1-10-9180/8

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht

1. august 2010, Tallinn Kriminaalasja number 1-10-9180 Kohtukoosseis Paavo Randma, Ivi Kesküla, Meelika Aava Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu
2. juuli 2010 otsus Apellatsiooni esitaja U.I, ik XXX, eluk. XXXXX X XXXXXXX, XXXXXXXXXXXX, XXXXXXXXXXX, tööta , varem kriminaalkorras karistatud kaheksal korral Resolutsioon Jätta U.I apellatsioon kui ilmselt põhjendamatu läbi vaatamata ei Edasikaebamise kord Määruse peale võib süüdistatav advokaadist kaitsja vahendusel esitada määruskaebuse Riigikohtule 10 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtu kaudu alates päevast, mil menetlusosaline sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
3. Harju Maakohtu
4. juuli 2010 otsusega tunnistati U.I süüdi KarS § 25 lg 2 - § 199 lg 2 p 9 järgi ja mõisteti talle karistuseks 9 kuud vangistust, mida vähendati KrMS § 238 lg 2 alusel 1/3 võrra, s.o pikkuseni 6 kuud vangistust. U.I mõisteti süüdi selles, et ta püüdis 12.06.2010 varastada kauplusest võõraid vallasasju kokku 475.20 krooni väärtuses, kuid ta peeti turvatöötajate poolt kinni. Ebaseadusliku omastamise eesmärgil püüdis ta varastada võõraid vallasasju kauplusest ka 12.07.2010 ja seda 889.84 krooni väärtuses. Ka sel korral peeti ta kuriteo toimepanemisel kinni.
5. Maakohtu otsuse peale esitas U.I apellatsiooni, milles ta palub tühistada maakohtu otsus talle mõistetud karistuse osas. Esimese variandina palub apellant jätta pool mõistetud vangistusest tingimuslikult täitmisele pööramata. Alternatiivselt palutakse apellatsioonis asendada mõistetud karistus tervikuna üldkasuliku tööga. 1 RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
6. Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalide ning esitatud apellatsiooniga, leiab üksmeelselt, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu, perspektiivitu ning tuleb sellest tulenevalt jätta läbi vaatamata (vt RKKKo 3-1-1-55-07). Riigikohtu kriminaalkolleegium on leidnud, et sellisena tuleb käsitada apellatsiooni, milles esitatud argumendid ei ole konkreetse kriminaalasja lahendamise seisukohalt õiguslikult relevantsed ega anna seetõttu ühelgi juhul alust esimese astme kohtuotsuse või selles esitatud järelduste muutmiseks. Küsimus, kas esitatud apellatsioon on ilmselt põhjendamatu KrMS § 326 lg 2 teise lause tähenduses, tuleb ringkonnakohtul lahendada iga kriminaalasja pinnalt eraldi, arvestades kaebuses esitatud argumentide asjakohasust (vt RKKKo 3-1-1-96-09). Kui apellandi väited ei ole õiguslikult asjakohatud, peab ringkonnakohus KrMS § 326 lg 2 teisest lausest juhindumist eriti põhjalikult kaaluma, lähtudes konkreetse asja eripärast. Õiguslikult asjakohase taotluse ja põhjendustega apellatsiooni läbi vaatamata jätmine on võimalik eeskätt siis, kui maakohtu otsus on kooskõlas kohtupraktikas selgelt ja üheselt kujunenud seisukohtadega (nt mõistetud karistuse osas) ning ringkonnakohus ei pea vajalikuks kohtupraktikat muuta. Apellatsiooni läbi vaatamata jätmine on seega võimalik juhul, kui juba eelmenetluses selgub, et apellatsioonil puudub ilmselgelt edulootus ehk tegemist on perspektiivitu apellatsiooniga. Nii võib ringkonnakohus jätta karistuse muutmist taotleva apellatsiooni KrMS § 326 lg 2 teisele lausele tuginevalt läbi vaatamata põhjendusega, et mõistetud karistus ei hälbi karistuspraktikast (vt RKKKo 3-1-1-120-09).
7. Ringkonnakohus leiab, et käesoleval juhul puuduvad absoluutselt igasugused võimalused maakohtu otsuses tehtud õiguslike järelmite muutmiseks. Apellatsioonis ei vaidlustata seejuures mingeid sisulisi süüteo toimepanemise asjaolusid ega tõstatata põhimõttelisi õiguslikke probleeme, mida tuleks lahendada; vaidluse esemeks on üksnes süüdistatavale mõistetud karistus, täpsemalt selle võimalik individualiseerimine. Hinnates apellatsiooni põhjendatust ja selle kohtuliku läbivaatamise otstarbekust, märgib kriminaalkolleegium järgmist.
8. Riigikohtu kriminaalkolleegium on karistuse mõistmise osas märkinud, et KarS §-st 56 lähtudes peab kohus pärast kuriteo toimepanemise tuvastamist süü suurusest lähtuvalt andma karistuse liiki ja määra sisaldava põhjendatud karistusõigusliku hinnangu toimepandud kuriteole. Riigikohtu kriminaalkolleegium on selgitanud veel, et karistuse mõistmisel tuleb süü suuruse kvantitatiivsel kindlaksmääramisel igal juhul arvestada teo toimepanemisega seotud kergendavate ja raskendavate asjaoludega, eesmärgiga teha kindlaks karistuse konkreetne määr vastava paragrahvi sanktsiooni piirides ja prognoosida konkreetsele isikule mõistetava karistuse eripreventiivseid eesmärke (RKKKo 3-1-1-14-07). Täiendavalt tuleb karistuse mõistmise juures arvestada ka veel õiguskorra kaitsmise huvisid positiivse üldpreventsiooni tähenduses.
9. Kriminaalkolleegiumi hinnangul vastab maakohtu otsus kõigile neile nõuetele täiel määral. Tuvastamist leidis, et U.I on varavastaste süütegude eest varasemalt karistatud korduvalt, seejuures vabadusekaotuslike karistustega. Samuti on teda korduvalt karistatud väärtegude toimepanemise eest, mis on kvalifitseeritud KarS § 218 lg 1, aga ka NPAS § 151 järgi (rahatrahvid summas enam kui 50 000 krooni on seejuures tasumata). See kõik näitab ilmekalt maakohtu argumendi, et U.I jaoks on varavastaste süütegude toimepanemine kujunenud paljuski elustiiliks ja sissetulekuallikaks, paikapidavust. See on aga ühtlasi asjaoluks, mis tingib isikule vabadusekaotusliku karistuse mõistmise ning ka selle reaalse ärakandmise. Eelnevalt mõistetud karistused ei ole U.I jaoks tähendanud sisuliselt mitte midagi; peatselt pärast eelmise kohtuotsusega mõistetud vabadusekaotusliku karistuse ärakandmist pani süüdistatav 2 toime uued varavastased kuriteod, käesolevas kriminaalasjas kaks episoodi. Kõnekas on ka fakt, et vaatamata vargusekatselt tabamisele ning kriminaalmenetluse alustamisele pani süüdistatav peatselt toime uue varguse katse. See näitab üheselt, et ka riikliku sanktsiooni/õigusjärelmi kohaldamise perspektiiv ei suuda mõjutada süüdistatavat käituma õiguskuulekalt.
10. Ka leiab kriminaalkolleegium, et võimatu on tulla vastu apellandi taotlusele mõista talle karistus osaliselt tingimisi või asendada see üldkasuliku tööga. Eesti karistusõigussüsteem on üles ehitatud põhimõttele, et juhul, kui isikule mõistetakse vabadusekaotuslik karistus, siis pööratakse see reegeljuhtumil ka täitmisele. Kohtupraktika on seejuures asunud seisukohale, et vaid erandlikud süüteo toimepanemise asjaolud ja süüdlase isik on aluseks karistuse kandmisest tingimisi vabastamise vaagimiseks (vähemalt ühte neist asjaoludest peab iseloomustama nn märkimisväärne eripära – vt RKKKo 3-1-1-99-06). Karistusest tingimisi vabastamise korral on aluseks kuriteo toimepanemise asjaolud ning süüdlase isik, mis kas iseseisvalt või ka koostoimes teevad põhikaristuse reaalse ärakandmise ebaotstarbekaks (RKKKo 3-1-1-40-04). Sisuliselt tähendab see isiku suhtes teatud prognoosotsuse tegemist – kohus usub, et isik ei pane enam toime uusi õigusrikkumisi, mis võimaldabki jätta mõistetud karistuse täitmisele pööramata. Alles seejärel, kui on antud jaatav vastus nimetatud asjaoludele, võib karistuse edasise individualiseerimise käigus jõuda tulemusele, et mõistetud karistusest tuleb osa siiski reaalselt ära kanda. 7.1 Apellant ei ole osundanud ühelegi asjaolule, mis iseloomustaks erandlikuna süüteo toimepanemise asjaolusid või tema isikut ja ringkonnakohtu arvates need ka puuduvad. Kuritegusid, mis on käesolevas kriminaalasjas vaatluse all, iseloomustab lihtsalt sihipärane püüd kahjustada võõrast omandit isikliku rikastumise eesmärgil. Nagu öeldud, oli tegemist sisuliselt süstemaatilise ning teadliku teiste isikute omandi kahjustamisega, mis kujutas süüdistatavale sissetulekuallikat. Ka süüdistatava isik ei anna vähimalgi määral alust positiivse prognoosotsuse tegemiseks, mis võimaldaks teha järeldust, et mõistetud karistuse reaalne ärakandmine oleks ebaotstarbekas. Kohtul puudub vähimgi veendumus, et süüdistatav suudaks vabaduses käituda õiguskuulekalt. Pigem on U.I enda senise käitumisega tõestanud, et karistused ei oma tema käitumise kujundamisel sisuliselt tähendust ning ka uuesti kinnipidamisasutusse sattumise võimalus ei takista teda kuritegude toimepanemisel; see välistab aga koheselt KarS § 73- § 74 sätete rakendamise. 7.2 Samuti on välistatud mõistetud karistuse asendamine üldkasuliku tööga. KarS § 69 lg 1 annab kohtule tõepoolest õiguse asendada isiku nõusolekul kuni kaheaastane vangistus üldkasuliku tööga. Samas on Riigikohtu kriminaalkolleegium otsuses nr 3-1-1-87-08 selgitanud, et kaaludes asenduskaristusena üldkasuliku töö kohaldamist, peab aga kohus lisaks obligatoorsetele eeldustele selgitama välja, kas isik on asenduskaristuseks üleüldse sobiv. Isikuga seotud asjaolud võivad raskendada asenduskaristusena üldkasuliku töö reaalset täideviimist. Käesoleval hetkel on selle KarS § 69 sätete rakendamist välistava asjaoluna märkinud maakohus süüdistatava sõltuvuse narkootilistest ainetest; sellele argumendile ei vaielda apellatsioonis seejuures ka vastu. Juba see asjaolu välistab eos apellandi taotluse rahuldamise võimalikkuse.
11. Eeltoodud argumentidel leiab kriminaalkolleegium, et apellatsioon on ilmselgelt põhjendamatu ning tuleb jätta läbi vaatamata. Täiendavalt selgitab kriminaalkolleegium, et apellatsiooni läbivaatamine istungimenetluses tooks apellatsiooni rahuldamata jätmise korral kaasa täiendavad kulud kaitsetasude näol, suuruses ca 1000.- krooni, mis tuleks välja mõista U.I-lt kui apellatsiooni esitajalt. Kriminaalkolleegium ei usu, et see vastaks apellandi huvidele. 3
12. Seetõttu leiab kriminaalkolleegium, et maakohus on kriminaalasja lahendamisel arvestanud täiel määral kõiki aspekte, mida kehtiva seaduse kohaselt tuleb silmas pidada ning mis on asjakohased käesolevas süüteos. Kriminaalkolleegium asub üksmeelselt seisukohale, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu ja perspektiivitu. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 326 lg 2 ls-st 2 kohtukolleegium määras: Jätta apellatsioon kui ilmselt põhjendamatu läbi vaatamata. Paavo Randma Ivi Kesküla Meelika Aava 4