Obsah (9)

§ 121§199§ 263§ 200§ 64§ 65§ 44§ 74§ 69

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 22. oktoober 2010. a, Tallinn Kriminaalasja number 1-10-2448 Kohtukoosseis Eesistuja Sten Lind, liikmed Julia

§ 121

ja § 349 järgi ning Sigrit D.G süüdistuses

§ 121järgi Pärnu Maakohtu 18.

mai

1. a otsus lühimenetluses Apellatsiooni esitaja D.G kaitsja vandeadvokaat Prokurör ringkonnaprokurör Anne Sillaots Süüdistatav D.G ik XXX; XXXXXX XXXXXXXXX XXXXXXX; XXXXXXXXXXXXXX; emakeel: eesti keel; elukoht XXXX X-XX, XXXXX; XXXXX XXXXXXXXXXX XXXXXXX; kriminaalkorras karistatud kahel korral:
2. Pärnu Maakohtu Pärnu kohtumaja poolt 09.03.2009.a.

§199

lg2 p 9 alusel – 6k vangistust,

§ 121

alusel – 1a vangistust,

§ 263

p1 alusel – 1a vangistust,

§ 200

lg 1 alusel – 3a vangistust;

§ 64, Kr

MS § 238 lg 2 alusel mõisteti tingimisi vangistus: 2a katseaeg: 2a 2. Pärnu Maakohtu poolt 21.01.2010 mõisteti

§ 263p 1, 4 alusel 6k vangistust, kuid Kr

MS § 238 lg 2 alusel 4k vangistust Kriminaalasi Kaitsja ja

§ 65

lg 1 alusel loeti 4k vangistust kaetuks 09.03.2009 Pärnu Maakohtu otsusega mõistetud 2 a vangistusega, mille täitmine lükati edasi 2a ja 6k katseaja jooksul; väärteomenetluse korras karistatud 43-l korral Tõkend: elukohast lahkumise keeld kohaldatud alates 28.01.2010 Vandeadvokaat Ants Nõmmik määratud korras RESOLUTSIOON Jätta Pärnu Maakohtu

1. a otsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata. Edasikaebamise kord Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
2. Pärnu Maakohtu
3. mai
4. a otsusega mõisteti D.G

§ 121järgi süüdi ja karistati teda 6-kuulise vangistusega. Kr

MS § 238 lg 2 alusel vähendas maakohus mõistetavat karistust ühe kolmandiku võrra, s.o karistuse suuruseks jäi 4 kuud vangistust. Maakohus suurendas aga karistust

§ 65lg 2 alusel 21.01.2010.a.

Pärnu Maakohtu otsusega mõistetud karistuse – 2 aastat vangistust – võrra ja mõistis D.G-le lõplikuks karistuseks liitkaristusena 2 aastat ja 4 kuud vangistust. Maakohus mõistis D.G süüdi selles, et ta 12.12.2009. a kella 13.10 kuni 13.20 vahel Pärnu linnas sõites liinibussis nr 19 suunaga Sauga aleviku peatusest Koidula peatusesse, lõi K. P. kahel korral rusikaga paremale poole lagipea piirkonda, tekitades füüsilist valu. Kohus märkis otsuses, et süüdistatavad D.G ja A.E tunnistasid end esitatud süüdistuses kohtuistungil süüdi ja on seda teinud ka kahtlustatavana antud ütlustes. Lisaks on nende süü tõendatud ka kannatanu ja tunnistaja C. S. ütlustega. Mõistetava karistuse põhjendamisel märkis kohus, et süüdistatavatel esineb kergendava asjaoluna süü tunnistamine ja kahetsus. Kriminaalhooldaja ettepanekus on leitud, et D.G-le tuleks kohaldada šokivangistust, see aga ei ole kooskõlas seadusega. Kohus leiab, et ettekande kohaselt iseloomustavad D.G muuhulas alkoholi kuritarvitamine ja negatiivse mõjuga suhtlusringkond. Karistusregistrist nähtuvalt on D.G karistatud kriminaalkorras kahel korral, nii

§ 199lg 2 p 9, § 121, § 263 p 1, 4 kui ka § 200 lg 1 järgi.

D.G-le on antud võimalus enda parandamiseks ja vabastatud ta mõlemal korral vangistusest tingimisi. Väärteokorras on D.G karistatud aga 46 korda. Kohus on seisukohal, et eripreventiivses mõttes on antud juba alaealisele D.G-le võimalused käitumiskontrollnõuete täitmise abil enda käitumise normikuulekaks korrigeerimiseks, kuid kummatigi pani ta katseajal toime taas vägivallakuriteo. Ta on isik, kes oli juba varasemalt mitmeid kordi pannud toime vägivallakuritegusid. Maakohus leidis eeltoodu alusel, et nii eri- kui üldpreventiivses mõttes on viimase abinõuna rakendatav D.G suhtes üksnes reaalse vangistuse kohaldamine. 2. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni D.G kaitsja vandeadvokaat Ants Nõmmik, kes taotleb mõistetud karistuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega karistataks D.G

§ 121alusel rahalise karistusega, jättes 21.01.2010.a.

Pärnu Maakohtu otsuse kandmisele iseseisvalt. Kaitsja on seisukohal, et kuna kaitsealuse igakülgne süü temale inkrimineeritud kuritegude toimepanemises on tuvastamist leidnud eelkõige kaitsealuse enda ütluste ja kahetsusega, siis annavad nimetatud asjaolud põhjendatud aluse karistada D.G

§ 121

ettenähtud kuritegude toimepanemise eest oluliselt kergema karistuse ja karistusliigiga. Kaitsja leiab, et D.G-le oli võimalik mõista nimetatud süüteo eest lühimenetluse sätteid kohaldades ka kergem karistusliik – rahaline karistus, jättes 21.01.2010.a. Pärnu Maakohtu otsuse iseseisvalt kandmisele.

1. Kohtuistungil kaitsja jäi apellatsiooni juurde ja D.G toetas apellatsiooni. Prokurör vaidles esitatud apellatsioonile vastu ja palus jätta Pärnu Maakohtu otsuse muutmata. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
2. Kohtukolleegium märgib esiteks, et D.G-le ei ole võimalik mõista rahalist karistust. D.G isikuandmetest nähtub, et ta on alaealine ja õpib XXXXX XXXXXXXXXXXX. Töökohta ja seega iseseisvat sissetulekut tal ei ole.

§ 44

lg 5 teine lause sätestab aga üheselt: “Rahalist karistust ei mõisteta nooremale kui kaheksateistaastasele isikule, kellel ei ole iseseisvat sissetulekut.” Seega oligi Pärnu Maakohtul ainsaks karistusliigiks, mida ta D.G-le mõista sai, vangistus. Mõistetud karistust ei saa lugeda ka ebaproportsionaalselt karmiks, kuna kohus on mõistnud sanktsiooni alammäära lähedase vangistuse. Ka on maakohus otsuses põhjalikult selgitanud, miks ta just sellist karistust õigustatuks peab. Kuna uus tahtlik kuritegu oli pandud toime katseajal, ei olnud maakohtul

§ 74

lg-st 5 tulenevalt ka muud võimalust, kui mõista liitkaristus ja pöörata see täies ulatuses täitmisele. Sellele on maakohus ka tähelepanu juhtinud, märkides, et seadus ei võimalda kohaldada šokivangistust, mille kohaldamise ettepaneku tegi kriminaalhooldaja. Kuna liitkaristus ületas 2 aastat vangistust, oli

§ 69

lg-st 1 tulenevalt välistatud ka vangistuse asendamine üldkasuliku tööga, kuna üldkasuliku tööga saab asendada vaid kuni kaheaastast vangistust. 5. Eelnevast tulenevalt oli ainsaks karistusliigiks, mida maakohus sai kohaldada, vangistus. Ka ei olnud maakohtul võimalik jätta karistust täitmisele pööramata või asendada seda üldkasuliku tööga. Seega jätab kohtukolleegium KrMS § 337 lg 1 punktile 1 tuginedes maakohtu otsuse muutmata ja apellatsiooni rahuldamata. Sten Lind Julia Katškovskaja Ivi Kesküla