4-10-2661/8

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 13.detsember 2010.a. Tallinn (Liivalaia kohtumaja) Väärteoasja number 4-10-2661 Kohtukoosseis Kohtunik Aulike Salo Kohtuistungi sekretär Evelin Tuur Tõlk Diana Smirnova Kohtuasi V.K (isikukood xxx, kodakondsus Vene Föderatsioon, elukoht xxx, väärteoasi LS § 7419 lg 1 järgi töökoht puudub) Vaidlustatud lahend Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusmenetlustalituse 23.07.2010.a. otsus väärteoasjas nr. 2302,10,007837 Asja läbivaatamise kuupäev 08.detsember 2010.a. Istungil osalenud isikud kaebuse esitaja V.K kohtuvälise menetleja, Põhja Prefektuuri, esindaja Hannes Küünarpuu RESOLUTSIOON Juhindudes KarS § 47, § 57 lg 1 p 3, § 66 lg 2, 3, V™S § 132 p 2, § 133-135, kohus otsustas: Tühistada Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusmenetlustalituse 23.07.2010.a. otsus väärteoasjas nr. 2302,10,007837 osaliselt karistuse mõistmise osas ning teha selles osas uus otsus. 19 Karistada V.K LS § 74 lg 1 alusel rahatrahviga 40 trahviühiku ulatuses, s.o summas 2400 (kaks tuhat nelisada) krooni. KarS § 66 lg 2 alusel määrata rahatrahvi tasumine ositi. Kohustada V.K tasuma mõistetud rahatrahv osade kaupa 6 kuu jooksul arvates kohtuotsuse jõustumisest, s.o igakuiselt 400 krooni kuu viieteistkümnendaks kuupäevaks. Rahatrahvi esimene osa tasuda edasikaebamise tähtaja jooksul arvates otsuse kättesaadavaks tegemise päevast Rahandusministeeriumi arveldusarvele nr 10220034796011 SEB või arveldusarvele nr 221023778606 Swedbank, viitenumber

1. Kohtuotsus pööratakse täitmisele, kui päevast, mil kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav, on möödunud edasikaebamise tähtaeg ja menetlusalune isik ei ole rahatrahvi esimest osa tasunud või kui menetlusalune isik või tema kaitsja ei ole otsuse peale kaebust esitanud. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib menetlusalune isik edasi kaevata Riigikohtule advokaadist kaitsja vahendusel, kohtuväline menetleja ise või tema advokaadist esindaja, teatades kirjalikult kassatsiooni esitamisest Harju Maakohtu Liivalaia kohtumajale 7 päeva jooksul alates lõpposa kuulutamisest ning esitades kassatsiooni 30 päeva jooksul, alates päevast, mil kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav. Asjaolud ja menetluse käik Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liikluspolitseinik Marion M koostas 03.07.2010.a. väärteoprotokolli AB 1189942 V.K-le selle kohta, et tema 03.07.2010.a. kell 22.37 Tallinnas, Pirita teel maja nr 17 juures suunaga kesklinna poole juhtis mootorsõidukit Opel Omega reg. märgiga xxx, seisundis, kui ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholi sisaldus 0,20 +/-0,05 mg/l, lõpptulemus 0,15 mg/l. Alkoholi sisaldus mõõdetud mõõteseadmega Lion Intoxilyzer 8000, seerianumber 80-004517, versioon 8372-EST-007, proov nr: EE/00142/
2. Kirjeldatud tegevusega rikkus V.K liikluseeskirja § 76 p 3 nõudeid, pannes sellega toime väärteo, mis on kvalifitseeritav liiklusseaduse § 7419 lg 1 järgi. Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusmenetlustalituse juht politseimajor Oleg L karistas V.K 23.07.2010.a. väärteoasjas nr. 2302,10,007837 tehtud otsusega nimetatud väärteo toimepanemise eest liiklusseaduse § 7419 lg 1 alusel rahatrahviga 50 trahviühiku ulatuses, s.o summas 3 000 krooni. V.K esitas eelpool nimetatud otsusele kaebuse, milles palub tühistada otsus ebaõige väärteomenetluse ja materiaalõiguse normide olulise rikkumise tõttu. Talle koostati väärteoprotokoll, kuid õigused jäid teatamata. Ei selgitatud, et ütluste andmine on tema õigus, mistõttu loodi olukord, kus ta andis ütlusi enda vastu. Ta ei oleks seda teinud, kui oleks teadnud oma õigusi ja menetlustoimingu eesmärki. Tema puhul on tegemist piiripealse juhtumiga, kuna mõõtetulemus oli 0,15 mg/l ning kui sellest maha arvata 0,001 mg/l, siis oleks alkoholijoobeks 0,149 mg/l, mis on aritmeetiliselt lähedasem 0,1 mg/l kohta. Tõendusliku alkomeetri mõõtetulemus võis olla tingitud sellest, et paradontoosi tõttu loputab suud 3-4 korda päevas ravivedelikuga. Kuna alkoholijoobe aste ei ole tõendatud, siis ei saa olla ka karistust liikluseeskirja rikkumise eest. V.K jäi kohtus oma kaebuse juurde ning andis kohtuistungil ütlusi, mille kohaselt leiab, et alkoholijoovet ei esinenud. Eitab rikkumist. Kuigi aparaat näitas, siis süüdi ta ikka pole. Jõi lõuna ajal 1 liitri keskmise kangusega õlut Saku Originaal. Rooli istus alles õhtul, tundis ennast suurepäraselt ja kõik oli juba lahtunud. Enne rooli istumist joovet koduse alkomeetriga ei kontrollinud, kuna alkomeetrit ei ole. Ta ei kahtle selles, et õhtul, kui teda kontrolliti, oli tal alkoholi näit väljahingatavas õhus 0,15 mg/l, aga arvab, et laiendmääramatus oli suurem. Alkomeetrisse puhus mitu korda, kohapeal mõõtetulemust talle näidati. Alkomeetril oli tema näit. Kuna laiendmääramatus oli imelik, siis pole rikkumist toime pannud. Enne peatamist oli roolis olnud 5-10 minutit. Ei tea, miks teda juhtimiselt kõrvaldati, nähtavasti on nii kombeks. 2 Auto jäi sinna, öeldi, et mine jaluta ja auto pärast teisaldati. Ta ei tea, mis põhjusel ei tohtinud edasi sõita. Suuloputusvedelikku ta kasutab kolm korda päevas - hommikul, lõunal ja õhtul. Vedelikku alla ei neela, sülitab välja. Sel päeval jõudis suud 2 korda loputada. Ei tea, kuidas see sai õhtul mõjutada mõõtmistulemust. See oli tema juristi Tatjana P nõuanne kaebusesse suu loputamine sisse tuua. Kohtuvälises menetluses esitatud avalduses märgitud jutt süü tunnistamisest ja kahetsusest oli õige, tänaseks ei ole midagi muutunud. Õiguste ja kohustuste juures on tema allkiri. Kohtuvälise menetleja esindaja hinnangul on kaebus alusetu. Mõõtetulemusest on isegi rohkem maha võetud kui 1/1000, maha on arvestatud 5/100, see on suurem, kui kaebaja soovib. Põhja Prefektuur on pädev mõõtja. V™S §-s 19 sätestatud õigused on isikule selgitatud. Kohtuotsuse põhjendused Kohus, kontrollinud väärteoasjas kogutud kirjalikke dokumente, ära kuulanud kaebuse esitanud isiku seletused ning kohtuvälise menetleja esindaja arvamuse, asub hinnates väärteoasjas kogutud tõendeid alljärgnevatele seisukohtadele: Väärteomenetluse seadustiku § 123 kohaselt kontrollib kohus kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. Kaebaja ei vaidlusta asjaolusid, et ta 03.07.2010.a kell 22.37 juhtis ta sõidukit Opel Omega Pirita teel ning et tema sõiduk peatati ning et tal kontrolliti alkoholi sisaldust väljahingatavas õhus. Kaebuse esitanud isik vaidlustab otsuse süüdistuses liiklusseaduse § 7419 lg 1 järgi sisuliselt. Kaebaja ütluste kohaselt alkoholijoovet ei esinenud. Vaidluse alla on asjaolu, kas laiendmääramatus, mis arvati maha mõõtetulemusest, on õige. LS § 7419 lg 1 kohaselt juhtimine isiku poolt, kelle ühes grammis veres on alkoholisisaldus 0,200,49 milligrammi või ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,10-0,24 milligrammi, on karistatav rahatrahviga kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega kuni kuue kuuni. Vastavalt LS § 20 lg 6 tuvastatakse alkoholipiirmäära ületamine või joobeseisund politsei ja piirivalveseaduses (edaspidi PPS) sätestatud korras. PPS § 728 kohaselt lähtutakse 23 alkoholipiirmäära ületamise tuvastamisel PPS §-dest 7 kuni
3. Tulenevalt PPS § 7 24 lg 1 kontrollib politsei indikaatorvahendiga alkoholi sisaldumist isiku väljahingatavas õhus või tuvastab alkoholijoobe kohapeal tõendusliku alkomeetriga. Kui isikut kontrollitakse indikaatorvahendiga, siis selle positiivse näidu korral alkoholijoobe tuvastamise vajaduse esinemisel tuvastatakse alkoholijoove tõendusliku alkomeetriga või toimetatakse isik tema nõudmisel tervishoiuteenuse osutaja juurde alkoholisisalduse määramiseks veres. LS § 7419 lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo tunnuste esinemine V.K käitumises 03.07.2010.a kell 22.37 on tõendatud V.K poolt kohtuvälises menetluses antud ütlustega, milles ta kinnitas sõiduki juhtimist ja lõuna ajal alkoholi tarvitamist ning tunnistas oma süüd. Ka kohtus kinnitas kaebaja, et jõi lõuna ajal 1 liitri õlut Saku Originaal. Kuigi ta arvas, et alkoholi tema organismis enam ei leidu, siis alkoholi esinemine V.K organismis 03.07.2010.a hilisõhtul on tõendatud tõendusliku alkomeetri Lion Intoxilyzer 8000 (seerianumber 80-004517) näidu väljatrükiga, mille kohaselt on 03.07.2010.a kell 22.40-22.43 kontrollitud alkoholi sisaldust V.K väljahingatavas õhus ja alkoholisisaldus tema ühes 3 liitris väljahingatud õhus oli alkomeetri lõpliku lugemina 0,20 mg/l, laiendmääramatus +/-0,05 mg/l, lõpptulemus 0,15 mg/l. Kõnealune fakt on tõendatud ka toimikusse lisatud joobeseisundi tuvastamisele allutatud isiku kinnitusega tõendusliku alkomeetri kasutamise protokollis, et ta nõustub alkoholijoobe tuvastamisega tõendusliku alkomeetriga, talle on selgitatud õigust toimingust keelduda ning seda, et keeldumise korral tuvastatakse alkoholijoove vereproovi uuringutega. Tõendusliku alkomeetri kasutamise protokollist nähtub, et V.K taotlusi ei olnud ja protokollile on ta alla kirjutanud. Alkoholipiirmäära ületamine on kinnitust leidnud samuti sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsusega, millisest nähtub, et 03.07.2010.a kell 22.49 kõrvaldati V.K liiklusseaduse § 201 lg 2 p 2 alusel sõiduki Opel Omega reg. nr xxx juhtimiselt kuni kainenemiseni. Nimetatud dokumendi on kaebaja selle koostamise päeval allkirja vastu kätte saanud. Sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise fakti kinnitas V.K ka kohtuistungil. Otsusel on ka kirjas selle vaidlustamise kord ning tähtaeg. Kohtule pole aga kaebuse esitaja toonud ühtegi tõendit selle kohta, et ta oleks vaidlustanud tema suhtes vormistatud sõiduki juhtimise kõrvaldamise otsuse. Mis puudutab laiendmääramatuse arvestamist, siis väärteoasja materjalidest nähtuvalt tuvastati V.K väljahingatava õhu liitri kohta alkoholisisaldus 0,20 +/-0,05 mg, kusjuures laiendmääramatus 0,05 mg arvestatakse isiku kasuks, vähendades mõõtetulemust laiendmääramatuse võrra. Seega on lõplikuks näiduks, millest lähtutakse süüteo kvalifitseerimisel, loetud alkoholisisaldus 0,15 mg väljahingatava õhu liitri kohta. Vastavalt Mõõteseaduse § 5 lg 2 p 2 sätetele peab mõõtetulemuste jälgitavus olema tõendatud riikliku järelevalve käigus kui mõõtetulemuste alusel tehakse ettekirjutus, määratakse karistus väärteoasjas või piiratakse eriõigust. Vastavalt sama seaduse sama paragrahvi lõike 1 sätetele on mõõtetulemuse jälgitavus tõendatud, kui mõõtmised on teinud pädev mõõtja, kes kasutab kalibreeritud või taadeldud mõõtevahendeid, järgides asjakohast mõõtemetoodikat. Kohtul puudub igasugune alus kahelda 03.07.2010.a. koostatud tõendusliku alkomeetri kasutamise protokollis fikseeritud mõõtmistulemuses ja seetõttu puudub ka alus kahelda selles, et V.K on rikkunud LE § 76 p 3 nõudeid, kuivõrd mõõtmistulemuse jälgitavus on tõendatud Mõõteseaduse § 5 sätete kohaselt. Kuna alkomeeter, mida kasutati alkoholisisalduse tuvastamisel, on taadeldud, on ka mõõtevahendi mõõtetulemuse jälgitavus tõendatav, s.t on olemas kindlus, et mõõtetulemus on õige ning on usaldusväärsed ka mõõteseadme kasutamise tulemusel saadud tõendid. Eesti Akrediteerimiskeskus on 01.01.2010.a. Põhja Prefektuurile välja andnud tunnistuse erialase kompetentsuse kinnitamise kohta ning selle tunnistuse kohaselt on see asutus hinnatud erialaselt pädevaks liiklusjärelevalve mõõtmise alal. Kaebaja seab kahtluse alla laiendmääramatuse suuruse 0,05 mg/l kohta, mis arvestati maha tema poolt välja hingatud õhus olevast alkoholisisaldusest. EAK poolt 01.01.2010.a. välja antud tunnistuse E 129 lisa kohaselt on Põhja Prefektuur pädev mõõtma väljahingatavas õhus etanooli massikontsentratsiooni tõendusliku alkomeetriga. Kui mõõteulatus jääb vahemikku 0,05-0,73 mg/l kohta, siis arvestatakse maha laiendmääramatus suuruses 0,05 mg/l kohta. Kohus ei tuvastanud, et mõõtmised teostanud pädev mõõtja ei oleks mõõtmisel järginud asjakohast mõõtemetoodikat. Seega leiab kohus, et alkoholisisaldus väljahingatavas õhus on kindalaks tehtud seadusekohaselt. Kohus peab vajalikuks rõhutada, et V.K ei süüdistata sõidukijuhtimises alkoholijoobes, vaid sõiduki juhtimises seisundis, kus lubatud alkoholi piirmäär oli ületatud. Kohus ei pea usutavaks V.K väiteid selle kohta, et tema väljahingatud õhus leidus alkoholi, kuna paradontoosi tõttu loputab ta suud kolm korda päevas ravivedelikuga. Kohtu hinnangul ei ole võimalik, et suu loputamise järel, kus ravivedelikku alla ei neelatata, vaid sülitatakse see välja, nagu kaebaja kohtule kinnitas, satuks organismi ravivedelikku sellises koguses, et veel tunde hiljem leiduks selle kasutaja organismis jälgi ravimis leiduva alkoholi 4 kohta. Kohus asub seisukohale, et kaebuse esitaja on kohtule andnud ennastõigustavaid ütlusi, eesmärgiga vabaneda süüst ja vastutusest. Õiguste ja kohustuste tutvustamise kohta märgib kohus järgmist: Väärteoprotokolli AB 1189942 pöördel olevalt V™S § 19 väljavõttelt „Menetlusaluse isiku õigused ja kohustused“ nähtub üheselt, et V.K on andnud omapoolse allkirja, millest kohus järeldab, et V™S § 19 ette nähtud õigused ja kohustused on talle teatavaks tehtud. Kohtul puudub alus kahelda selles, et V.K-le olid talle V™S § 19 alusel kuuluvad õigused ja kohustused selged hetkel, mil tema suhtes alustati väärteomenetlust. Kohus on seisukohal, et käesolevas asjas saab lugeda õiguste ja kohustuste selgitamise tuvastatuks just menetlusaluse isiku allkirjaga. Õiguste täiendav suuline ettelugemine ja/või selgitamine saab olla väärteomenetluses vajalik üksnes erandlikel juhtudel - kui seda tingivad menetlusaluse isiku vaimne seisund või tema poolt esitatavad küsimused. Selliste erandlike asjaolude esinemist käesoleval juhul kaebusest ega väärteoasja materjalidest ei nähtu. Kaebusest ei nähtu, et kaebaja vaimne seisund ei võimaldaks tal mõista V™S § 19 sisu üksnes kirjaliku teksti lugemise teel, ka ei ole kaebaja väärteomenetluses mingil moel märku andnud, et talle oleks kõik või mõni talle teatavaks tehtud õigustest ebaselged, et ta oleks soovinud nende täiendavat selgitamist ja et kohtuväline menetleja oleks sellest keeldunud. Väide, et õiguste selgitamata jätmine oleks kaebajat tema otsustustes eksitanud, on paljasõnaline. Kaebaja on esitanud vastulause, mis tähendab, et ta on olnud väga hästi informeeritud oma õigustest. Tuginedes eelnenule ja antud tõendeid kogumis hinnates, leiab kohus, et V.K-le süüksarvatud tegu, liikluseeskirja § 76 p 3 nõude rikkumine, on aset leidnud, tema poolt toime pandud ja tõendatud väärteoasjas kogutud materjalidega ning väärtegu on õigesti kvalifitseeritud liiklusseaduse § 7419 lg 1 järgi. Kohtu hinnangul on menetlusalune isik pannud LS § 7419 lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo toime vähemalt hooletusest, kuna ta teadis, et oli eelnevalt alkoholi tarbinud ning jätnud enne sõiduki juhtimisele asumist kontrollimata oma seisundi. Tähelepaneliku ja kohusetundliku suhtumise korral oleks isik pidanud süüteokoosseisule vastava asjaolu esinemist ette nägema. Kohus ei tuvastanud teo õigusvastasust ega isiku süüd välistavaid asjaolusid. Väärteoasja materjalidest nähtub, et V.K juhtis mootorsõidukit seisundis, kus ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,15 mg/l, pannes sellega toime LS § 7419 lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo, mille eest teda karistati rahatrahviga 50 trahviühiku ulatuses, s.o 3 000 krooni. Kohtu hinnangul on V.K-le kohtuvälise menetleja poolt määratud 50 trahviühiku suurune rahatrahv sanktsiooni keskmises määras ning käsitletava rikkumise raskust arvestades liiga suur ja seda järgmistel põhjustel. Hinnates V.K poolt toimepandud rikkumise raskust, ilmneb, et kaebajal tuvastatud alkoholijoove (0,15 mg/l) jääb LS § 74 19 lg 1 sätestatud alampiiri lähedale, milleks on alkoholisisaldus väljahingatavas õhus 0,10 mg/l. KarS § 56 lg 1 kohaselt on karistamise alus isiku süü. Antud asjas ei ole menetlusaluse isiku süü suur. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. V.K suhtes väärteoasjas tehtud otsuse kohaselt on kohtuväline menetleja karistuse määramisel arvestanud, et kaebuse esitaja teos esines karistust kergendav asjaolu - kahetsus. 5 Kujunenud karistuspraktika kohaselt karistatakse isikut sanktsiooni keskmises määras, kui puuduvad kergendavad ja raskendavad asjaolud ning isik ei ole varasemalt süütegusid toime pannud. Karistust raskendavad asjaolud KarS § 58 järgi menetlusaluse isiku käitumises puuduvad, karistust kergendava asjaoluna arvestab kohus süü tunnistamist ja vastulausest nähtuvat kahetsust toime pandud teo suhtes. Karistusregistri andmetest nähtub, et V.K ei ole nimetatud registrisse kantud, vastulauses märgitud raskes majanduslikus olukorras ei ole kohtul alust kahelda. Tuginedes eelnevale on kohtu arvates põhjendatud vähendada V.K-le määratud rahalist karistust ning tema materiaalset olukorda arvestades võimaldada trahvi tasumist ositi, s.o. võrdsetes osades 6 kuu jooksul. Aulike Salo Kohtunik 6