1-10-5230/15

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

1. juuni 2010, Tallinn Kriminaalasja number 1-10-5230 Kohtukoosseis Eesistuja Ivi Kesküla, liikmed Paavo Randma ja Urmas Reinola Kohtuistungi sekretär Kea Lemming Tõlk Svetlana Talli Kohtuistungi toimumise aeg ja koht
2. juuni 2010, Tallinn Kriminaalasi M.J-i süüdistuses KarS § 199 lg 2 p 9- § 25 lg 2 järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu
3. aprilli 2010 otsus lühimenetluses Apellatsiooni esitaja Süüdistatav M.J ja tema kaitsja vandeadvokaat R.Lumiste Prokurör Ringkonnaprokuröri abi Ille Mardo Süüdistatav M.J, ik: XXX, varem korduvalt kriminaalkorras karistatud, kinni peetud 21.04.
4. a Kaitsja Vandeadvokaat Riine Lumiste RESOLUTSIOON Jätta Harju Maakohtu
5. aprilli
6. a otsus kriminaalasjas nr 1-10-5230, M.J-i süüdistuses KarS § 199 lg 2 p 9 -§ 25 lg 2 järgi muutmata. Apellatsioonid jätta rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsust on võimalik vaidlustada kassatsiooni korras Riigikohtus 30 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtu kaudu. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus advokaadist kaitsja vahendusel. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatada ringkonnakohtule kirjalikult 7 päeva jooksul. SÜÜDISTUS:
7. M.J-ile oli esitatud süüdistus selles, et ta , olles varem aastase perioodi jooksul kahel korral toime pannud ja karistatud varguste toimepanemise eest, uuesti 21.04.2010 kella 18.10 ajal Tallinnas XXXXX XXX XXX asuvas kaupluses „P.“ üritas varastada K. kuuluvat kaupa kogumaksumuses 153.95 krooni. Möödus kassadest, jättes kauba eest tasumata, kuid peeti kaupluse turvatöötajate poolt kinni ja kaup tagastati rikkumatult kauplusele. Oma sellise tegevusega pani M.J toime KarS § 199 lg 2 p 9- § 25 lg 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo, s.o võõra vallasasja äravõtmise selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil, mis on toime pandud süstemaatiliselt ning mis jäi katsestaadiumisse. HARJU MAAKOHTU OTSUS:
8. Maakohus tunnistas M.J-i süüdi KarS § 199 lg 2 p 9 - § 25 lg 2 järgi ja karistas 6 kuulise vangistusega, KrMS § 238 lg 2 alusel vähendas karistust ja mõistis karistuseks 4 kuud vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel luges karistuse kandmise aja alguseks 21.04.
9. a APELLATSIOONID:
10. Süüdistatav enda apellatsioonis leiab, et talle mõistetud karistus on liialt range. Varguse pani toime seetõttu, et oli näljane. Vabanes alles vanglast, raha ega tööd ei olnud. Palub talle mõista 2 kuuline vangistus, ülejäänud osas ta tingimisi vabastada või asendada vangistus üldkasuliku tööga.
11. Kaitsja apellatsioonis taotletakse otsuse tühistamist M.J-ile mõistetud karistuse osas. Uue otsusega karistada M.J vangistusega tähtajas, mis lühimenetluse sätteid kohaldades ei ületa 2 kuud vangistust. Kaitsja märgib, et süüdistatav leiab, et tema süü suurust pole arvestatud. Tegemist oli ühe varguse katse episoodiga. Pärast vabanemist polnud tal kusagil elada. Vanglast saadud raha kulutas vajalike riiete ostmiseks. Ööbis varjupaigas, kus toitlustamine puudub. Varastas näljast. Pärast vabanemist on tal võimalik elama asuda Männiku tee 92 asuvasse Sotsiaalse Rehabilitatsiooni Keskusesse ning on veendunud, et sealne abi ja toetus tagab tulevikus tema õiguskuuleka käitumise. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS:
12. Apellant- süüdistatav toetas esitatud apellatsioone ja jäi esitatud taotluste juurde. Apellant- kaitsja toetas apellatsioone ja palus eelkõige tähtajalise vangistuse lühendamist. Prokuröri arvamuse kohaselt on otsusega mõistetud karistus kooskõlas seadusega ja põhjendatud. Palus jätta otsus muutmata ja esitatud apellatsioonid rahuldamata. RINGKONNAKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI PÕHJENDUS JA JÄRELDUS:
13. Kohtukolleegium, tutvunud toimiku materjalidega, apellatsioonide väidetega, ära kuulanud menetlusosalised, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja apellatsioonide alusel tühistamisele ei kuulu. Apellatsioonikohus peab vajalikuks osutada, et kohtukolleegiumi veendumuse kohaselt on süüdistatavale mõistetud karistuse muutmine ringkonnakohtus lubatav juhul, kui tuvastatakse, et esimese astme kohtu poolt temale mõistetud karistus, ei vasta kuriteo raskusele või süüdimõistetu isikule või kui tema suhtes on mõnel muul viisil kohaldatud ebaõigesti kriminaalseadust. Karistusseadustiku § 56 lg 1 kohaselt on isiku karistamise esmaseks aluseks tema süü, kusjuures karistuse mõistmisel arvestatava süü suurus oleneb kuriteo toimepanemisel ilmnenud kergendavatest ja raskendavatest asjaoludest ning muudest asjaoludest, mis näitavad süü suurust. Lisaks sellele võetakse karistuse mõistmisel arvesse võimalust mõjutada süüdi tunnistatud isikut edaspidi hoiduma süütegude toimepanemistest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Kohtukolleegium leiab, et maakohus on jälgitavalt ja väga põhjalikult motiveerinud M.J-ile mõistetud karistust. Süü suurust on karistuse mõistmisel arvestatud. Maakohtule on teada olnud ning arvestamist on leidnud fakt, et kuritegu jäi katsestaadiumisse, et kuriteoga varalist kahju ei tekitatud. Apellatsioonides ei ole viidatud KarS § 57 ettenähtud karistust kergendavatele asjaoludele, millised oleksid jäänud maakohtu poolt tähelepanuta ja arvestamata. Selliseid asjaolusid ei tuvastanud ka ringkonnakohus. Apellatsioonides esitatud väited raha puudumisest ja näljast ei ole sellised asjaolud, mis annaksid aluse põhistatud karistuse muutmiseks ja lühemaajalise vangistuse mõistmiseks. M.J-i karistamine 6 kuulise vangistusega, on kooskõlas KarS § 56 põhimõtetega. Selline karistus on ligilähedane seaduses ettenähtud vangistuse miinimummäärale ning selle tähtaja veelgi lühendamiseks seaduslikud alused puuduvad. Kohtukolleegium jagab ka maakohtu seisukohta sellest, et iga uus kuritegu peaks üldjuhul kaasa tooma eelmisest rangema karistuse. Maakohus oli õigustatud arvestama karistuse mõistmisel ka süüdlase isikuga ning faktiga, et varguste toimepanemine on süüdistataval kujunenud elustiiliks. Maakohus on otsuses esitanud põhistuse ka sellest, miks pole kooskõlas seadusega kergemaliigilise karistuse, rahalise karistuse, mõistmine ning miks M.J ei ole isikuks keda saab karistusest tingimisi vabastada või kellele mõistetud vangistust on võimalik asendada üldkasuliku tööga. Kohtukolleegium täielikult maakohtu põhistuste ja järeldustega nõustub ega pea vajalikuks kohtu põhistust uuesti korrata. Kohtukolleegiumi veendumuse kohaselt nii süüdistatava karistusest tingimuslikul vabastamisel kui ka vangistuse asendamisel üldkasuliku tööga, peab kohus olema veendunud, et isik vabaduses viibides ei pane toime uusi kuritegusid. Samuti peab olema tuvastatavad kas kuriteo toimepanemise asjaoludes või süüdlase isikut iseloomustavate tunnuste osas, erandlikud asjaolud. Kolleegiumi hinnangul ei saa pärast kriminaalasja materjalide ja apellatsioonidega tutvumist jõuda veendumuseni, et esineksid märkimisväärsed erisused, mis annaksid aluse KarS § 69 või § 74 kohaldamiseks. Nagu ka vangistuse tähtaja lühendamise osas pole apellantide poolt esitatud põhjendus, et süüdistatav varastas kuna tahtis süüa, selliseks erandlikuks asjaoluks, mis annaks aluse tuvastada, et süüdistatavat tuleb karistusest tingimisi vabastada või mõistetud vangistus asendada. Kohtukolleegium leiab, et mõistetud karistus vastab kuriteo raskusele ja süüdlase isikule ning maakohus pole kriminaalseadust ebaõigesti kohaldanud. Seetõttu ringkonnakohtul maakohtu otsuse osaliseks tühistamiseks ja mõistetud karistuse muutmiseks, seaduslikud alused puuduvad.
14. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 1, 342 lg 3 p 1 jätab ringkonnakohus Harju Maakohtu
15. aprilli 2010 aasta otsuse muutmata ja esitatud apellatsioonid rahuldamata. IVI KESKÜLA PAAVO RANDMA URMAS REINOLA