohtu kriminaalkolleegium on
7. oktoobri 2007.a kohtumääruses nr 3-1-55-07 märkinud, et kui apellatsioonis ei vaidlustata sisuliselt faktilisi asjaolusid ega tõstatata õiguslikke probleeme, mida tuleks lahendada, ei ole ringkonnakohtus asja arutamine suulises menetluses ilmtingimata vajalik, isegi kui süüdistatav seda taotleb (RT III 2007, 36, 288).
8. Kohtukolleegium märgib, et kriminaalasja arutamine maakohtus toimus avalikus suulises menetluses ning I.M ja tema kaitsja viibisid selle arutamise juures, samuti oli süüdistataval õigus anda kohtuistungil ütlusi. Kuriteo toimepanemise asjaolude kohta on ta oma ütlused andnud, tunnistas oma süüd, nõustus osaliselt ka tsiviilhagiga. Seega oli esimese astme kohtus tagatud I.M õigus viibida oma asja arutamise juures ja olla ära kuulatud. Apellatsioonis ei vaidlustata mingeid sisulisi süüteo toimepanemise asjaolusid ega tõstatata põhimõttelisi õiguslikke probleeme, mida tuleks lahendada.
9. Ringkonnakohus leiab, et käesoleval juhul puuduvad alused maakohtu otsuses tehtud õiguslike järelmite muutmiseks. Apelleeritud kohtuotsusest nähtub, et kohus on I.M-ile karistust mõistes järginud KarS §-s 56 sätestatut, arvestanud süü suurust, karistust kergendavate asjaoludena süü tunnistamist on kohus põhistatult jätnud arvestamata. Kohtukolleegium nõustub maakohtu põhjendatud järeldusega. Karistust raskendavaid asjaolusid ei ole kohus tuvastanud ega nendega arvestanud. Kohtukolleegium rõhutab, et kuigi karistusseadustik on loobunud süüdlase isiku arvestamisest karistuse mõistmisel iseseisva alusena, sisaldub KarS §-s 56 ka süüdlase isikuline näitaja eripreventiivse prognoosi näol – kohus arvestab karistuse kohaldamisel võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest. Eelnevat silmas pidades on kohus õigustatult oma otsuses märkinud, et I.M on varem kriminaalkorras 8 korda karistatud, kuid varasemad karistused ei ole süüdistatavat mõjutanud uute kuritegude toimepanemisest loobuma. Apellatsioonis märgitud teo vähene ühiskonnaohtlikkus on maakohtu poolt karistuse mõistmisel juba arvestamist leidnud ja selle teistkordseks või enamaks arvestamiseks seaduslikud alused puuduvad. Ülaltoodust lähtuvalt kohtukolleegium leiab, et mõistetud 4 kuuline vangistus on kooskõlas KarS § 56 sätestatuga ja selle muutmiseks seaduslikud alused puuduvad.
10. Apellatsioonis esitatud karistusest tingimisi vabastamise taotlus rahuldamisele ei kuulu. I.M tingimisi karistusest vabastamine pole kooskõlas karistuse mõistmise põhimõtete ja eesmärkidega. Karistusest tingimisi vabastamine ei ole iseseisev karistuse liik, vaid see on üksnes põhikaristuse üks võimalikest individualiseerimise viisidest. Kui karistuse mõistmise alusena prevaleerub isiku süü, on karistusest tingimisi vabastamise aluseks kuriteo toimepanemise asjaolud ja süüdlase isik, mis kas siis koos või iseseisvalt teevad põhikaristuse reaalse ärakandmise ebaotstarbekaks. Sisuliselt tähendab see isiku suhtes teatud prognoosotsuse tegemist ehk kohus usub, et isik vabaduses viibides ei pane enam toime uusi õigusrikkumisi. Kohtukolleegium jagab maakohtu seisukohta, et varem 8 korral kriminaalkorras karistatud isiku suhtes, kes mõni kuu pärast karistuse kandmiselt vabanemist paneb juba toime uue kuriteo, keda ei ole mõjutanud uute kuritegude toimepanemistest loobuma ka reaalsed vangistused, pole otstarbekas ega kohtukolleegiumi veendumuse kohaselt ka seaduslik karistusest tingimisi vabastada. Sellise isiku suhtes puudub kohtul siseveendumus, et ta vabaduses viibides suudab käituda õiguskuulekalt. Kohtupraktika on asunud seisukohale ja seda eelkõige Riigikohtu poolt sedastatu alusel, et vaid erandlikud süüteo toimepanemise asjaolud ja süüdlase isik on aluseks karistuse kandmisest tingimisi vabastamiseks. Antud juhul selliseid erandlikke asjaolusid maakohus ei tuvastanud. Neid ei tuvastanud ka ringkonnakohus. Sellisteks asjaoludeks ei ole ka isiku probleemid tööandjaga ega fakt, et kannatanu peab kahju hüvitamist ootama kuni süüdlase vabanemiseni. Ka käesoleval ajal ei ole süüdistatav vahistatud ja tal on olnud piisavalt aega ja võimalusi soovi korral kahju heastada.
11. Eeltoodud põhistusel leiab kriminaalkolleegium üksmeelselt, et apellatsioon on ilmselgelt põhjendamatu ning tuleb juhindudes KrMS § 326 lg 2 p 2 jätta läbi vaatamata. IVI KESKÜLA MEELIKA AAVA URMAS REINOLA