1-10-11937/8

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht

1. oktoober 2010, Tallinn Kriminaalasja number 1-10-11937 Kohtukoosseis Urmas Reinola, Meelika Aava, Sten Lind Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu
2. oktoobri 2010 otsus B.P (B.P) süüditunnistamises ja karistamises KarS § 424 järgi lühimenetluses Süüdistatav B.P Apellatsiooni esitaja RESOLUTSIOON Jätta B.P apellatsioon kui ilmselt põhjendamatu läbi vaatamata. Edasikaebamise kord Määruse peale võib süüdistatav advokaadist kaitsja vahendusel esitada määruskaebuse Riigikohtule 10 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtu kaudu alates päevast, mil menetlusosaline sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama. Asjaolud ja menetluse käik
3. Harju Maakohtu
4. oktoobri 2010 otsusega lühimenetluses tunnistati B.P süüdi KarS § 424 järgi ning teda karistati 6 kuu vangistusega, mida KrMS § 238 lg 2 alusel vähendati ühe kolmandiku võrra ja kandmisele kuuluvaks karistuseks mõisteti 4 kuud vangistust, mida KarS § 65 lg 2 alusel suurendati Harju Maakohtu 18.05.2007 kohtuotsusega mõistetud kandmata karistuse (1 aasta 4 kuud 21 päeva vangistust) võrra ning liitkaristuseks mõisteti 1 aasta 8 kuud 21 päeva vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel arvati karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg (15.08 2010 - 16.08.2010, s.o. 2 päeva ja karistusaja alguseks karistuse reaalsele kandmisele asumise aeg. 2.Maakohtu otsuse peale esitas B.P apellatsiooni, milles vaidlustab otsuse üksnes talle karistuse mõistmise osas, leides, et see on liialt range, paludes mõista karistuseks rahatrahv. Oma taotlust põhjendab ta sellega, et auto tegelik juht oli politsei poolt juhtimiselt kõrvaldatud ja tema soovis viia auto kindlasse kohta. Ta elab koos vanematega, kes hoolitsevad selle eest, et ta uusi kuritegusid toime ei paneks, katseajal on ta näidanud ennast heast küljest, mistõttu on tal võimalus asuda lähiajal tööle ja rahalise karistuse kandmisel aitavad teda rahaliselt vanemad. Ringkonnakohtu seisukoht ja põhjendused
5. Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalide ning esitatud apellatsiooniga, leiab üksmeelselt, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu ning tuleb sellest tulenevalt jätta läbi vaatamata (vt RKKKo 3-1-1-55-07). Apellatsioonis ei vaidlustata mingeid sisulisi süüteo toimepanemise asjaolusid ega tõstatata põhimõttelisi õiguslikke probleeme, mida tuleks lahendada. Hinnates apellatsiooni põhjendatust, märgib kriminaalkolleegium järgmist. 3.
6. Apelleeritud kohtuotsusest nähtub, et kohus on B.P-le karistust mõistes järginud KarS §-s 56 sätestatut, arvestanud süü suurust ja lähtunud nii üld- kui eripreventiivsetest kaalutlustest. Kohtukolleegium rõhutab, et kuigi karistusseadustik on loobunud süüdlase isiku arvestamisest karistuse mõistmisel iseseisva alusena, sisaldub KarS §-s 56 ka süüdlase isikuline näitaja eripreventiivse prognoosi näol – kohus arvestab karistuse kohaldamisel võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest. Eelnevat silmas pidades on kohus otsuses õigustatult märkinud, et kohtueelsel uurimisel antud kahetsust saab käsitleda paljasõnalisena, kuivõrd B.P pani katseajal toime uue tahtliku kuriteo. Seega ei ole B.P seaduskuuleka isikuna teinud oma ellusuhtumises mingeid positiivseid järeldusi. Teda on varem LS § 74 ja NPAS § 151 järgi toimepandud väärtegude eest karistatud rahatrahvide ja arestiga, avaliku korra ja vara vastaste süütegude toimepanemise eest vangistusega, mille kandmiselt vabanes ta 18.05.2010 tingimisi enne tähtaega. Kohtukolleegium peab siinjuures vajalikuks rõhutada, et kõne all oleva kuriteo pani B.P toime eelmise kohtuotsusega määratud katseajal, mistõttu kohus oli kohustatud kohaldama KarS § 65 lg 2 sätteid ja suurendama mõistetud karistust eelmise kohtuotsuse järgi mõistetud karistuse ärakandmata osa võrra. 3.
7. B.P karistamine vangistusega on põhjendatud. Kohus on arvestanud süüdistatava kriminaalkorras karistatust, uue tahtliku kuriteo toimepanemist kolme kuu möödumisel pärast tingimisi enne tähtaega vangistusest vabanemist ja katseajal, samuti töökoha ja iseseisva sissetuleku puudumist.
8. Eelnevat silmas pidades leiab kohtukolleegium üksmeelselt, et B.P-le mõistetud karistus on seaduslik ja põhjendatud, apellatsiooni põhjendused selle tühistamiseks alust ei anna. Seega on apellatsioon ilmselt põhjendamatu ning ringkonnakohus jätab selle juhindudes KrMS § 326 lg 2 p 2 läbi vaatamata. Urmas Reinola Meelika Aava Sten Lind 2