1-10-16910/13

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht

1. aprill 2011.a Tallinn Kriminaalasja number 1-10-16910 Kohtukoosseis Malle Preimer, Ivi Kesküla ja Sten Lind Kriminaalasi T.L-i süüdistus KarS § 199 lg 2 p 5, 9 järgi lühimenetluses. Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu
2. märtsi
3. a otsus Apellatsiooni esitaja Süüdistatav T.L Süüdistatav T.L isikukood XXX, elukoht XXXXXX XX-XXX XXXXXXX, varem kohtu poolt karistatud üheteistkümnel korral, viimati 03.06.2010.a Harju Maakohtu poolt KarS § 199 lg 2 p 5, 9 – 25 lg 2 järgi vangistusega 7 kuud ja 10 päeva. RESOLUTSIOON Jätta T.L-i apellatsioon kui ilmselt põhjendamatu Harju Maakohtu
4. märtsi 2011.a otsusele läbi vaatamata. Edasikaebamise kord Määruse peale võib esitada advokaadi vahendusel määruskaebuse Riigikohtule Tallinna Ringkonnakohtu kaudu 10 päeva jooksul arvates päevast, mil kaebuse esitaja sai määrusest teada või pidi teada saama. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK T.L tunnistati KarS § 199 lg 2 p 5, 9 järgi süüdi kolmes kuriteoepisoodis – olles varem süstemaatiliselt toime pannud vargusi, taas 05.12.2010.a püüdis Tallinnas XXXXXX XX asuvast T. kauplusest varastada 2 pudelit konjakit kokku 1120 krooni väärtuses; 18.01.2011.a Tallinnas XXXXXXXXX tänaval G. OÜ-le kuuluvast kauplusest varastas avalikult kaelakee 41.54 krooni väärtuses ja 14.02.2011.a varastas XXXX XXXXXX X asuvast R. maiustusi kokku 27.50 euro väärtuses. Maakohus mõistis T.L-ile karistuseks 7 kuud vangistust, mida KrMS § 238 lg 2 alusel 1/3 võrra vähendas, kandmisele kuuluvaks karistuseks mõisteti seega 4 kuud ja 20 päeva vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel arvati eelvangistuses viibitud 2 päeva karistusaja hulka, karistuse kandmise alguseks loeti 14.02.20111.a. Maakohus arvestas karistuse mõistmisel süü suurust, puhtsüdamlikku kahetsust kui kergendavat asjaolu. Kohus ei pidanud võimalikuks rahalise karistuse mõistmist, kuivõrd süüdistataval puudub töö ja legaalne sissetulek, T.L ei sobi ka kriminaalhooldusele, kuivõrd on palju kordi samalaadsete kuritegude eest karistatud, mis ei anna alust arvata, et ta enam kuritegusid toime ei pane. APELLATSIOONI SISU T.L vaidlustab kohtuotsuse talle mõistetud karistuse osas, leides, et see on liialt range, palub karistusmäära vähendada. Samuti taotleb temalt väljamõistetud menetluskulude vähendamist, kuivõrd ta ei tööta. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT Kohtukolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalide ja apellatsiooni sisuga, leiab, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu ja tuleb jätta läbi vaatamata. Süüdistatavale mõistetud karistustusse puutuvalt rõhutab kohtukolleegium esmalt, et kohtupraktikas valitseva põhimõtte kohaselt on kõrgema astme kohtu poolt maakohtus mõistetud karistuse muutmine põhjendatud üksnes juhul, kui kõrgema astme kohus muudab süüdistatava teo kvalifikatsiooni või kui ilmnevad asjaolud viitavad selgelt sellele, et madalama astme kohus pole arvesse võtnud karistust kergendavaid või raskendavaid asjaolusid või valesti tõlgendanud KarS §-s 56 täheldatud karistuse aluseid. Käesolevas süüdistusasjas selliseid mõistetud karistuse tühistamise aluseid, mis viitaksid KarS § 56 väärale kohaldamisele, ei esine. Kohus on süüdistatavale karistuseks vangistust mõistes oma seisukohti põhjalikult motiveerinud, valitud karistusmäär on kooskõlas väljakujunenud kohtupraktikaga. Kohtukolleegium peab vajalikuks rõhutada, et KarS § 199 lg 2 näeb karistusena ette vangistuse kuni viie aastani. T.L-ile on mõistetud kolme kuriteo eest 7 kuud vangistust, mis on sanktsiooni alammäära lähedane. Vaieldamatult tuleb arvestada ka seda, et T.L on varem analoogsete kuritegude toimepanemise eest karistatud üheteistkümnel korral. Seega on T.L-ile mõistetud vangistus pigem leebe kui range. Mis puudutab apellandi taotlust jätta menetluskulude tasumine osaliselt riigi kanda, siis kohtukolleegium ei pea võimalikuks taotlust rahuldada ning osundab, et KrMS § 180 lg 1 kohaselt hüvitab süüdimõistva kohtuotsuse korral menetluskulud süüdimõistetu. Kohtukolleegium tõdeb, et KrMS § 180 lg 3 kohaselt juhul, kui menetluskulude hüvitamine käib süüdimõistetule ilmselt üle jõu, võib kohus osa neist jätta riigi kanda. Käesoleva kriminaaltoimiku materjalidest ega ka apellatsioonist ei nähtu asjaolusid, mis lubaksid järeldada, et T.L kui töövõimelisel isikul esineksid takistused kriminaalmenetlusega riigile põhjustatud kulude hüvitamiseks või käiks nende kulude hüvitamine talle ilmselt üle jõu. Ka seadusest tulenevate menetluskulude suuruse vähendamise ja osaliselt riigi kanda jätmise otsustus peab tuginema kindlatele faktilistele asjaoludele ja tõenditele, mis viitavad süüdimõistetu maksejõuetusele. Käesolevas süüdistusasjas selliseid asjaolusid tuvastatud ei 2 ole. Asjaolu, et T.L-i poolt järjepidev kuritegude toimepanemine tingib tema suhtes kriminaalmenetluse läbiviimise, ei saa olla aluseks tema menetluskulude tasumisest vabastamiseks. Lisaks eelnevale peab kohtukolleegium vajalikuks märkida, et apellatsioonimenetluse eesmärgiks on maakohtu otsuse seaduslikkuse kontrollimine. Riigikohus on oma määruses nr 3-1-55-07 selgitanud, et juhul kui apellatsioonis ei vaidlustata sisuliselt faktilisi asjaolusid ega tõstatata õiguslikke probleeme, mida tuleks lahendada, ei ole ringkonnakohtus asja arutamine suulises menetluses ilmtingimata vajalik, isegi kui süüdistatav seda taotleb. Vaidlusaluse kriminaalasja arutamine toimus maakohtus avalikus suulises menetluses, T.L ja tema kaitsja viibisid asja arutamise juures, T.L-ile oli tagatud õigus olla kohtu poolt ära kuulatud. Apellatsioonis T.L mingeid sisulisi süüteo toimepanemise asjaolusid ei vaidlusta ega tõstata õiguslikke probleeme, mida tuleks apellatsioonikohtul lahendada. Ringkonnakohus leiab üksmeelselt, et käesoleval juhul puuduvad alused maakohtu otsuses tehtud järelduste muutmiseks. Nagu öeldud, on maakohus karistuse mõistnud KarS § 56 sätteid järgides. Kohtukolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalide ning esitatud apellatsiooniga, leiab, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu, perspektiivitu ning tuleb jätta läbi vaatamata. Ainuüksi apellatsiooni sisust lähtudes on tegemist perspektiivitu apellatsiooniga, mille arutamine kohtuistungil ei saa kaasa tuua käesolevas määruses esitatud põhjendustest erinevaid seisukohti (vt Riigikohtu määrus nr 3-1-1-120-09) ja seega toob apellatsioonimenetluses apellatsiooni arutamine kaasa materiaalseid lisakohustusi ka süüdistatavale endale kaitsjatasu näol. Eeltoodud põhjendusi arvestades ei pea kohtukolleegium vajalikuks ega otstarbekaks arutada T.L-i poolt apellatsioonis esitatud taotlust apellatsioonikohtu istungil. Apellatsioon on ilmselt põhjendamatu ning ringkonnakohus jätab selle juhindudes KrMS § 326 lg 2 p 2 läbi vaatamata. Malle Preimer Ivi Kesküla 3 Sten Lind