1-10-9001/8

1-10-9001 KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht

1. august
2. a., kirjalik menetlus Kriminaalasja number 1-10-9001 Kohtukoosseis Meelika Aava, Ivi Kesküla Paavo Randma Vaidlustatud kohtulahend Harju Maakohtu
3. juuli
4. a kohtuotsus F.I süüdistuses KarS § 199 lg 2 p 9 - § 25 lg 2 järgi lühimenetluses Apellatsiooni esitaja Süüdistatav F.I (ankeetandmed esimese astme kohtuotsuses) RESOLUTSIOON Jätta F.I apellatsioon kui ilmselt põhjendamatu läbi vaatamata. Edasikaebamise kord Määruse peale võib süüdistatav advokaadist kaitsja vahendusel esitada määruskaebuse Riigikohtule 10 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtu kaudu alates päevast, mil menetlusosaline sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
5. Harju Maakohtu
6. juuli
7. a otsusega lühimenetluses mõisteti F.I süüdi KarS § 199 lg 2 p 9 - § 25 lg 2 järgi ja karistati 3 kuu vangistusega, mida KrMS § 238 lg 2 alusel ühe kolmandiku võrra vähendati ja kandmisele kuuluvaks karistuseks mõisteti 2 kuud vangistust. Karistuse kandmise aja alguseks loeti
8. juuli
9. a.
10. F.I mõisteti süüdi selles, et ta vargusi süstemaatiliselt toime paneva isikuna, püüdis
11. juulil
12. a Tallinnas asuvast Mustamäe P. kauplusest taas varastada 3 pakki žiletiteri. Kuritegu jäi tema tahtest olenemata lõpule viimata, sest turvatöötajad pidasid ta kauplusest väljudes kinni.
13. Maakohtu otsuse peale esitas F.I apellatsiooni, milles vaidlustab üksnes talle mõistetud karistuse, leides, et see on liialt range, palub ärakantava vangistuse lühendamist. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT Kohtukolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalide ning esitatud apellatsiooniga, leiab üksmeelselt, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu ning tuleb sellest tulenevalt jätta läbi vaatamata. Oma seisukohta põhistab kohtukolleegium järgmiselt.
14. Apellatsioonimenetluse eesmärk on maakohtu otsuse seaduslikkuse kontrollimine. Riigikohtu kriminaalkolleegium on
15. oktoobri 2007.a kohtumääruses nr 3-1-55-07 märkinud, et kui apellatsioonis ei vaidlustata sisuliselt faktilisi asjaolusid ega tõstatata õiguslikke probleeme, mida tuleks lahendada, ei ole ringkonnakohtus asja arutamine suulises menetluses ilmtingimata vajalik, isegi kui süüdistatav seda taotleb (RT III 2007, 36, 288).
16. Kohtukolleegium märgib, et kriminaalasja arutamine maakohtus toimus avalikus suulises menetluses ning F.I ja tema kaitsja viibisid selle arutamise juures, samuti oli süüdistataval õigus anda kohtuistungil ütlusi. Kuriteo toimepanemise asjaolude kohta F.I ütlusi anda ei soovinud. Seega oli esimese astme kohtus tagatud F.I õigus viibida oma asja arutamise juures ja olla ära kuulatud.
17. Apellatsioonis ei vaidlustata mingeid sisulisi süüteo toimepanemise asjaolusid ega tõstatata põhimõttelisi õiguslikke probleeme, mida tuleks lahendada. Apelleeritud kohtuotsusest nähtub, et kohus on F.I-le karistust mõistes järginud KarS §-s 56 sätestatut, arvestanud süü suurust, karistust kergendava asjaoluna puhtsüdamlikku kahetsust, raskendavate asjaolude puudumist, lähtunud nii üld- kui eripreventiivsetest kaalutlustest. Kohtukolleegium rõhutab, et kuigi karistusseadustik on loobunud süüdlase isiku arvestamisest karistuse mõistmisel iseseisva alusena, sisaldub KarS §-s 56 ka süüdlase isikuline näitaja eripreventiivse prognoosi näol – kohus arvestab karistuse kohaldamisel võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest. Eelnevat silmas pidades on kohus õigustatult oma otsuses märkinud, et F.I on varem kriminaalkorras korduvalt karistatud, seda peamiselt reaalse vangistusega. Varasemad karistused ei ole süüdistatavat mõjutanud uute kuritegude, so varguste toimepanemisest loobuma. Kohtukolleegium peab siinjuures vajalikuks rõhutada, et kuritegude toimepanemist on J. Kugekiek jätkanud kohe pärast vanglast vabanemist. Lisaks sellele on teda korduvalt karistatud väärteomenetluse korras rahatrahvidega, kuid ta on jätnud need tasumata. F.I on isik, kes tarvitab ilma arsti ettekirjutuseta narkootilisi aineid, seega narkomaan.
18. Asjaolusid, mis tingiksid mõistetud karistuse muutmist, pole apellatsioonis esitatud ja neid ei tuvastanud ka ringkonnakohus. Siinjuures osundab kohtukolleegium sellelegi asjaolule, et F.I-le mõistetud karistuse tähtaeg lõpeb
19. septembril
20. a, seega enne kui ringkonnakohtus oleks võimalik kriminaalasja arutada.
21. Seega on F.I apellatsioon ilmselt põhjendamatu ning ringkonnakohus jätab selle juhindudes KrMS § 326 lg 2 p 2 läbi vaatamata. Meelika Aava Ivi Kesküla Paavo Randma