S § 50 lg 1 p 2 järgi lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega 4 kuuks. Kohtuvälise menetleja esindaja: Hannes Küünarpuu Menetlusalune isik: R.L, XXX, elukoht: XXX. RESOLUTSIOON 1. Jätta R.L-i kaebus Põhja Prefektuuri Korrakaitsebüroo liiklusmenetlustalituse juhi politseimajor Oleg Lodeikini 19.01.2011 otsusele nr 19 2317,10,010091 R.L-i karistamises LS § 74 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 200 trahviühiku ulatuses, so 12000 krooni (766,94 €)
S § 50 lg 1 p 2 järgi lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega 4 kuuks rahuldamata. 2. Jätta Põhja Prefektuuri Korrakaitsebüroo liiklusmenetlustalituse juhi politseimajor Oleg Lodeikini 19.01.2011 otsus nr 2317,10,010091 R.L-i karistamises LS § 7419 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 200 trahviühiku ulatuses, so 12000 krooni (766,94 €)
S § 50 lg 1 p 2 järgi lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega 4 kuuks muutmata.
S § 50 lg 1 p 2 järgi lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega 4 kuuks selles, et menetlusalune isik 08.12.2010 kell 00.07 Mustamäe tee 98 maja juures Tallinnas juhtis mootorsõidukit Saab 9-5 registreerimismärgiga XXX juhile keelatud seisundis, kui ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,48 +/- 0,05 mg, millega rikkus LE § 76 p 3 sätteid ja pani toime LS § 7419 lg 2 ettenähtud väärteo. Otsusele esitas menetlusalune isik kaebuse, milles märkis, et karistuse määramisel on temale tehtud ülekohut, arvestades seda, et puuduvad raskendavad asjaolud ja eelnevad rikkumised. Saades aru väärteo tõsidusest ja siiralt kahetsedes teo toimepanemist, leiab, et lisakaristuse kohaldamine esmase rikkumise puhul oli põhjendamatu, kui oli juba niigi määratud põhjendamatult kõrge karistus rahatrahvi näol, mis seab kaebuse esitaja elatustaseme vaesuse piirile. Seoses lisakaristuse rakendumisega võib kaotada töökoha kuna ei saa enam täistööajaga tööl käia. See omakorda raskendaks kanda määratud põhikaristust. Kahetseb väärteo toimepanemist ja eeldab õiglast karistust. Kohtuistungil jäi kaebuse esitaja kaebuse juurde ja seletas, et esmakordse rikkumise puhul juhtimisõiguse äravõtmine on ülekohtune. Ei eeldanud, et lisaks rahatrahvile ka juhtimisõigus ära võetakse. Lisakaristus tekitab olukorra, kus ta ei saa põhitöökohaga töötada, sest töö lõpeb üldjuhul kella kesköö paiku. Sel ajal enam ühistransporti ei liigu ja ta peaks töö lõpetama varem. Tööandjale jääks aga mulje, et ta ei ole võimeline oma tööülesandeid täitma. Mis kellani marsruuttaksod sõidavad, seda ei tea. Alkoholi tarvitas kella 22.00 22.30 vahel, jõi vett peale, tarvitas pool liitrit heledat õlut. Ootas piisavalt kaua, kuid ei osanud arvata, et üks õlu tekitab täiskasvanul sellise joobe. Algselt oli plaanis ööbida sõbra juures ja auto jäänuks kesklinna, kuid siis asjaolud muutusid. Järgmisel päeval ostis alkomeetri, et edaspidi taolisi olukordi vältida. Valmis lubama, et enam taolist rikkumist toime ei pane. Kohtuväline menetleja jäi vaidlustatud otsuses esitatud seisukohtade juurde ja leidis, et tegemist on tahtliku ja ohtliku teoga. Enne sõiduki juhtima asumist alkoholi tarvitamine on tahtlik tegu. Otsuse tegemisel ei tuvastatud karistust kergendavaid asjaolusid. Tuleb lähtuda õiguskorra kaitsmise huvidest ning need huvid tingivad selliste väärtegude toimepanemise puhul range karistuse. Mõjusaim vahend liikluses on lisakaristuse kohaldamine ja ohtliku juhi liiklusest eemaldamine. Sellega võetakse ära isiku mugavus. Väide, et ei saa töölt koju, on alusetu. Määratud karistus on õiglane. Kohus, kuulanud ära kaebuse esitanud isiku selgitused ja kohtuvälise menetleja arvamuse, tutvunud väärteoasja materjalidega, asub alljärgnevatele seisukohtadele. Vastavalt LS § 7419 lg 2 sätetele karistatakse mootorsõiduki juhtimise eest isikut, kelle ühes grammis veres on alkoholisisaldus 0,50 – 1,49 milligrammi või ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,25 – 0,74 milligrammi rahatrahviga kuni 300 trahviühikut, so kuni 18 000 krooni või arestiga kuni 30 päeva või sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega kuni ühe aastani. Sama paragrahvi lõike 3 p 1 kohaselt võib kohus või kohtuväline menetleja kohaldada LS § 7419 sätestatud süüteo eest lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmist kolmest kuust kuni üheksa kuuni, kui isikut ei ole varem LS § 7419 sätestatud süüteo eest karistatud. 2 Vaidlustatud otsusest nähtuvalt karistati menetlusalust isikut LS § 7419 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 200 trahviühiku ulatuses, so 12 000 krooni
S § 50 lg 1 p 2 alusel juhtimisõiguse äravõtmisega 4 kuuks. Seega on põhikaristus määratud LS § 7419 lg 2 ettenähtud sanktsiooni 2/3 ulatuses ja lisakaristus ettenähtud sanktsiooni alammäära lähedasena. Väärteoasja materjalidest nähtuvalt tuvastati menetlusaluse isiku väljahingatava õhu liitri kohta alkoholisisaldus 0,48 +/- 0,05 mg, kusjuures laiendmääramatus 0,05 mg arvestatakse isiku kasuks, vähendades mõõtetulemust laiendmääramatuse võrra. Seega on lõplikuks näiduks, millest lähtutakse süüteo kvalifitseerimisel, loetud alkoholisisaldus 0,43 mg väljahingatava õhu liitri kohta. Selline piirmäära ületamine jääb mõningal määral alla sätestatud rikkumise keskmise määra. Esitatud kaebuses ei ole põhikaristust põhimõtteliselt vaidlustatud ning on piirdutud väitega, et põhikaristus on määratud põhjendamatult kõrge olukorras, kus esmase rikkumise puhul kohaldatakse ka lisakaristust. Samas nähtub väärtoeasja materjalidest, et menetlusalune isik on otsuse kättesaamise päeval taotlenud rahatrahvi tasumise määramist osadena kuue kuu jooksul ning kohatuväline menetleja on selle taotluse ka rahuldanud. Kohus leiab, et arvestades alkoholipiirmäära ületamise määra, sellest tulenevat mootorsõidukijuhist liikleja suurt ohtlikkust nii väärteo toimepanija enese kui ka teiste liiklejate suhtes, on põhikaristus võrdeline menetlusaluse isiku süü suurusega. Karistuse määr tehakse kindlaks süü suuruse hindamisel, karistust raskendavate ja kergendavate asjaolude olemasolul ja puudumisel, lähtudes võimalusest mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvidest. Arvestades inkrimineeritud teo iseloomu leiab kohus, et menetlusalune isik, viies end seisundisse, milline on juhile keelatud seisund, viib end sellisesse seisundisse teadlikult ja tahtlikult ning seejärel mootorsõidukit juhtima asudes seab teadlikult ja tahtlikult ohtu kaasliiklejate elu ja tervise ning vara. Sellest tulenevalt on isiku süü suur. Väärteoasja materjalidest ei nähtu karistust raskendavaid asjaolusid, kuid kohtu arvates ei ole tuvastatud ka karistust kergendavaid asjaolusid. KarS § 57 lg 1 p 3 kohaselt loetaks puhtsüdamlikku kahetsust karistust kergendavaks asjaoluks, mis tingiks karistuse kergendamise. Menetluses olevas väärteoasjas on kahetsusavaldus ilmunud alles pärast väärteoasjas tehtud otsuse kättesaamist koostatud kaebuses. Varasemalt menetluse käigus koostatud menetlusaluse isiku koostatud selgitustest ja avaldustest seda ei nähtu ning kahetsuse avaldus on esitatud ilmselgelt selleks, et saavutada määratud karistuse kergendamine. Kohus asub seisukohale, et hilinenult esitatud kahetsust ei saa hinnata siirana, eriti veel olukorras, kus on tegemist tahtlikult toimepandud ohtliku väärteoga. Mõistlikult riske hinnates saanuks jätta väärteo toime panemata. Määratud põhikaristuse määr on keskmist määra ületav ja kuivõrd menetlusalust isikut ei ole varem väärtegude toimepanemise eest karistatud, ei ole andmeid selle kohta, kuidas karistus menetlusalust isikut mõjutab ning selle kohta saab järeldusi teha ilmselgelt tulevikus. Mis puudutab õiguskorra kaitsmise huvisid, siis on õiguskorraks ka liikluskord ning kuivõrd tegemist on sõiduki juhtimisega liikluses, milles osalevad ka teised liiklejad, siis teiste liiklejate ohtu seadmise eest tuleb isikut karistada selliselt, et see mõjutaks teda liikluskorda järgima ja samaaegselt hoiduma uute süütegude toimepanemisest. Menetlusaluse isiku süü suurust arvestades ei pea kohus võimalikuks määratud põhikaristust vähendada, eriti veel olukorras, kus karistus on määratud vastavalt menetlusaluse isiku taotlusele ositi tasumisele. Mis puudutab lisakaristuse kohaldamist või kohaldamata jätmist, siis senise kohtupraktika kohaselt kohaldatakse taolise süüteo toimepanemise eest üldjuhul lisakaristust. Riigikohus on senistes lahendites asunud seisukohale, et sellise väärteo toimepanemisel võib lisakaristuse jätta kohaldamata vaid erandlikel asjaoludel. Väärteoasja materjalidest ei ilmne selliseid erandlikke asjaolusid, mis võiks tingida sõiduki juhtimise õiguse äravõtmise kohaldamata jätmise. Peale selle ei ole menetlusaluse isiku puhul tegemist isikuga, kes kasutab mootorsõidukit liikumispuude tõttu, milline asjaolu välistaks mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmise. Kohus asub seisukohale, et arvestades menetlusesemeks oleva rikkumise iseloomu, samuti isiku süü suurust, so lubatud alkoholipiirmäära ületamise suurust, siis oli 3 vaidlustatud otsusega lisakaristuse kohaldamine täiesti põhjendatud ja seaduslik ning lisakaristuse kohaldamata jätmine olnuks ilmselgelt põhjendamatu. Kohtule esitatud kaebuses märgiti, et juhtimisõiguse äravõtmine võib tingida töökoha kaotuse ja raskendaks põhikaristuse tasumist. Kohus asub seisukohale, et juhtimisõiguse vajalikkus ja senise töö iseloom ei tulnud menetlusalusele isikule ootamatuna ja pärast väärteoasjas kohtuvälise menetleja otsuse koostamist. Menetlusalusele isikule oli töö iseloom, tööaja lõpp ja elukoha kaugus töökohast teada ka inkrimineeritud väärteo toimepanemise ajal. Kaebuse esitanud isiku väidetest ilmneb, et kaebuse esitanud isik ei ela üksikus ja asustamata piirkonnas ning sellises piirkonnas ei asu ka tema töökoht. Nii elukoht kui töökoht asuvad ühe linna piires ja juhtimisõiguse seisukohalt on tegemist isiku mugavusega liikumisest tööle ja koju. Samuti oli menetlusalune isik kui isik, kellele on antud juhtimisõigus, teadlik sellest, et tema enese väär käitumine liikluses võib esile kutsuda tema suhtes piiranguid ja isik peab piisava hoolsuse ülesnäitamisel tegema kõik enesest oleneva, et tema olukord ei halveneks ja mugavused säiliks. Kohus peab antud juhul oluliseks asjaolu, et menetlusalune isik on väitnud, et oli ära joonud pudeli õlut ja arvas, et joovet enam ei ole, sest sõitma läks tunduvalt hiljem. Seega oli isik teadlik sellest, et on eelnevalt alkoholi tarvitanud ning asus sõidukit juhtima, veendumata oma seisundis. Kohus leiab, et juhul, kui isik ei suuda aru saada sellest, et alkoholi tarvitamine viib ta seisundisse, millise puhul on sõiduki juhtimine keelatud ja kui ta ei suuda enam ka seda seisundit tajuda, on ta ohtlik nii iseendale kui ka kõigile teistele liiklejatele, kes satuvad liiklusesse temaga samal ajal. Käesoleval juhul tegi menetlusalune ilmselgelt ebaõige valiku, kuivõrd ta ei valinud kahe õige valiku vahel, so jätta alkohol tarvitamata ja asuda sõidukit juhtima või asuda tarvitama alkoholi ja jätta sõiduki juhtimine sootuks. Käesoleval juhul pidas menetlusalune isik vajalikuks nii alkoholi tarvitamist kui ka sõiduki juhtimist selle järgselt. Taolise valiku tegemine saab olla vaid tahtlik ja teadlik käitumine. Arvestades menetlusaluse isiku vanust võiks eeldada, et alkoholi mõju organismile ei tohiks olla menetlusalusele isikule ootamatu ja üllatuslik. Sellest saab järeldada, et menetlusalune isik on liikluses iseenesele ja teistele liiklejatele ohtlik ning ta tuleb lisakaristust kohaldades liiklusest kõrvaldada, tagamaks kaasliiklejatele ohutuma liikluse vähemalt selleks ajaks kui menetlusaluselt isikult on juhtimisõigus ära võetud ja menetlusalune isik liikluses aktiivselt mootorsõiduki juhina ei osale. Menetlusaluse isiku ohtlik käitumine näitab menetlusaluse isiku ilmselgelt ükskõikset suhtumist võimalikku ja saabuvasse tagajärge, so rahatrahvi ja võimalikku juhtimisõiguse äravõtmisesse, mis võib olla talle edaspidi takistuseks edasise elu korraldamisel endisel viisil, samuti näitab selline käitumine tema üleolevat suhtumist liiklusohutusse. Menetlusaluse isiku käitumisest saab järeldada, et alkoholi tarvitamine ja seejärel alkoholi mõju all olles sõiduki juhtimisele asumine oli menetlusaluse isiku jaoks olulisem kui võimalus senist eluviisi jätkata. Menetlusaluse isiku suhtes on kohaldatud lisakaristust ettenähtud sanktsiooni alammäära lähedasena ning kohtu arvates on kohtuväline menetleja lisakaristuse määra kohaldamisel lähtunud sellest, et menetlusalust isikut ei ole varem väärtegude toimepanemise eest karistatud. Seetõttu leiab kohus, et menetlusaluse isiku suhtes kohaldatud lisakaristuse määr on kooskõlas kaebuse esitanud isikule inkrimineeritud süü suuruse ja kaebuse esitanud isiku isikuga ning alus lisakaristuse määra vähendamiseks või vaidlustatud otsuse tühistamiseks lisakaristuse osas puudub. Eeltoodud motiividel asub kohus seisukohale, et puudub seaduslik alus vaidlustatud otsuse muutmiseks või tühistamiseks ning esitatud kaebus tuleb jätta rahuldamata ja vaidlustatud otsus muutmata ja tühistamata. Märt Toming kohtunik 4
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.