1-10-8487/9

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht

1. august 2010, Tallinn Kriminaalasja number 1-10-8487 Kohtukoosseis Paavo Randma, Ivi Kesküla, Meelika Aava Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu
2. juuni 2010 otsus Apellatsiooni esitaja H.U, ik XXX, XXXXXXXXXXXXX, XXXXXXXXXXX, emakeel vene keel, elukoht XXXXXX XXX XXXXXXX, ei tööta, varem kohtulikult karistatud 12 korda, viimane kord 13.02.2010 Harju Maakohtu poolt KarS § 199 lg 2 p 9 - § 25 lg 2 järgi vangistusega 3 kuud ja 10 päeva. Resolutsioon Jätta H.U apellatsioon kui ilmselt põhjendamatu läbi vaatamata Edasikaebamise kord Määruse peale võib süüdistatav advokaadist kaitsja vahendusel esitada määruskaebuse Riigikohtule 10 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtu kaudu alates päevast, mil menetlusosaline sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
3. Harju Maakohtu
4. juuni 2010 otsusega tunnistati H.U süüdi KarS § 25 lg 2 - § 199 lg 2 p 9 järgi ja mõisteti talle karistuseks kuus kuud vangistust. KrMS § 238 lg 2 alusel vähendati seda 1/3 võrra, s.o vangistuseni pikkusega 4 kuud. Karistuse kandmise alguseks määras kohus
5. juuni
6. H.U tunnistati süüdi selles, et ta varem (13.02.2010) süstemaatilise varguse eest karistatud isikuna, võttis 28.06.2010.a. võõra vallasasja ebaseadusliku omastamise eesmärgil kauplus T. müügisaalist kaks T-särki ja peitis need endale põue. Ta möödus kassadest kauba eest tasumata, kuid peeti turvatöötaja poolt kinni. Oma sellise tegevusega pani H.U toime KarS § 25 lg 2 - § 199 lg 2 p 9 järgi kvalifitseeritava kuriteo. 1
7. Maakohtu otsuse peale esitas H.U apellatsiooni, milles ta leiab, et talle on mõistetud liiga karm karistus. Põhjendustena märgib H.U, et kauplusele ta enda süüteoga kahju ei tekitanud, samuti oli tegemist naljaga, millega ta soovis üksnes kontrollida turvatöötajate valvsust. Ka ei üritanud ta põgeneda. Seetõttu palub H.U mõista talle karistuseks 3 kuud vangistust, mida vähendada esmalt 1/3 võrra ja jätta see siis tingimuslikult täitmisele pööramata. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
8. Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalide ning esitatud apellatsiooniga, leiab üksmeelselt, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu, perspektiivitu ning tuleb sellest tulenevalt jätta läbi vaatamata (vt RKKKo 3-1-1-55-07). Riigikohtu kriminaalkolleegium on leidnud, et ilmselt põhjendamatuna tuleb käsitada apellatsiooni, milles esitatud argumendid ei ole konkreetse kriminaalasja lahendamise seisukohalt õiguslikult relevantsed ega anna seetõttu ühelgi juhul alust esimese astme kohtuotsuse või selles esitatud järelduste muutmiseks. Küsimus, kas esitatud apellatsioon on ilmselt põhjendamatu KrMS § 326 lg 2 teise lause tähenduses, tuleb ringkonnakohtul lahendada iga kriminaalasja pinnalt eraldi, arvestades kaebuses esitatud argumentide asjakohasust (vt RKKKo 3-1-1-96-09). Kui apellandi väited ei ole õiguslikult asjakohatud, peab ringkonnakohus KrMS § 326 lg 2 teisest lausest juhindumist eriti põhjalikult kaaluma, lähtudes konkreetse asja eripärast. Õiguslikult asjakohase taotluse ja põhjendustega apellatsiooni läbi vaatamata jätmine on võimalik eeskätt siis, kui maakohtu otsus on kooskõlas kohtupraktikas selgelt ja üheselt kujunenud seisukohtadega (nt mõistetud karistuse osas) ning ringkonnakohus ei pea vajalikuks kohtupraktikat muuta. Apellatsiooni läbi vaatamata jätmine on seega võimalik juhul, kui juba eelmenetluses selgub, et apellatsioonil puudub ilmselgelt edulootus ehk tegemist on perspektiivitu apellatsiooniga. Nii võib ringkonnakohus jätta karistuse muutmist taotleva apellatsiooni KrMS § 326 lg 2 teisele lausele tuginevalt läbi vaatamata põhjendusega, et mõistetud karistus ei hälbi karistuspraktikast (vt RKKKo 3-1-1-120-09).
9. Ringkonnakohus leiab, et käesoleval juhul puuduvad absoluutselt igasugused võimalused maakohtu otsuses tehtud õiguslike järelmite (süüdistatavale mõistetud karistuse) muutmiseks. Apellatsioonis ei vaidlustata seejuures mingeid sisulisi süüteo toimepanemise asjaolusid ega tõstatata põhimõttelisi õiguslikke probleeme, mida tuleks lahendada; vaidluse esemeks on üksnes süüdistatavale mõistetud karistus. Hinnates apellatsiooni põhjendatust ja selle kohtuliku läbivaatamise otstarbekust, märgib kriminaalkolleegium järgmist.
10. Riigikohtu kriminaalkolleegium on karistuse mõistmise osas märkinud, et KarS §-st 56 lähtudes peab kohus pärast kuriteo toimepanemise tuvastamist süü suurusest lähtuvalt andma karistuse liiki ja määra sisaldava põhjendatud karistusõigusliku hinnangu toimepandud kuriteole. Riigikohtu kriminaalkolleegium on selgitanud veel, et karistuse mõistmisel tuleb süü suuruse kvantitatiivsel kindlaksmääramisel igal juhul arvestada teo toimepanemisega seotud kergendavate ja raskendavate asjaoludega, eesmärgiga teha kindlaks karistuse konkreetne määr vastava paragrahvi sanktsiooni piirides ja prognoosida konkreetsele isikule mõistetava karistuse eripreventiivseid eesmärke (RKKKo 3-1-1-14-07). Täiendavalt tuleb karistuse mõistmise juures arvestada ka veel õiguskorra kaitsmise huvisid positiivse üldpreventsiooni tähenduses.
11. Kriminaalkolleegiumi hinnangul vastab maakohtu otsus kõigile neile nõuetele täiel määral ning apellatsioon on ilmselgelt perspektiivitu. Maakohus on otsuses vaaginud esmalt ka rahalise karistuse mõistmise võimalust ning vastanud sellele eitavalt; ringkonnakohus soostub sellega täielikult. Nii on maakohus märkinud, et süüdistataval puudub kindel sissetulek, samuti on varasemad rahatrahvid väärtegude toimepanemise eest (ja neid on süüdistataval 41) tasumata. Juba 2 need asjaolud viitavad üheselt rahalise karistuse kui sanktsiooniliigi rakendamise sisulisele võimatusele. Riigikohtu kriminaalkolleegium on seejuures otsuses nr 3-1-1-24-07 leidnud, et kui eriosa koosseisu sanktsioon näeb lisaks vangistusele ette ka kergemaliigilise karistuse, võib vangistust karistusena mõista üksnes olukorras, kus kergemaliigiliste karistuste võimalused on selgelt ebapiisavad või varasemate katsete käigus end ammendanud. Ning tunnistada tuleb, et varasemad katsed süüdistatava õiguskuulekale teele suunamisel on ebaõnnestunud; eelmiste kohtuotsustega mõistetud karistused ei ole suutnud tagada süüdistatava õiguskuulekat käitumist. H.U on jätkanud vaatamata eelnevatele karistustele kuritegude sooritamist ning on üheselt selge, et senised meetmed ei ole täitnud enda eesmärki karistuselt oodatavalt eripreventiivses tähenduses.
12. Samuti puuduvad alused mõistetud karistuse vähendamiseks. Silmas tuleb pidada, et H.U pani toime kuriteo, mille eest on võimalik mõista vabadusekaotuse kestusega kuni viis aastat. Vangistuse minimaalne kestus on seejuures 30 päeva. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus maksimaalselt arvestanud kõiki karistuse mõistmisel tähendust omavaid asjaolusid (sh süüteo toimepanemise kahetsemine kergendava asjaoluna) ning mõistnud karistuse süüdistatava teosüüle täielikult vastavas määras, mis ei hälbi väljakujunenud karistuspraktikast. Apellant ei nimeta täiendavaid ning põhimõttelisi argumente, mis oleks maakohtul jäänud tähelepanuta ning mis peaks tingima mõistetud sanktsiooniliigi muutmise/karistuse vähendamise ringkonnakohtu poolt; kriminaalkolleegiumi hinnangul neid ka ei ole. Seejuures ei oma tähendust, et süüdistatava tegu jäi katse staadiumisse; karistusõiguslikult on lõpule viidud süütegu ja katse staadiumisse jäänud kuritegu samaväärsed. Süüdistatav oli otsustanud kuriteo toimepanemise kasuks ning see jäi realiseerimata vaid põhjusel, et teda takistas kaupluse turvatöötaja. Ka peab ringkonnakohus täielikult elukaugeks ning mõistetamatuks apellatsioonis väljendatud seisukohta, et tegelikkuses oli tegemist n.ö naljaga - kriminaalkolleegium ei suuda seda väidetavalt huumorit, mis peaks seisnema teise isiku omandi kahjustamises, mõista. Selle väite jätab ringkonnakohus seetõttu edasise vaatluse alt välja. Arvestades kõiki neid asjaolusid kogumis, peab kriminaalkolleegium H.U-le vaatluse all olevas kriminaalasjas mõistetud karistust – kuus kuud vangistust, mida edasiselt vähendati 1/3 võrra - täielikult seaduslikuks ning põhjendatuks. Apellatsioonis puuduvad igasugused veenvad argumendid, mis võimaldaks jõuda kriminaalkolleegiumil vastupidisele järeldusele ning revideerida mõistetud karistust väiksemas suunas või muuta valitud sanktsiooniliiki. Ei eri- ega üldpreventiivsed karistuse mõistmise eesmärgid anna samuti alust mõistetud karistuse muutmiseks.
13. Samuti leiab kriminaalkolleegium, et võimatu on tulla vastu apellandi taotlusele mõista talle karistus tingimisi. Eesti karistusõigussüsteem on üles ehitatud põhimõttele, et juhul, kui isikule mõistetakse vabadusekaotuslik karistus, siis pööratakse see reegeljuhtumil ka täitmisele. Kohtupraktika on seejuures asunud seisukohale, et vaid erandlikud süüteo toimepanemise asjaolud ja süüdlase isik on aluseks karistuse kandmisest tingimisi vabastamise vaagimiseks (vähemalt ühte neist asjaoludest peab iseloomustama nn märkimisväärne eripära – vt RKKKo 3-1-1-99-06). Karistusest tingimisi vabastamise korral on aluseks kuriteo toimepanemise asjaolud ning süüdlase isik, mis kas iseseisvalt või ka koostoimes teevad põhikaristuse reaalse ärakandmise ebaotstarbekaks (RKKKo 3-1-1-40-04). Sisuliselt tähendab see isiku suhtes teatud prognoosotsuse tegemist – kohus usub, et isik ei pane enam toime uusi õigusrikkumisi, mis võimaldabki jätta mõistetud karistuse täitmisele pööramata. Apellant ei ole osundanud ühelegi asjaolule, mis iseloomustaks erandlikuna süüteo toimepanemise asjaolusid või tema isikut ja ringkonnakohtu arvates need ka puuduvad (osunduse nn nalja tegemisele jättis kohus kui ilmselt asjakohatu ning mõistmatu juba eelnevalt argumendina välja). 3 Süüdistatava käitumise näol on tegemist sisuliselt süstemaatilise ning teadliku teiste isikute omandi kahjustamisega, mis kujutab süüdistatavale sissetulekuallikat; seda näitab juba kuri- ja väärtegude arv, kus H.U süü on eelnevalt leidnud tõendamist. Ka süüdistatava isik ei anna vähimalgi määral alust positiivse prognoosotsuse tegemiseks, mis võimaldaks teha järeldust, et mõistetud karistuse reaalne ärakandmine oleks ebaotstarbekas. Kohtul puudub vähimgi veendumus, et süüdistatav suudaks vabaduses käituda õiguskuulekalt. Pigem on H.U enda senise käitumisega kinnitanud, et karistused ei oma tema käitumise kujundamisel sisuliselt tähendust ning ka uuesti kinnipidamisasutusse sattumise võimalus ei takista teda kuritegude toimepanemisel; see välistab aga koheselt KarS § 73- § 74 ning § 69 sätete rakendamise.
14. Täiendavalt viitab kriminaalkolleegium veel järgmisele asjaolule. Kui ringkonnakohus lahendaks kriminaalasja istungimenetluses, tooks see vältimatult kaasa kaitsekulude tekke minimaalselt summas 1000.- krooni, mis tuleks maakohtu otsuse rahuldamata järgmisel välja mõista H.U-lt kui apellatsiooni esitajalt. Ringkonnakohus ei usu, et see vastaks H.U huvidele.
15. Seetõttu leiab kriminaalkolleegium, et maakohus on kriminaalasja lahendamisel arvestanud täiel määral kõiki aspekte, mida kehtiva seaduse kohaselt tuleb silmas pidada ning mis on asjakohased käesolevas süüteos. Kriminaalkolleegium asub üksmeelselt seisukohale, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu ja perspektiivitu. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 326 lg 2 ls-st 2 kohtukolleegium määras: Jätta apellatsioon kui ilmselt põhjendamatu läbi vaatamata. Paavo Randma Ivi Kesküla Meelika Aava 4