1-09-20810/17

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht

1. mai 2010.a Tallinn Kriminaalasja number 1-09- 20810 Kohtukoosseis Malle Preimer, Meelika Aava ja Ivi Kesküla Kriminaalasi U.K süüdistus KarS § 199 lg 2 p 9 – 25 lg 2 järgi lühimenetluses. Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu
2. aprilli
3. a otsus Apellatsiooni esitaja Süüdistatav U.K Süüdistatav U.K elukoht XXXXX XX-XXX XXXXXXX, sündinud XXX kodakondsuseta, varem kohtu poolt üheksal korral karistatud. RESOLUTSIOON Jätta U.K apellatsioon kui ilmselt põhjendamatu Harju Maakohtu
4. aprilli 2010 otsusele läbi vaatamata ning tagastada. Edasikaebamise kord .a. Määruse peale võib esitada advokaadi vahendusel määruskaebuse Riigikohtule Tallinna Ringkonnakohtu kaudu 10 päeva jooksul arvates päevast, mil kaebuse esitaja sai määrusest teada või pidi teada saama. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK U.K tunnistati KarS § 199 lg 2 p 9- 25 lg 2 järgi süüdi neljas varguse katses – 05.12.2009.a püüdis ta Tallinnas XXXX XXXXX tänava S. 482.70 krooni väärtuses viskit varastada, 19.01.2010.a püüdis Tallinnas Mustamäe P. 352.54 krooni väärtuses toidukaupu varastada, 25.01.2010.a Tallinnas XXXXX tänava R. kauplusest 8 tahvlit šokolaadi varastada ning 08.03.2010.a püüdis Tallinnas J. kauplusest 552 krooni väärtuses fotoraame varastada. Kõikidel juhtudel peeti U.K pärast kassa läbimist ja kauba eest maksmata jätmist kinni. U.K-le mõisteti karistuseks 8 kuud vangistust, mida KrMS § 238 lg 2 alusel 1/3 võrra vähendati, kandmisele kuuluvaks karistuseks mõisteti 5 kuud ja 10 päeva vangistust, karistusaja hulka arvati 2 eelvangistuses viibitud päeva. Karistuse kandmise alguseks loeti 08.03.2010.a. Maakohus arvestas karistuse mõistmisel süü suurust (kõik vargused jäid katsestaadiumisse, tsiviilhagi ei ole), kergendava asjaoluna süü tunnistamist ja puhtsüdamlikku kahetsust, raskendavate asjaolude puudumist. Kohus leidis, et varem 9 korda karistatud süüdistatava suhtes ei ole võimalik karistusest tingimisi vabastamise ega ka üldkasuliku töö kohaldamine. Kohus märkis, et U.K pani järjekindlalt toime uusi kuritegusid, alles tema vahi alla võtmine katkestas kuritegude toimepanemise ahela. APELLATSIOONI SISU U.K vaidlustab kohtuotsuse talle mõistetud karistuse osas ja taotleb enda tingimisi vabastamist. U.K rõhutab, et on ennast süüdi tunnistanud ja kahetseb, tahab tööle asuda, aga töö leidmine sügisel on raske, ka distsiplineeriks teda kohtu poolt määratud katseaeg. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT Kohtukolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalide ja apellatsiooni sisuga, leiab, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu ja tuleb jätta läbi vaatamata. Süüdistatavale mõistetud karistustusse puutuvalt rõhutab kohtukolleegium esmalt, et kohtupraktikas valitseva põhimõtte kohaselt on kõrgema astme kohtu poolt maakohtus mõistetud karistuse muutmine põhjendatud üksnes juhul, kui kõrgema astme kohus muudab süüdistatava teo kvalifikatsiooni või kui ilmnevad asjaolud viitavad selgelt sellele, et madalama astme kohus pole arvesse võtnud karistust kergendavaid või raskendavaid asjaolusid või valesti tõlgendanud KarS §-s 56 täheldatud karistuse aluseid. Käesolevas süüdistusasjas selliseid mõistetud karistuse tühistamise aluseid ei esine ning ka apellatsioonis ei ole esitatud selliseid argumente, mida maakohus oleks alusetult arvestanud või arvestamata jätnud. Apelleeritud kohtuotsusest nähtub, et kohus on U.K-le karistust mõistes järginud KarS §-s 56 sätestatut, arvestanud süü suurust, vastutust kergendavaid asjaolusid, raskendavate asjaolude puudumist, lähtunud nii üld- kui eripreventiivsetest kaalutlustest. Mis puutub U.K taotlusse tema karistusest tingimisi vabastamiseks, siis kohtukolleegium osundab, et Eesti karistusõigussüsteem on üles ehitatud põhimõttele, et juhul, kui isikule mõistetakse vabadusekaotuslik karistus, siis pööratakse see reegeljuhtumil ka täitmisele. Kohtupraktikas on seejuures asutud seisukohale, et vaid erandlikud süüteo toimepanemise asjaolud ja süüdlase isik on aluseks karistuse kandmisest tingimisi vabastamise vaagimiseks (vähemalt ühte neist asjaoludest peab iseloomustama nn märkimisväärne eripära – vt Riigikohtu otsus nr 3-1-1-99-06). Kohtukolleegiumi hinnangul puudub U.K puhul käesolevas süüdistusasjas alus nii ühest kui teisest karistusest tingimisi vabastamise alusest rääkimiseks. Vangistusest tingimisi vabastamise võimatust on maakohus veenvalt põhjendanud – U.K on varem üheksal korral kohtu poolt karistatud, kuid vaatamata sellele pani järjekindlalt toime uusi kuritegusid, alles tema vahi alla võtmine peatas varguste toimepanemise. Asjas ei esine selliseid erandlikke süüteo toimepanemise asjaolusid või U.K isikuandmeid, mis annaksid aluse tema tingimuslikuks vabastamiseks mõistetud karistusest. Maakohus märgib oma otsuses põhjendatult sedagi, et U.K ei ole pikka aega töötanud, ta on tarvitanud alkoholi narkootilisi aineid, tal puudub kindel elukoht. Kohtukolleegium leiab, et ainuüksi apellatsiooni sisust lähtudes on tegemist perspektiivitu apellatsiooniga, mille arutamine kohtuistungil ei saa kaasa tuua käesolevas määruses esitatud põhjendustest erinevaid seisukohti (vt Riigikohtu määrus nr 3-1-1-120-09) ja seega toob apellatsioonimenetluses apellatsiooni arutamine kaasa materiaalseid lisakohustusi ka süüdistatavale endale kaitsjatasu näol. Eeltoodud põhjendusi arvestades ei pea kohtukolleegium vajalikuks ega otstarbekaks arutada U.K poolt apellatsioonis esitatud taotlust apellatsioonikohtu istungil. Kohtukolleegium leiab et, et U.K-le mõistetud karistus on seaduslik ja põhjendatud, apellatsioon on ilmselt põhjendamatu ning ringkonnakohus jätab selle juhindudes KrMS § 326 lg 2 p 2 läbi vaatamata. Malle Preimer Meelika Aava Ivi Kesküla