1-10-1892/15

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

1. mai 2010.a Tallinn Kriminaalasja number 1-10- 1892 Kohtukoosseis Eesistuja Malle Preimer, liikmed Meelika Aava ja Urmas Reinola Kohtuistungi sekretär Tõlk Tatjana Derkatš Irina Leetberg Kohtuistungi toimumise aeg ja koht
2. mai 2010.a, avalik kohtuistung, Tallinn Kriminaalasi V.R-i süüdistus KarS § 199 lg 2 p 9 – 25 lg 2 järgi lühimenetluses Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu
3. veebruari 2010.a otsus Apellatsiooni esitaja Süüdistatav V.R Prokurör Kaito Puusepp Süüdistatav V.R sünd 02.04.1960.a, xxxxxxxxxxxxx, elukoht xxxxxxx xx-xx xxxxxxx, töötu, varem üheteistkümnel korral kohtu poolt karistatud, viimati 12.12.2009.a Harju Maakohtu poolt KarS § 199 lg 2 p 9 – 25 lg 2 järgi 2 kuulise vangistusega, vabanes 11.02.2010, kinni peetud 11.02.2010.a. Kaitsja Adv Eva Rivis RESOLUTSIOON Jätta Harju Maakohtu
4. veebruari 2010.a otsus muutmata. Apellatsioon jätta rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul esitada kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsiooni esitamise soovist tuleb ringkonnakohtule kirjalikult teatada 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kantselei kaudu teatavaks tegemisest. Kassatsioon tuleb esitada kirjalikult ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik ringkonnakohtu otsusega tutvuda. Süüdistatav võib kassatsiooni esitada üksnes advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK V.R tunnistati süüdi KarS § 199 lg 2 p 9 – 25 lg 2 järgi ja karistuseks mõisteti 9 kuud vangistust. KrMS § 238 lg 2 alusel vähendati karistust 1/3 võrra ja kandmisele kuuluvaks karistuseks mõisteti 6 kuud vangistust. Karistuse kandmise alguseks loeti 11.02.2010.a. V.R tunnistati süüdi selles, et ta varem korduvalt vargusi toime pannud isikuna 11.02.2010.a püüdis Tallinnas XXXXXXXXXXX tänava A. toidukaupu ja alkoholi varastada, kokku 155.30 krooni väärtuses, kuid pärast kauba eest tasumata jätmist ja kassa läbimist peeti turvatöötaja poolt kinni. APELLATSIOONI SISU V.R vaidlustab apellatsioonis üksnes talle mõistetud karistuse. Leiab, et kuriteo asjaolusid arvestades on see liialt range. Ta on ennast süüdi tunnistanud ja kahetseb puhtsüdamlikult. Palub arvestada, et kuritegu jäi katsestaadiumi, materiaalset kahju ei olnud ning et sel päeva ei olnud tal lihtsalt raha toiduainete ostmiseks, ei jõudnud veel invaliidsuspensioni dokumente vormistada. MENETLUS RINGKONNAKOHTUS Prokurör taotles maakohtu otsuse muutmata jätmist, leidis, et apellatsioon ei ole põhjendatud. Kaitsja toetas apellatsiooni ning leidis, et V.R-ile mõistetud karistus ei vasta tema süüle. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT Kohtukolleegium, tutvunud süüdistusasja materjalide ja apellatsiooniga, kuulanud ära kohtumenetluse pooled, leiab, et apellatsioon ei anna maakohtu otsuse tühistamiseks alust. Kohtukolleegium peab vajalikuks rõhutada, et kohtupraktikas valitseva põhimõtte kohaselt on kõrgema astme kohtu poolt maakohtus mõistetud karistuse muutmine põhjendatud üksnes juhul, kui kõrgema astme kohus muudab süüdistatava teo kvalifikatsiooni või kui ilmnevad asjaolud viitavad selgelt sellele, et madalama astme kohus pole arvesse võtnud karistust kergendavaid või raskendavaid asjaolusid või valesti tõlgendanud KarS §-s 56 täheldatud karistuse aluseid. Käesolevas süüdistusasjas selliseid mõistetud karistuse tühistamise aluseid ei esine. Apelleeritud kohtuotsusest nähtub, et kohus on V.R-ile karistust mõistes järginud KarS §-s 56 sätestatut, arvestanud süü suurust, vastutust kergendavat asjaolu ja raskendavate asjaolude puudumist, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Maakohus on V.R-ile karistust mõistes muuhulgas rõhutanud ka KarS §-st 56 tulenevat põhimõtet, mille kohaselt peab isik ennekõike vastutama toimepandud teo eest, kuid samal ajal põhjendatult järginud ka 2 Riigikohtu kriminaalkolleegiumi poolt korduvalt väljendatud seisukohta, mille kohaselt tuleb karistuse mõistmisel keskenduda põhiliselt teole ja üldjuhul ei tohi süüdistatava isik kuriteost lahutatult olla iseseisvaks karistuse liigi ning määra valiku aluseks, kuid samas tuleb siiski vältimatult arvestada süüdistatava isikuga eripreventiivsest prognoosist lähtuvalt. Kellegi tegelik karistuslik mõjutamine saab toimuda vaid inimese hoiakute muutmise kaudu ja seega konkreetse isiku omadusi arvestades. Seetõttu peabki karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks arvestama ka süüdlase isikut (vt Riigikohtu otsused nr 3-1-1-40-04; 3-1-1-99-06). Eelnevat silmas pidades on maakohus põhjendatult V.R-ile karistust mõistes märkinud ka seda, et süüdistatav on varem korduvalt karistatud, varasemad lühiajalised vangistused ei ole täitnud tema puhul eripreventiivset eesmärki ning et vangistusest vabanemise päeval uue kuriteo toimepanemine viitab sellele, et V.R ei ole aru saanud talle varasemalt mõistetud lühiajaliste karistuste tähendusest. Kohus leidis õigustatult, et süüdistatava varasemast leebem või samaväärne kohtlemine ei ole põhjendatud. Mis puudutab kaitsja viidet võrdse kohtlemise põhimõttele, siis kohtukolleegium märgib, et võrdne kohtlemine iseenesest ei kujuta endast karistuse mõistmise alust, karistuse mõistmine on alati individuaalne. Eelnevast lähtudes ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 1 jätab ringkonnakohus Harju Maakohtu 13.02.2010.a otsuse muutmata ja V.R-i apellatsiooni rahuldamata. Malle Preimer Meelika Aava 3 Urmas Reinola