Obsah (5)

§ 199§ 329§ 64§ 68§ 65

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 14. september 2010, Tallinn Kriminaalasja number 1-10-4750 Kohtukoosseis Eesistuja Paavo Randma, liikmed Sten

§ 199

lg 2 p-de 7, 8, 9 ja

§ 329

järgi ning E.S-i süüdistuses

§ 199

lg 2 p-de 7, 8, 9 järgi; lühimenetluses Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu

1. juuni 2010 otsus Apellatsiooni esitaja Süüdistatav O.J ja tema kaitsja advokaat Owe Ladva, süüdistatav E.S Prokurör Ülle Jaanhold Süüdistatavad XXX, XXXXXXXXXXXX, O.J, ik: emakeel: vene keel, XXXXXXXXXXX, töökoht: puudub, elukoht puudub; varasemalt kriminaalkorras karistatud 15 korda; tõkend – vahistamine; E.S, ik: XXX, XXXXXXXXXXXX, emakeel: vene keel, XXXXXXXXXX, töökoht: puudub, elukoht puudub; varasemalt kriminaalkorras karistatud 2 korda; tõkend – vahistamine. Kaitsjad Advokaadid Owe Ladva ja Liis Toomsalu 1 RESOLUTSIOON
2. Harju Maakohtu
3. juuni 2010 otsus O.J-i ja E.S-i süüdistusasjas jätta muutmata.
4. Apellatsioonkaebused jätta rahuldamata. Edasikaebamise kord Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
5. Harju Maakohtu
6. juuni 2010 otsusega tunnistati O.J süüdi

§ 199

lg 2 pde 7, 8 järgi (episood 10.04.2008 kuni 16.04.2008) ja mõisteti talle karistuseks tähtajaline vangistus 6 (kuus) kuud. KrMS § 238 lg 2 kohaselt vähendati O.J-ile mõistetud karistust ühe kolmandiku võrra, mõistes ärakandmisele kuuluvaks karistuseks tähtajalise vangistus 4 (neli) kuud.

§ 64

lg 1 ja § 65 lg 1 alusel loeti mõistetud karistus kaetuks Harju Maakohtu 21.04.2008 otsusega mõistetud karistusega, s.o vangistusega 10 (kümme) kuud, mõisteti kohtuotsuste kogumis süüdistatavale liitkaristuseks tähtajaline vangistus 10 (kümme) kuud ja loeti see kantuks. O.J tunnistati süüdi veel

§ 199

lg 2 p-de 7, 8, 9 ettenähtud kuriteo toimepanemises ja mõisteti talle karistuseks tähtajaline vangistus 2 (kaks) aastat ja 7 (seitse) kuud; samuti tunnistati ta süüdi

§ 329

ettenähtud kuriteo toimepanemises ja mõisteti talle karistuseks tähtajaline vangistus 2 (kaks) kuud.

§ 64

lg 1 alusel, liites mõistetud karistused täies ulatuses, mõisteti süüdistatavale liitkaristuseks kuritegude kogumis tähtajaline vangistus 2 (kaks) aastat ja 9 (üheksa) kuud. KrMS § 238 lg 2 kohaselt vähendati O.J-ile mõistetud karistust ühe kolmandiku võrra, mõistes ärakandmisele kuuluvaks karistuseks tähtajaline vangistus 1 (üks) aasta ja 10 (kümme) kuud.

§ 68

lg 1 alusel arvestati mõistetud karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg, s.o 5 (viis) päeva, lugedes ärakandmisele kuuluvaks karistuseks tähtajaline vangistus 1 (üks) aasta 9 (üheksa) kuud ja 25 (kakskümmend viis) päeva; karistuse kandmise alguseks määras kohus 19.10.2009. E.S tunnistati süüdi

§ 199

lg 2 p-de 7, 8, 9 ettenähtud kuriteo toimepanemises ja mõisteti talle karistuseks tähtajaline vangistus 1 (üks) aasta ja 9 (üheksa) kuud. KrMS § 238 lg 2 kohaselt vähendati E.S-ile mõistetud karistust ühe kolmandiku võrra, mõistes ärakandmisele kuuluvaks karistuseks tähtajalise vangistuse 1 (üks) aasta ja 2 (kaks) kuud.

§ 68

lg 1 alusel arvestati mõistetud karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg, s.o 2 (kaks) päeva, lugedes ärakandmisele kuuluvaks karistuseks tähtajaline vangistus 1 (üks) aasta 1 (üks) kuu ja 28 (kakskümmend kaheksa) päeva; karistuse kandmise alguseks määras kohus 4.11.

1. Kohtuotsusega rahuldati ka kannatanute esitatud tsiviilhagid, sh: O.J-ilt ja E.S-ilt mõisteti solidaarselt välja OÜ P. kasuks 26775 krooni. Ülejäänud osa esitatud tsiviilhagist summas 44 980 krooni mõisteti välja O.J-ilt OÜ P. kasuks; O.J-ilt mõisteti AS-i H. kasuks välja 125600 krooni; O.J-ilt mõisteti A. K. kasuks välja 15200 krooni. 2 Kohtuotsusega tunnistati O.J süüdi 24 varguse toimepanemises ajavahemikul 10.04.2008 kuni 05.10.
2. Samuti tunnistati ta süüdi selles, et juhtis 31.05.2009 mootorsõidukit, kuigi temalt oli ära võetud mootorsõiduki juhtimise õigus. E.S tunnistati süüdi 13 varguse toimepanemises ajavahemikul 17.01.2009 kuni 22.08.
3. Mõistetud karistusi motiveeris kohus järgmiselt: 1.1 O.J-ile karistuse mõistmisel arvestab kohus süüdistatava süü suurust, toimepandud kuritegude laadi ja ohtlikkust, süüdistatava isikut ning karistust raskendavate asjaolude puudumist. Karistust kergendava asjaoluna peab kohus võimalikuks arvestada süüteo avastamisele aktiivset kaasaaitamist, kuid ei pea võimalikuks arvestada karistust kergendava asjaoluna puhtsüdamlikku kahetsust ja kohus suhtub kahetsusse kriitiliselt. Süüdistatavale

§ 199

lg 2 p 7, 8, 9 järgi inkrimineeritud kuriteo toimepanemise eest on karistusena ette nähtud rahaline karistus või vangistus kuni 5 aastat.

§ 329

järgi inkrimineeritud kuriteo toimepanemise eest on karistusena ette nähtud rahaline karistus või vangistus kuni 1 aasta. Kriminaaltoimiku andmete kohaselt puudub süüdistataval alaline sissetulek, millele viitavad ka süüdistatavale inkrimineeritud varavastased kuriteod ja kümned menetluses olevad täitemenetlused. Seega tuleb karistuse liigi valikul lähtuda asjaolust, et süüdistataval puuduvad sissetulekud, mis võimaldaks rahalist karistust tasuda, mistõttu on rahalise karistuse kohaldamine süüdistatava suhtes välistatud. Seetõttu tuleb süüdistatava suhtes kohaldada isiku vabadust piiravat karistust. Kriminaaltoimiku materjalidest nähtuvalt on süüdistatavat karistatud kriminaalkorras varem 15 korda. Neist 10 korda on teda karistatud varavastaste kuritegude toimepanemise eest ja neljal korral on teda karistatud ka liiklusalaste kuritegude toimepanemise eest. Taolised andmed viitavad sellele, et süüdistatav ei ole õiguskuulekas ega ole järeldusi teinud varasematest karistustest ning jätkab samalaadsete kuritegude toimepanemist. Sellest annab tunnistust ka asjaolu, et üleeelmise vangistuse kandmiselt vabanes süüdistatav 07.02.2008, esimese käesolevas kriminaalasjas temale inkrimineeritud kuriteo pani ta toime kahe kuu möödudes, so 10.04.2008 ning üheksa päeva möödudes saadeti ta juba järgmist karistust kandma. Viimase vangistuse ärakandmiselt vabanes süüdistatav 18.02.2009 ja uue kuriteo pani ta toime juba vähem kui kahe kuu möödudes, jätkates seejärel juba süstemaatilist kuritegude toimepanemist. Selliseid asjaolusid arvestades asub kohus seisukohale, et süüdistatava avaldatud kahetsus ei ole tõsiseltvõetav. Seetõttu, arvestades süüdistatava poolt toime pandud varavastaste kuritegude rohkust ja järjekindlust nende toimepanemisel, leiab kohus, et süüdistatav ei sobi kriminaalhooldusele, kuivõrd süüdistatava karistusandmetest ja inkrimineeritud süütegudest saab järeldada seda, et süüdistatav ei ole jätkuvalt õiguskuulekas ja paneb vabadusse pääsedes toime uusi kuritegusid. Seetõttu leiab kohus, et süüdistatavale mõistetav karistus kuulub reaalsele ärakandmisele. Karistuse määra valikul lähtub kohus inkrimineeritud kuritegude rohkusest, tekitatud varalistest kahjudest, millest mitmel juhul on tegemist olulise varalise kahjuga ning sellest, et varavastaste kuritegude kvalifikatsioonis sisaldub kolm kvalifitseerivat tunnust, mis viitab sellele, et süüdistatava süü on suur. Seetõttu tingiks kohtu arvates taoline süüdistatava süü suurus süüdistatavale karistuse mõistmise ettenähtud sanktsiooni keskmist määra oluliselt ületavana. Samas leidub süüdistatava käitumises üks karistust kergendav asjaolu, so aktiivne kaasaaitamine süüdistatavale inkrimineeritud kuritegude avastamisele, millel on kohtu arvates küllalt oluline roll, kuivõrd süüdistatava ütlustest tulenevalt avastati mitmed kuriteod, milledest kannatanud ei olnud avaldanud. Seetõttu peab kohus võimalikuks mõista süüdistatavale varavastaste kuritegude toimepanemise eest karistuse ettenähtud sanktsiooni keskmises määras. Seejuures nähtub kriminaalasjast, et süüdistatavale on inkrimineeritud ka ühe kuriteo toimepanemine enne eelmist kohtuotsust, mistõttu mõistab kohus10.04.2008 kuni 16.04.2008 toime pandud varguse toimepanemise eest eraldi karistuse ning liidab selle

§ 65

lg 1 alusel eelmise, so Harju Maakohtu 21.04.2008 otsusega mõistetud karistusega, lugedes selle mõistetava karistuse 3 kaetuks eelmise otsusega mõistetud karistusega. Kohus hindab seda kuriteoepisoodi

§ 199

lg 2 p 7, 8 järgi kvalifitseeritava kuriteona, kuivõrd selle kuriteo toimepanemise ajaks ei olnud süüdistatav täitnud

§ 199lg 2 p 9 kuriteokoosseisu tunnuseid.

Süüdistatavale

§ 329

järgi inkrimineeritud kuriteo toimepanemise eest karistuse määra valikul peab kohus oluliseks seda, et süüdistatavat on samalaadse kuriteo toimepanemise eest juba karistatud ning ta pani toime uue samalaadse kuriteo, kuigi oli väga hästi teadlik sellest, et ta peab ise eelmise otsusega määratud lisakaristust täitma. Samas aga süüdistatakse süüdistatavat vaid ühe kuriteoepisoodi toimepanemises, mistõttu võib öelda, et süüdistatava süü ei ole kuigi suur ning kohus peab võimalikuks mõista süüdistatavale karistuse oluliselt alla ettenähtud sanktsiooni keskmist määra ja suhteliselt alammäära lähedasena. Liitkaristuse mõistmisel lähtub kohus asjaolust, et süüdistatavale

§ 199

lg 2 p 7, 8, 9 ja § 329 järgi inkrimineeritud teod on eriliigilised, samuti kantud erinevast tahtlusest, eesmärgist ja kahjustavad erinevat õigushüve. Seetõttu leiab kohus, et mõistetavad karistused kuuluvad liitmisele täies ulatuses. 1.2 E.S-ile karistuse mõistmisel arvestab kohus süüdistatava süü suurust, toimepandud kuriteo laadi ja ohtlikkust, süüdistatava isikut ning karistust raskendavate asjaolude puudumist. Karistust kergendava asjaoluna peab kohus võimalikuks arvestada kuriteo avastamisele aktiivset kaasaaitamist. Süüdistatav on küll temale inkrimineeritud kuritegude toimepanemist kahetsenud, kuid kohus suhtub sellesse kahetsusse kriitiliselt. Süüdistatavale

§ 199

lg 2 p 7, 8, 9 järgi inkrimineeritud kuriteo toimepanemise eest on karistusena ette nähtud rahaline karistus või vangistus kuni 5 aastat. Kriminaaltoimiku andmetel puudub süüdistataval alaline sissetulek, millest annab tunnistust ka järjestikuste varavastaste kuritegude toimepanemine. Seega tuleb karistuse liigi valikul lähtuda asjaolust, et süüdistataval puuduvad sissetulekud, mis võimaldaks rahalist karistust tasuda, mistõttu on rahalise karistuse kohaldamine süüdistatava suhtes välistatud. Seetõttu tuleb süüdistatava suhtes kohaldada isiku vabadust piiravat karistust. Kriminaaltoimiku materjalidest nähtuvalt on süüdistatavat karistatud kriminaalkorras varem 2 korda ja seda varavastaste kuritegude toimepanemise eest. Kriminaaltoimikust nähtuvalt on süüdistatavat karistatud korduvalt ka liiklusalaste väärtegude toimepanemise eest, mis näitab süüdistataval õiguskuulekuse puudumist ja ta ei ole varasematest karistustest mingeid järeldusi teinud. Süüdistatavale inkrimineeritud varavastaste kuritegude järjestikune toimepanemine ja nende toimepanemisel üles näidatud järjekindlus näitab kohtule üheselt seda, et süüdistatava avaldatud kahetsus ei ole tõsiseltvõetav. Selline järjekindlus kuritegude toimepanemisel näitab süüdistatava ilmselget soovi saada elatusvahendeid võõraste isikute vara arvelt ning sellisest käitumisest teeb kohus järelduse, et süüdistatav ei sobi kriminaalhooldusele ja süüdistatava karistusandmed viitavad sellele, et süüdistatav käituks kriminaalhooldust takistavalt. Seetõttu leiab kohus, et süüdistatavale mõistetav karistus kuulub reaalsele ärakandmisele. Karistuse määra valikul lähtub kohus süü suurusest, episoodide rohkusest ja tekitatud kahjude suurusest. Süüdistatavale inkrimineeritud varavastaste kuritegude kuriteokoosseisus on kolm kvalifitseerivat tunnust, mis näitab kohtu arvates seda, et süüdistatava süü on suur ning järjekindel varalise kahju tekitamise tahtlus selleks, et saada varastatu müügist tühist tulu näitab süüdistatava ükskõikset ja üleolevat suhtumist võõrasse varasse. Sellised asjaolud tingiks kohtu arvates süüdistatavale karistuse mõistmise ettenähtud sanktsiooni keskmises määras. Samas on süüdistatava käitumises karistust kergendav asjaolu, millist kohus peab selles kriminaalmenetluses oluliseks, kuivõrd süüdistatava aktiivse kaasaaitamise tõttu avastati kuritegusid kiiremini, millega hoiti kokku menetlusele kuluvat ressurssi. Seetõttu peab kohus võimalikuks mõista süüdistatavale karistuse alla ettenähtud sanktsiooni keskmist määra.

1. Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsiooni süüdistatav O.J ja tema kaitsja advokaat Owe Ladva, samuti süüdistatav E.S. Apellatsioonide taotlused ja põhiargumendid on seejuures järgmised. 4 2.1 O.J leiab apellatsioonis, et talle on mõistetud karistus on liiga karm. Ta aitas kaasa tõe tuvastamisele ja tunnistas enda süüd täielikult. Ka märgib apellant, et tema isa on keskmisest vanem. Ka on olemas teisi karistusliike nagu ühiskondlikult kasulik töö. 2.2 Ka E.S leiab, et talle on mõistetud liiga karm karistus, kuna kohus ei ole võtnud arvesse tema kuriteo iseloomu ja asjaolusid. Ka ei ole kohus piisavalt arvestanud tema karistust kergendavaid asjaolusid. 2.3 O.J-i kaitsja palub maakohtu otsus tühistada ning mõista O.J osades kuritegudes õigeks, vähendades talle mõistetud karistust või saata kriminaalasi maakohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus. 2.3.1 Apellant leiab, et kohtuotsuses puudub sisuliselt põhjendus. Kohtuotsuses puudub igasugune analüüs ja põhjendus süüdistuses esitatud kuritegude asetleidmise ja süüdistatava poolt toimepanemise kohta. Et O.J enndast süüdi tunnistas, ei vabasta kohut põhjenduste esitamise kohustusest. 2.3.2 Ka vaidlustab apellant osasid tsiviilhagisid. Nii ei ole OÜ P. enda tsiviilhagi millegagi tõendanud; samuti on teada varastatud armatuurraua asukoht ning see on võimalik kannatanule tagastada. Ka ei ole tõendatud varastatud aiavõrgu väärtust. AS H. on esitanud tsiviilhagi, tuginedes antud hinnangule, mis ei ole aga tõendina arvestatav. Samas kriminaalasjas on analoogilises mahus toimepandud vargusega tekitatud kahju hinnatud kordades väiksemana. Kannatanu A. K. varastatud aknad on aga antud vastutavale hoiule ning need on võimalik tagastada.
2. Ringkonnakohtu istungil jäid süüdistatavad esitatud apellatsioonkaebuste juurde, paludes tühistada maakohtu otsus mõistetud karistuse osas; apellatsioone toetasid ka nende kaitsjad. Seejuures tunnistas O.J kõiki toimepandud kuritegusid ning ei toetanud kaitsja O. Ladva poolt esitatud apellatsiooni osas, millega vaidlustati tema süüküsimust osades episoodides; apellatsiooni sellest osast loobus süüdistatava nõusolekul ka kaitsja O. Ladva. Prokurör vaidles apellatsioonidele vastu, paludes maakohtu otsus jätta muutmata ja apellatsioonid rahuldamata. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalide ja apellatsioonide väidetega ning kuulanud ära menetlusosaliste arvamused, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonides esitatud väited ei saa olla kohtuotsuse tühistamise aluseks. Pärast apellatsioonist osalist loobumist O.J-i poolt on apellatsioonimenetluse esemeks järgmised asjaolud: süüdistatavatele mõistetud karistus (I) ja osade tsiviilhagide rahuldamine (II). Nendes küsimustes on ringkonnakohtu seisukoht järgmine. I
3. Ringkonnakohus leiab, et käesoleval juhul puuduvad absoluutselt igasugused võimalused maakohtu otsuses tehtud õiguslike järelmite (süüdistatavatele mõistetud karistuse) muutmiseks. Riigikohtu kriminaalkolleegium on karistuse mõistmise osas märkinud, et

§-st 56 lähtudes peab kohus pärast kuriteo toimepanemise tuvastamist süü suurusest lähtuvalt andma karistuse liiki ja määra sisaldava karistusõigusliku hinnangu toimepandud kuriteole. 5 Riigikohtu kriminaalkolleegium on selgitanud veel, et karistuse mõistmisel tuleb süü suuruse kvantitatiivsel kindlaksmääramisel igal juhul arvestada teo toimepanemisega seotud kergendavate ja raskendavate asjaoludega, eesmärgiga teha kindlaks karistuse konkreetne määr vastava paragrahvi sanktsiooni piirides ja prognoosida konkreetsele isikule mõistetava karistuse eripreventiivseid eesmärke (RKKKo 3-1-1-14-07). Täiendavalt tuleb karistuse mõistmise juures arvestada ka veel õiguskorra kaitsmise huvisid positiivse üldpreventsiooni tähenduses. 5. Neid asjaolusid silmas pidades leiab ringkonnakohus, et puuduvad alused süüdistatavatele mõistetud karistuse vähendamiseks. Maakohus on süüdistatavatele mõistetud karistust individualiseerinud, võtnud arvesse kõik asjakohased argumendid ning olnud karistuse motiveerimisel enam kui põhjalik. Silmas tuleb pidada, et süüdistatavad panid toime kuriteo, mille eest on võimalik mõista vabadusekaotuse kestusega kuni viis aastat (O.J-ile lisandub veel süüdistus

§ 329järgi).

Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus maksimaalselt arvestanud kõiki karistuse mõistmisel tähendust omavaid asjaolusid (mõlema süüdistatava puhul oli selleks kuritegude avastamisele aktiivne kaasaaitamine) ning mõistnud karistuse konkreetse süüdistatava teosüüle täielikult vastavas määras, mis ei hälbi väljakujunenud karistuspraktikast. Apellandid ei nimeta täiendavaid ning põhimõttelisi argumente, mis oleks maakohtul jäänud tähelepanuta ning mis peaks tingima mõistetud sanktsiooniliigi muutmise/karistuse vähendamise ringkonnakohtu poolt; kriminaalkolleegiumi hinnangul neid ka ei ole.

1. Arvestades kõiki neid asjaolusid kogumis, peab kriminaalkolleegium E.S-ile ja O.J-ile vaatluse all olevas kriminaalasjas mõistetud karistust (vt kohtuotsuse p 1) täielikult seaduslikuks ning põhjendatuks. Juhindudes KrMS § 342 lg 3 p-st 1 ei pea ringkonnakohus vajalikuks neid enam kui põhjalikke maakohtu motiive täiendavalt korrata (vt otsuse p-d 1.1-1.2). Apellatsioonides puuduvad igasugused veenvad argumendid, mis võimaldaks jõuda kriminaalkolleegiumil vastupidisele järeldusele ning revideerida mõistetud karistust väiksemas suunas või muuta valitud sanktsiooniliiki. Ei eri- ega üldpreventiivsed karistuse mõistmise eesmärgid anna samuti alust mõistetud karistuse muutmiseks. Süüdistatavate esitatud apellatsioonid jätab ringkonnakohus seetõttu rahuldamata. II
2. Ringkonnakohtu hinnangul puudub alus tühistada maakohtu otsus ka O.J-ilt kannatanute kasuks väljamõistetud tsiviilhagide osas. Enda seisukohta põhistab kriminaalkolleegium järgmiselt.
3. Riigikohtu kriminaalkolleegium on korduvalt väljendanud seisukohta, et tsiviilhagi lahendamisel tuleb kriminaalmenetluses lähtuda tsiviilmenetluse regulatsioonist. Siinkohal tuleb arvestada veel, et kriminaalmenetluses esitatud kannatanu tsiviilnõude üle otsustamine ei ole süüdistatava süüküsimuse lahendamise osa, vaid täiesti iseseisev õigusvaidlus (vt RKKKo 3-1-179-09, p 10). See tähendab aga sedagi, et kui kriminaalmenetluses on süüdistatava kaitsja menetlusosaliseks ja sisuliselt iseseisvaks kohtumenetluse pooleks (kes võib iseseisvalt, sõltumata kaitsealuse seisukohast vastustada tema süüditunnistamist ja karistamist), siis tsiviilhagisse puutuvas osas ta seda ei ole. Nagu öeldud, on tsiviilnõude üle otsustamine iseseisvaks õigusvaidluseks ning TsMS § 198 lg 1 p 1 kohaselt on hagimenetluses menetlusosalisteks üksnes pooled (TsMS § 205 kohaselt seega hageja ja kostja) ning kolmas isik. Seega ei saa süüdistatava kaitsja kriminaalmenetluses esindatavast (kaitsealusest) sõltumata esitatud tsiviilhagile vastu vaielda. 6
4. Maakohtu istungil on mõlemad süüdistatavad (st ka O.J) tunnistanud end süüdi kõigi neile omistatud varavastaste süütegude toimepanemises ning ka kinnitanud, et on nõus kõik tsiviilhagid hüvitama. Teisisõnu – mõlemad süüdistatavad on tunnistanud nii süütegude toimepanemist kui ka varalise kahju tekitamist tõendamist leidnud ulatuses. Sellises situatsioonis on tegemist hagi õigeksvõtmisega TsMS § 440 tähenduses ning vastavalt osundatud paragrahvi lg-le 1 peab kohus sellisel juhul hagi rahuldama; ning selliselt on maakohus ka toiminud. Seejuures tuleb märkida, et kohus on hagi õigeksvõtuga seotud, v.a juhul, kui ei esine TsMS § 440 lg-s 4 sätestatud asjaolusid, mis on aluseks menetluse jätkumisele. Käesolevas kriminaalasjas hagi õigeksvõttu takistavaid asjaolusid TsMS § 440 lg 4 tähenduses ei esinenud ning kohus on seega teinud ainuõige lahendi ning tsiviilhagi rahuldanud; kohtul ka puudusid selles osas teised käitumisalternatiivid (vt analoogiline kaasus: RKKKo 3-1-1-79-09, p 19). Kuigi O.J-i kaitsja on tõepoolest tsiviilhagile juba maakohtus osaliselt vastu vaielnud, ei olnud ta selles tähenduses üleüldse menetlusosaliseks ning see oli kohtule tervikuna tähenduseta. Siinkohal ei rakendu ka TsMS § 217 lg 5 ls 3; seal on kirjeldatud n.ö vastupidist olukorda, kus esindaja poolt omaksvõtule saab menetlusosaline ise vastu vaielda ja tema poolt antud nõusoleku n.ö tagasi võtta. See aga ei tähenda, et esindaja saaks vaielda vastu kostja omaksvõtule; tsiviilmenetluslikult ei ole selline olukord mõeldav. Seega võtsid süüdistatavad, sh O.J, hageja esitatud tsiviilhagi omaks ning kohus on selle vastavalt seaduse nõuetele ka rahuldanud. Seetõttu tuleb ka O.J-i kaitsja apellatsioon jätta rahuldamata.
5. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 jätab Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium maakohtu otsuse muutmata ja esitatud apellatsioonid rahuldamata. Paavo Randma Sten Lind Ivi Kesküla 7