← Eesti

1-09-10010/21

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

  1. märts
  2. a, Tallinn Kriminaalasja number 1-09-10010 Kohtukoosseis Eesistuja Paavo Randma, liikmed Malle Preimer ja Urmas Reinola Kohtuistungi sekretär Tatjana Derkatš Tõlk Marina Lepiksoo Kohtuistungi toimumise aeg ja koht
  3. märts
  4. a, Tallinn Kriminaalasi M.Z-i süüdistuses KarS § 199 lg 2 p 4 ja § 266 lg 2 p-de 1, 3 järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu
  5. detsembri
  6. a otsus Apellatsiooni esitaja M.Z Prokurör Õnne Neare-Vaarmann M.Z, ik: xxx; kodakondsus määratlemata; haridus: 11 klassi; emakeel: vene keel; töökoht puudub; tõkendina kohaldatud vahistamist alates 15.01.2009; varem kriminaalkorras karistatud 5-l korral Advokaat Leelo Viil Süüdistatav Kaitsja RESOLUTSIOON
  7. Harju Maakohtu
  8. detsembri
  9. a otsus M.Z-i süüditunnistamises ja karistamises jätta muutmata.
  10. Tühistada maakohtu otsus osas, millega M.Z-ilt kahtlustatavana kinnipidamisel leitud ja ära võetud ning Põhja Politseiprefektuuri Rahandusbüroo tagatiskontole kantud sularaha summas 5000 (viis tuhat) krooni ja 25 USA dollarit jäeti tervikuna tsiviilhagi tagamiseks tagatiskontole. Teha selles osas uus otsus, millega: 2.1 Jätta M.Z-ilt kahtlustatavana kinnipidamisel leitud ja ära võetud ning Põhja Politseiprefektuuri Rahandusbüroo tagatiskontole kantud sularaha summast 3475 (kolm tuhat nelisada seitsekümmend viis) krooni tsiviilhagi tagamiseks tagatiskontole; 1 2.1 Ülejäänud summa, s.o 1525 (üks tuhat viissada kakskümmend viis) krooni ja 25 USA dollarit tagastada M.Z-ile.
  11. Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata.
  12. Apellatsioon rahuldada osaliselt. Edasikaebamise kord Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  13. Harju Maakohtu
  14. detsembri
  15. a otsusega tunnistati M.Z süüdi KarS § 266 lg 2 p-de 1, 3 järgi ja mõisteti talle karistuseks 1 aasta vangistust; KarS § 199 lg 2 p 4 järgi ja mõisteti talle karistuseks samuti 1 aasta vangistust. KarS § 64 lg 1 alusel liideti mõistetud karistused täies ulatuses. Mõistetud karistusele liideti Harju Maakohtu 25.02.
  16. a otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa 9 kuud 18 päeva vangistust ning lõplikuks karistuseks mõisteti süüdistatavale 2 aastat 9 kuud ja 18 päeva vangistust. Karistuse kandmise alguse ajaks määras kohus KarS § 68 lg 1 alusel 13.01.
  17. a. Süüdistuses KarS § 200 lg 2 p 7 järgi mõistis kohus M.Z-i õigeks. Kohus rahuldas täies ulatuses kannatanu E. H. esitatud tsiviilhagi summas 3475 krooni. M.Z-ilt kahtlustatavana kinnipidamisel leitud ja ära võetud ning Põhja Politseiprefektuuri Rahandusbüroo tagatiskontole kantud sularaha summas 5000 (viis tuhat) krooni ja 25 USA dollarit jättis kohus tsiviilhagi tagamiseks tagatiskontole. Menetluskuluna mõisteti süüdistatavalt välja sundraha II astme kuriteo toimepanemise eest, s.o 6525 krooni. Määratud kaitsjale makstud tasu ja koopiate tegemise kulud jättis kohus riigi kanda. M.Z mõisteti süüdi selles, et ta koos V. Kovalenkoga tungis 13.01.2009.a. kella 13.55 paiku ebaseaduslikult ja valdaja tahte vastaselt Tallinna Vangla territooriumile. M.Z oli seejuures KarS § 266 alusel varem karistatud. Seega pani M.Z toime valdaja tahte vastaselt võõrasse piirdega alale ebaseadusliku tungimise grupi poolt, s.o KarS § 266 lg 2 p 1, 3 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Samuti tunnistati M.Z süüdi selles, et tema isikuna, kes on varem toime pannud varguse, võttis 10.10.2008.a. kella 05.52-05.53 ajal Hansapanga sularahaautomaadist võõra vallasasja ebaseadusliku omastamise eesmärgil E. H.lt varastatud pangakaardiga välja sularaha 3475 krooni. Selliselt pani M.Z isikuna, kes on varem toime pannud varguse, toime võõra vallasasja äravõtmise selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil, s.o KarS § 199 lg 2 p 4 järgi kvalifitseeritava kuriteo.
  18. Maakohtu otsuse vaidlustas apellatsiooni korras M.Z. Apellatsiooni põhiväited ning taotlused on järgmised. 2.1 Apellant ei vaidlusta enda süüdimõistmist eelpool kirjeldatud kuritegudes. Küll leiab M.Z, et talle mõistetud karistus on liiga karm. Ta aitas uurimisele kaasa, tunnistas täielikult enda süüd ning kahetses, samuti on ta nõus hüvitama tsiviilhagi. Seetõttu võiks talle mõistetud karistus olla oluliselt kergem. 2 2.2 Kinnipidamisel võeti talt ära 5000 krooni ja 25 USA dollarit. Apellant palub tagatiskontol asuva summa arvelt tasuda esmalt tsiviilhagi summas 3475 krooni, ülejäänud summa palub M.Z kanda Rahandusministeeriumi arvele nr 10220034799018, s.o talle tagastada. Samuti palub M.Z vabastada end menetluskulude kandmisest.
  19. Ringkonnakohtu istungil jäi süüdistatav esitatud apellatsiooni juurde, paludes maakohtu otsus taotletud osas tühistada ning teha uus otsus; apellatsiooni toetas ka tema kaitsja. Prokurör palus mõistetud karistuse osas maakohtu otsuse jätta muutmata, samuti ei toetanud prokurör taotlust vabastada süüdistatav täiendavalt menetluskulude kandmisest. Küll möönis riiklik süüdistaja, et tagatiskontole kantud summad tuleb osaliselt M.Z-ile tagastada, jättes selle aga kohtu otsustada. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalide ja apellatsiooni väidetega ning kuulanud ära menetlusosaliste arvamused, leiab, et maakohtu otsus tuleb osaliselt tühistada kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tõttu. Esmalt annab kriminaalkolleegium hinnangu süüdistatavale mõistetud karistuse osas (I), lahendab seejärel taotluse süüdistatavalt välja mõistetud menetluskulude riigi kanda jätmiseks (II) ja võtab viimasena seisukoha süüdistatavalt ära võetud ning tagatiskontole jäetud sularaha osas (III). Nimetatud küsimustes on ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi seisukohad järgmised. I
  20. Ringkonnakohus ei leia, et maakohus oleks eksinud karistuse mõistmise põhimõtete vastu ning mõistnud M.Z-ile karistuse, mis oleks mittevastavuses süüdistatava poolt sooritatud kuritegude raskuse ja tema isikuga KrMS § 338 p 4 mõttes. 4.1 Süüdistatavale mõistetud karistuse osas selgitab kriminaalkolleegium, et ennekõike peab mõistetav karistus olema vastavuses toimepandud kuriteoga, millele täiendavalt tuleb arvestada ka süüdimõistetu isikut. Ka kohtupraktikas on asutud seisukohale, et KarS §-st 56 lähtudes peab kohus pärast kuriteo toimepanemise tuvastamist süü suurusest lähtuvalt andma karistuse liiki ja määra sisaldava põhjendatud karistusõigusliku hinnangu ennekõike toimepandud kuriteole. Kuid selle küsimuse lahendamisel ei saa kindlasti jätta samaaegselt arvestamata ka süüdlase isikut – tegemist on nn teoga lahutamatult seotud isikuliste asjaoludega (RKKKo 3-1-1-99-06). Riigikohtu kriminaalkolleegium on sellega seoses veel selgitanud, et süü suuruse kvantitatiivsel kindlaksmääramisel igal juhul arvestada teo toimepanemisega seotud kergendavate ja raskendavate asjaoludega, eesmärgiga teha kindlaks karistuse konkreetne määr vastava paragrahvi sanktsiooni piirides ja prognoosida konkreetsele isikule mõistetava karistuse eripreventiivseid eesmärke (RKKKo 3-1-1-14-07). Täiendavalt tuleb karistuse mõistmise juures arvestada ka veel õiguskorra kaitsmise huvisid positiivse üldpreventsiooni tähenduses. 4.2 Ringkonnakohtu hinnangul vastab maakohtu otsus kirjeldatud nõuetele täielikult. Maakohus on vaaginud kõiki asjassepuutuvaid asjaolusid ning mõistnud M.Z-i teosüüle vastava karistuse. 4.2.1 Maakohtuga nõustuvalt märgib ringkonnakohus, et arvesse tuleb KarS § 266 lg 2 p-de 1,3 järgi karistuse mõistmisel võtta esmalt seda, et enda käitumisega realiseeris süüdistatav mitu kvalifitseerivat tunnust – korduvuse ja grupiviisilisuse. Õigustatult on kohus osundanud ka süüteo 3 toimepanemise tahtluse liigile, milleks oli kavatsetus. Need asjaolud välistavad ka ringkonnakohtu hinnangul karistuse mõistmise sanktsiooni alammäära lähedal. Siinkohal on täiesti asjakohatu arutleda ka kergendava asjaolu teemal, millele süüdistatav viitab – ja milleks on uurimisele kaasaaitamine. Nimelt peeti süüdistatav sündmuskohal kinni ning sellises situatsioonis oli äärmiselt vähe ebaselgust, millele lahendamisele sai M.Z enda süü tunnistamisega kaasa aidata. Maakohus ei ole küll viidanud kahetsusele kui karistust kergendavale asjaolule, kuid pidades silmas, et kõnealuse kuriteo eest saanuks süüdistatavale mõista vangistuse kestusega kolm aastat, on enam kui selge, et kohus on maksimaalsel määral arvestanud kõigi karistust kergendavate asjaoludega. 4.2.2 Sisult sarnased argumendid on esitatavad ka karistuse osas, mis on süüdistatavale mõistetud KarS § 199 lg 2 p 4 alusel. Maakohus on mõistnud M.Z-ile niigi karistuse, mis jääb oluliselt alla sanktsiooni keskmise määra – maksimaalselt võinuks kohus mõista süüdistatavale vangistuse kestusega viis aastat. Seejuures kahtleb kriminaalkolleegium süüdistatava poolt avaldatud puhtsüdamlikus kahetsuses – ning seda tuleb arvestada karistust kergendava asjaoluna üksnes juhul, kui kohus ka usub selle siirust ning sellega kaasnevat lubadust tulevikus hoiduda (varavastaste) kuritegude toimepanemisest. M.Z on varasemalt karistatud varavastaste kuritegude toimepanemise eest, kuid need ei ole hoidnud teda uute kuritegude sooritamisest. Seetõttu leiab ringkonnakohus, et süüdistatava avaldatud kahetsus ei ole siiras ning kriminaalkolleegium ei arvesta seda karistust kergendava asjaoluna. Et M.Z on lubanud hüvitada kuriteoga tekitatud kahju, on iseenesestmõistetav – ta peabki seda vastavalt seadusele tegema. Karistust kergendavaks asjaoluks on kahju vabatahtlik hüvitamine, mida süüdistatav aga teinud ei ole; tsiviilhagi rahuldamine toimub temalt ära võetud ning tagatiskontole kantud sularaha arvel, mistõttu ei loe kriminaalkolleegium seda „lubadust“ karistust kergendavaks asjaoluks KarS § 57 lg 1 p 2 mõttes. 4.2.3 Õigustatult on maakohus liitnud ka üksikkaristused KarS § 64 lg 1 alusel täies ulatuses. Süüdistatav pani toime kaks täiesti eriliigilist kuritegu, mille teoebaõigus ei kattu vähimalgi määral. Mingeid asjaolusid, miks peaks see liitmine toimuma ainult osalise suurendamise teel, süüdistatav apellatsioonis ei nimeta ning neid ei tuvastanud ka ringkonnakohus. Seetõttu jätab kriminaalkolleegium ka selles osas maakohtu otsuse muutmata. II
  21. Samuti ei leia ringkonnakohus, et oleks alus vabastada M.Z täielikult menetluskulude kandmisest, selgitades järgmist. 5.1 KrMS § 180 lg 3 sätestab tõepoolest, et kui menetluskulude hüvitamine käib süüdimõistetule üle jõu, jätab kohus neist riigi kanda. Esmalt märgib kriminaalkolleegium, et juba see sõnastus näitab, et menetluskulude kandmisest ei saa süüdistatavat vabastada täielikult, vaid üksnes . Käesoleval juhul on seejuures nii ka toimitud ning maakohus on süüdistatavalt mõistnud välja ainult
  22. astme kuriteo toimepanemisega kaasneva sundraha; tõsi küll, seda tingituna asjaolust, et M.Z mõisteti talle esitatud süüdistuses osaliselt õigeks. Kuid see ei väära fakti, et osaliselt on menetluskulud siiski riigi kanda juba jäetud. Kuid isegi kui soostuda, et esinevad formaalsed eeldused sundraha vähendamiseks, leiab ringkonnakohus, et puuduvad selle materiaalsed alused ning eeldused ja seda alljärgneval põhjusel. 5.2 Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium on senises praktikas nimelt olnud kestvalt seisukohal, et vaatluse all oleva menetluskulude kandmisest vabastamise aluse korral tuleb esmajoones silmas pidada selle meetme võimalikku positiivset eripreventiivset toimet. Isiku poolt toimepandud süütegu võib olla n.ö juhuslikku laadi ning kui menetluskulude riigi kanda jätmine 4 annab täiendava positiivse tõuke isiku seaduskuulekusele, on alust selle põhimõtte rakendamiseks. Käesoleval juhul tuleb seda aga eitada. Nimelt on M.Z kriminaalkorras varasemalt karistatud viiel korral; käesolevas kriminaalasjas vaatluse all olevad süüteod pani M.Z toime kohtu poolt määratud kaitseajal. Seetõttu on menetluskulude veel täiendavas ulatuses riigi kanda jätmine ka sellel argumendil täiesti asjakohatu. 5.3 Lõppeks ei leia kriminaalkolleegium sedagi, et menetluskulu väljamõistmine
  23. astme kuriteo toimepanemise eest käiks süüdistatavale üle jõu, nagu seda nõuab seaduse sõnastus selleks, et isik nende kandmisest osaliselt vabastada. Kinnipeetaval on
  24. klassi haridust ning vastavalt Vangistusseadusele on kinnipeetaval õigus ja võimalus omandada kinnipidamisasutuses haridus, mis vastavalt Vangistusseaduse §-le 341 võib olla tasustatud; teisisõnu selgitab ringkonnakohus, et M.Z võib jätkata kinnipidamiskohas haridusteed (omandada keskhariduse või elukutse) ning saada selle eest ka raha, mille arvelt tasuda menetluskulusid. Ka on kinnipidamisasutuses võimalik töötada, mis on samuti vastavalt Vangistusseaduse §-le 43 tasustatud tegevuseks; ka selle arvelt võib M.Z hüvitada temalt väljamõistetud menetluskulu. Arvestades aega, mis M.Z tuleb kinnipidamisasutuses veeta, leiab ringkonnakohus, et selle aja kestel saaks süüdistatav soovi korral tasuda arvestatava osa temalt välja mõistetud menetluskuludest (selles osas vt ka otsuse p 6 jj). III
  25. Küll leiab ringkonnakohus, et maakohtu otsus tuleb osaliselt tühistada süüdistatavalt kinnipidamisel ära võetud sularaha (5000 krooni ja 25 USA dollarit) täies ulatuses tsiviilhagi tagamiseks tagatiskontole jätmise osas. 6.1 Iseenesest nõustub kriminaalkolleegium maakohtu seisukohaga, et kohtul on võimalik hagi tagamise meetmena rakendada ka sularaha tagatiskontole kandmist. Õige on ka maakohtu osundus RKKK otsusele nr 3-1-1-22-07, mille kohaselt saavad kohtu poolt tsiviilhagi tagamiseks rakendatavad meetmed olla suunatud üksnes kohtuotsuse täitmise tagamisele (eeskätt vara käsutamise tõkestamisele), mitte aga täitemenetluse korraldamisele. Võtmaks meetmeid süüdistatavate vastu esitatud tsiviilhagi tagamiseks ja lahendamaks küsimust, kuidas toimida süüdistatavate menetluse käigus hagi tagamiseks arestitud kinnistutega, tuleb kohtutel KrMS § 306 lg 1 p-dest 12 ja 13 ning § 313 lg 1 p-dest 10 ja 11 lähtuvalt otsuses märkida, et kriminaalmenetluses hagi tagamiseks kohaldatud abinõud jätab kohus muutmata. Sellest juhinduvalt ongi maakohus jätnud kõik süüdistatava kinnipidamisel leitud summad Põhja Politseiprefektuuri Rahandusbüroo tagatiskontole. 6.2 Kuid siinkohal on maakohus jätnud tähelepanuta, et süüdistatava juurest leitud ning tagatiskontole kantud summad ületavad kannatanu poolt esitatud tsiviilhagi suurust. Iseenesest ei ole selline situatsioon tervikuna mõistagi välistatud – näiteks võib arestitud kinnisasja kui ühtse terviku väärtus ületada kannatanu(te) tsiviilõiguslikku nõuet. Sellisel juhul on õigustatud ning põhimõtteliselt ka ainuvõimalik vara võõrandamise tõkestamiseks tagada nõue selle varaga tervikuna. Olukorras, kus tagatiskontole on aga kantud konkreetne sularahasumma ning esitatud tsiviilhagi on sellest väiksem, puudub igasugune alus ülejäänud summade tagatiskontole jätmiseks (seda kinnitab ka KrMS § 142 lg 4 sõnastus). Seejuures ei võimalda kriminaalmenetlusseadus mingite meetmetega tagada isikult välja mõistetud kriminaalmenetluse kulusid – see tuleneb üheselt KrMS § 313 lg 1 p 10 ja p 12 omavahelisest võrdlusest, millest tuleneb, et kohus võib otsusega rakendada meetmeid üksnes tsiviilhagi, mitte aga isikult väljamõistetud menetluskulude tagamiseks; vara arestimist võimalike kohtukulude katteks ei võimalda ka KrMS § 142 lg
  26. Kriminaalmenetluse 5 kulude sissenõudmine toimub KrMS § 423 ja § 417 sätestatud korras; seejuures tuleb silmas pidada, et maakohus ongi selgesõnaliselt viidanud üksnes vajadusele tagada tsiviilhagi, mitte aga täiendavalt menetluskulusid. Tsiviilhagi ületava summa osas süüdistatavalt ära võetud summade jätmise tagatiskontole loeb kriminaalkolleegium kriminaalmenetlusõiguse rikkumiseks KrMS § 339 lg 2 mõttes. Seega tuleb M.Z-ilt kinnipidamisel leitud ja ära võetud ning tagatiskontole kantud summadest tsiviilhagi tagamiseks tagatiskontole jätta 3475 krooni. Ülejäänud summa - 1525 krooni ja 25 USA dollarit – tuleb süüdistatavale tagastada.
  27. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 4, § 338 p-st 3, § 339 lg-st 2, § 340 lg 1 p-st 6 tühistab Tallinna Ringkonnakohus maakohtu otsuse osaliselt ning teeb selles osas uue otsuse. Apellatsioon rahuldada osaliselt. Paavo Randma Malle Preimer Urmas Reinola 6

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.