Obsah (7)

§ 199§ 65§ 25§ 200§ 64§ 68§ 238

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 31. jaanuar 2011, Tallinn Kriminaalasja number 1-10-9933 Kohtukoosseis Eesistuja Paavo Randma, liikmed Sten L

§ 199lg 2 p-de 8,9 ja § 200 lg 2 p 4 järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 5.

novembri 2010 otsus Apellatsiooni esitaja D.N Prokurör Algis Sepp D.N, isikukood XXX, elukoht: XXXXX XX-XX XXXXXXX, kodakondsus XXXXXXXXXXX, XXXXXXXXXX, emakeel – vene keel, ei tööta, varem kriminaalkorras karistatud 9-l korral; tõkend – vahistamine. Advokaat Owe Ladva Süüdistatav Kaitsja RESOLUTSIOON 1. Harju Maakohtu 5. novembri 2010 otsus D.N-i süüdistuses tühistada osaliselt, täpsemalt süüdistatavale mõistetud karistuse osas. 2. Tühistatud osas teha uus otsus, millega: 2.1

§ 65

lg 1 ja § 64 lg 1 sätteid kohaldades moodustada liitkaristus, millega lugeda Harju Maakohtu 3. juuli 2010 otsusega mõistetud karistus kaetuks käesolevas kriminaalasjas mõistetud karistusega.

§ 65lg 1 ja § 64 lg 1 alusel lugeda liitkaristuseks seega 3 aastat vangistust; 2.2 Kr

MS § 238 lg 2 alusel vähendada mõistetud karistust 1/3 võrra ja ärakandmisele 1 kuuluvaks karistuseks lugeda 2 aastat vangistust; 2.3

§ 65

lg 1 ls 2 alusel arvestada mõistetud liitkaristusest maha eelmise kohtuotsusega mõistetud karistuse täielikult ärakantud osa – s.o 2 kuud vangistust – ja lõplikuks ärakandmisele kuuluvaks karistuseks mõista D.N-ile vangistus kestusega 1 aasta 10 kuud; 2.4 Karistuse kandmise alguse osas jätta maakohtu otsus muutmata.

1. Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata.
2. Apellatsioon rahuldada osaliselt. Edasikaebamise kord Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
3. Harju Maakohtu
4. juuli 2010 otsusega tunnistati D.N süüdi

§ 25lg 2 - § 199 lg 2 p-de 5,9 järgi ja mõisteti talle karistuseks 3 kuud vangistust, mida vähendati Kr

MS § 238 lg 2 alusel 1/3 võrra, s.o kestuseni 2 kuud vangistust. Karistuse kandmise alguseks määras kohus

1. juuli
3. Järgnevalt tunnistati D.N süüdi Harju Maakohtu
4. novembri 2010 otsusega

§ 199

lg 2 p-de 8,9 järgi ja mõisteti talle karistuseks 1 aasta vangistust;

§ 200

lg 2 p 4 järgi ja mõisteti talle karistuseks 3 aastat vangistust.

§ 64lg 1 alusel loeti liitkaristuseks 3 aastat vangistust, mida vähendati edasiselt Kr

MS § 238 lg 2 alusel 1/3 võrra, s.o kestuseni 2 aastat vangistust.

§ 68

lg 1 alusel luges kohus eelvangistuses viibitud aja karistusaja hulka ja määras karistuse kandmise alguseks

1. septembri
2. Süüdistatavalt mõisteti kohtuotsusega välja tsiviilhagid kannatanute kasuks, samuti sundraha 10 875 krooni ja kaitsjatasu 4500 krooni. Kohus märgib, et sundraha tuleb süüdimõistetul tasuda 6 kuu jooksul alates karistuse kandmiselt vabanemist.

§ 199

lg 2 p-de 5,9 järgi kvalifitseeritud kuriteod pani D.N toime 22.05.2010, 24.06.2010, 28.06.2010 ja 30.06.2010.

§ 200lg 2 p 4 järgi kvalifitseeritud kuriteo pani D.N toime 16.06.2010.

1. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni D.N. Apellatsioonis esitatud taotlused ja põhiväited on seejuures järgmised. 2.1 D.N osundab esmalt sellele, ta on tunnistatud süüdi kuritegude eest, mille ta pani toime enne Harju Maakohtu
2. juuli 2010 otsust. Apellant palub arvestada Harju Maakohtu
3. juuli 2010 otsusega mõistetud karistus – kaks kuud vangistust – karistusaja hulka ning ühtlasi silmas pidada, et raskem karistus neelab kergema karistuse. 2.2 Samuti vaidlustatakse apellatsioonis väljamõistetud menetluskulusid. D.N palub neid kasvõi vähendada, kuna ta on töötu ja tal puuduvad elatusvahendid. Tema ainukeseks sissetulekuks oleks toimetulekutoetus ja/või töötuhüvitis. 2
4. Ringkonnakohtu istungil jäi süüdistatav esitatud apellatsiooni juurde, paludes maakohtu otsus taotletud osas tühistada ning teha selles osas uus otsus; apellatsiooni toetas ka süüdistatava kaitsja. Prokurör vaidles apellatsioonile vastu, paludes jätta see rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalide ja apellatsiooni väidetega ning kuulanud ära menetlusosaliste arvamused, leiab, et maakohtu otsus tuleb osaliselt tühistada materiaalõiguse väära kohaldamise tõttu. Esmalt lahendab ringkonnakohus apellatsioonis taotletud liitkaristuse mõistmise küsimuse (I), hinnates seejärel taotlust muuta maakohtu otsust menetluskulude väljamõistmise osas (II). I
5. Kriminaalkolleegium leiab, et apellatsioonis esitatud väited liitkaristuse moodustamata jätmise kohta väärivad tähelepanu. Nimelt on D.N käesolevas kriminaalasjas tunnistatud süüdi kuritegude eest, mille ta pani toime enne Harju Maakohtu
6. juuli 2010 otsust (vt otsuse p 2). Seega on tegemist nn kuritegude hiljem tuvastatud konkurentsiga. Sellisel juhul tuleb aga pidada silmas järgmist. 4.1

§ 65

lg 1 sätestab, et kui pärast süüdimõistva kohtuotsuse kuulutamist tuvastatakse, et süüdimõistetu on pannud enne kohtuotsuse kuulutamist toime teise kuriteo, mõistetakse liitkaristus

§-s 64 sätestatud korras. Eelmise kohtuotsuse järgi täielikult või osaliselt ärakantud karistus arvatakse liitkaristusest maha. Seega ei sõltu

§ 65

lg 1 kohaldamine sellest, kas eelmise kohtuotsusega mõistetud karistus on süüdimõistetul ära kantud täielikult või osaliselt või täielikult ära kandmata. Selline mehhanism liitkaristuse mõistmiseks on vajalik selleks, et vältida eksimist

§ 64

lg-s 3 sätestatud reegli vastu.

§ 65

lg 1 kohaldamine ei sõltu seega sellest, kas isik on eelmise kohtuotsusega mõistetud karistuse ära kandnud või mitte (vt RKKKo 3-1-1-112-04, p 11.2). 4.2 Tavaolukorras oleks kohus pidanud arutama D.N-i kõiki kuritegusid koos ja mõistma nii üksikkaristused kui ka liitkaristuse ühe kohtuotsusega. Kuritegude kogumi hilisema tuvastamise korral ei ole aga võimalik sellist olukorda täielikult taastada. Riigikohtu kriminaalkolleegium on aga tõdenud, et kuigi kuritegude hiljem tuvastatud kogumi korral mõistetakse liitkaristus mitme kohtuotsuse järgi, peab kohus siiski looma olukorra, kus enne esimese kohtuotsuse kuulutamist mitu kuritegu toime pannud isikute karistusõiguslik kohtlemine oleks võrdne, vaatamata sellele, kas nende kuritegude eest mõistetakse karistus ühe kohtuotsusega

§ 64

lg 1 järgi või mitme kohtuotsusega

§ 65

lg 1 järgi (vt RKKKo 3-1-1-66-10, p 11.2 jj).

§ 65

lg 1 esimesest lausest tuleneb seega sõnaselgelt kohtu kohustus mõista süüdistatavale liitkaristus

§-s 64 sätestatud korras. Silmas tuleb pidada sedagi, et

§ 65

lg 1 lause 2 kohustab eelmise kohtuotsuse järgi täielikult või osaliselt ärakantud karistuse liitkaristusest maha arvama. Kirjeldatud viisil ei ole maakohus aga toiminud.

1. Harju Maakohtu
2. juuli 2010 otsusega tunnistati D.N süüdi ühes avaliku varguse episoodis (mis jäi seejuures katse staadiumisse), kus süüdistatav üritas varastada 12 pakki kohvi, kuid peeti kuriteo toimepanemisel kinni. Varalist kahju kannatanule seejuures ei põhjustatud. Käesolevas kriminaalasjas on aga tegemist nelja lõpule viidud varguse episoodiga, kusjuures kannatanutele tekitati ka tuntavat varalist kahju. Seetõttu leiab ringkonnakohus, et liitkaristuse moodustamisel

§ 65

lg 1 ja § 64 lg 1 alusel võib kergema karistuse lugeda kaetuks raskeima 3 karistusega, nagu seda on taotlenud ka apellant. Silmas tuleb pidada sedagi, et ka maakohus on rakendatud nn täieliku katmise printsiipi ning lugenud varguste eest mõistetud karistuse kaetuks röövimise eest mõistetud karistusega. Seetõttu leiab ringkonnakohus, et

§ 65lg 1 ja § 64 lg 1 sätteid kohaldades tuleb D.N-ile Harju Maakohtu 3.

juuli 2010 otsusega ning käesolevas kriminaalasjas tuvastatud kuritegude kogumi eest mõista liitkaristuseks 3 aastat vangistust.

§ 238

lg 2 alusel tuleb mõistetud karistust vähendada 1/3 võrra ja ärakandmisele kuuluvaks karistuseks kujuneb seega 2 aastat vangistust.

§ 65

lg 1 ls 2 alusel tuleb mõistetud karistusest maha arvata eelmise kohtuotsusega mõistetud karistuse ärakantud osa – s.o 2 kuud vangistust – ja lõplikuks ärakandmisele kuuluvaks karistuseks tuleb D.N-ile mõista vangistus kestusega 1 aasta 10 kuud. Karistuse kandmise alguse osas jätab ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata. II

1. Osas, milles süüdistatav vaidlustab temalt välja mõistetud menetluskulusid, jätab ringkonnakohus apellatsiooni aga rahuldamata. D.N taotleb väljamõistetud menetluskulude riigi kanda jätmist põhimõtteliselt argumendil, et ta on töötu, tal puudub sissetulek ning tal puudub seetõttu võimalus menetluskulude tasumiseks. Kriminaalkolleegiumi hinnangul ei saa see argument olla käesoleval juhul menetluskulude riigi kanda jätmise aluseks.
2. KrMS § 180 lg 3 sätestab iseenesest tõepoolest, et kui menetluskulude hüvitamine käib süüdimõistetule ilmselt üle jõu, jätab kohus neist riigi kanda. Samas tuleb aga silmas pidada, et seaduse sõnastuse kohaselt tuleb lisaks süüdistatava varalisele seisundile selle küsimuse lahendamisel hinnata ka isiku resotsialiseerumisväljavaateid. 7.1 Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium on senises praktikas asunud KrMS § 180 lg 3 tõlgendamisel kindlalt seisukohale, et vaatluse all oleva menetluskulude kandmisest vabastamise aluse korral tuleb esmajoones silmas pidada just selle meetme võimalikku positiivset eripreventiivset toimet; teisisõnu – menetluskulusid ei saa jätta riigi kanda üksnes argumendil, et isikul puudub sissetulek. Praktikas on kolleegium selgitanud, et selle sätte kohaldamine võib tulla kõne alla näiteks juhul, kui isiku poolt toimepandud süütegu on n.ö juhuslikku laadi (või nt esmakordne) ning alles siis, kui menetluskulude riigi kanda jätmine annab kohtu hinnangul täiendava positiivse tõuke isiku seaduskuulekusele, on alust selle põhimõtte rakendamiseks (vt nt kriminaalasjad nr 1-09-12851, 1-09-8633). Käesoleval juhul tuleb seda aga otsustavalt eitada. 7.2 Nimelt on D.N varasemalt kriminaalkorras 9 korral karistatud isikuks, sellele lisanduvad korduvad karistused väärtegude toimepanemiste eest. Sellises olukorras on raske näha, millist positiivset tõuget kannaks endas menetluskulude osaline riigi kanda jätmine. Samuti tuleb tähele panna, et nimetatud argumendi aktsepteerimine tooks kaasa ebavõrdse kohtlemise isikute suhtes, kellel on erinevalt D.N-ist töökoht. Tunnistada tuleb, et D.N on sisuliselt otsustanud varavastaste süütegude süstemaatilise toimepanemise kasuks ning selle taustal on asjakohatu argumenteerida, et tal puudub majanduslik võimalus menetluskulude tasumiseks. Ka sel põhjusel leiab kriminaalkolleegium, et see D.N apellatsioonis nimetatud argument ilmselgelt ei päde. Asjakohaseks peab ringkonnakohus ka apellatsioonikohtu istungil prokuröri väljendatud seisukohta, et D.N kui korduvalt kriminaalkorras karistatud isik pidi kuritegude sooritamisel aru saama, et süüdimõistmisel kaasneb ka menetluskulude väljamõistmine. Selles osas jätab kriminaalkolleegium apellatsiooni seetõttu rahuldamata. 4
3. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 4, § 338 p-st 2, § 340 lg 2 p-st 4 tühistab Tallinna Ringkonnakohus maakohtu otsuse osaliselt ning teeb selles osas ise uue otsuse. Apellatsioon rahuldada osaliselt. Paavo Randma Sten Lind Ivi Kesküla 5