KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht 15. veebruar 2011, Tallinn, kirjalik menetlus Kriminaalasja number 1-10-16723 Kohtukoosseis Kohtunikud Urmas Reinola, Sten Lind,

§ 25lg 2 järgi; 2) 12.10.2010 Harju Maakohtu poolt Kar

S §

§ 25lg 2 järgi liitkaristusega 5 kuud ja 20 päeva Kar

S § 69 kohaldamisega asendatud ärakandmata osa üldkasuliku tööga 168 tundi tähtajaga 9 kuud, karistus kustumata RESOLUTSIOON Jätta P.G apellatsioon kui ilmselt põhjendamatu läbi vaatamata. Edasikaebamise kord Määruse peale võib süüdistatav advokaadist kaitsja vahendusel esitada määruskaebuse Riigikohtule 10 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtu kaudu alates päevast, mil menetlusosaline sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK: 1. Harju Maakohtu 16. detsembri 2010 aasta otsusega lühimenetluses tunnistati P.G süüdi KarS §

§ 25lg 2 järgi ja karistati 5 kuulise vangistusega. Kr

MS § 238 lg 2 kohaldamisega jäi kandmisele kuuluvaks karistuseks 3 kuud ja 10 päeva vangistust. KarS § § 65 lg 2 järgi suurendati mõistetud karistust Harju Maakohtu 12.10.2010 otsusega mõistetud ärakandmata karistuse 2 kuud ja 20 päeva vangistust võrra ning karistati liitkaristusega 6 kuud vangistust. Karistusaja alguseks loeti 14.12.

1. P.G-lt mõisteti välja riigituludesse sundraha 3262,50 krooni ja menetluskulud 1800 krooni ning S. OÜ (reg nr XXXXXXXX) kasuks 1099 krooni ja J. OÜ (reg nr XXXXXXXX) 1 kasuks 280 krooni. Asitõendid – 2 paari laste kindaid ja tsiviilhagi hüvitamist P.G-le. dressipluus- tagastada peale
2. P.G oli kohtu alla antud KarS § 25 lg 2 – 199 lg 2 p 9 järgi süüdistatuna selles, et tema olles isik, kes on varem süstemaatiliselt toime pannud vargusi, taas 07.12.2010 kella 13:45 ajal aadressil XXXXXXXXX XXX XX Tallinnas L. kaupluse müügisaalis isikuna, võttis võõra vallasasja ebaseadusliku omastamise eesmärgil Nike dressipluusi maksumusega 1099 krooni. Sisenes selle ja teiste sarnaste toodetega kaupluse proovikabiini, kus eemaldas dressipluusilt turvaelemendi. Seejärel pani dressipluusi endale selga ning riidepuu peitis käisesse. Ülejäänud tooted viis tagasi kaubariiulile ning selgapandud dressipluusiga väljus kauplusest kassas kauba eest tasumata. Kuritegu jäi P.G poolt lõpule viimata tema tahtest olenemata, kuna peeti kinni kaupluse turvateenistuse poolt. Dressipluusilt turvaelemendi eemaldamisega on dressipluus rikutud ning kauplusele tekitatud kahju 1099 krooni; selles, et tema 14.12.2010 kella 14:30 ajal aadressil XXXXXXX XX Tallinnas J. OÜ kaupluses võttis võõra vallasasja ebaseadusliku omastamise eesmärgil 2 paari laste kindaid maksumusega 140 krooni paar, kogumaksumusega 280 krooni. Eemaldas neilt turvaelemendid ning peitis kindad enda käekotti. Kuritegu jäi lõpule viimata O, P.G tahtest olenemata, kuna ta peeti kinni kaupluse turvateenistuse poolt pärast kaupluse kassast möödumist. Turvaelementide eemaldamisega on kindad rikutud ning kauplusele on tekitatud kahju 280 krooni. Oma tegevusega P.G pani toime võõra vallasasja äravõtmise katse süstemaatiliselt, mis on kvalifitseeritav kuriteona KarS §

§ 25lg 2 järgi.

1. Maakohtu otsusele esitas apellatsiooni süüdistatav. Apellatsioonis vaidlustatakse mõistetud karistust ja taotletakse kergema karistuse mõistmist, mis ei ole seotud vabaduse kaotusega. Apellant märgib, et ta on üksikema, kes kasvatab alla 3 aastast last, kes vajab tema toetust. RINGKONNAKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI PÕHJENDUS JA JÄRELDUS:
2. Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalide ning esitatud apellatsiooniga, leiab üksmeelselt, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu, perspektiivitu ning tuleb sellest tulenevalt jätta läbi vaatamata. Riigikohtu kriminaalkolleegium on leidnud, et sellisena tuleb käsitada apellatsiooni, milles esitatud argumendid ei ole konkreetse kriminaalasja lahendamise seisukohalt õiguslikult relevantsed ega anna seetõttu alust esimese astme kohtuotsuse või selles esitatud järelduste muutmiseks.
3. Apellatsioonimenetluse eesmärk on maakohtu otsuse seaduslikkuse kontrollimine. Riigikohtu kriminaalkolleegium on
4. oktoobri 2007 kohtumääruses nr 3-1-55-07 märkinud, et kui apellatsioonis ei vaidlustata sisuliselt faktilisi asjaolusid ega tõstatata õiguslikke probleeme, mida tuleks lahendada, ei ole ringkonnakohtus asja arutamine suulises menetluses ilmtingimata vajalik, isegi kui süüdistatav seda taotleb (RT III 2007, 36, 288).
5. Kohtukolleegium märgib, et kriminaalasja arutamine maakohtus toimus avalikus suulises menetluses ning P.G ja tema kaitsja viibisid selle arutamise juures, samuti oli süüdistataval õigus anda kohtuistungil ütlusi. Kuriteo toimepanemise asjaolude kohta süüdistatav ütlusi anda ei soovinud, tunnistas oma süüd (tl 58 pöördel). Seega oli esimese astme kohtus tagatud P.G õigus viibida oma süüteoasja arutamise juures ja olla ära kuulatud. Apellatsioonis ei vaidlustata mingeid sisulisi süüteo toimepanemise asjaolusid ega tõstatata põhimõttelisi õiguslikke probleeme, mida tuleks lahendada. 2
6. Ringkonnakohus leiab, et käesoleval juhul puuduvad alused maakohtu otsuses tehtud õiguslike järelmite muutmiseks. Apelleeritud kohtuotsusest nähtub, et kohus on P.G-le karistust mõistes arvestanud KarS § 56 lähtuvalt karistust kergendava asjaoluna puhtsüdamlikku kahetsust, karistust raskendavaid asjaolusid ei ole kohus tuvastanud ega nendega arvestanud. Apellatsioonis ei viita apellant ühelegi asjaolule mida maakohus oleks jätnud ebaseaduslikult tema karistamisel arvestamata ning neid ei tuvastanud ka ringkonnakohus. Kohtukolleegium rõhutab, et kuigi karistusseadustik on loobunud süüdlase isiku arvestamisest karistuse mõistmisel iseseisva alusena, sisaldub KarS §-s 56 ka süüdlase isikuline näitaja eripreventiivse prognoosi näol – kohus arvestab karistuse kohaldamisel võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest. Eelnevat silmas pidades on kohus õigustatult oma otsuses märkinud, et P.G varem kriminaalkorras karistatud 2-1 korral, korduvalt on teda karistatud väärteokorras. P.G puudub töökoht ning sissetulek, mistõttu ei ole teda võimalik karistada rahalise karistusega, kuna sellisel viisil ei ole võimalik mõjutada teda süütegude toimepanemisest loobuma. Inkrimineeritavad kuriteod pani P.G toime katseajal lühikese aja möödumisel eelmise kohtuotsuse kuulutamisest. Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldusega, et karistuse eesmärkide saavutamiseks tuleb P.G karistada reaalse vangistusega. Varasemad karistused ei ole süüdistatavat mõjutanud uute kuritegude toimepanemistest loobuma. Apellatsioonis märgib süüdistatav, et tal on kohustus hoolitseda oma alaealise lapse eest. Kohtukolleegium osundab siinjuures, et see asjaolu ei ole P.G süü suurust vähendav ega kuidagi tõlgendatav kergendava asjaoluna KarS § 57 mõttes. Järjepidevalt uusi kuritegusid toime pannes pidi P.G arvestama, et tema käitumise ja tegude tagajärjel jääb laps hoolitsuseta, kuid kohustus lapse ees ei mõjutanud teda kuritegelikust elustiilist loobuma. Kohtukolleegiumi veendumuse kohaselt peab kohus olema veendunud, et isik vabaduses viibides ei pane toime uusi kuritegusid. Peavad olema tuvastatavad mingid erandlikud asjaolud kas siis kuritegude tehioludes või süüdlase isiku suhtes, mis annaksid aluse mõistetud vangistuse asendamiseks karistusega, mis ei ole seotud isiku vabaduse piiramisega. Kolleegiumi hinnangul ei saa pärast kriminaalasja materjalide ja apellatsiooniga tutvumist jõuda veendumuseni, et esineksid mingid erandlikud asjaolud, mis annaksid aluse P.G-le mõistetud karistuse muutmiseks. P.G varasem elukäik näitab, et ta pole isikuks, kelle suhtes oleks võimalik kohaldada vangistuse asendamist ja kohtukolleegiumil puudub siseveendumus, et vabaduses viibides süüdistatav suudab elada seaduskuulekat elu. Kohtukolleegium nõustub maakohtu järeldusega, et P.G saab seadust järgides karistada vaid reaalse vangistusega. Arvestades et uue kuriteo pani ta toime vähem kui kahe kuu möödudes peale kohtu poolt KarS § 25 lg 2 - § 199 lg 2 p 9 järgi süüdi tunnistamist, on kohtukolleegiumi veendumuse kohaselt temale mõistetud 6 kuuline vangistus, väga leebe karistus. Ülaltoodust lähtuvalt kohtukolleegium leiab, et mõistetud 6 kuuline vangistus on kooskõlas KarS § 56 sätestatuga ja selle muutmiseks ning asendamiseks üldkasuliku tööga seaduslikud alused puuduvad.
7. Eeltoodud põhistusel leiab kriminaalkolleegium üksmeelselt, et apellatsioon on ilmselgelt põhjendamatu ning tuleb juhindudes KrMS § 326 lg 2 p 2 lausest 2 jätta läbi vaatamata. Urmas Reinola Sten Lind Malle Preimer 3