Obsah (7)

§ 326§ 318§ 189§ 180§ 423§ 424§ 337

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht 19. mai 2010 Kriminaalasja number 1-10-4121 Kohtukoosseis Paavo Randma, Ivi Kesküla, Urmas Reinola Apelleeritud kohtuotsus Harju

1. peatüki
2. jao ehk kokkuleppemenetluse sätete rikkumisega. Seejuures on Riigikohtu kriminaalkolleegium asunud seisukohale, et kui kokkuleppemenetluses tehtud kohtuotsuse peale esitatud apellatsioonis pole osutatud ühelegi Kriminaalmenetluse seadustiku
3. peatüki
4. jao sätete rikkumisele, tuleb apellatsioon jätta

§ 326

lg 2 ls 1, § 323 lg 2 p 2 ja § 318 lg 3 p 4 alusel läbi vaatamata (RKKKo 3-1-1-38-06, p 9).

1. Apellatsioonis, mille on esitanud R.I, ei ole viidatud ühelegi kokkuleppemenetlust reguleeriva Kriminaalmenetluse seadustiku sätte rikkumisele ning on piirdutud väite esitamisega, et kannatanu on esitanud põhjendamatult suure tsiviilhagi. Juba sel põhjusel tuleb apellatsioon selles osas jätta läbi vaatamata. 4.1 Kohus, tutvunud täiendavalt kriminaalasja materjalidega, leiab aga, et ka apellatsiooni väliselt ei ole kriminaalasjas tuvastatav mõni asjaolu, mis oleks käsitletav kokkuleppemenetluse sätete rikkumisena. Kriminaalasjas on sõlmitud kokkulepe (kd 3, tlk 160jj), kus R.I kinnitab kaitsja juuresolekul enda soovi sõlmida kokkulepe selles kirjeldatud tingimustel, kinnitades seda enda allkirjaga (kd 3, tlk 163). Seejuures on kokkuleppes kirjeldatud nii toimepandud kuritegu kui ka sellega põhjustatud kahju. Prokurör, süüdistatav ja kaitsja on jõudnud kokkuleppele ka kuriteoga põhjustatud kahju laadis ja suuruses, milleks kannatanu T. K. puhul oli 51 000 krooni (kd 3, tlk 162). 4.2 Kokkulepe on teistkordselt avaldatud kohtuistungil, kus R.I kinnitab, et ta on kokkuleppest aru saanud ning ta nõustub sellega; sellele eelnevalt on prokurör avaldanud ka kokkuleppe sisu, s.o ka väljamõistetavate tsiviilhagide osas (kd 3, tlk 174). R.I kinnitab ka siis, et kokkuleppega on ta nõustunud vabatahtlikult ning selles on ta väljendanud enda tõelist tahet. Kohtus avaldatud kokkuleppe vastavust varasemale kokkuleppele kinnitab seejuures ka süüdistatava kaitsja (samas). Seetõttu puudub alus R.I kaebuse apellatsiooni korras menetlemiseks.
2. Seetõttu tuleb juhindudes

§ 318

lg 3 p-st 4, § 323 lg 2 p-st 2 ja § 326 lg 2 ls-st 1 jätta R.I apellatsioon selles osas läbi vaatamata. II 6. Samaaegselt taotleb R.I ka temalt välja mõistetud menetluskulude riigi kanda jätmist. Selles osas asub kriminaalkolleegium järgmisele seisukohale. 2

§ 189

lg 3 sätestab, et kui kriminaalmenetluse kulude hüvitamine on ette nähtud kohtuotsuses, võib selle vaidlustada kohtuotsusest eraldi Kriminaalmenetluse seadustiku 15. peatüki kohaselt (s.t määruskaebemenetluses). Kokkuleppemenetluses tehtud kohtuotsuses sisalduva kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustuse vaidlustamisel määruskaebe korras vastavalt

§ 189

lg-le 3 ei ole ette nähtud

§ 318lg 3 p-s 4 sätestatuga analoogilist kaebepiirangut.

Seega tulenevalt

§ 189

lg-st 3 ei laiene

§ 318

lg 3 p-s 4 sätestatud kaebepiirang R.I poolt ringkonnakohtule esitatud kaebuses sisalduvale taotlusele muuta Harju Maakohtu

1. aprilli
2. a otsuses ette nähtud kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustust. Järelikult tuleb ringkonnakohtul R.I taotlus menetluskulude vähendamiseks lahendada lähtudes Kriminaalmenetluse seadustiku
3. peatükis sätestatud menetluskorrast, s.o määruskaebemenetluses.
4. R.I taotleb väljamõistetud menetluskulude riigi kanda jätmist argumendil, et tal puuduvad nende tasumiseks vahendid. Kriminaalkolleegiumi hinnangul ei saa see väide olla käesoleval juhul menetluskulude riigi kanda jätmise aluseks.

§ 180

lg 3 sätestab tõepoolest, et kui menetluskulude hüvitamine käib süüdimõistetule ilmselt üle jõu, jätab kohus neist riigi kanda. Esmalt märgib kriminaalkolleegium, et juba see sõnastus näitab, et menetluskulude kandmisest ei saa süüdistatavat vabastada täielikult, vaid üksnes . Seega ei saa menetluskulusid jätta riigi kanda tervikuna ka siis, kui inimesel puuduvad sissetulekud täielikult. Kuid praegusel juhul puuduvad igasugused alused ka R.I osaliseks vabastamiseks menetluskulude kandmisest. Nimelt on Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium olnud senises praktikas kestvalt seisukohal, et vaatluse all oleva menetluskulude kandmisest vabastamise aluse korral tuleb esmajoones silmas pidada selle meetme võimalikku positiivset eripreventiivset toimet. Isiku poolt toimepandud süütegu võib olla n.ö juhuslikku laadi ning kui menetluskulude riigi kanda jätmine annab täiendava positiivse tõuke isiku seaduskuulekusele, on alust selle põhimõtte rakendamiseks. Käesoleval juhul tuleb seda aga otsustavalt eitada. Nimelt on R.I varasemalt kriminaalkorras karistatud 11 korral, valdaval juhtudel varavastaste süütegude toimepanemise eest. Seetõttu on menetluskulude riigi kanda jätmine sellel argumendil täiesti asjakohatu. Vabanedes pärast eelmise kohtuotsusega mõistetud karistuse kandmiselt, pani apellant lühikese aja möödudes toime uued varavastased kuriteod. Mittetöötamine ning kuritegude toimepanek on olnud R.I isiklikuks valikuks ning sellises situatsioonis pole mingit alust jätta menetluskulusid riigi kanda. Seejuures märgib kriminaalkolleegium, et menetluskulud olid osaliselt ka sõlmitud kokkuleppe osiseks, s.t süüdistatav pidi arvestama ning olema teadlik nende väljamõistmisest süüdimõistva kohtuotsuse tegemisel (kd 3, tlk 163). 8. Täiendavalt selgitab ringkonnakohus, et süüdistatavalt välja mõistetud menetluskulude tasumine ei pea toimuma koheselt, s.o vahetult peale vangistusest vabanemist. Nimelt sätestab

§ 423

, et kriminaalmenetluse kulude ja muude rahaliste sissenõuete sissenõudmisel järgitakse käesoleva seadustiku sätteid rahalise karistuse täitmisele pööramise kohta.

§ 424

kohaselt võib mõjuvate põhjuste olemasolu korral süüdimõistetu elukoha järgse maakohtu täitmiskohtunik süüdimõistetu taotlusel oma määrusega pikendada või ajatada rahalise karistuse tervikuna või ositi tasumise tähtaega või määrata selle tasumise kindlaksmääratud tähtaegadel osade kaupa. Seega saab nimetatud taotluse esitamisel ja motiveerimisel R.I täitmiskohtuniku vahendusel kindlaks määrata endale jõukohase ning riiklikult aktsepteeritud graafiku temalt välja mõistetud menetluskulude tasumiseks. 3 9. Eeltoodu alusel ja juhindudes

§ 318

lg 3 p-st 4, § 323 lg 2 p-st 2 ja § 326 lg 2 ls-st 1 jätab kriminaalkolleegium R.I apellatsiooni osas, millega vaidlustatakse temalt välja mõistetud tsiviilhagi suurust, läbi vaatamata;

§ 337

lg 1 p-st 1 ja § 390 lg-st 1 lähtudes jätab kriminaalkolleegium R.I taotluse menetluskulude vähendamiseks rahuldamata. Paavo Randma Ivi Kesküla Urmas Reinola 4